Obsah (7)

§ 145§ 142§ 8§ 208§ 101§ 108§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-14399 Tsiviilasi Aktsiaselts FEB

§ 145lg 4 kohaselt.

Seega on arvete nr 180067848 summas 7139,93 eurot, nr 180067810 summas 5500,63, nr 180067806 summas 1355,51 eurot ning nr 180067803 summas 6143,68 eurot alusel nõude esitamine kostja vastu alusetu. Kokku on hageja nõue kostja vastu alusetu summas 20 139,75 eurot.

1. Käendusleping on sõlmitud hetkel, kui ostjal oli juba tekkinud võlgnevus hageja ees. Ostja poolt müügilepingu alusel tasumata kohustuste summaks oli 38 955,92 eurot, millest olid sissenõutavaks muutunud kohustused summas 6920,82 eurot. Seega sõlmiti käendusleping mitte juhuks, kui ostja oma kohustusi ei täida, vaid sisuliselt juba olemasoleva võlgnevuse sissenõudmiseks ostja asemel käendajalt. Käenduslepingus on kokku lepitud põhivõlgniku ja käendaja solidaarvastutus (lepingu p 1.1.2), mitte ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kokkuleppe tagajärjena on kogu majandus- ja kutsetegevuses tõusetuv finantsrisk pandud kostjale – eraisikule, kes on sudnolukorras käenduslepingule alla kirjutanud. Selle asemel, et lahendada vaidlus äriühingute vahel, on õigussuhte ringi kaasatud eraisik ning seda ulatuses, mis on talle selgelt üle jõu käiv. 3 Kostja leiab, et tegemist on kostja perspektiivist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmitud lepinguga, mistõttu on see objektiivselt heade kommete vastane.
2. Kostja on seisukohal, et käendajale peab lepingu sõlmimisel olema arusaadav tema vastutuse ulatus, st milliste kohustuste osas ta käenduse annab. Kokkulepe, millega laiendatakse käendust ka tulevastele nõuetele, peab olema sõnaselgelt väljendatud. Käesoleal juhul ei tulene lepingu punktist 1.1.1, et pooled oleksid leppinud kokku käenduskohustuse läienemises ka tulevastele nõuetele. Maakohtu põhjendused
3. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg-st 1 ning poolte nõusolekust vaatab kohus asja läbi kirjalikus menetluses.
4. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
5. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
6. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • Hageja ja Osaühing xxxx sõlmisid 05.12.2011 ostu-müügilepingu nr FOR0495S, mille objektiks oli hageja kehtivates hinnakirjades fikseeritud kaupade müük (tl 6-7); • 23.12.2011, 11.02.2013, 06.10.2014 ja 14.06.2016 sõlmisid hageja ja Osaühing xxxx ostumüügilepingu nr FOR0495S lisad nr 1-4 (tl 7 pöördel-10); • Hageja ja kostja sõlmisid 21.05.2018 käenduslepingu, mille punkti 1.1.1 kohaselt käendaja kohustus täitma müügilepingust tulenevad nõuded (seal hulgas ka nõuded, mis on juba tekkinud käesoleva Lepingu sõlmimise ajaks) oma vara ja vahendite arvelt tähtaegselt ja täies ulatuses, tasudes hagejale müügilepingust tuleneva ostuhinna, viivised ja muud müügilepingu alusel tasumisele kuuluvad summad ning kõigi summade sissenõudmisega seotud kulutused (tl 12-13); • Käenduslepingu punkti 1.1.2 kohaselt vastutab käendaja (kostja) hageja ees koos ostjaga kui solidaarne võlgnik, kusjuures käendaja (kostja) vastutuse rahaline maksimumsuurus on 60 000 eurot; • Hageja on ostjale esitanud järgmised arved, millised ostja on jätnud tasumata: 1) arve nr 180026004 summas 1 625,17 eurot 2) arve nr 180026105 summas 74,35 eurot, millest tasumata 55,91 eurot; 3) arve nr 180040244 summas 54,73; 4) arve nr 180039862 summas 5178,79 eurot; 5) arve nr 180039584 summas 6,22 eurot; 6) arve nr 180055893 summas 651,83 eurot; 7) arve nr 180055865 summas 26,22 eurot; 8) arve nr 180055373 summas 10 164,83 eurot; 9) arve nr 180055371 summas 2081,81 eurot; 10) arve nr 180055359 summas 11 527,19 eurot; 11) arve nr 180055078 summas 928,20 eurot; 12) arve nr 180055053 summas 262,56 eurot; 13) arve nr 180054847 summas 6392,46 eurot; 14) arve nr 180067848 summas 7139,93 eurot; 15) arve nr 180067810 summas 5500,63 eurot; 16) arve nr 180067806 summas 1355,51 eurot; 17) arve nr 180067803 summas 6143,68 eurot; 18) arve nr 188000473 summas -41,39 eurot; 19) arve nr 18006487 summas 0 eurot, millest tasutud on 62,92 eurot. Kokku on ostjal tasumata 4 arveid summas 59 032,75 eurot. (tl 14 pöördel-48); • Müügilepingu lisa 1 p 6.3 kohaselt maksetähtaegadest mittekinnipidamise korral on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,1% tasumata summast iga maksmisega viivitatud päeva eest.
7. Poolte vahel on vaidlus, kas käendusleping on TsÜS § 86 lg 2 alusel tühine. Kostja on seisukohal, et 21.05.2018 sõlmitud käendusleping on vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühine tulenevalt TsÜS § 86 lg
8. Kostja sõlmis lepingu tulenevalt erakorralisest vajadusest ning hageja oli sellest lepingu sõlmimisel teadlik. Hageja on seisukohal, et käendusleping ei ole TsÜS § 86 lg 2 alusel tühine.
9. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 alusel tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
10. Riigikohus on heade kommete vastasust puudutavas
11. veebruari 2008.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 märkinud järgmist: „Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu
12. oktoobri
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8002, p 10). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid (vt Riigikohtu
14. mai
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01 ja
16. aprilli
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Kolleegium nõustub eelnevate seisukohtadega.
18. Kostja on leidnud, et käendusleping on vastuolus heade kommetega ja tühine seetõttu, et hageja pani kostja ostja juhatuse liikmena sundolukorda, kuna käenduslepingu sõlmimata jätmisel ei oleks hageja enam andnud ostjale täiendavat krediiti, mille tulemusena ei oleks ostja saanud täita oma kohustus xxxx OÜ ees ja jätkata kostja majandustegevust.
19. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud kohtule, et kostja viibis sundolukorras (erakorraline vajadus, sõltuvussuhe vms) ja, et hageja oli väidetavast sundolukorrast teadlik. TsÜS kommenteeritud väljaande (vt Varul, P. jt, Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk 278 p 3.4.3.1 lg b) ja TsÜS õigusteaduse õpiku (vt Varul, P. jt, Tsiviilõiguse üldosa. Õigusteaduse õpik, Tallinn 2012, lk 145-146, p 1) kohaselt erakorraline vajadus seondub eelkõige sellise olukorraga, kus eriline asjaolu tingib vajaduse teha kahjulik tehing § 86 lg 2 p 1 1 ja 2 mõttes. Erakorraline vajadus võib tuleneda isikust endast, aga ka kolmandatest isikutest, nagu näiteks perekonnaliikmetest. …. Tegemist peab olema erakorralise olukorraga ja erakorraliste vajadustega, kus ohus on eelkõige elu ja tervis, turuolukord ei saa tingida erakorralisi vajadusi lg 2 preambuli tähenduses.
20. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja soovis endale kuuluva äriühingu majandustegevuse jätkamist ei näita kostja erakorralist vajadust käenduslepingu sõlmimiseks. Ettevõtlus on seotud riskidega ning ostja keeruline olukord tellijaga ei tähenda, et tegemist on erakorralise vajadusega. Tegemist ei saa olla erakorralise olukorraga, kui kostja äriühingu juhatuse liikmena on sõlminud tellijaga töövõtulepingu ning ostja ei ole suuteline seda ilma hageja poolt pakutava krediidita täitma. Kostja 5 on oma vastuses märkinud, et makseraskused põhjustas ostjale asjaolu, et xxxx OÜ, kellega ostja oli sõlminud töövõtulepingu, ei tasunud ostjale tehtud töö eest vastavalt poolte kokkuleppele (tl 75 pöördel, p 8). Kostja oli teadlik ostja majanduslikust olukorrast ja sõlmitud töövõtulepingust ning pidi aru saama enda majanduslikust olukorrast käenduslepingu sõlmimisel, mistõttu ei saa olla tegemist kostja sundolukorraga.
21. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli teadlik või pidi olema teadlik ostja ja kostja erakorralistest vajadustest. Asjaolu, et hageja on seoses ostja võlgnevusega ja sooviga täiendavat krediiti saada, küsinud lisatagatist ostjalt ostja juhatuse liikme käenduse näol, ei tähenda, et hageja oli teadlik ostja või kostja majanduslikust seisust. Lisaks ka kostja ise, andes olukorras, kus ostja oli võlgnik, isikliku käenduse ostu-müügilepingust tuleneva kohustuste tagamiseks, oli arvamusel, et ostja majanduslik seisund paraneb, mistõttu ei saa eeldada, et hageja oli või pidi olema teadlik kostja väidetavast sundolukorrast. Kohus nõustub hagejaga, et tavapärane on, et äriühing juhatuse liikmed tagavad isikliku käendusega äriühingu kohustusi.
22. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostjaga sõlmitud käendusleping ei ole kostja poolt esile toodud asjaoludel vastuolus heade kommetega ega tühine.
23. Kostja on leidnud, et pooled ei ole leppinud kokku käenduskohustuse laienemises tulevastele nõuetele ning pärast käenduslepingu sõlmimist on põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatud. Juhul, kui kohus peaks leidma, et käendusleping on kehtiv, siis saaks hageja põhinõue kostja vastu olla kostja hinnangul maksimaalselt 38 955,90 eurot, mis vastab ostja poolt müügilepingu alusel võetud kohustuste summale käenduslepingu sõlmimise ajal. Hageja on leidnud, et käenduskohustus kohaldub müügilepingust tulenevatele nõuetele, mis on tekkinud nii enne kui ka pärast käenduslepingu sõlmimist. 27.

§ 142lg 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust.

Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletud. Käenduslepingu punkti 1.1.1 kohaselt kohustus käendaja täitma müügilepingust tulenevad nõuded (sealhulgas ka nõuded, mis on juba tekkinud käesoleva lepingu sõlmimise ajaks) oma vara ja vahendite arvelt tähtaegselt ja täies ulatuses, tasudes võlausaldajale müügilepingust tuleneva ostuhinna, viivised ja muud müügilepngu alusel tasumisele kuuluvad summad ning kõigi summade sissenõudmisega seotud kulutused. Kohus nõustub hagejaga, et käenduslepingu punkti 1.1.1 sõnastusest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et käenduskohustus kohaldub müügilepingust tulenevatele nõuetele, mis on tekkinud nii enne kui ka pärast käenduslepingu sõlmimist. Kohus leiab ka, et eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus hageja suurendas ostja krediiti, oli poolte tahe sõlmida käendusleping üksnes olemasolevate kohustuste tagamiseks. Kohus leiab, et käenduslepingus on piisavalt täpselt määratletud, milliste tulevikus tekkivaid ostja kostusi kostja sõlmitud känduslepinguga tagab. 28. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole tõendanud ning kohus ei ole tuvastanud, et kostja sõlmis käenduslepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et hageja oli nimetatud asjaoludest teadlik. Seega ei ole käendusleping tühine TsÜS § 86 lg 2 alusel. Samuti on kohus seisukohal, et käenduslepingus on pooled kokku leppinud käenduskohustuse laienemises tulevastele nõuetele. 29.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest; lg 3 kohaselt käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Sama seaduse § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada; lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud 6 kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 30.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 208

lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

§ 101

lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt

§ 108

lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 31. Puudub vaidlus, et ostjal on hageja ees müügilepingust tulenev võlgnevus summas 59 032,75 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et kostja on vastava kohustuse täitnud, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 59 032,75 eurot. 32.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Müügilepingu lisa 1 p 6.3 kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,1% päevas, mille osas vaidlus puudub. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 967,25 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulud

1. Juhindudes TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 ja 2 on hagihind 60 000 eurot.
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
3. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtuotsuse jõustumist juhindudes TsMS § 177 lg
4. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 lahendiga. 7