Obsah (6)

§ 23§ 25§ 6§ 16§ 11§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. august 2019, Tartu 3-18-424 Haldusasi

§ 23tähenduses.

Ka vaidemenetluses ei ole vangla tuginenud väitele, et esitatud taotlus oli abstraktne. Kui vastustaja pidas kaebaja taotlust abstraktseks, oleks taotlus tulnud haldusmenetluses käiguta jätta. Kohtumenetluses, eriti pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ja taotluse suhtes sisulise otsuse tegemist, ei ole taotluse abstraktsusele viitamine ja seetõttu kaebuse ebaõigele menetlusse võtmisele rõhumine asjakohane. 5. Kaebusega kaitstavaks õigushüveks on põhiõiguse järku õigus. Põhiseaduse § 26 sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Teisalt tähendab vangistuses viibimine mingiks ajaks isiku kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Käesoleval juhul ei ole kaebaja perekonnaellu sekkutud seaduses sätestatud juhul ja korras.

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

§ 25

lg 1 ls 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega.

§ 25

lg 1¹ pde 1–4 kohaselt pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega; kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda; kokkusaaja maines on alust kahelda või kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu.

-st ei tulene piirangut, millega saaks õigustada kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise mittelubamist üksnes faktiga, et ka kinnipeetava abikaasa viibib kinnipidamiskohas. Kinnipeetava jaoks oluliste sotsiaalsete sidemete säilimine aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärkide (

§ 6

lg 1) saavutamisele ja kinnipeetava individuaalse täitmiskava (

§ 16

) täitmisele, suurendades kinnipeetava vabanemisjärgse resotsialiseerimise väljavaateid. Vangla keelduvast otsusest ei ilmne, kuidas kahe juba süüdimõistetud ja vanglakaristust kandva omavahel abielus oleva kinnipeetava isiku perekondlike sidemete säilimine neid väljavaateid pärsiks. Abikaasade pikaajaline kokkusaamine võib omada vastupidist mõju – pereelu säilimine võib suunata mõlemad abikaasadest kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele, mis omakorda kaitseb lõppastmes ka õiguskorda. Kaebaja taotluse üle otsustamisel tuleb arvestada ka kaebaja ja tema abikaasa kinnipidamise kestust. Arvestades, et mõlemale kinnipeetavale määratud vangistuse aeg on küllaltki pikk (5–6 a), ei saa pidada proportsionaalseks pikaajalise kokkusaamise keeldu kogu vangistusaja vältel. Veenev ei ole seos kaebaja taotluse mitterahuldamise ja vangistuse täideviimise eesmärkide vahel, samuti, kas taotluse rahuldamine soodustab resotsialiseerumist või mitte. Vastustaja kohaldatud õigusaktid ei välista kinnipeetavatest abikaasade omavahelist kokkusaamist.

1. Vaidlustatud otsus sisaldab ilmselgeid kaalutlusvigu, mille tõttu on tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis kuulub tühistamisele. Kuna vaidlustatud otsus on kaalutlusveaga, kuulub rahuldamisele ka kohustamisnõue, kuna vastustaja ei ole kohtuotsuse tegemise aja seisuga toonud esile kohustamisnõude rahuldamist välistavaid asjaolusid. 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. Viru vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.
3. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tühistamiskaebus ei olnud asjakohane õiguskaitsevahend. Kaebaja taotlus ei vastanud juba formaalselt taotluse nõuetele. Justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VskE) § 40 järgi tuleb pikaajalise kokkusaamise korraldamisel lähtuda sama määruse
4. peatüki, so lühiajaliste kokkusaamiste korraldust puudutavatest sätetest. VSKE § 33 lg 1 p 4 kohaselt tuleb kokkusaamise taotluses märkida soovitav kokkusaamise kuupäev. Tuvastamiskaebus oleks olnud kohane õiguskaitsevahend, kuna vangla saab selliselgi juhul uut otsust tehes arvestada jõustunud kohtuotsuse seisukohtadega. Samuti leiab vastustaja, et menetluses oli esitatud piisavalt väiteid selle kohta, miks antud juhul tuli asuda seisukohale, et kokkusaamine ei ole põhjendatud. Halduskohus on eksinud menetlusreeglite vastu, kui on jätnud sisuliselt arvestamata vangla kohtumenetluses esitatud seisukohtadega, mis puudutasid kaebaja ja tema abikaasa koos toime pandud kuritegu. Kaebaja puhul mängib olulist rolli asjaolu, et kuritegu pandi toime koos abikaasaga, kes on samuti süüdi mõistetud ja kannab vanglakaristust. Kuritegu toime pannes seadsid isikud seega majandusliku kasu või mõne muu madalama hüve kõrgemale soovist säilitada peresuhted ning seda tuleb kokkusaamiste võimaldamisel paratamatult arvesse võtta. Vastustaja nõustub, et isiku kinnipidamisel perekonnaelu puutumatuse riive on ajas kasvav suurus. Siiski vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel ei olnud riive kasvanud selliseks, et tingib kaebuse rahuldamise. VskE § 45 kohaselt tuleb tavaolukorras võimaldada kinnipeetavale pikaajaline kokkusaamine kord poole aasta jooksul. See, kui ka abikaasa on kinnipeetav, väljub tavaolukorra piirest ning see, et abikaasad on kuriteokaaslased, tingib apellandi hinnangul suurema erandlikkuse. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, millest halduskohus tuletas, et pooleteise aasta pikkune karistuse kandmine on kohtu hinnangul juba selline lahusolu pikkus, mida võiks käsitleda vangla poolt kaalutlusõiguse rikkumisena.
5. Vastuses apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse rahuldamata. V. Šatski vaidleb sellele vastu ja palub jätta RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
7. Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja, et tühistamis- ja kohustamiskaebuse läbivaatamine ei olnud lubatav, samuti et halduskohus on ebaõigesti lugenud vaidlustatud otsuse õigusvastaseks – kaebaja taotlust ei saanud rahuldada juba selle vormiliste puuduste tõttu ning esinesid

§ 25

lg 1¹ p-des 1–4 nimetatud alused pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

1. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et tühistamis- ja kohustamiskaebus on kaebaja õiguste kaitseks sobivad ja lubatavad õiguskaitsevahendid. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja esitas taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, märkides, et nõustub kokkusaamisega vastustaja määratud ajal. Vastustaja võttis taotluse esitatud kujul vastu, ei andnud kaebajale tähtaega selle puuduste kõrvaldamiseks ega viidanud taotluse vormilisele puudusele vaidlustatud otsuses või vaideotsuses. Alles kohtumenetluses on vastustaja asunud väitma, et taotlust ei saanudki rahuldada, kuna kaebaja ei täitnud VskE §-st 40 ja § 33 lg 1 p-st 4 tulenevat kohustust 3 märkida taotluses kokkusaamise soovitav aeg. Nendel asjaoludel ei ole ringkonnakohus veendunud, et vastustaja keelduva otsuse tegemisel tegelikkuses sellest asjaolust lähtus. Vastustaja ei ole seda ka väitnud ega põhjendanud. Vastavalt ei ole otsuse põhjenduste täiendamine kohtumenetluses selles osas lubatav.
2. Taotluses soovitud kokkusaamise aja märkimata jätmine ei ole ka olemuslikult taotluse selline puudus, mida ei oleks taotluse läbivaatamisel võimalik kõrvaldada. Seega, kui vastustaja leidis, et see puudus ei võimalda taotlust lahendada tulnuks vastavalt

§ 11

lg-le 1 ja haldusmenetluse seaduse §-le 15 lg 2 anda kaebajale tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel, et tulenevalt VskE §-st 40 kohaldub VskE § 33 käesoleval juhul arvestades pikaajalisi kokkusaamisi reguleerivas VskE

1. peatükis sätestatud erisusi. Pikaajalise kokkusaamise korraldamine samuti vangistuses viibiva abikaasaga kaheldamatult erineb tavapärasest lühiajalise kokkusaamise taotlemisest, kuna kokkusaamise võimalik aeg ei sõltu kaebajast ega tema abikaasast. Vangistuses viibivate abikaasade kokkusaamise korraldamine eeldab vanglate, kaebaja ja tema abikaasa koostööd. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe selleks ette eraldi korda, seetõttu tuleb vanglatel kohaldada olemasolevaid sätteid, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja hea halduse põhimõtet. Kokkusaamine on eeldatavalt võimalik, kui mõlemad vanglad on kokkusaamisega nõustunud, misjärel on võimalik otsustada, millises kinnipidamisasutuses ja millal kokkusaamine toimub, kuidas toimub transport kahe vangla vahel jms. Kui koostööd tegemata ei saa kumbki vangla iseseisvalt määrata kokkusaamise toimumise aega, siis ei saa kokkusaamise toimumise konkreetse aja märkimata jätmist ette heita ka kaebajale. Taotluse esitamisel kaebaja nõustumine vastustaja määratava kokkusaamise toimumise ajaga on selles olukorras igati mõistlik.
2. Seega ei ole vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel seotud kokkusaamise kindla kuupäevaga ning puudub takistus taotluse uueks lahendamiseks, kui kohtumenetluses ilmneb, et vaidlustatud keeldumine oli õigusvastane ja see tühistatakse. Vastustaja on enda käitumisega ümber lükanud seisukoha, et kaebaja saab oma õigusi efektiivselt kaitsta tuvastamiskaebusega. Nimelt on vastustaja käesolevas asjas esitanud apellatsioonkaebuse pärast seda, kui ringkonnakohus
3. jaanuari
4. a otsusega asjas nr 3-17-2501 rahuldas V. Šatski sarnase kaebuse Viru Vangla pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja ei loobunud apellatsioonkaebusest ka ringkonnakohtu otsuse jõustumise järel ega ole teatanud, et ta oleks muutnud halduspraktikat sarnastes asjades või võimaldanud kaebajale pikaajalise kokkusaamise abikaasaga. Seega ei saa ka kaebajal olla veendumust, et kui kohus üksnes tuvastab vaidlustatud otsuse õigusvastasuse, siis kokkusaamise võimaldamiseks uue taotluse esitamisel vastustaja lähtub kohtuotsuses toodud seisukohtadest.
5. Käesolevaks ajaks jõustunud otsuses asjas nr 3-17-2501 asus ringkonnakohus seisukohale, et vastustaja ei ole keeldumise põhjendamisel välja toonud ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks

§ 25lg-s 11 sätestatud keeldumise alusele.

Vangla otsuse põhjendus on küll pikk, aga hüplik ja raskesti jälgitav. Ebaselgeks jääb, milline on see õiguslik alus või kaalutlus, mis võimaldab piirata kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele intensiivsemalt kui sellise kinnipeetava õigust, kelle abikaasa viibib vabaduses. Pikaajalisest kokkusaamisest vanglakaristust kandva abikaasaga võib keelduda

§ 25

lg-s 11 toodud loetelu alusel, kui esinevad täiendavad asjaolud, mis viitavad sellele, et need alused esinevad. Kohtule ei ole aga selliseid põhjendusi esitatud, vaid on sisuliselt lähtutud üksnes faktist, et kaebaja abikaasa kannab samuti vanglakaristust.

§ 25

lg 11 ei võimalda aga pikaajalisest kokkusaamisest keelduda üksnes sel põhjusel, et teine abikaasa kannab samuti vanglakaristust.

§ 25

lg-ga 1 on vastuolus ka vangla arusaam, et fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, tähendab automaatselt ka seda, et tema maines on alust kahelda ja järelikult on see kokkusaamisest keeldumise aluseks. 4 16. Ringkonnakohus on jätkuvalt eeltoodud seisukohtadel. Käesolevas asjas vaidlustatud vangla otsus ja vaideotsus sarnanevad olulises osas asjas nr 3-17-2501 vaidlustatud vangla haldusaktidele kuni selleni välja, et osaliselt kattuvad põhjendused sõna-sõnalt. Ka käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktid on põhjendustes ebaselged ning neis ei ole faktilisi asjaolusid seostatud

§ 25lg-s 11 nimetatud keeldumise alustega.

Pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise õigusliku alusena on loetletud kõik

§ 25

lg-s 11 nimetatud asjaolud, seejuures aga faktilisi asjaolusid õigusliku alusega selliselt seostamata, et oleks võimalik veenduda keeldumise aluse tegelikus esinemises. 17. Viru Vangla 21. augusti 2017. a otsusest nr 6-10/27266-2 võib siiski aru saada, et vaatamata

§ 25

lg-s 11 sätestatud keeldumise aluste kataloogi tervikuna esitamisele peab vangla kokkusaamise lubamisest keeldumise aluseks seda, et kaebaja abikaasa on samuti kinnipeetav ning seega ei ole tegemist vanglavälise suhtlemisega

§ 23mõttes.

Halduskohus on siinkohal põhjendatult selgitanud, et

§ 23

lg 1 grammatiline tõlgendamine viib käesoleval juhul

§ 25

lg-ga 1 vastuolus olevale tulemusele.

§ 25

lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi teiste hulgas ka abikaasaga. Normis ei ole kehtestatud erisusi ega täiendavaid piiranguid kokkusaamiseks abikaasaga, kes on samuti kinnipeetav. Seega tuleb

§ 23

lg-t 1 tõlgendada selles sätestatud eesmärgi kaudu soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Selliselt tuleb vanglavälise suhtlemisena

§ 23

tähenduses mõista eelkõige kinnipeetava suhtlemist, mis väljub vangistuse täideviimisega kaasneva tavapärase suhtlemise raamest. Seega saab vangla ka vangistuses viibiva abikaasaga kokkusaamise võimaldamisest keeldumisel tugineda üksnes

§ 25lg-s 11 nimetatud alusele.

18. Vangla toob kokkusaamise võimaldamisest keeldumisel täiendavalt välja

§ 12

lg 1 p-s 1 sätestatud mees- ja naissoost kinnipeetavate eraldihoidmise põhimõtte. Ringkonnakohus osutab, et pikaajalise kokkusaamise ajal ei ole kinnipeetav allutatud tavapärasele režiimile, mistõttu ei tule arvestada eraldihoidmise printsiibiga. Vastaselt juhul võiks väita, et lubatud ei ole pikaajaline kokkusaamine ka vabaduses viibiva abikaasaga, kuna ka siis paigutataks kaebaja kokku naissoost isikuga.

§ 12

lg 1 p-st 1 tuleneb keeld paigutada erinevast soost kinnipeetavaid samasse vanglasse või vangla üksusesse, mille sees on kinnipeetavatel suhtlemise võimalus, kuid säte ei reguleeri pikaajalist kokkusaamise korda ka mitte juhul, kui kokkusaamine toimub kinnipeetavatest abikaasade vahel. 19. Ringkonnakohus peab vajalikuks korrata, et ka

§ 25

lg-s 11 nimetatud aluse sisustamiseks ei ole piisav tuginemine ainuüksi kaebaja abikaasa vangistuses viibimise faktile. Juhul, kui vastustaja leiab, et kokkusaamine ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga (

§ 25

lg 11 p 1) või võib kokkusaamine ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2) või on alust kahelda kokkusaaja maines (p 3), tuleb seda arusaama põhjendada konkreetsete asjaolude esiletoomisega. Sellisteks asjaoludeks võivad muu hulgas olla abikaasade toime pandud kuriteo asjaolud, kuid piisav ei ole ainuüksi kaebaja abikaasa karistamise fakt. Ringkonnakohus leiab, et ka kuriteo ühisest toimepanemisest ei saa tuleneda eeldust, et kokkusaamine abikaasaga oleks vastuolus kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamise ja õiguskorra kaitsmise eesmärgiga, ohustaks vangla julgeolekut või, et automaatselt oleks alust kahelda kaebaja abikaasa maines. Üldjuhul eeldab vastustaja sellekohane järeldus, et ka kaebaja või tema abikaasa vangistuses viibimise ajal on käitunud viisil, mis annab alust arvata, et kokkusaamine oleks vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga, abikaasaga kohtumine avaldaks kaebajale negatiivset mõju või ohustaks õiguskorda. Käesoleval juhul ei ole vastustaja selliste asjaolude esinemist väitnud ning on seega piiranud kaebaja õigust perekonnaelu säilitamisele seadusliku aluseta, s.o õigusvastaselt. 20. Ringkonnakohus ei nõustu siiski halduskohtuga selles, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamise otsuse tegemisel on vanglal ulatuslik kaalutlusruum.

§ 25

lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele, s.t, et tal on õigus pikaajalisele 5 kokkusaamisele. Seadus ei näe ette, et selline õigus on kinnipeetaval juhul, kui tema huvi perekonnaelu säilitamisele on kaalukam avalikust huvist kokkusaamist mitte lubada. Kinnipeetava õigus ei ole piiramatu, seda võib ja ongi piiratud seadusega. Nii sätestab

§ 25

lg 11 loetelu asjaoludest, mille esinemisel kinnipeetaval ei ole õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Seega tuli vanglal kaebaja taotluse lahendamisel kontrollida keeldumise aluse esinemist. Seega tuli vanglal kaebaja taotluse lahendamisel kontrollida keeldumise aluse esinemist. Hindamisruum on vastustajal pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel juhul, kui see on vajalik keeldumise aluse tuvastamiseks. Näiteks tuli vastustajal hinnata, kas konkreetsel juhul pikaajaline kokkusaamine on vastuolus karistuse täideviimise eesmärgiga. See ei andnud vanglale aga õigust otsustada kokkusaamise lubamine või keelamine otstarbekuse kaalutlusest lähtudes.. 21. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsusega on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 tema kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ 6