Obsah (6)

§ 158§ 100§ 159§ 29§ 103§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 7. veebruar 2019, Tartu 3-17-1329 Haldu

) §-s 158 toodud leppetrahvi mõistele.

§ 158

lg 2 järgi kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. Riigikohus on leidnud, et

§ 158

lg 2 viitab sellele, et leppetrahv ei ole piiratud ainuüksi juhtudega, kui rikkuv pool peab kahjustatud poolele maksma kindlaksmääratud summa. Seetõttu ei ole välistatud, et leppetrahvina on kokku lepitud, et lepingut rikkunud pool ei saa nõuda osa kokkulepitud tasust.2 Kaebaja ja vastustaja ongi kokku leppinud, et lepingu muudes sätetes nimetamata rikkumise korral on vastustajal õigus vähendada kaebajale makstavat tasu ja vastavalt ei saa kaebaja selles osas nõuda vastustajalt lepingus kokkulepitud tasu maksmise kohustuste täitmist. Seega vastab poolte kokkulepe leppetrahvi mõistele ning vaidluse lahendamiseks hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas vastustaja on õiguspäraselt vähendanud kaebajale makstavat tasu lepingu punkti 5.1.18 rikkumisele viidates 1800 euro võrra. 23. Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: a) poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100); 1 2 Vt RKHK 23. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-13-07, p-d 10 ja 11. Vt RKTs

K

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-2-1-24-16, p
3. 4 c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§‑d 103 ja 160); d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2).3 24.

Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmitud Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise leping nr 179 on kehtiv ja kehtiv on ka lepingu p 8.8, s.o vaidlusalune leppetrahvi kokkulepe. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et vastustaja poolt kontrolli teostamise ajal

1. ja
2. novembril 2016 kontrollitud 36-s bussipeatuses puudusid ilmastikukindlad infotahvlid kehtivate sõiduplaanidega. Infotahvlite paigaldamise ja korrashoiu kohustus tuleneb lepingu p-st 5.1.18, kusjuures kohustus on kestev, s.t kaebaja pidi tagama asjakohase teabe kättesaadavuse peatustes kogu lepingu perioodi jooksul. Seega on kaebaja lepingulist kohustust rikkunud. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud ka vastustaja seisukohta, et infotahvlite puudumisel on tegemist 36 iseseisva, mitte ühe kompleksse rikkumisega. Sellise tõlgenduse kasuks osutab ka lepingu p 8.8 sõnastus, mille kohaselt leppetrahvi kohaldamise õigus on iga tellija poolt avastatud puuduse eest. Kuna sättele antud tõlgendus on kooskõlas

§ 29

lg-tes 1 ja 2 antud lepingu tõlgendamise reeglitega ja üldise arusaamaga sellest, et andmete puudumine busside sõiduplaanide kohta avaldab igas peatuses iseseisvat mõju just selle peatuse kasutajatele, siis lähtub ka ringkonnakohus sellest, et lepingu p 8.8 tähenduses on tegemist 36 iseseisva rikkumisega. 25. Lepingulise kohustuse rikkumise vabandatavuse kohta näeb lepingu p 10.1 sarnaselt

§ 103

lg-tele 1 ja 2 ette, et rikkumine on vabandatav üksnes juhul, kui selle on põhjustanud prognoosimatud ja poole tegevusest olenematud asjaolud (vääramatu jõud).

§ 103

lg 2 ls 2 järgi vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

1. Kaebaja hinnangul on sõiduplaanide peatustesse paigutamata jätmine vabandatav seetõttu, et kaebajal puudus juurdepääs Maanteeameti poolt peetavale ühistranspordi registrile, mille kasutajaõigused tuli kaebajale anda tulenevalt lepingu p-st 5.1.
2. Kuna kaebajal puudus juurdepääs ühistranspordi registrile, siis ei saanud teha registriandmetest nõuetekohases formaadis sõiduplaanide väljatrükke ega neid peatustesse paigaldada. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esiletoodud asjaolu ei ole käsitatav vääramatu jõuna ega anna alust pidada rikkumist vabandatavaks. Kaebaja kohustuse täitmata jätmine on vabandatav üksnes juhul, kui kaebajast sõltumatu asjaolu takistas kohustuse täitmist ning takistuse iseloom oli selline, et kaebajalt ei saa eeldada takistuse ületamist ega takistuse esinemisega arvestamist lepinguga võetud kohustuste täitmise kavandamisel.
3. Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 p 2.1 kohaselt algas lepingu alusel teenuse osutamise periood
4. veebruaril
5. Vastustaja tuvastas vaidlusalused rikkumised
6. aasta novembri alguses, s.o üheksa kuud pärast seda, kui kaebajal tekkis lepingu p 5.1.8 alusel kohustus paigaldada peatustesse infotahvlid sõiduplaanidega. Lepingust ei tulene kaebajale kohustust, et infotahvlid oleks vormistatud ühistranspordiregistri väljatrüki formaadis ega sedagi, et infotahvlite paigutamise kohustuse täitmine peaks toimuma ühistranspordiregistri kasutamise ja sellest väljatrüki tegemise kaudu. Kaebaja viidatud lepingu p 5.1.20 näeb tõepoolest ette, et kaebajale antakse ühistranspordiregistri kasutusõigused, kuid seda selleks, et kaebaja saaks esitada info sõiduplaanide kohta ühistranspordiregistrisse, mitte seoses peatustesse sõiduplaanide paigaldamise kohustusega. Vaidlust ei ole selles, et sõiduplaanid olid kaebajale teada. Seega ei ole registriandmetele juurdepääs eelduseks kaebaja kohustuse täitmisele ja kaebajal oli kahtlemata võimalik korraldada iga peatuse tarvis sõiduplaanide koostamine ja väljatrükkide tegemine sõltumata ühistranspordiregistrile juurdepääsuõiguse olemasolust või puudumisest. Seetõttu ei 3 Vt RKTsK
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-2-1-36-17, p
9. 5 anna võimalus, et ühistranspordiregistrist väljatrükkide tegemise kaudu oli kohustuse täitmine lihtsam, alust pidada ühistranspordiregistrile juurdepääsuõiguse puudumist asjaoluks, mis vältimatult takistas kohustuse täitmist lepingu p 10 mõttes. Seda kinnitab kaebaja enda käitumine, kuna
10. novembri
11. a kirjas (tl 8p) kaebaja kinnitas, et pärast rikkumiste tuvastamist paigaldati peatustesse sõiduplaanid käsitsi trükituna. Ringkonnakohus osutab sellelegi, et lepinguliste kohustuste täitmise algusest möödunud üheksa kuud on sedavõrd pikk aeg, et hoolsal käitumisel kaebajal ilmselt olnuks võimalik saavutada juurdepääs ühistranspordiregistrile rikkumiste tuvastamise ajaks. Juhul, kui ühistranspordiregistrisse andmete esitamise ja sõiduplaanide väljatrükkide tegemisega tegeles kaebaja kasuks kolmas isik, pidi kaebaja arvestama sellega, et kolmanda isiku poolt kohustuste täitmise lõpetamise korral tuleb kaebajal endal asuda neid kohustusi täitma. Seetõttu ei ole kaebaja rikkumised vabandatavad ja ta vastutab lepinguliste kohustuste rikkumise eest.
12. Vastustaja teatas kaebajale kavatsusest nõuda leppetrahvi
13. novembri
14. a kirjaga nr 1-13/4602 (tl 6p), millele oli lisatud teenuse kvaliteedi mittevastavuse akt (tl 7) ja toetussumma vähendamise akt (tl 7p). Rikkumised tuvastati vähem kui kaks nädalat enne lepptrahvi nõude saatmist kaebajale. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb leppetrahvi teadet pidada esitatuks mõistliku aja jooksul, arvestades poolte vaheliste suhete iseloomu, eelkõige seda, et vastustaja on kohustatud kaebajale teenuse eest tasuma igakuuliselt 15 päeva jooksul pärast vastustajale nõuetekohaste aruannete esitamist. Ka kaebaja ei ole väitnud, et leppetrahvi nõue oleks esitatud hilinenult. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ka selle, et
15. novembri
16. a kiri ühes lisadega oli üheselt mõistetav ning kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, et vastustaja rakendab tema suhtes leppetrahvi kokku 1800 eurot, vähendades vastavalt kaebajale makstavat tasu. Kirja ja selle lisade vormistamise võimalikud puudused (kuupäeva puudumine ja teise, nimetamata ametniku allkiri tasu vähendamise aktil) ei takistanud kaebajal kirja ja selle lisade tähendust mõistmast. Olukorras, kus vastustaja on linnapea allkirjastatud vaideotsusega (tl 15-17) pidanud õiguspäraseks leppetrahvi kohaldamist kirja ja sellele lisatud aktidega ei ole alust kahelda ka akti allkirjastanud ametniku pädevuses vastavalt vastustaja sisepädevuse jaotusele.
17. Erinevalt
18. veebruari
19. a otsuses asjas nr 3-14-431 väljendatud seisukohast leiab ringkonnakohus, et leppetrahvi nõudes ei tule nõutava leppetrahvi ulatust põhjendada HMS § 56 lg-s 3 sätestatud standardi kohaselt. Leppetrahvi nõudes tuli vastustajal tuvastada leppetrahvi nõude aluse esinemine, s.o lepingu, k.a leppetrahvi kokkuleppe, kehtivuse ja lepingulise kohustuse rikkumise fakt. Seda on vastustaja
20. novembri
21. a kirjas ka teinud. Edaspidise vaidluse korral lasus kaebajal tõendamiskoormus rikkumise vabandatavuse osas. Kõiki neid asjaolusid on ringkonnakohus eespool kontrollinud. Nõutava leppetrahvi ulatust ei tulnud aga vastustajal eraldi põhjendada. Selles osas tuleb kohaldada

regulatsiooni, kuna HMS-s puuduvad asjakohased erinormid, HMS üldregulatsioon on aga vastuolus leppetrahvi eesmärgiga. Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele

1. Seega ei ole leppetrahv seotud tekkinud kahju ulatusega ning seda saab kohaldada sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis, ka näiteks jätkuva rikkumise lõpetamiseks või tulevaste rikkumiste ärahoidmiseks. Eeldatakse, et leppetrahv nähakse poolte kokkuleppel ette kindlas suuruses. Kuid keelatud ei ole leppetrahvi määratlemine selliselt, et leppetrahvi ulatuse määramine on ühe poole õigus. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud leppetrahvi maksimaalse võimaliku suuruse ning markeerinud vastustaja õiguse nõuda leppetrahvi väiksema ulatuses mõistega „kuni“. Arvestades, et lepingu p 8.8 on leppetrahvi kokkuleppena ette nähtud hõlmama määratlemata arvu erinevaid rikkumisi, siis on lepingu sõnastus sellisena ka mõistetav. Lepingu sõnastusest ei saa aga teha 4 Vt RKTsK
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-2-1-66-05, p
4. 6 järeldust, et nõutava leppetrahvi ulatust tuleb vastustajal põhjendada kaalutlusõiguse teostamise põhjendamise reeglite järgi või, et vastustaja pidi kaebaja ära kuulama enne lepptrahvi nõudmist.
5. Ringkonnakohtu seisukohta toetab kaudselt Riigikohtu
6. novembri
7. a määrus käesolevas asjas, milles riigikohus leidis, et vaidlusaluse lepingu määratlemine halduslepingu või tsiviilõigusliku lepinguna sõltub poolte sellekohasest kokkuleppest. Raske on aga leida põhjendusi, miks vaidlusaluse lepingulise kohustuse rikkumisel tuleks leppetrahvi nõudmise õiguspärasust hinnata erinevate õigusnormide alusel vastavalt sellele, kas pooled on sama teenuse osutamiseks soovinud sõlmida halduslepingu või tsiviilõigusliku lepingu. Halvemal juhul jätaks see võimaluse isikute ebavõrdseks kohtlemiseks, kui sarnastel asjaoludel haldusorgan sõlmib ühe isikuga halduslepingu ja teisega tsiviilõigusliku lepingu ning sellest tulenevalt on erinev ka lepingu poolte õiguste ja kohustuste maht. Seetõttu isikute ühetaolise kohtlemise ja avalike vahendite kasutamise läbipaistvuse tagamiseks on põhjendatud eeldada, et osas, milles halduslepinguga reguleeritakse eraõigusele omast õiguskaitsevahendit, tuleb kohaldada eraõigusnorme. 31.

§-s 162 on seadusandja näinud ette menetluskorra juhuks, kui lepingut rikkunud pool leiab, et temalt nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur. Nimelt on tal sel juhul õigus taotleda kohtult lepptrahvi vähendamist mõistliku suuruseni. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on kohtu kaalutlusõigusega5, mida saab teostada üksnes poole taotlusel, mitte kohus omal algatusel6. Seega on haldusmenetlusele omane haldusorgani kaalutlusõigus ja põhjendamiskohustus leppetrahvi ulatuse (vähendamise) osas asendatud kohtu kaalutlusõigusega. Vastavalt ei jää kaebaja õigused leppetrahvi kohaldamisel kaitseta ka olukorras, kus vastustaja leppetrahvi nõudes ei esita põhjendusi lepptrahvi ulatuse kohta. Samas ei saa aga kohus ilma poole sellekohase taotluseta asuda leppetrahvi vähendama. Käesolevas asjas on kaebaja lähtunud varasemast kohtupraktikast ning leppetrahvi ulatuse osas heitnud vastustajale ette eelkõige kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohutuse täitmata jätmist. Seejuures ei ole kaebaja esitanud otsest taotlust leppetrahvi vähendamiseks vastavalt

§ 162lg-le 2.

Vaatamata

§ 162

lg-s 3 sätestatud piirangule oleks taotluse esitamine käesolevas asjas siiski lubatav, kuna kaebaja ei ole ise leppetrahvi tasunud ega teinud ka sellekohast tahteavaldust vastustajale. Käesolevas menetlusstaadiumis ei pea ringkonnakohus aga põhjendatuks selgitada kaebajale leppetrahvi vähendamise taotluse esitamise õigust ega anda tähtaega taotluse esitamise otsustamiseks, kuna vaidluse asjaoludel ei saa kaebaja suhtes kohaldatud leppetrahvi pidada ülemääraseks. 32. Tulenevalt

§ 162

lg-st 1 tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidlust ei ole, et Narva linna avaliku bussiliiniveo lepingu nr 179 p-st 5.1.8 tulenevad kohustused olid vastustaja kontrollitud peatustes täielikult täitmata, s.t peatustes puudusid kehtivad sõiduplaanid. Kuna ühistranspordi efektiivseks kasutamiseks on oluline teada, millal konkreetsel liinil sõitev buss peatusesse saabub, siis ilmselgelt on vastustajal õigustatud huvi, et kehtivad sõiduplaanid oleksid avalikult kättesaadavad muude kanalite kõrval ka igas peatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et vaidlusaluse lepinguga osutatava teenuse mahu ja kaebajale makstava tasuga võrreldes on leppetrahvi summa väike ega mõjuta oluliselt kaebaja majandustulemusi või majandustegevuse jätkusuutlikkust. Kaebaja on leidnud, et leppetrahvi kohaldamine väiksemas ulatuses on põhjendatud juba ainuüksi seetõttu, et tegemist oli esimese rikkumisega kaebaja poolt. Ringkonnakohus osutab, et

asjakohastest sätetest ei tulene, et leppetrahvi kohaldamise õigus või ulatus eelduslikult sõltuks sellest, kas tegemist on poole esimese rikkumisega. Ka kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud lepingus ei ole ette nähtud leppetrahvi kohaldamist vähendatud ulatuses juhul, kui on tegemist esmakordse rikkumisega. Olukorras, kus vastustajal on tegelik huvi rikutud kohustuse täitmise 5 6 Vt RKTsK

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 2-15-3965, p
3. Vt RKTsK
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p
6. 7 vastu ja kaebaja ei ole kohustust üldse täitnud, oleks esmakordse rikkumise tõttu leppetrahvi ulatuse vähendamise eeldus vastuolus leppetrahvi eesmärgiga. Seetõttu ringkonnakohtu hinnangul ei saa see kaebaja väide kaasa tuua leppetrahvi vähendamist.
7. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi käesolevas asjas vaidlustatud osas õiguspäraselt. Vastavalt tuleb Narva linna apellatsioonkaebus rahuldada ja Tartu Halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
8. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ 8