← Eesti

2-17-11571/59

Obsah (13)§ 100§ 91§ 89§ 107§ 109§ 104§ 95§ 92§ 87§ 85§ 98§ 28§ 55

Tsiviilasi nr 2-17-11571 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2019, Tallinn T

§ 100

lg 4 alusel hüvitis 6 871.41 eurot; välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks töötasu perioodi

  1. veebruar 2017 kuni
  2. märts 2017 eest 2 150 eurot; mõistis Y OÜ-lt DD kasuks välja täiendava puhkusehüvitise väiksemas summas 1

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 kui 293.99 eurot; mõistis välja Y OÜ-lt DD kasuks viivise väiksemalt summalt kui 10 245.40 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
  1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jätta menetluskulud kostja kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  2. Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses: 3.
  3. Hagiavaldus rahuldada osaliselt. 3.
  4. Tuvastada DD
  5. veebruaril 2017 Y OÜ-le esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus ja lugeda tööleping lõppenuks
  6. märtsist
  7. 3.
  8. Tuvastada Y OÜ
  9. veebruaril 2017 DD-le esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus. 3.
  10. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks

§ 100lg 4 alusel hüvitis summas 6 871.41 eurot.

3.

  1. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks detsembri 2016 eest lisatasu summas 930 eurot. 3.
  2. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks töötasu ajavahemiku
  3. veebruar 2017 kuni
  4. märts 2017 eest summas 2 150 eurot. 3.
  5. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks puhkusehüvitis summas 293.99 eurot. 3.
  6. Välja mõista Y OÜ-lt DD kasuks viivis kohtulahendi tegemise seisuga summas 2 113.88 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  7. oktoobrist 2019 kuni põhinõude (10 245.40 euro) täieliku täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 8 131.52 eurot. 3.
  8. Jätta DD hagi Y OÜ vastu puhkusehüvitise 2.74 euro väljamõistmiseks rahuldamata. 3.
  9. Rahuldada DD taotlus
  10. mai 2018 protokolli parandamiseks osaliselt ja viia protokolli sisse järgmised parandused: protokolli lk 2 rida 5 „Y“ parandada kujul „Y“; lk 4 rida 19 „kui inimesi palju lahkus“, parandada kujul „kui töötajaid palju lahkus“. Lk 5 rida 7 „töö panus“, parandada kujul „töötaja panus“. Hageja vastuväited millega, kohus ei nõustunud lisada
  11. mai 2018 toimunud eelistungi protokollile. 3.
  12. Jätta Y OÜ taotlus
  13. mai 2018 protokolli parandamiseks rahuldamata. 3.
  14. Võtta käesoleva tsiviilasja materjalide juurde kõik poolte poolt menetluse jooksul esitatud tõendid. 3.
  15. Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleil tagastada käesolevas asjas tehtud kohtulahendi jõustumisel Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile töövaidlusasja nr 4-1/546/17 toimik.
  16. Jätta kostja
  17. septembril 2019 esitatud menetlusdokument tähelepanuta ja tagastada see esitajale.
  18. Rahuldada DD apellatsioonkaebus osaliselt.
  19. Jätta Y OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
  20. Jätta kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud Y OÜ kanda. Edasikaebamise kord 2

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud
  1. Hagiavalduse kohaselt asus DD (hageja) töölepingu nr 2015-01 alusel tööle O OÜ-s
  2. veebruaril 2015 IT hooldusmeeskonna juhina (töölepingus on ekslikult kirjas, et tegu on müügijuhi ametikohaga, kuid tööülesanded p 3.
  3. on kirjas õigesti). Seoses O OÜ ühinemisega Y OÜ-ga (kostja) läks hageja tööleping VÕS § 182 lg 2 alusel Y OÜ-le üle. Ühinemise kanne äriregistris on tehtud
  4. novembril 2016, reaalselt töötasid töötajad Y OÜ struktuuris juba maist
  5. Töölepingu p 4.
  6. alusel oli hageja töötasu 1905 eurot kuus. Suulise kokkuleppe alusel oli hageja töötasu kostja juures 2150 eurot kuus. Töölepingu punkt 4.2 alusel kohustus kostja maksma hagejale töötasu kord kuus iga järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks. Kuivõrd alates oktoober 2016 oli omal soovil lahkunud üsna suur arv IT spetsialiste, tegi kostja juhatus
  7. oktoobril 2016 otsuse töökoormuse kasvu tõttu perioodil oktoober, november ja detsember 2016 maksta otsuses märgitud IT osakonna töötajatele lisatasusid. Vastav juhatuse otsus sündis läbirääkimiste tulemusel, milles osalesid BB (Y juhatuse liige), DD (IT hooldusmeeskonna juht), ÕÕ (Y IT valdkonna juht) ja DD ning väljendas poolte kokkulepet perioodiks
  8. oktoober -
  9. detsember. ÕÕ ja DD lahkusid omal soovil seoses ettevõttes toimunud sisemiste konfliktidega töölt novembris
  10. Seoses IT-töötajate lahkumisega ja segadustega kostja organisatsioonis otsustasid mõned kliendid lahkuda. Enamik lahkunud kliente olid DD juhitud osakonna teenindada, mitte hageja osakonna kliendid. Juhatuse otsuses kokkulepitud tasu maksti oktoobri ja novembri 2016 eest tähtaegselt välja. Detsembri eest kokkulepitud tasu jaanuaris 2017 enam ei makstud. Hageja sai raamatupidamiselt jaanuari 2017 alguses palgateatise detsember 2016 töötasu kohta koos lisatasuga 930 eurot. Ootamatult saatis raamatupidaja seejärel
  11. jaanuaril 2017 uue palgalipiku, mis enam lisatasu ei sisaldanud. Selgus, et otsust detsembri lisatasu mittemaksmise kohta ei ole. Tööandja ei kohelnud hagejat väärikalt ja hea usu põhimõtte kohaselt kui jättis hageja tema töötasu osas teadmatusse. Detsembri lisatasu ei makstud vaatamata hageja järelpärimistele välja ka koos jaanuari palgaga.
  12. Hageja esitas
  13. veebruaril 2017 kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

§ 91lg 2 p 2 alusel ja ütles töölepingu omal algatusel üles alates 10.

märtsist

  1. Vastav töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on saadetud hageja poolt digitaalselt allkirjastatuna kostjale
  2. veebruaril
  4. veebruaril 2017 taotles kostja kohtumist hagejaga. Kohtumisel esitas tööandja hagejale paberkandjal töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

§ 89lg 1 alusel väidetava töömahu vähenemise tõttu.

Töötajal paluti koheselt asjad pakkida ja töölt lahkuda, kuna töölepingu ülesütlemine jõustus samast kuupäevast. Hageja oli sel perioodil IT osakonnas üks pikema staažiga juhtivtöötaja, kes omas kõige paremat ülevaadet kliendiportfellist. Mingit töömahu vähenemist toimunud ei 3

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 olnud, hagejaga ei olnud kordagi olnud juttu töömahu vähenemisest, kuna reaalselt oli töömaht hoopis pidevalt kasvanud.
  1. novembril 2016 oli sõlmitud tööleping IT tiimijuhi ametikohale uue töötaja ÄÄ-ga, siis oleks loogiline, et töömahu vähenemisel koondatakse kõigepealt uuemad töötajad, kes ei ole ettevõtte tööga veel sügavuti kursis ja kellel ei ole välja kujunenud veel oma pikaajalist kliendibaasi. Kostjal puudus tegelik olukord koondamiseks ja kostja on lõpetanud töölepingu hagejaga seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu, seaduse nõuetele mittevastavalt ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja muutus kostja jaoks tülikaks, kuna nõudis kostjaga sõlmitud kokkulepete täitmist.
  2. Hageja palub kohtul tuvastada kostja poolt hagejale
  3. veebruaril 2017 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus; tuvastada hageja poolt
  4. veebruaril 2017 kostjale esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kehtivus ja lugeda tööleping lõppenuks
  5. märtsist 2017; mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 100

lg 4 alusel hüvitis summas 6871.41 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja detsember 2016 lisatasu summas 930 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu perioodi 11.02-10.03.2017 eest summas 2150 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav puhkusehüvitis summas 296.73 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised hagi esitamise seisuga summas 41.38 eurot ja jooksev viivis 0,02% päevas kuni nõude kohase täitmiseni. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei tuvasta töötaja erakorralise ülesütlemise avalduse kehtivust tööandja poolse olulise rikkumise tõttu, palub hageja lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel 10.

märtsil 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitis summas 6871.41 eurot.

Kostja vastuväited

  1. Kostja ei tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Hageja palub lähtuda TVK
  2. juuni 2017 töövaidlusasjas nr 4-1/546/17 tehtud otsusest ja mitte rahuldada hageja nõuet. Hageja jääb TVK
  3. märtsil 2017 esitatud avalduses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde.
  4. Kostja ei olnud viivitanud hagejale töötasu maksmisega, mistõttu on hageja
  5. veebruaril 2017 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus

§ 104

lg 1 alusel seaduses sätestatud aluse puudumise tõttu tühine ja selle alusel ei saa lugeda hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingut lõppenuks. Seega on alusetu ka hageja nõue

§ 100

lg 4 alusel hüvitise saamiseks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 6 871.41 eurot. Kostja ei tunnista hageja nõuet tuvastada kostja poolt 10. veebruaril 2017

89 lg 1 alusel töölepingu nr 2015-01 erakorralise ülesütlemise kehtivuse tühisus. Kostjal oli seaduslik alus lõpetada hagejaga tööleping erakorraliselt koondamise tõttu (töömahu vähenemine). IT osakonnas, kus hageja töötas, vähenes töömaht oluliselt ja hageja ametikoht kaotati. Kostja poolt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine oli seaduslik ja hageja töölepingujärgne viimane tööpäev oli 10. veebruaril 2017, hagejale maksti kõik tasud ja seaduses sätestatud hüvitised st nn lõpparve sel kuupäeval välja. Vastavale ametikohale uut inimest ei palgatud. Koondamise hetkel kostja äriühingus hagejale teist sobivat tööd pakkuda polnud (ei olnud vabu ametikohti) ning võttes arvesse kõiki asjaolusid sh kostjale tekkida võivaid kulutusi ja mõistlikkuse põhimõtet, ei olnud kostjal hagejale võimalik ka mingit ametikohta luua. Alusetu on hageja väide, et koondamine tuli talle üllatusena. Hageja pidi olema teadlik koondamistest IT osakonnas. Alusetu on hageja väide, et hageja koondamisel ajal otsis kostja aktiivselt värbamisportaali CV Online vahendusel uusi tööotsijaid. Kostja ei otsinud uusi töötajaid hageja koondamise hetkel ja ei loonud 4

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 koondamisel uusi ametikohti juurde. Majanduslikult ei olnud võimalik hagejat ka koolitada sh asjaolu tõttu, et puudus töökoht, mille täitmiseks hagejat koolitada.
  1. Kostja ei tunnista hageja nõuet mõista välja lisatasu summas 930 eurot sj viiviste nõuet. Kostja juhatus tühistas
  2. jaanuari 2017 otsusega nr 03-01-17 lisatasu väljamaksmise detsembri kuu 2016 eest summas 930 eurot listasu maksmise aluse ära langemise tõttu st töömahu normaliseerumise tõttu detsembris
  3. Hageja töökoormus ei kasvanud detsembris 2016 ja hagejal puudus listasu maksmise nõudeõigus summas 930 eurot detsembri 2016 eest nii juhatuse otsuse nr 03-01-17 kui töölepingu nr 2015-01 alusel.
  4. oktoobri 2016 otsuses on märgitud, et listasusid makstakse ühekordselt seoses IT klienditehnikute lahkumisest tingitud töökoormuse kasvuga ja seoses IT klienditehnikute lahkumisest tingitud kliendiportfellide ülevõtmisega. Seega oli
  5. oktoobri 2016 otsuse alusel ühekordsete lisatasude maksmise aluseks vastavalt iga töötajata osas ja iga kuu lõikes eraldi (oktoober, november, detsember 2016) lisatasu maksmise aluse (IT klienditehnikute lahkumisest tingitud töökoormuse kasvu ja lahkumisest tingitud kliendiportfellide ülevõtmise) realiseerumine. Hagejale anti teada, et lisatasu detsembri 2016 eest ei maksta ja miks ei maksta st vastav alus on ära langenud suuliselt sh hagejale igakuiselt esitatava palgalehega. Kuivõrd juhatuse
  6. oktoobri 2016 otsus oli prognoos ja lisatasude maksmise alus oli võimalik tuvastada pärast vastava maksmise aluseks oleva kuu lõppemist maksmise aluse (töökoormuse reaalse kasvu) tuvastamise järgselt, on alusetu hageja väide, nagu kostja oleks pidanud tegema tühistamise otsuse etteulatuvalt kostja ei saanud seda teha, sest tal puudusid vastavad andmed. Samuti oli töölepingu nr 2015-01 punkt 4.3 alusel kostjal õigus otsustada hagejale listasu või preemia maksmise osas sh maksmise korra osas.
  7. Kostja ei nõustu hageja põhipuhkuse hüvitise summas 296.73 eurot, viiviste ja

§ 100lg 1 alusel hüvitise nõuetega.

Kostja maksis töölepingu lõpetamisel hagejale välja kõik töölepingus kokkulepitud tasud ja seaduses sätestatud hüvitised sh

§ 100

lg 1 alusel koondamishüvitise,

§ 100

lg 5 alusel hüvitise vähem etteteatud päevade arvu ulatuses töölepingu ülesütlemisel ning maksis hagejale välja põhipuhkuse hüvitise. Hagejale on nimetatud hüvitised välja maksnud vastavate nõuete sissenõutavaks muutumise kuupäeval st

  1. veebruaril 2017 st ilma viivituseta, seega on alusetud nii hageja nõuded vastavate hüvitiste osas, kui hageja nõue viivise osas. Kostja ei nõustu hageja töötasu nõudega 1.0210.03.2017 eest summas 2150 eurot. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta jätkas kostja juures töötamist sel perioodil. Esimese astme kohtu otsus
  2. Harju Maakohus rahuldas
  3. augusti 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Y OÜ-lt DD kasuks detsembri 2016 lisatasu 930 eurot ja puhkusehüvitise 89.11 eurot ning viivise hagi esitamise seisuga summas 41.38 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
  4. augustist 2017 kuni põhinõude (930 eurot) täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata hageja nõuded tuvastada kostja poolt hagejale
  5. veebruaril 2017 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus, tuvastada hageja poolt
  6. veebruaril 2017 kostjale esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kehtivus ja lugeda tööleping lõppenuks
  7. märtsist 2017, mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 100lg 4 alusel hüvitis summas 6871.41 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu 5

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 perioodi
  1. veebruarist kuni
  2. märtsini 2017 eest summas 2 150 eurot, mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav puhkusehüvitis summas 207.62 eurot ning alternatiivnõue lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel 10.

märtsist 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 109lg 1 alusel hüvitis summas 6 871.41 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

  1. Kohus tuvastas, et tööandja
  2. veebruaril 2017 koostatud ja
  3. veebruari 2017 esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus vastab

§ 95

lg-tes 1 ja 2 sätestatud formaalsetele nõuetele ja seega ei ole see

§ 95lg 1 teise lause järgi tühine.

Lisaks leidis kohus, et kostja on tõendanud töömahu vähenemise ning samuti leidis tuvastamist, et kostjal ei olnud võimalik hagejale teist tööd pakkuda. Seega leidis kohus, et kostja avaldus töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta vastab ülesütlemiseavaldusele kehtestatud nõuetele, mistõttu jääb hageja nõue, tuvastada töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus, rahuldamata. Kuna tuvastamist leidis, et kostja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, siis hageja nõuded, välja mõista

§ 100lg 4 alusel hüvitise summas 6871.41 eurot; välja mõista töötasu perioodi 11.

veebruar kuni

  1. märts 2017 eest summas 2 150 eurot; välja mõista täiendav puhkusehüvitis summas 207.62 eurot ning viivis, rahuldamisele ei kuulu.
  2. Kohus leidis, et hageja
  3. veebruari 2017 töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus ei vasta formaalsetele nõuetele, kuna selles ei ole konkreetselt märgitud, milliseid kohustusi kostja konkreetselt rikkus, mistõttu on see

§ 95lg 1 teise lause järgi tühine.

  1. Samas leidis kohus, et detsembri 2016 lisatasu nõue summas 930 eurot kuulub rahuldamisele. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et juhatuse otsuses on selgelt märgitud, et lisatasu makstakse ainult juhul, kui töökoormus ka tegelikkuses kasvab. Nimetatud otsusest on selgelt nähtav tahe määrata lisatasu ilma tingimusteta. Sellest tulenevalt tuleb rahuldada osaliselt ka puhkusetasu nõue summas 89.11 eurot, sest lisatasu suurendab puhkusetasu arvestuse aluseks olevat keskmise töötasu summat.
  2. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel kuulub rahuldamisele perioodi
  3. jaanuarist kuni
  4. augustini 2017 eest seaduses sätestatud viivisenõue 930 eurolt summas 41.38 eurot. Lisaks kuulub rahuldamisele ka edasiulatuv viivisenõue, kuni põhinõude kohase täitmiseni.
  5. Järgmisena analüüsis kohus hageja alternatiivnõuet lõpetada tööleping

§ 107lg 2 alusel 10.

märtsist 2017 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 109lg 1 alusel 6 871.41 eurot.

Kohus leidis, et

§ 107

lg 2 kohaldub siis, kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kuna kostja esitatud töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei kuulu alternatiivnõue rahuldamisele. Apellatsioonkaebused 14. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud ning menetluskulude jaotuse osas. Hageja hinnangul on kohus ebaõigesti leidnud, et kostja oli õigustatud ütlema hagejaga töölepingu erakorraliselt üles töömahu vähenemise tõttu. Hindamata on hageja mitmed väited koos tõenditega ning analüüsitud väidetest on tehtud ebaõiged järeldused. Arvestades käesolevat olukorda on ilmne, et kostja esitatud töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus oli tingitud ainuüksi hageja poolt eelnevalt esitatud töölepingu 6

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 erakorralise ülesütlemise avaldusest ehk et kostja alused töölepingu ülesütlemiseks on otsitud.
  1. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldatud osas ja jätta menetluskulud täielikult hageja kanda. Kostja hinnangul ei ole maakohus arvestanud kõiki kostja esitatud väiteid ega tõendeid detsembri 2016 lisatasu maksmata jätmise põhjenduste osas, mistõttu ei ole maakohtu otsus selles osas põhjendatud. Vastused apellatsioonkaebustele
  2. Vastustes apellatsioonkaebustele jäävad pooled enda avaldatud seisukohtade juurde, paludes jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja tuvastusnõuded ja rahalised nõuded 2.74 eurot ületavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
  4. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas kostja on töölepingut rikkunud ning kas töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli alus hagejal või kostjal, millest oleneb omakorda hageja rahaliste nõuete rahuldamine.
  5. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates ebaõiged järeldused, kui leidis, et hageja (vaidlustatud lahendi p-is 24 on ilmselt ekslikult hageja ja kostja vahetusse läinud) töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed eeldused on täitmata, mistõttu on see

§ 95lg 1 II lause järgi tühine ning, et kostja on töölepingu kehtivalt üles öelnud.

Kolleegium saab maakohtu eksimuse parandada.

  1. Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud: • Hageja ja O OÜ sõlmisid
  2. veebruaril 2015 töölepingu nr 2015-01, mille kohaselt asus hageja tööle OÜ-s O
  3. veebruaril
  4. • Seoses O OÜ ühinemisega kostjaga läks hageja tööleping üle Y OÜ-le (s.o kostjale). • Töölepingu p 4.
  5. alusel oli hageja töötasu 1 905 eurot kuus, mida oli suulise kokkuleppe alusel muudetud selliselt, et hageja töötasu suuruseks oli 2 150 eurot kuus. Töölepingu p 4.
  6. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale töötasu kord kuus iga järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks. • Kostja juhatus võttis
  7. oktoobril 2016 vastu otsuse, millega määras kindlatele Tehnoloogiaüksuse IT osakonna töötajatele (kelle hulka kuulus ka hageja) oktoobris, novembris ja detsembris 2016 seoses töökoormuse kasvuga igakuised lisatasud. Hagejale detsembris 2016 määratud lisatasu suuruseks oli 930 eurot. • Hagejale määratud lisatasu 930 eurot detsembrikuu 2016 palgaga välja ei makstud. • Hageja ütles
  8. veebruaril 2017 kostjale töölepingu alates
  9. märtsist 2017 üles, märkides ülesütlemisavalduses, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega (

§ 92lg 2 p 2 [tl 19, I kd]). 7

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 • Kostja on hageja
  1. veebruaril 2017 e-posti teel saadetud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte saanud selle saatmise kuupäeval. • Kostja ütles
  2. veebruari 2017 kuupäevaga dateeritud avaldusega
  3. veebruaril 2017 hagejale töölepingu üles, märkides ülesütlemisavalduses, et tööleping lõpetatakse majanduslikest põhjustest tingitud töömahu vähenemise tõttu (

§ 89lg 1 [tl 75-76, I kd]).

• Hageja on kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte saanud

  1. veebruaril
  2. Kolleegiumi hinnangul puudub eelnimetatud asjaolude üle vaidlus ka apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need asjaolud apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
  3. Tuvastatud on, et hageja ütles
  4. veebruaril 2017 kostjale töölepingu üles alates
  5. märtsist 2017, märkides ülesütlemisavalduses viitega

§ 91

lg 2 p-ile 2, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega (tl 19-20; I kd). Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 I lause). Vaidlust ei ole, et kostja sai hageja 9. veebruaril 2017 e-posti teel esitatud avalduse samal kuupäeval kätte. 22. Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude õiguslik alus on

§ 104

lg 1, mis sätestab, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Esmalt tuleb kontrollida, kas on täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused (

§ 95

lg-d 1 ja 2).

§ 95

lg 1 kohaselt töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Tulenevalt

§ 95

lg-st 2 peab töötaja erakorralist ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

  1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti märkinud, et hageja
  2. veebruari 2017 töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis, kuid ekslikult järeldanud, et ülesütlemise põhjendamata jätmise tõttu on see

§ 95lg 1 II lause järgi tühine.

Maakohus on tähelepanuta jätnud, et vastavalt

§ 95

lg-le 3 ei mõjuta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse (põhjendada ülesütlemist) täitmata jätmine ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellega tekkinud kahju. Seega ei saanud töötaja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjendamata jätmine kaasa tuua ülesütlemise tühisust, vaid põhjendamiskohustuse rikkumisel võib teine pool nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. 24. Eelnevast tulenevalt piisas töölepingu erakorralise ülesütlemise formaalsete eelduste täitmiseks töötaja poolt

§ 95

lg 1 sätestatud vorminõude järgimisest, kuid maakohus on kolleegiumi arvates tõendeid hinnates ekslikult leidnud, et hageja ei ole töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendanud. Kolleegium leiab, et avaldusest selgub üheselt hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise alus viitest töölepinguseadusele (

§ 91lg 2 p 2).

Samuti saab ülesütlemise põhjuse järeldada sellest, et hageja on palunud avalduses koos lõpparvega tasuda juhatuse

  1. oktoobri 2016 otsusega määratud detsembrikuu tasu ja sellelt alates
  2. jaanuarist 2017 viivise. Viimasest tuleneb kolleegiumi hinnangul selgelt, et kostja on jätnud detsembrikuu tasu õigeaegselt hagejale välja maksmata. Seega on hageja
  3. veebruari 2017 töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et praegusel juhul ei oma kirjavahetus, millega 8

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 koos hageja kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse esitas, tähtsust. Hageja poolt tööandja esindajale adresseeritud
  1. jaanuari 2017 e-kirjas palutakse juhatuse otsusega määratud tasu detsembri eest välja maksta hiljemalt
  2. jaanuariks 2017 ning
  3. veebruari 2017 kirjas palutakse korduvalt tasu välja maksmist hiljemalt
  4. veebruariks 2017 (tl 1718, I kd). Kolleegium leiab, et ka nimetatud kirjadest on aru saada, mis põhjusel töötaja töölepingu erakorraliselt üles ütles.
  5. Järgmisena tuleb kontrollida, kas on täidetud ülesütlemise materiaalsed eeldused.

§ 87

kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel ja järgides etteteatamistähtaegu. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas töölepingu ülesütlemiseks esines seadusest tulenev alus. Töötaja võib

§ 91

lg 2 järgi töölepingu mh erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, millest on osundatud sättes toodud ka näitlik loetelu.

§ 91

lg 2 p 2 kohaselt loetakse tööandjapoolseks oluliseks rikkumiseks, kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Vaidlust ei ole, et hageja palk oli 2 150 eurot kuus. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada lisatasu 2016 aasta detsembrikuu eest 930 eurot, mis oli määratud kostja juhatuse

  1. oktoobri 2016 otsuse Lisa 2 p 2 kohaselt seoses IT klienditehnikute lahkumisest tingitud töökoormuse kasvuga (tl 87-87 pöördel, I kd). Kolleegium nõustub maakohtuga, et juhatuse otsuse Lisa 2 p-ist 2 saab järeldada, et lisatasu maksmine otsustati seoses töökoormuse kasvuga, mis tulenes juba selleks ajaks lahkunud IT klienditehnikute puudumisest ja oli seetõttu määratud ilma täiendavate lisatingimusteta. Kuigi kostja on väitnud, et alates oktoobrist 2016 lahkusid ka mitmed kostja “võtmekliendid“ (tl 153, I kd) ning lisaks värbas kostja novembris viis uut töötajat (tl 93152, I kd), ei oma see väide kolleegiumi arvates tähtsust, sest juhatuse otsusest ei nähtu, et lisatasu makstakse vaid juhul, kui töökoormus ka tegelikkuses kasvab. Arvestades, et juhatuse
  2. oktoobri 2016 otsus võeti vastu olukorras, kus mitmed kostja töötajad olid juba lahkunud, sealjuures seetõttu ka mitmed nende töötajate kliendid, siis ei saa järeldada, et juhatus lisatasu maksmise otsuse vastuvõtmisel sellega mõistlikult ei arvestanud. Samuti nõustub kolleegium hagejaga, et uute töötajate värbamisega ei vähene koheselt kogenud töötajate töökoormus, sest uued töötajad vajavad nii sisseelamiseks aega kui ka töö õppimiseks juhendamist. Seega ei ole leidnud tuvastamist, et kostja juhatuse
  3. oktoobri 2016 otsusest lisatasude kohta tuleneks lisatingimus, et tasu maksmise eelduseks on igakuine töökoormuse mahu hindamine asjaomaste kuude lõikes.
  4. Vaidlust ei ole, et hageja töötasu oli 2 150 eurot kuus. Juhatuse
  5. oktoobri 2016 otsusega määratud detsembrikuu 2016 lisatasu suuruseks oli 930 eurot. Arvestades, et määratud lisatasu moodustas hageja detsembrikuu töötasust (2 150 + 930) vähemalt 30% (3 080 eurost 930 eurot), moodustas see hageja töötasust olulise osa. Vaidlust ei ole, et vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu p-ile 4.2 kohustus tööandja töötajale maksma töötasu kord kuus iga kuu järgneva kuu 10ndaks kuupäevaks. Seega pidi kostja maksma hagejale vaidlusaluse tasu hiljemalt
  6. jaanuaril
  7. Hageja poolt tööandja esindajale adresseeritud
  8. jaanuari 2017 e-kirjaga, milles palutakse juhatuse otsusega määratud tasu detsembri eest välja maksta hiljemalt
  9. jaanuariks 2017 ning
  10. veebruari 2017 e-kirjaga, milles palutakse korduvalt tasu välja maksmist hiljemalt
  11. veebruariks 2017 (tl 17-18, I kd), on tõendatud, et hageja on andnud kostjale oma kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, mis lõppes tulemusteta. Seega saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega ning arvestades väljamaksmata jäetud summa protsentuaalset suurust hageja töötasust, on kostja sellega pooltevahelist töölepingut 9

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 oluliselt rikkunud. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et hageja
  1. veebruari 2017 töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus on kehtiv.
  2. Vastuseks kostja väitele, et kuna hageja ei olnud kostja juhatuse liige, siis ei olnud temaga lisatasude maksmist või selle kohta vastuvõetud otsuste tühistamist vaja läbi rääkida, märgib kolleegium järgmist. TsÜS § 71 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja, loetakse tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati. TsÜS § 72 kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Vaidlust ei ole, et hageja sai kostjalt
  3. oktoobri 2016 juhatuse otsuse kätte enne lisatasude väljamaksmist. Seega oli
  4. oktoobri 2016 otsus kehtiv ja kostjale siduv. Hageja on avaldanud, et tema sai kostja juhatuse
  5. jaanuari 2017 otsuse, millega tühistati lisatasude maksmine detsembris 2016 (tl 89, I kd), kätte alles Töövaidluskomisjonis märtsi lõpus 2017 (tl 24, II kd). Kostja väitel selgitati töötajatele suuliselt, et reaalsuses töömaht ei kasvanud ja seetõttu tehti otsus tühistada detsembri kuu eest makstavad lisatasud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja oleks kostja juhatuse
  6. jaanuari 2017 otsuse enne detsembri 2016 töötasu sissenõutavaks muutumist kätte saanud, mistõttu ei ole viidatud otsuses sisalduv tahteavaldus hageja suhtes kehtiv.
  7. Arvestades, et ringkonnakohus on tuvastanud töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse, pidi tööleping lõppema ülesütlemise avalduse kohaselt
  8. märtsil 2017, mistõttu tuleb kontrollida ka kostja
  9. veebruari 2017 töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust. Kolleegium leiab, et maakohus on teinud ebaõige järelduse, kui leidis, et kostja
  10. veebruari 2017 töölepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv.
  11. Asjas on tuvastatud, et hageja sai kostja
  12. veebruari 2017 dateeringuga avalduse nr0902/2017-TNEi kätte
  13. veebruaril 2017 ning selles on märgitud, et tööleping lõpetatakse majanduslikest põhjustest tingitud töömahu vähenemise tõttu (

§ 89lg 1).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud avaldus vastab

§ 95

lg-tes 1 ja 2 sätestatud formaalsetele nõuetele, kuid leiab, et täitmata on töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused. 30.

§ 87

kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel ja järgides etteteatamise tähtaegu. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas töölepingu ülesütlemiseks esines seadusest tulenev alus.

§ 89

lg 1 kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine).

§ 89

lg 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd (välja arvatud

§ 89lg-s 2 nimetatud juhtudel).

Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja töölepingu erakorralise ülesütlemisalusena töömahu vähenemise tuvastamisel hinnanud asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatuga. Seetõttu ei ole maakohtu otsus ka nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendatud. 31. Kostja väitel oli tal töösuhte lõpetamiseks hagejaga seaduslik alus, kuivõrd töömahu olulise vähenemise tõttu kostja IT osakonnas, kus hageja töötas, oli tekkinud koondamise olukord juba jaanuaris 2017, mil hoogustus IT osakonna hallatavate ja teenindavate IT teenuste 10

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 klientide lahkumine st kostjaga sõlmitud IT teenuste lepingud lõpetati massiliselt klientide poolt ning klientide lahkumine kulmineerus veebruaris 2017 (tl 46, I kd). Seega on kostja tööandjana tuginenud sellele, et ta sai töötaja töölepingu üles öelda tingituna töömahu vähenemisest, mis tõi kaasa hageja töö lõppemise. Kolleegiumi hinnangul pidi kostja näitama ja tõendama, et IT teenusklientide poolt lepingute lõpetamine mõjutas kostja majanduslikku seisundit selliselt, et tõi kaasa töömahu vähenemise, mistõttu ei suutnud kostja enam kokkulepitud tingimusel hagejat tööga kindlustada, st et tema töö neil tingimustel lõppes. 32. Hageja on menetluses esile toonud, et IT üksuses, mida juhtis algselt ÕÕ, oli septembris 2016 neli osakonda: 1. HT COMP osakond, mida juhtis HH ja kus oli 4 töötajat; 2. IT hooldusosakond I, mida juhtis DD ja kus oli 7 töötajat (kliente oli umbes 40-50); 3. IT hooldusosakond II, mida juhtis hageja ja kus oli 5 töötajat (kliente oli umbes 70); 4. helpdesk, kus oli kaks töötajat. Seega pidi kostjal olema kliente, kellele ta IT teenust osutas sel ajal vähemalt 120 (kostja esitatud Exceli tabelis hageja kliendiportfellide kohta nähtuvad kokku cà 180 kliendi nimed [tl 88-91, II kd]). 33. Kostja väitel tekkis koondamissituatsioon, sest alates oktoobrist 2016 lõpetasid paljud kliendid sh nn “võtmekliendid“ kostjaga IT teenuste lepingud, mille tagajärjel töömaht vähenes. Kostja on esitanud kohtule 21. septembri 2016 e-kirja, millest nähtub E AS ja T OÜ avaldus kostjaga lepingu lõpetamiseks 22. oktoobrist 2016 (tl 154, I kd), 5. oktoobri 2016 e-kirjast N avaldus lepingu lõpetamiseks oktoobri lõpust 2016 (tl 155, I
  1. kd)ning 18. oktoobri 2016 e-kirjas on A OÜ teatanud soovist leping lõpetada 28. novembrist 2016 (tl 156, I kd). Novembris 2016 esitasid lepingu lõpetamise teated veel järgmised kliendid: M (tl 157, I kd), B OÜ (tl 158, I kd), AS F (tl 159-160, I
  2. kd)ja T AS (tl 163, I kd). Lisaks on lepingu lõpetamisest teatanud 7. detsembril 2016 T AS (tl 165166, I kd), 12. detsembril 2016 E AS (tl 162, I
  3. kd)ja 19. detsembril 2016 V AS (tl 164, I kd). Väite tõendamiseks, et kostja IT kliendid lahkusid, on kostja esitanud ka oma töötaja NN 28. märtsil 2017 koostatud dokumendi alates oktoobrist 2016 lahkunud klientide kohta (tl 16 ja 153, I kd). Eelnimetatud ekirjadega koosmõjus NN koostatud nimekirjaga saab kolleegiumi arvates lugeda tõendatuks, et ajavahemikul oktoobrist 2016 kuni detsembrini 2016 lõpetati IT kliendilepingud 12 kliendiga. Arvestades aga klientide arvestuslikku koguarvu, moodustab lahkunud klientide arv antud perioodil sellest ~10%, mistõttu ei saa kolleegiumi hinnangul ainuüksi antud asjaolust teha järeldusi selle kohta, mis mahus kostja töömaht vähenes ja kuidas konkreetselt see kostja majanduslikku seisundi selliselt mõjutas, et hageja töö senistel tingimustel lõppes. Kostja on menetluses küll väitnud, et IT klientide maht oli kahanenud määrale, mistõttu puudus endises mahus klientide teenindamise ja haldamise vajadus ja töömaht vähenes oluliselt, sh oli IT osakonna teenuste käive langenud oluliselt klientide lahkumise tõttu (kostja majandustulemused IT teenuste osas olid olulises languses – majanduslikud põhjused töösuhte lõpetamiseks hagejaga [vt kostja 27. septembri 2017 esitatud vastus hagiavaldusele p 3.2.1 tl 46, I kd]), kuid ei ole neid väiteid kolleegiumi arvates tõendanud ega ka mitte veenvalt põhistanud. 34. Kostja on ringkonnakohtu istungil ka selgitanud, et oluline ei olnud klientide lahkumisel nende arv, vaid lepingumaht (18. septembri 2019 kohtuistungi protokoll, 00:32:37 [tl 82 pöördel, III kd]). Kolleegium leiab, et kostja esitatud NN 28. märtsil 2017 koostatud dokumendist lahkunud klientide kohta alates oktoobrist 2016 (tl 16 ja 153, I
  4. kd)nähtub, et samal perioodil lisandus kostjale vähemalt kaks uut klienti (kolmandaga oli leping 11
(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 sõlmimisel) ning, et liitunud klientidest vähemalt üks (E) kvalifitseerub eelduslikult “võtmekliendina“, kes pidanuks lepingutasu mahu mõistes katma osade lahkunud klientide lepingutasud. Sellest saab teha järelduse, et kuigi on tuvastatud 12 kliendi poolt lepingu lõpetamine oktoobrist detsembrini 2016, pidi sel perioodil kostja kaotatud käive mingis osas uute klientide arvel kompenseeruma. Kostja on põhjendanud koondamisolukorda ka klientide jätkuva lahkumisega jaanuaris 2017, mis kulmineerus veebruariks
  1. Samas ei ole esitatud kohtule tõendeid klientide lahkumise kohta pärast detsembrit
  2. Ainuüksi asjaolust, et kostja koondas IT üksusest veebruaris 2017 kaks töötajat, ei saa järeldada, et koondamissituatsioon eksisteeris ka kostja suhtes.
  3. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et kuigi on tuvastatud 12 kliendi lahkumine kostja juurest, ei ole kostja näidanud ega tõendanud, et nende klientide lahkumine põhjustas kostja ettevõtte IT osakonna teenuste käibe languse ja majandustulemuste sellise halvenemise, mille tagajärjel ei olnud kostjal majanduslikel põhjustel võimalik kokkulepitud tingimustel hagejat enam tööga kindlustada. Kuna kolleegium kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise ajal veebruaris 2017 koondamisolukorda ei tuvastanud, puudub vajadus analüüsida

§ 89lg 3 koondamise eelduse (teise töö pakkumine) täitmist.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kostja 10. veebruari 2017 töölepingu erakorraline ülesütlemise avaldus on

§ 104

lg 1 kohaselt tühine, sest töölepingu ülesütlemiseks töömahu vähenemise tõttu (koondamine) puudus alus.

  1. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja on nii
  2. märtsi 2017 avalduses Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile (vt
  3. märtsi 2017 avaldus Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile [Töövaidluskomisjoni toimik lk 17]) kui ka hagiavalduses (p 3.17) märkinud, et talle oli järgmisel päeval pärast enda ülesütlemisavalduse esitamist kostja avalduse saamine üllatus, sest temaga töömahu vähenemisest kordagi ei räägitud. Seetõttu peab kolleegium veenvaks hageja väidet, et tegelikuks põhjuseks töölepingu lõpetamiseks oli see, et hageja soovis korduvalt lisatasu väljamaksmist endale ja oma osakonna töötajatele.
  4. Vaidlus puudub, et kostja sai hageja
  5. veebruari 2017 erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse kätte samal kuupäeval. Hageja on palunud töölepingu lõpetada
  6. märtsist 2017 s.o erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse esitamisele järgnevast päevast 29 päeva möödumisel (TsÜS § 135 lg 1). Töötajal on

§ 85

lg 1 järgi õigus tähtajatu tööleping igal ajal korraliselt üles öelda, järgides

§ 98

lg-s 1 sätestatud vähemalt 30kalendripäevast etteteatamise tähtaega.

§ 98

lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Nimetatud sätteid koos tõlgendades on võimalik järeldada, et töötaja võib öelda tähtajatu töölepingu ilma mõjuva põhjuseta üles 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega järgides, andes sellega tööandjale minimaalselt vajaliku aja uue töötaja leidmiseks või töökorralduse muutmiseks. Töötaja ei pea järgima etteteatamistähtaega, kui tal on töölepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus ning lepingu jätkamist ei või mõistlikult nõuda (vt RKTKo 22.04.2015, 3-2-1-111-14, p 14). Eelnevast tulenevalt oli hageja õigustatud ütlema töölepingu üles 29 päevase etteteatamistähtajaga, mistõttu tuleb lugeda poolte vahel olnud tööleping nr 2015-01 lõppenuks alates 10. märtsist 2017. 12

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571
  1. Arvestades eespool toodud põhjendusi (käesoleva otsuse p 25), on maakohus õigesti leidnud, et hageja oli õigustatud saama kostja juhatuse
  2. oktoobri 2016 otsusega määratud detsembrikuu 2016 lisatasu summas 930 eurot ning see on õigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistetud.
  3. Ülejäänud hageja nõuete, s.o

§ 100

lg 4 järgne kolme kuu keskmise palga hüvitise 6 871.41 euro väljamõistmise nõue, perioodil

  1. veebruar kuni
  2. märts 2017 saamata jäänud töötasu 2 150 euro väljamõistmise nõue ja vähemtasutud puhkusehüvitise 296.73 euro väljamõistmise nõue põhinevad keskmise töötasu arvestusel. Vabariigi Valitsuse
  3. juuli 2009 vastuvõetud määruse nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord), mis jõustus
  4. juulil 2009, § 2 lg 1 I lause kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Korra § 2 lg 2 järgi keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Hageja on esitanud kohtule arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu järgi hageja keskmise ühe kuu töötasu, milleks on 2 290.47 eurot ning samuti keskmise kalendaarse puhkusepäevatasu, milleks on 87.93 eurot (tl 22, I kd). Kuna kostja nimetatud arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole, lähtub kolleegium antud arvestusest. 40.

§ 100

lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kolleegium on tuvastanud eelnimetatud sätte eelduse, s.o et kostja on rikkunud oluliselt pooltevahelist töölepingut (vt käesoleva kohtuotsuse p 23-25). Hageja on palunud välja mõista maksimaalse ehk kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise, s.o 6 871.41 eurot (3 x 2 290.47). Kolleegiumi hinnangul puudub mõjuv põhjus hüvitise vähendamiseks, sealjuures ei ole kostja asjaolusid, mis annaksid alust hüvitise vähendamist kaaluda, esile toonud. Seega on põhjendatud hageja nõue

§ 100lg 4 alusel hüvitise 6 871.41 euro väljamõistmiseks.

  1. Vaidlus puudub, et hageja töötas kuni
  2. veebruarini 2017, mil kostja palus hagejal töökohast lahkuda. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks alates
  3. märtsist 2017 (vt käesoleva otsuse p 37). Arvestades, et tööandja on kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal (

§ 28lg 2 p 2) ja kostja ei ole hagejale töötasu perioodi eest 11.

veebruarist kuni

  1. märtsini 2017 maksnud, on hageja õigustatud saama kokkulepitud töötasu selle aja eest ehk kuni töölepingu lõppemiseni. Seega on põhjendatud väljamaksmata töötasu nõue perioodi
  2. veebruar kuni
  3. märts 2017 ehk ühe kuu eest, mis vastab summale 2 150 eurot.
  4. Vaidlus puudub, et tööandja on maksnud hagejale välja
  5. veebruaril 2017 puhkusehüvitise 16,29 päeva eest keskmise päevamääraga 82.461 eurot, kokku 1 343.29 eurot (vt
  6. veebruari 2017 palgalipik [tl 77, I kd]). Arvestades, et puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust ning keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud, 13

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 tuleb puhkusetasu päevamäära arvestamisel arvesse võtta ka detsembrikuu 2016 lisatasu 930 eurot, millega kostja aga väljamakse tegemisel ei ole arvestanud. Seega on kostja tasunud hagejale kuni
  1. veebruarini 2017 puhkusetasu vähem 89.11 eurot (16,29 x 87.93 = 1 432.40 – 1 343.29 = 89.11). Lisaks tuleb arvestada puhkusetasu ka perioodi
  2. veebruar kuni
  3. märts 2017 eest, millisel perioodil on hageja õigustatud saama

§ 55

ja poolte vahel sõlmitud töölepingu p 5.1 (vt Töövaidluskomisjoni toimik lk 44) järgi puhkusetasu 2,33 päeva eest, mis vastab summale 204.88 eurot (2,33 x 87.93). Arvestades, et hageja on palunud välja mõista täiendava puhkusehüvitise summas 296.73 eurot, kuulub täiendav puhkusehüvitise nõue rahuldamisele osaliselt, s.o summas 293.99 eurot (89.11 + 204.88). Täiendava puhkusehüvitise nõue jääb rahuldamata 2.74 euro ulatuses (296.73 – 293.99).

  1. Hageja on palunud välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivised detsembrikuu 2016 lisatasu 930 euro eest alates selle väljamaksmisele kuulumisele järgnevast päevast, s.o
  2. jaanuarist 2017 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Lisaks on hageja palunud välja mõista ülejäänud tasumata nõuetelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivised alates
  3. märtsist 2017 kuni nõuete kohase täitmiseni. Kolleegiumi hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud VÕS § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 alusel kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o
  4. oktoobrini 2019 kogusummas 2 113.88 eurot järgnevate arvestuste järgi. Viivised detsembrikuu 2016 lisatasu 930 euro eest perioodil
  5. jaanuar 2017 kuni
  6. oktoober 2019, s.o 995 päeva eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ehk 8% aastas on kokku 202.82 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Viivised

§ 100lg 4 alusel hüvitise 6 871.41 euro, töötasu ajavahemiku 11.

veebruar 2017 kuni

  1. märts 2017 eest 2 150 euro ja täiendava puhkusehüvitise 293.99 euro eest, s.o kogusummas 9 315.40 euro (6 871.41 + 2 150 + 293.99) eest perioodil
  2. märts 2017 kuni
  3. oktoober 2019, s.o 936 päeva eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ehk 8% aastas on kokku 1 911.06 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega kuulub kohtulahendi tegemise seisuga kokku kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivised summas 2 113.88 eurot (202.82 + 1 911.06). Lisaks tuleb kostjal tasuda hagejale kogu tasumata nõudelt, s.o 10 245.40 eurolt (6 871.41 + 930 + 2 150 + 293.99) VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras viiviseid alates
  4. oktoobrist 2019 kuni nõude kohase täitmiseni, kuid kokku mitte suuremas ulatuses kui 8 131.52 eurot (10 245.40 – 2 113.88).
  5. Kogu eelneva kokkuvõtteks leiab kolleegium, et hagi on põhjendamatu vaid täiendava puhkusehüvitise nõude 2.74 euro osas, kuid ülejäänud ulatuses on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  6. Kostja esitas ringkonnakohtule
  7. septembril 2019 täiendava seletusena pealkirjastatud menetlusdokumendi. Ringkonnakohus on lõpetanud asja sisulise arutamise
  8. septembri 2019 kohtuistungil (
  9. septembri 2019 kohtuistungi protokoll [tl 82, III kd]). Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja esitatud dokumendi tähelepanuta ja tagastab selle esitajale, sest menetlusdokument on esitatud hilinemisega ja selle menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimise. Elektrooniliselt esitatud dokumenti füüsiliselt ei tagastata, vaid see eemaldatakse toimikust.
  10. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi osaliselt jättes menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades, et nii 14

(15)Tsiviilasi nr 2-17-11571 hagi kui ka hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata 0,03% ulatuses (s.o hagihinnast 10 364.12 eurost 2.74 eurot; kaebuse hinnast 10 174.97 eurost 2.74 eurot), st hagi rahuldamata jäetud osa on marginaalne, tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel. Lisaks arvestab ringkonnakohus sellega, et kostja apellatsioonkaebus jäi täielikult rahuldamata ja selles osas on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Eelnevast tulenevalt jäävad kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud kostja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud ja ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.