Obsah (4)

§ 103§ 102§ 96§ 97

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18

§-d 96 ja 97). Kostjal on abivajadus, kuna ta on paigutatud hoolekandeasutusse, kus ta viibib praeguse ajani. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma, sest kostja sissetulek ei kata tema kohatasu. Maakohus viitas

§ 103lg 1 p-le 2.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja ei ole tema kasvatamisel ja ülalpidamisel osalenud ning, et kostja oleks jämedalt rikkunud hageja suhtes ülalpidamiskohustust. Tunnistaja O.L. ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed, sest nende detailsuse aste ei ole kõrge. Tunnistaja H.V. ütluste kohaselt käis kostja pere juurest lahkumise järel külas 5-6 korda kuus (XX s), külas käis ka XX (XX lähedal), aga harvem. Kostja vande all antud ütluste kohaselt elas ta hagejaga koos, ta ei mäleta täpselt, kui vana hageja oli, kui kostja läks perest eraldi elama. Kostja kinnitas, et „palga sai kõik O., O. käes oli kogu raha“. Viljandi Maakohtu

1. märtsi 1992 otsusest nähtuvalt taotles O.L. lahutust, kuna tema ja kostja elasid juba seitse aastat lahus (s.o
2. aastast). Sellega on tõendatud, et kostja osales vahetult hageja kasvatamisel ja ülalpidamisel vähemalt kaks aastat, s.o hageja sünnist
3. aastal kuni
4. aastani. Hageja ema tegevus kostja tõrjumisel pere elust ei loo kostja suhtes etteheideteks alust. Kostja kooselu perega tõendab Rahvusarhiivi
5. mai 2019 teatis, mille kohaselt töötas kostja Viljandi sovhoosis mh
6. maist 1984 kuni
7. maini
8. Kuna hageja vanemad koos hagejaga elasid tol ajal Viljandi Näidissovhoosi territooriumil ja töötasid näidissovhoosis, siis on tõendatud, et kostja elas hagejaga koos ka
9. aastal, s.o hageja kolm esimesest eluaastat. Viljandi Rajooni Rahvakohtu
10. juuli 1985 kohtumääruse nr AA-16 alusel mõisteti kostjalt välja elatis laste (sh hageja) ülalpidamiseks alates
11. juulist
12. Arhiivfondi „Viljandi Rajooni Rahvakohus“ täiteasjadest nähtub, et avatud on elatise sissenõudmise toimik nr AA-
13. Täitemenetluse toimik on lõpetatud
14. aastal. O.L. konto väljavõtetest (kontod avatud
15. märtsil 1999 ja
16. jaanuaril 2000) nähtuvalt ei ole kostja maksnud elatist kuni täitemenetluse lõpuni (s.o
17. aastani). Hagi rahuldamist ei too kaasa asjaolu, et kostja ei osalenud viidatud ajal elatise andmise kaudu hageja kasvatamises. Varasema perioodi praktika kohaselt kanti kohustatud isiku töötasu täituri korraldusel tööandja poolt hoiukassasse, kust toimusid sularaha väljamaksed elatise saamiseks õigustatud isikutele. Maakohus viitas

§ 103lg 1 p-le 1.

Maakohus leidis, et kostja abivajadus ei ole tekkinud kostja enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja vanuses inimesed on eas, mille puhul abivajadust saab eeldada. Kostja pikaajaline alkoholi tarvitamine ei ole vastu vaieldamatult ja tõsikindlalt kostja abivajaduse tekkepõhjuseks. Maakohus viitas

§ 102lg-le 1 ja § 98 lg-le 1.

Hagejalt on õigustatud ülalpidamist saama esmajärjekorras tema alanejad sugulased, s.o laps. Hageja keskmine sissetulek hagi esitamisel oli 1108 eurot 43 senti. Hageja peab tasuma eluasemelaenu 313 eurot kuus kuni

1. märtsini 2043 ja väikelaenu 134 eurot 62 senti kuus kuni
2. novembrini
3. 3 Kostja ülalpidamisse panustavad ka teised lapsed ja igale lapsele langev osa on väike. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks seoses hageja töösuhte lõpetamisega. Hagejal ei ole takistust järgmise töösuhte loomiseks. Hageja on võimeline tasuma kostjale ülalpidamist olukorras, kus hageja lapse ülalpidamisel osaleb eelduslikult ka lapse isa. Väikelaen on võetud koos Ž.N. , kellega tuleb laenukoormust jagada. Maakohus selgitas, et hagejal on võimalus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja taotleda kostja ülalpidamiskulude katmisel enda osa vähendamist. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Juhul kui ringkonnakohus peab võimalikuks asja ise sisuliselt lahendada, palub hageja ümber hinnata asjas esitatud väited ja kogutud tõendid, tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt nähtub O.L. konto väljavõttest, et kostja või mõni kolmas isik tema nimel (nt kohtutäitur) ei ole teinud kontole hageja elatise tasumiseks ühtegi makset. Maakohtu tuginemine umbmäärasele varasemale kohtupraktikale elatise maksmise kohta on meelevaldne. Ei ole tõendeid selle kohta, et hageja emal oleks olnud hoiukassa, kuhu elatist kanda või välja maksta, samuti selle kohta, et kohtutäitur või tööandja tegi üldse mingeid kinnipidamisi kostja töötasust. Ei ole tõendeid kostja töötasu kohta. Hageja ainsaks tõendiks oli O.L. konto väljavõte selle loomise algusest. Hagejal ei ole võimalik esitada muid kirjalikke tõendeid selle kohta, et kostja ei tasunud tema ülalpidamiseks elatist. Elatise tasumist kinnitavad tõendid tuli esitada kostjal. Tunnistaja O.L. kinnitas, et kostja ei ole temale elatist tasunud ja kohtutäituri juures öeldi, et nad ei saa raha kätte. Täitetoimiku lõpetamine
5. aastal ei tähenda, et see toimus nõude tõttu. Ekslik on maakohtu tõlgendus Viljandi Maakohtu
6. märtsi 1992 kohtuotsuses märgitud asjaolude kohta. Maakohus küll tuvastas, et hageja vanemad elavad juba seitse aastat lahus, kuid sellest ei piisa, et lugeda tõendatuks kostja vahetu ülalpidamiskohustuse täitmise hageja sünnist
7. aastal kuni
8. aastani. Kohtuotsuses on kirjas „juba seitse aastat“ ja ei ole tuvastatud, et see oli täpselt seitse aastat ja ei võinud olla rohkem. Kooselu lõppemise fakti tuvastamine ei tähenda automaatselt vahetu ülalpidamiskohustuse täitmist. Rahvusarhiivi teatisest nähtuvalt ei töötanud kostja vähemalt perioodil
9. novembrist 1983 kuni
10. maini
11. Tunnistajate H.V. ja O.L. ütluste kohaselt ei näinud kostja hagejat pärast tema sündi ja hageja vanemad ei elanud pärast hageja sündi enam koos. Kostja kinnitas vande all, et ta elas O.L. ga koos 10 aastat. Hageja vanemate abielu registreeriti
12. aastal, seega 10-aastane kooselu lõppes enne või vahetult pärast hageja sündi. Seega on kostjal vale mälestus sellest, et see oli just hageja, kes jooksis ringi või sõitis rattaga ning viibis kostjaga kuuris siis, kui kostja elas veel koos O.L. ga. Hageja ei nõustu sellega, et temaga lõpetatud töösuhe, millest saadav igakuine töötasu moodustas 66,22% hageja sissetulekust, ei ole hagi rahuldamiseks piisav põhjendus. Hageja 374 euro 42 sendi suurune sissetulek ei võimalda tal tasuda võetud laenukohustusi (isegi mitte koos abikaasaga) ning pidada ülal oma alaealist last ja iseennast ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata

§ 102lg 1 tähenduses.

Maakohus ei selgitanud, et kavatseb juhinduda asjaoludest, mida ta pooltega ei arutanud (viited hoiukassale). Vastasel juhul olnuks pooltel võimalus esitada tõendeid ka hoiukassat puuduvate asjaolude kohta. 4

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. juuli 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
4. Asja materjalide kohaselt on kostja hageja isa (tl I kd tl 20) ning hageja esitas hagi kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks. Ülalpidamist saama õigustatud isik saab ülapidamiskohustuslastelt

§ 96ja 97 p 3 alusel.

nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist

§ 96

kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vastavalt

§ 97

p-le 3 on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama Tulenevalt

§-st 96 ja § 97 p-st 3 on hageja ülalpidamist andma kohustatud isikuks ja kostja on ülalpidamist saama õigustatud isikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole suuteline ennast ise ülal pidama.

§ 103

lg 1 kohaselt võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2) või õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3). Hageja esitatud nõuet kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks saab käsitleda

§ 103

lg-st 1 tuleneva kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamise nõudena. 8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja vastu (

§ 103

lg 1 p 2) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid (sh tunnistajate O.L. ja H.V. ütlusi – II kd tl 9-13; kostja vande all antud seletust – II kd tl 13-14; Viljandi Maakohtu

1. märtsi 1992 otsust – II kd tl 3-4; Rahvusarhiivi teatist 31.05.2019 nr 7-3/19/1758 – II kd tl 8; Viljandi Rajooni Rahvakohtu
2. juuli 1985 kohtumäärust nr AA-16 – I kd tl 58, 88-89; Rahvusarhiivi arhiiviteatist 23.05.2019 nr 7-3/19/1608 – II kd tl 5; O.L. pangakontode väljavõtteid – I kd tl 93-197) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et O.L. 31.03.1999 ja 26.01.2000 avatud pangakontodest nähtub küll asjaolu, et kostja poolt ei ole kantud O.L. le elatisraha kuni täitemenetluse lõpuni, s.o 2002 aastani, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et kostja rikkus jämedalt oma ülalpidamiskohustust. Iseenesest lapse ülalpidamiseks elatise mittemaksmine on käsitletav ülalpidamiskohustuse rikkumisena, kuid arvestades elatise mittemaksmise perioodi (ligikaudu kolm aastat), siis ei ole õigustatud asuda seisukohale, et tegemist oli jämeda ülalpidamiskohustuse rikkumisega.
3. Ringkonnakohus märgib, et Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19.07.1985 määruse alusel mõisteti kostjalt välja alimendid laste M., M. ja T. (hageja) ülalpidamiseks alates 09.07.
4. Määruse 5 resolutsiooni järgi alimentide väljamõistmine kuulus viivitamatult täitmisele. Arhiivifondi „Viljandi Rajooni Rahvakohus” täiteasjade osas nähtub, et avatud on alimentide sissenõudmise toimik nr AA-
5. Kohtumääruse alusel algatati täitemenetlus alimentide sissenõudmiseks ning täitelehed saadeti kohtutäiturile välja 19.07.
6. Täitemenetluse toimik on lõpetatud
7. aastal. Lähtudes eeltoodust pidi kostja täitma oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes kohtumääruse alusel ning ülalpidamiskohustuse täitmise osas toimus ka täitemenetlus aastatel 1985 –
8. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, kui suures osas kostja ülalpidamiskohustust täitis (kas ta tasus täielikult või osaliselt väljamõistetud elatist), kuid see asjaolu ei anna alust asuda seisukohale, et kostja üldse ei tasunud hageja ülalpidamiseks elatist. Ainuüksi tunnistaja O.L. ütlused selle kohta, et kostja ei ole temale elatist maksnud, ei tõenda asjaolu, et kostja rikkus jämedalt ülalpidamiskohustust hageja suhtes. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et tunnistaja O.L. ütlused ei ole usaldusväärsed tuvastamaks kostjapoolset elatise mittemaksmist. Ülekuulamisel tunnistaja ei mäletanud, kus nad elasid, kui hageja sündis; ei mäletanud, kas elas koos kostjaga või mitte jms. Arvestades möödunud ajaperioodi pikkust (hageja sündis
9. aastal, elatis on välja mõistetud kohtumäärusega
10. aastal, tunnistaja ja kostja abielu lahutati
11. aastal jne) on igati mõistetav, et tunnistaja ei mäleta täpselt toimunud sündmusi.
12. Hageja väite kohaselt on ekslik maakohtu tõlgendus Viljandi Maakohtu
13. märtsi 1992 kohtuotsuses märgitud asjaolude kohta, sest viidatud otsuses on küll tuvastatud, et hageja vanemad elavad juba seitse aastat lahus, kuid sellest ei piisa, et lugeda tõendatuks kostja vahetu ülalpidamiskohustuse täitmise hageja sünnist
14. aastal kuni
15. aastani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kohtuotsuses tuvastatu tõendab seda, et kostja osales vahetult hageja kasvatamisel ja ülalpidamisel vähemalt kaks aastat (ajal, mil hageja vanemad elasid koos), s.o hageja sünnist
16. aastal kuni
17. aastani. Asjaolu, et kostja elas nimetatud perioodil koos hageja emaga (ja lastega) tõendab muuhulgas ka see, et kostjalt on elatis laste ülalpidamiseks välja mõistetud Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19.07.1985 määrusega alates 09.07.
18. Asjaolu, et Rahvusarhiivi teatisest nähtuvalt ei töötanud kostja perioodil
19. november 1983 kuni
20. mai 1984, ei välista, et kostja kooselu ajal hageja emaga võttis osa hageja ülalpidamisest. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka tunnistaja H.V. ütlused, mille kohaselt ta käis koolis ja ei mäleta, kas pärast hageja sündi kostja elas koos nendega või mitte.
21. Hageja väitel kinnitas kostja vande all, et ta elas O.L. ga koos 10 aastat ning kuna hageja vanemate abielu registreeriti XXXX. aastal, siis 10-aastane kooselu lõppes enne või vahetult pärast hageja sündi. Asja materjalide kohaselt O.L. ja kostja abielu lahutati XXXX. aastal ja ning Viljandi Maakohtu
22. märtsi 1992 otsuses tuvastatu kohaselt elasid pooled enne lahutust 7 aastat lahus. Seega O.L. ja kostja elasid lahus alates
23. aastast alates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostja vande all antud seletusse suhtuda teatud reservatsiooniga. Arvestades möödunud ajaperioodi pikkust ja kostja vanust on igati mõistetav, et ta ei mäleta ajaliselt täpselt toimunud sündmusi.
24. Hageja on hagis kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks hagi õigusliku alusena lisaks

§ 103

lg-le 1 tuginenud ka

§ 102

lg-le 1.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohtu arvates

§ 102

lg 1 kohaldamiseks peab olema teada konkreetse ülalpidamiskohustuse ulatus (suurus), kuid käesolevas asjas ei ole selge, kui suur summaliselt on hageja ülalpidamiskohustus kostja suhtes. Viljandi Vallavalitsuse 25. juuli 2018 korraldusega nr 6 2-3/718 on muuhulgas määratud, et hageja tasub kostja hoolekandeteenuse puudujäävast maksumusest (millest on maha arvatud kostja pension 95%, sotsiaaltoetus puuetega inimestele 100%, Viljandi Vallavalitsuse poolt tasutav osaline makse 100 eurot) 50% ajavahemiku 01.07.2018 kuni 28.02.2019 eest. Hageja väitel on temaga töösuhe lõpetatud ja 374 euro 42 sendi suurune sissetulek ei võimalda tal tasuda võetud laenukohustusi (isegi mitte koos abikaasaga) ning pidada ülal oma alaealist last ja iseennast ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata

§ 102lg 1 tähenduses.

Ringkonnakohus märgib, et kuna ei ole selge hageja ülalpidamiskohustuse suurus kostja suhtes, siis ei ole võimalik võtta seisukohta selles, kas hageja on või ei ole suuteline andma kostjale ülalpidamist, arvestades tema muid kohustusi ja varalist seisundit, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Hagejal on võimalik esitada

§ 102

lg 1 kohane vastuväide juhul, kui esitatakse nõue tema vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks. 13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades, et tegemist on ülalpidamiskohustusest tuleneva asjaga, jätab ringkonnakohus kostjale riigi õigusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda. Siinkohal arvestab ringkonnakohus seda, et asja materjalidest nähtub kostja suhteliselt vähene osavõtt hageja kasvatamisest ja ülalpidamisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 7