4-19-2882/22

Väärteoasi nr 4-19-2882 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.11.2019.a Tallinnas Väärteoasja number 4-19-2882 Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuistungi sekretär Leili Merila Tõlk Jelena Kremez Kohtuasi V K (isikukood: xxxx) väärteokaebus nr 4-19-2882 Vaidlustatud lahend Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse Ida-Harju piirkonnagrupi 02.05.2019.a otsus väärteoasjas nr 2315,19,002166 Asja läbivaatamise kuupäev 17.10.; 31.10.2019.a Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja V K kaitsja Aleksei Smelov kohtuvälise menetleja, PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna esindaja Kristi Vares RESOLUTSIOON Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse Ida-Harju piirkonnagrupi 02.05.2019.a otsus väärteoasjas nr 2315,19,002166 täies ulatuses ning lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulud: V K kaitsja Aleksei Smelovi taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada ning hüvitada V K tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu summas 462 (nelisada kuuskümmend kaks) eurot riigieelarve vahenditest. Asitõendid: Tulirelv xxxx nr xxxx koos kohvriga – jätta hoiule PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo lubadetalitusse kuni V K relva valdamiseks ja kasutamiseks antud relvaloa kohta relvaseaduse kohase otsustuse tegemiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud, s.o alates 28.11.2019.a. Asjaolud ja menetluse käik Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseinik M B koostas 08.04.2019.a väärteoasjas nr 2315,19,002166 väärteoprotokolli selle kohta, et V K 26.03.2019.a asukohas xxxx, ei hoidnud relva xxxx nr xxxx hoiukohas tingimustes selliselt, et välistab relvale kõrvalise isiku juurdepääsu, ei hoidnud relva kõrvalisele isikule raskesti avastatavas ja kättesaadavas kohas, relva hoidis oma toas voodi all lukustamata sahtlis. Protokolli kohaselt rikkus V K sellega relvaseaduse § 46 lg 8 ja § 45 lg 2 nõudeid, pannes toime, pannes toime relvaseaduse § 891 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Politseiprefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseiniku M B poolt 02.05.2019.a. koostatud väärteootsusega määrati Viktor Bulakile väärteoasjas nr 2315,19,002166 karistuseks põhikaristusena rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, summas 200 eurot. Samuti otsustati, et tulirelva xxxx nr xxxx tuleb hoiustada PPA Põhja prefektuuris kuni otsuse jõustumiseni ning otsuse jõustumisel tuleb relva tagastamine otsustada vastavalt relvaseadusele. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus täies ulatuses ja lõpetada väärteoasjas menetlus. Kaebaja põhiargumendid olid järgnevad. Menetlusalusele isikule on väljastatud relvaluba ühe relva hoidmiseks, seaduses ei ole sisustatud täpseid relva hoidmise kriteeriume ühe relva hoidmiseks, sh pole arusaadav ka see, mis on raskesti avastatav ja kättesaadav hoiukoht. ning selles samas kohas oli ta relva hoidnud viimased 7 aastat. Sellest oli teadlik ka relvaloa väljastanud Politsei- ja Piirivalveamet, kes kahel korral vahetult kontrollis hoiukohta ja seega oli hoiukoht ka nende poolt kooskülastatud. Seega ei ole kaebaja eksinud relva selles asukohas hoides relvaseaduse nõuete vastu. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et antud elukohas elab koos temaga veel naine, poeg ja naise ema, kes kõik tema teada ei teadnud relva täpset asukohta. Relvaloa väljastamisel politsei kontrollis seda sama asukohta ja väljastas relvaloa. Relv on ilma salve (ja padruniteta) seitse aastat samas kohas asunud, voodi all, lukustamata sahtlis, ruumis, mida kasutab ainult tema. Tema ei teadnud, et poeg relva asukohta teadis, tema seda öelnud ega näidanud ei ole. Politsei ise lubas relva seal hoida. Relva asukohta kontrollis politsei selle aja jooksul, enne seda vahejuhtumit, kaks korda ega öelnud kordagi, et see koht ei sobi. 2 Kaitsja kordas kaebuses esitatud seisukohti selle kohta, et V K on relva hoidnud pidevalt samas kohas, mille asukohta politsei enne relvaloa väljastamist kontrollis ja heaks kiitis, seega puuduvad V. K käitumises väärteotunnused. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebus on põhjendamatu. Kui V. K sai teada, et pereliikmed võivad teada relva asukohta, tulnuks tal leida uus asukoht ja pöörduda ise politseisse uue asukoha kokkuleppimiseks. Kuni sinnani, kui pereliikmed relva asukoha teada said, oli relva asukoht sobiv. Kohtuvälise menetleja esindaja palub jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid ja analüüsinud neid kogumis, samuti kuulanud ära poolte seisukohad, jõudis järeldusele, et relvaseaduse § 891 lg 1 rikkumine esineb, kuid seda ei saa inkrimineerida V K seoses keelueksimuse esinemisega ning sellega seoses tema teos puuduvad väärteotunnused. Menetlusaluse isiku enda, tunnistajate I K, L U ja M B ütlustega, ettekande ja sellele lisatud fototabeliga ning relva üleandmise- vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et märgitud aadressil V K kasutatud magamistoa voodi alt lukustamata sahtlis leiti ja võeti ära relv xxxx, millise asukoha näitas politseile ette I K (V K poeg, samas leibkonnas elav isik). Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et V K oli väärteotoimepanemise ajal kehtiv relvaluba, väljastatud samale relvale ja samas kohas relva hoidmiseks, kus see leiti ja ära võeti, s.o tema kasutatavas magamistoas, voodi all, lukustamata sahtlis. Kohtuasjas on vaidlus selles, kas relva hoiukoht vastas seaduses sätestatud tingimustele (relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu; relva ja selle laskemoona tuleb hoida hoiukohas, mis on kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav (RelvS § 45 lg 2 ja § 46 lg 8 nõuetele) ning kas asjaolu, et samale asukohale oli politsei kui pädev asutus andnud relvaloa väljastamisega positiivse kinnituse, välistab V. K vastutuse. Vaidlus puudub selles, et enne relvaloa väljastamist kontrollis eelmine piirkonnapolitseinik relva asukohta ja seejärel väljastas politsei relvaloa teadmisel, et lisaks V. Kile elab majas veel kolm inimest ja relva hoiukohaks on lukustamata magamistoa lukustamata voodialune sahtel, st vaba juurdepääsuga asukoht. Samamoodi nagu isik ise, peab ka relvaloa väljastaja pädeva asutusena eriti hoolsalt veenduma, et relva hoiukoht vastab seaduse nõuetele. Antud juhul pidi politsei arvestama sellega, kas pereliikmed (või keegi teine) saab soovi korral relva leida ning kas see on neile sel juhul kergesti/raskesti avastatav ja kättesaadav. Teisisõnu tuli anda hinnang relva ja laskemoona hoiukoha tingimustele, mis tagaksid nende ohutuse ümbrusele ning välistaksid neile kõrvalise isiku juurdepääsu, olles kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav. Kohus leiab, et väljastades sellistes tingimustes V. K relvaloa, jaatas politsei kui pädev asutus nende tingimuste täitmist. Kohus leiab, et V. K, omades kehtivat relvaluba ja hoides relva jätkuvalt seitsme aasta vältel magamistoa voodialuses lukustamata sahtlis, millist asukohta on politsei kahel korral kontrollinud, seega heaks kiitnud, on eksinud teo keelatuses (KarS § 39) ja see eksimus on olnud temale vältimatu. Nimelt on Politsei- ja Piirivalveamet kui pädev asutus kaebajale relvaloa väljastamisele eelnevalt andma selge hinnangu lisaks eelnevale ka sellele, kas selline asukoht on aktsepteeritav, lähtudes ka pereliikmete võimalikust juurdepääsust relvale. Olukorras, kus relvaloa väljastanud pädev ametiasutus jaatas tingimuste ohutust, ei pidanud V. K enam ise sellekohast hinnangut andma või seda muul moel kahtluse alla seadma. Seega esineb V. K süüd välistav asjaolu, tema käitumises puudub väärteokoosseis ja väärteomenetlus tuleb VTMS § 29 lg 1 alusel tema suhtes lõpetada. 3 Kohus ei pea määravaks asjaolu, kas V K teadis või pidi teadma, et pereliikmed relva asukohta teadsid ning seejärel ise politseiga ühendust võttes uue asukoha relvale leidma pidanud oleks. Vaidlust ei ole selles, et pereliikmed teadsid, et relv on majas. Ühes leibkonnas elades on eluliselt usutav, et pereliikmed igal juhul aimavad relva võimalikku asukohta ning relva asukoha ohutuse hindamise aluseks on eelkõige objektiivsed kriteeriumid (hoiukoha tingimused, mis tagaksid relva ohutuse ümbrusele ning välistaksid kõrvalise isiku juurdepääsu, olles kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav). V. K teadmine iseloomustaks tema käitumise subjektiivset külge. Kohtuasjast nähtub, et M. B, kui uus piirkonnapolitseinik, kontrollis pärast lähisuhtevägivalla teatise saamist I K saadud info põhjal relva asukohta ja leidis, et see ei vasta seaduses nõutud hoiutingimustele, misjärel alustati väärteomenetlusega, mis päädis väärteootsusega antud asjas. Kohtu hinnangul oleks tulnud politseil antud olukorras teisiti reageerida. Nimelt lähisuhtevägivalla teatise kontrollil tulnuks koheselt otsustada relvaseaduse § 43 lg 1 p 2 ja 31 alusel sätestatud tingimustel relvaloa peatamine või kehtetuks tunnistamine. Kohus on seotud väärteoasja arutamisel väärteoprotokollist tulenevate piiridega, mistõttu ei laiene kohtule õigust otsustada väärteomenetluse lõpetamisel mõne teise relvaseaduse sätte (nt RelvS § 43 lg 1 p 2 ja 31 alusel) relva tagastamise või relvaloa kehtetuks tunnistamise küsimust. Nimetatud otsustus tuleb langetada Politsei- ja Piirivalveametil, mistõttu vaatamata väärteoasja lõpetamisele, ei ole kohtu hinnangul hetkel võimalik V. K relva tagastada. Juhul, kui oleks peetud võimalikuks V. Kile relvaluba peale lähisuhtevägivalla teatise saamist alles jätta, tulnuks (olukorras, kus politsei oli väljastanud samadel tingimustel relvaloa, samas kohas hoidmiseks), politseiametnikul teha ettepanek leida uus asukoht relvale ja isikule selgitada relvaseaduse rikkumist ja seejärel kontrollida selle korralduse täitmist ning korralduse täitmata jätmise korral, oleks saanud isikule vastavat tegu ette heita. Vaatamata sellele, et kohus lõpetas V. K suhtes väärteomenetluse, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kohus nõustub piirkonnapolitseinik M. B selles, et mitme isikuga leibkonnas lukustamata magamistoas voodi all lukustamata sahtlis relva hoides ei vasta see RelvS § 46 lg 8 ja 45 lg 2 sätestatud tingimustele (relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu; relva ja selle laskemoona tuleb hoida hoiukohas, mis on kõrvalisele isikule raskesti avastatav ja kättesaadav). Asjaolu, et teised pereliikmed enam magamistuba ei kasuta, ei välista relva leidmist nende poolt. Seda kinnitab asjaolu, et I K teadis relva asukohta ja oskas seda politseile näidata. Samuti sai piirkonnapolitseinik M. B väga lihtsalt kõrvalise isikuna relva kätte (piisas vaba juurdepääsuga ruumi sisenemisest ja sahtli avamisest). Sellises asukohas oleks relv kergesti kättesaadav nt ka varguse toimepanijale ehk kõrvalisele isikule. Kohus leiab, et raskesti avastatavaks kohaks ei saa pidada sedavõrd lihtsa ligipääsuga asukohta nagu voodialune lukustamata sahtel, lukustamata (st kergesti ligipääsetavas ruumis/asukohas). Seega leiab kohus, et mitme inimesega leibkonnas, magamistoa voodialune lukustamata sahtel, olukorras, kus lukustatav ei ole ka magamistoa uks, ei vasta RelvS§ 45 lg 2 ja § 46 lg 8 sätestatud nõuetele ning seal ei tohi relva hoida. Keskmine mõistlik inimene peab oskama läbi mõelda, milline koht relva hoidmiseks on piisavalt ohutust tagav ja teistele ligipääsmatu või raskesti ligipääsetav, nt peidik vm organiseeritud peidukoht, millele ei ole kõrvalistel isikutel vaba juurdepääs. Menetluskulud Käesolevas kohtuasjas kuulub väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 23, § 38 lg 1 ning KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 koosmõju toob vältimatult kaasa vajaduse hüvitada isiku kantud menetluskulud. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks mh valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsja on taotlenud menetluskuluna hüvitada tasu summas 462 eurot (s.o kaebuse põhjal 192 ja kohtumenetluses 270 eurot). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks 4 kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051, p-d 38 ja 46). Kohus leiab, et lähtudes kaitsja poolt esitatud kviitungist ja menetluskulude arvestusest, mis avab ka kaitse tegevust (kaebuse koostamine; konsultatsioon; kahel kohtuistungil osalemine) ja käesoleva kohtuasja sisust (kaitsja argumendid olid pädevad), saab pidada taotletavat tasu täies mahus põhjendatuks ja mõistlikuks. Kõike eelnevat arvestades peab kohus põhjendatuks hüvitada kaitsjale tema poolt taotletud kaitsjatasu summas 462 eurot täies ulatuses. Lähtudes VTMS § 23 lg-st 1 tuleb jätta see menetluskulu riigi kanda. Asitõendid ja salvestised: Tulirelv xxxx nr xxxx koos kohvriga – jätta hoiule PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo lubadetalitusesse kuni V K relva valdamiseks ja kasutamiseks antud relvaloa kohta relvaseaduse kohase otsustuse tegemiseni. Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 3, § 133-135, § 155-156. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 5