Obsah (6)

§ 179§ 272§ 654§ 171§ 184§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18

§ 179lg 6).

Riigi kasuks väljamõistetud riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.K. (hageja) esitas
2. novembril 2018 Viru Maakohtule hagi L.S. (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus jagada J.K. ja L.S. (K.) ühisvaraks olev kinnistu, asukohaga XXXX , XX alevik, XX vald, Lääne-Virumaa, registriosa nr XXXXXXX , jätta kinnistu L.S. omandisse ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 10 000 eurot hüvitist hagejale kuuluva omandi osa eest. Hageja palub alternatiivselt müüa kinnistu XXXX avalikul enampakkumisel kohtu järelevalve all ja jagada kinnistu müügist saadud raha hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja kostja registreeritud abielus alates XX kuni XX
4. novembril 2007 omandasid nad kinnistu Lääne Virumaal, XX vallas, XX alevikus, aadressiga XXXX, registriosa nr XXXXXXX, mille omanikuks on kinnistusraamatusse kantud kostja. Hageja on seisukohal, et pooltel oli ühine tahe erastada XXXX elamu juurde kuuluv maa ning see teostati poolte ühise abieluvara arvelt. Kinnistu kanti registrisse kostja nimele sellel ajal kehtinud üldise praktikaga kooskõlas, kuivõrd elamu juurde maa kinnistamisel kanti kinnistusregistrisse omanikuna üldreeglina hooneregistrisse kinnistu omanikuna kantud isik. 2 Hageja on seisukohal, et kinnisasja omandamise ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel on kinnistu omandatud abielu kestel ja on seega abikaasade ühisvara. Ühisvara on abikaasade vahel jagamata, mille jagamist saab nõuda PKS § 18 lg 1 ja lg 5 alusel. Hageja on mitmel korral püüdnud kostjaga vara kokkuleppel jagada, kutsudes hagejat sõlmima notariaalset ühisvara jagamise lepingut, kuid kostja ei ole nõustunud. Hageja hinnangul peaks kaasomandisse kuuluva kinnistu harilik väärtus olema hagi esitamise ajal 20 000 eurot, millest pool on 10 000 eurot. Hageja taotleb ühisvara jagamist PKS § 19 lg 1 alusel abikaasade vahel võrdsetes osades.
5. Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja on seisukohal, et poolte abielulised suhted lõppesid
6. augustil 2007, kui kostja oli sunnitud lahkuma nende ühisest kodust ning selleks päevaks olid lõppenud kõik pooltevahelised isiklikud ja varalised suhted. Kostja asus elama ja töötama Tallinnasse septembris
7. Seda näitab hageja enda hagi kostja vastu elatise nõudes
8. augustil 2007 ning kostja vastuhagi abielu lahutamiseks, kuna ta oli uues kooselus. Samuti saavad seda tõendada A.H. ja poolte ühised lapsed. Kostja sai kinnistu omanikuks
9. veebruaril 2008, so pärast abieluliste suhete lõppemist ning asjaolu, et abielu lahutati kohtus 2009, ei oma antud vaidluses tähtsust. Kuivõrd kostja omandas kinnistu pärast abielusuhete lõppemist, on see kostja lahusvara ning hageja nõudel jagada kinnistut ühisvarana puudub seaduslik alus. PKS1995 § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist. MAAKOHTU LAHEND
10. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 851 eurot ning viivise menetluskuludelt (851 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kehtiva PKS § 210 lg 2 alusel asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne
11. aasta
12. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. Lõike 3 alusel, kui abielusuhted lõppesid enne
13. aasta
14. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Maakohus tuvastas, et abielu sõlmiti XX
15. Abielu lahutati Viru Maakohtu XX 2009 otsusega tsiviilasjas nr 2-07-
16. Kohtuotsusest tulenevalt lõppes abielu XX 2007, kuna L.S. oli sunnitud kodunt lahkuma (lk. 79). J.K. abielu lahutamise nõudele vastuväiteid ei esitanud. Abielulahutuse otsus jõustus XX 2009 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud aastaarv 2008). Maakohus asus seisukohale, et abielu lahutamine XX 2009 ei tähenda, et kuni selle ajani poolte abielulised suhted jätkusid. Maakohus leidis, et poolte ühise lapse L.B.
17. veebruari 2019 ja
18. mai 2019 kirjalikud seletused (lk. 82-83, 141-142), A.H. kirjalikud seletused (lk. 80-81) ja kostja pangakonto väljavõte (lk. 137-140) on dokumentaalsed tõendid

§ 272

lg 1 mõistes, mis kinnitavad, et tegelikult lõppesid poolte abielulised suhted hiljemalt augustis

1. Lisaks on L.S. tsiviilasjas 2-07-31853 selgitanud, et abielu jätkamine on võimatu, kuna tal on uus elukaaslane ja uus elu Tallinnas (lk.79). 3 Kehtiva PKS § 210 lg 3 järgi, kui abielusuhted lõppesid enne
2. aasta
3. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni, seega poolte kui abikaasade ühisvaraks on vara, mida nad on omandanud kuni
4. augustini
5. Kinnistusregistri elektroonilise väljavõtte kohaselt on kostja
6. novembri 2007 asjaõiguslepingu alusel sisse kantud
7. veebruar 2008 kinnistu ainuomanikuna (lk. 13). Pooled on kinnitanud, et hoone, mis nimetatud kinnistule on püstitatud, kuulus vallasasjana kostjale ja omandiõigus vallasasjale tekkis kostjale kinkimise teel. Maakohus asus seisukohale, et hageja tehtud pangaülekanded ei kinnita seda, et poolte vahel oli kokkulepe maa erastamise teel tekkiva kinnisasja poolte ühisomandisse omandamiseks. Maakohus leidis, et kuna poolte abielulised suhted olid tegelikult lõppenud augustikuus 2007, siis kinnisasi ei ole abikaasade ühisvara ja hagejal ei ole tekkinud õigust nimetatud kinnistu abikaasade ühisvarana jagamise nõudmiseks, mistõttu jättis maakohus hagi rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jagada poolte vahel ühisvaraks olev XX , XX alevikus, XX vallas asuv kinnistu, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse nr XXXXXXX vastavalt haginõudes tehtud ettepanekule kinnistu müügi ja sellest saadud raha jagamise teel. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja on seisukohal, et kohus on kohaldanud perekonnaseadust ebaõigesti ja teinud asjas kindlaks tehtud asjaoludest ebaõiged järeldused, mis on viinud ebaõige kohtulahendini. Apellatsioonkaebuse kohaselt lõppes poolte abielu XXXX abielu lahutanud kohtuotsuse jõustumisega tsiviilasjas nr 2-07-
9. Hageja juhindub kuni
10. juulini 2010 kehtinud PKS § 210 lg-st 2, Riigikohtu lahendist tsiviilasja nr 3-2-1-36-11, p
11. PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, siis määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Sel ajal kehtinud PKS § 30 sätestas, et abielu lõpeb abielu lahutamisel kohtus – kohtuotsuse jõustumisest. PKS § 18 lg 2 ei sisaldanud täpset määratlust, millistest asjaoludest lähtuvalt võidakse pidada abikaasade abielusuhteid enne abielu lõpetavat kohtuotsust sel määral lõppenuks, et sellisel ajavahemikul omandatud vara võiks õiguslikult olla määratav varana, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kui pooled säilitasid kasvõi mingil määral omavahelised varalised suhted, elades erinevates elukohtades ja olles registreeritud abielus, sõlmisid mingeid kokkuleppeid tehingute teostamiseks ühise varaga, siis ei ole kohtupraktikas peetud küllaldaseks aluseks sel perioodil omandatud vara väljaarvamiseks ühisvara koosseisust. Väite poolte abieluliste varaliste suhete lõppemise kohta alates augustist 2007 lükkab ümber kostja kinnitus, et abikaasade ühise kokkuleppe kohaselt tegutses asjaajamistes XX elamu juurde maa erastamisega hageja, kes
12. novembril 2007 tasus maa erastamiseks vajaliku ostuhinna. Järelikult ei lõpetanud pooled abielulisi suhteid, vaid tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ühise vara omandamise eesmärgil. Hageja on seisukohal, et ka alaealise lapse ühine ülalpidamine osutab poolte abielus varaliste suhete jätkumisele. Hageja ja kostja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja maksis vabatahtlikult ja kokkuleppel hagejaga
13. novembril 2007 ülekandega hagejale elatist alaealise lapse ülalpidamiseks, kes oli jäänud elama koos hagejaga. Hageja on seisukohal, et maakohus on otsuse põhjendustes ebaõigesti järeldanud, nagu oleks hageja õigeksvõtuga tõendatud, et XX elamu kujutas endast kostja lahusvara juba selle 4 omandamise ajal vallasasjana. Kostja selgitas elamu omandamise kohta üksnes seda, et see osteti ja kanti Hooneregistris tema nimele 1996, mil pooled olid abielus ning et see elamu oli poolte ühiseks elukohaks kogu nende abielu jooksul. Mitte ühtegi tõendit selle kohta, et elamu oleks sel ajal kehtinud PKS § 15 lg 1 kohaselt omandatud kostja lahusvarana, kohtule ei esitatud. Järelikult on tõendatud vaid see, et elamu omandati vallasasjana abielu ajal ja ka selle juurde kuuluv maa erastati abielu ajal, kusjuures maa erastamiseks tegutsesid pooled ühise tahtega ja kokkuleppel. Kuni
14. juulini 2010 kehtinud PKS § 17 lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada ja lõike 2 kohaselt valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Seega hagejal ei ole kohustust tõendada mingit eraldi kokkulepet ühise vara omandamiseks abielu ajal, piisab, et tehing on teostatud abielu ajal ning mõlemad abielupooled selle tehingu teostamiseks annaksid oma panuse. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32-1-77-07 (p 11) rõhutanud, et maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale abikaasade ühisomand PKS § 14 lg 1 alusel isegi siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kujutavad endast ühe abikaasa lahusvara. Hageja on seisukohal, et kuivõrd XXXX elamu omandati vallasasjana abielu ajal ja selle juurde ostueesõigusega erastamise teel omandatav maa omandati samuti abielu ajal, kusjuures maa omandamiseks tegi abikaasade kokkuleppel kulutusi üks abikaasadest - hageja, siis kuulub see vara sel ajal kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt ühisvara hulka, olenemata sellest, et abikaasad olid maa erastamise tehingu sõlmimise ajaks asunud elama eraldi elukohtadesse.
15. Kostja (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja tõlgendab valesti enne
16. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. PKS1995 § 18 lõike 1 kohaselt võis ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ning lõikest 2 tulenevalt määrati ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, mitte abielu lahutamise seisuga. PKS1995 eristab selgelt seega termineid „abielu lõppemine” ja „abielusuhete lõppemine”, mistõttu ei ole õiguslikku tähendust käesolevas asjas sellel, millal pooltevaheline abielu kohtus lahutati. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et määrav tähendus on pooltevaheliste abielusuhete lõppemisel. Kuigi PKS1995 ei sisaldanud täpset määratlust selle kohta, millistest asjaoludest võib pidada abikaasade abielusuhted lõppenuks, on seda sisustanud kohtupraktika, mille kohaselt abielusuhted loeti lõppenuks ajast, mil lõppesid pooltevahelised isiklikud ja varalised suhted (3-2-1-31-14, p 13). Abielulise kooselu olemusele ennekõike vastab põhimõtteliselt perekonna ühise eluaseme olemasolu. Antud asjas puudub vaidlus, et kostja lahkus jäädavalt poolte ühisest kodust augustis 2007, mil algas kooselu uue elukaaslasega, mistõttu ei ole vaidlust ka selles, et pooltevahelised abielusuhted lõppesid jäädavalt augustis
17. Sellele lisab elulist usutavust ka asjaolu, et hageja jäi üksi kinnistule elama ning kostja hoidis sealt eemale. Kostja on seisukohal, et hageja on eksimuses, et pooltel oli ühine kokkulepe ja pooled tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ühise vara omandamise eesmärgil. Pärast järjepidevat vägivalla all kannatamist puudus kostjal mistahes soov hagejaga ühiseid asju ajada, mida kinnitab augustis 2007 alguse saanud kohtuvaidlus, mis päädis lahutusega. Vastasel juhul oleks mõlemad pooled kantud kinnistusraamatusse omanikena. Väär on hageja väide, nagu oleks kostja hagejale elatist kandnud. Tõenditest nähtub, et elatise ülekande on
18. novembril 2007 teinud hageja kostjale. Vastupidiselt hageja seisukohale, et 5 alaealisele lapsele elatise ülekannete tegemine viitab lapse ühisele ülalpidamisele ja poolte varalistele suhete jätkumisele, leiab kostja jätkuvalt, et selliste ülekannete tegemine kinnitab pooltevaheliste suhete lõppemist, kuivõrd varalisi ja isiklikke suhteid omavatel inimestel puudub ühise lapse ülalpidamiseks elatise tasumise vajadus. Elatise andmise kohustus tuleneb põlvnemisest ega ole seotud abielu õiguslike tagajärgedega. Kostja on seisukohal, et asjaolul, et kinnistul asuva hoone oli ostnud eelnevalt vallasasjana kostja isa, ei ole vaidluses määravat tähtsust, mistõttu palub kostja jätta sellekohase käsitluse tähelepanuta. Väär on hageja väide, et kokkuleppel tegi kulutusi maa omandamiseks vaid hageja. Antud asjas on tõendamist leidnud vaid see, et hageja tegi kulutusi, kuid kas ja kui palju tegi neid kostja, asjas selgitatud ei ole, sellel ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna kulutusi kinnistu omandamiseks tehti pärast abielusuhete lõppemist. Kostja rõhutab, et mistahes hageja nõuded tema vastu on asjaolusid arvestades vastuolus hea usu põhimõttega. Kui hageja oleks soovinud ja siiralt uskunud oma mistahes õigustesse seoses kinnistuga, oleks ta kohtusse pöördunud varem. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
20. Hageja esitas nõude abikaasade ühisvara jagamiseks. Jagatava ühisvarana nimetas hageja kinnisasja asukohaga XXXX XX s (registriosa nr XXXXXXX ), mille ainuomanikuna on kinnistusraamatusse alates
21. veebruarist 2008 kostja. Asjas puudub vaidlus, et pooled olid abielus alates XX kuni XX. Poolte abielu lahutati Viru Maakohtu XX 2009 otsusega (I kd lk 78). Kostja esitas asjas väite, et poolte abielulised suhted lõppesid alates augustist 2007, kinnisasja omandamise ajal olid abielulised suhted lõppenud, mistõttu on kinnisasi kostja lahusvaraks, mis ei kuulu ühisvarana jagamisele.
22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel ning ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata (

§ 654lg 6).

Maakohus on põhjendatult lähtunud asja lahendamisel Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14 ja asja lahendanud PKS1995 (kuni

1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadus) sätetest lähtuvalt. Seejuures on maakohus asjas kogutud tõendeid igakülgselt hinnates jõudnud põhjendatud seisukohale, et poolte abielulised suhted lõppesid enne kostja poolt kinnisasja omandamist, st augustis
2. aastal.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei ole asjas ebaõigesti kohaldanud perekonnaseadust. Maakohus on põhjendatult lahendanud asja kuni
4. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt jagab seda seisukohta ka hageja. Põhjendatud on hageja seisukoht, et PKS1995 ( kuni
5. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadus) § 18 lg 2 ei sisaldanud täpset määratlust selle kohta, millistest asjaoludest lähtuvalt võidakse pidada abikaasade abielusuhteid enne abielu lõpetavat kohtuotsust sel määral lõppenuks, et perioodil abielulise suhete lõppemisest kuni abielu faktilise lahutamiseni omandatud vara võiks õiguslikult olla määratav varana, mis ühisvara hulka ei kuulu. Tegemist on asjaoluga, mis tuleb tuvastada kohtu poolt igal konkreetsel juhul eraldi. Maakohus on põhjendatult viidanud selles 6 osas Riigikohtu seisukohale, et PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise aluse alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loetakse abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14). Maakohus tuvastas õigesti asjas esitatud tõendeid hinnates, et poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt augustis
6. Seda tõendab mh asjaolu, et kostja oli esitanud kohtule avalduse abielu lahutamiseks
7. septembril
8. Hageja viited sellele, et ta tegutses vaidluasaluse kinnistuga erastamistoiminguid tehes abikaasade ühise kokkuleppe kohaselt ja tasus seejuures ka maa ostuhinna
9. novembril 2007, ei ole ringkonnakohtule aluseks asuda poolte abieluliste suhete lõppemise aja osas teistsugusele seisukohale. Tegemist ei olnud enam poolte ühise elukohaga. Hageja ei ole tõendanud poolte kokkulepet ja kostja tahet omandada kinnisasi ka pärast abieluliste suhete lõppu poolte ühisvarasse. Alaealise lapse ülalpidamine oli kostja seadusjärgseks kohustuseks. Asjaolu, et kostja teostas seda kohustust elatist makstes ja mitte last igapäevaselt ülalpidades, tõendab vastupidiselt hageja väidetele abikaasade abieluliste suhete lõppemist augustist
10. Hageja üldsõnalised konkretiseerimata viited kohtupraktikale PKS1995 (kuni
11. juulini 2010 kehtinud perekonnaseadus) § 18 lg 2 teistsugusel tõlgendamisel tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus on juba eelnevalt märkinud, et selle sätte kohaldamiseks peab kohus tuvastama kõik asjas tähtsust omavad asjaolud kaasuse põhiselt. Antud asjas on maakohus abielu lahutamisel kohtuotsuses tuvastanud, et kostja pidi poolte ühisest kodust
12. augustil 2007 lahkuma seetõttu, et hageja oli kõik tema asjad, sh riided visanud katlamajja ja valge värviga üle valanud. Poolte ühine tütar L.B. on kirjalikus seletuses kinnitanud, et kostja kartis pärast suviseid sündmusi hagejat ja lahkus senisest kodust augustis 2007 (lk 141). Arvestades neid tõendeid poolte faktilise kooselu lõppemise asjaolude kohta, ei ole kostja suutnud tõendada, et ka pärast kostja poolt abielu lahutamise avalduse esitamist kohtusse
13. septembril 2007 poolte abielulised suhted jätkusid.
14. Hageja väidab kaebuses, et asjas ei ole esitatud tõendeid, et elamu vallasasjana oleks poolte abielu ajal omandatud kostja lahusvarana. Ringkonnakohus märgib, et isegi siis, kui elamu vallasasjana oleks olnud abikaasade ühisvara, muutus see pärast poolte abieluliste suhete lõppemist toimunud maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks. Kinnistu muutus sellises olukorras selle abikaasa lahusvaraks, kes on kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Ainuüksi asjaolu, et elamu omandati vallasasjana abielu ajal ja selle juurde maa erastati ostueesõigusega samuti abielu ajal, kuid pärast poolte abieluliste suhete lõppemist, ei anna alust lugeda tekkinud kinnisasi poolte ühisvara hulka PKS1995 § 14 lg 1 kohaselt. Ringkonnakohus rõhutab, et isegi kui eeldada, et abielu ajal soetatud elamu kui vallasasi oli ühisvaraks, siis arvestades abielusuhete lõppemist, puudub seadusest tulenev alus arvata maa erastamisega tekkinud kinnisasi ühisvara hulka, sest puuduvad poolte notariaalselt tõestatud tahteavaldused omandada kinnisasi ühisvarasse. Hageja poolt maa erastamistoimingute eest tasu maksmine selliseks tahteavalduseks ei ole.
15. Hageja viited Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 ei ole asjakohased, kuna viidatud lahendis selgitab Riigikohus hoopis olukorda, kus abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Antud juhul toimus maa erastamise tehing ajal, mil poolte abielulised suhted olid lõppenud. 7
16. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hageja ei ole temalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalist suurust kaebusega vaidlustanud. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja on esitanud taotluse hüvitada tema menetluskulud ringkonnakohtus. Kostjale on osutatud õigusteenust seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele 2h ja 10 min ulatuses hinnaga kokku 299 eurot. Ringkonnakohus peab sellises ulatuses kulu õigusabile põhjendatuks, rahuldab taotluse ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 299 eurot (koos käibemaksuga). Menetluskulude tasumisega viivitamise korral kuulub tasumisele ka viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 13. Hagejale on antud hagi esitamisel Viru Maakohtu 2. jaanuari 2019 määrusega menetlusabi riigilõivu 300 eurot tasumiseks, vabastades ta riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel (lk 57). Ringkonnakohus luges

§ 184

lg 4 alusel menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks apellatsioonkaebuse esitamisel jätkuvaks. Maakohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda, kuid jättis võtmata seisukoha hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu osas. Maakohus on asjas tuvastanud, et kinnipeetavate registri kohaselt on hageja kinnipeetud alates 15. aprillist 2013 ning kõige hilisem karistuse tähtaeg on 15. aprill 2030.

§ 190

lg 2 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigilõivuna maa- ja ringkonnakohtus riigi tuludesse 600 eurot.

§ 190lg 7 kohaldamiseks puudub antud juhul alus.

Viru Maakohtu 18. juuni 2018 määrusega on hagejale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, mistõttu jäävad hagejale antud riigi õigusabiga seotud kulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks 8