Obsah (5)

§ 96§ 97§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. september 2019 Tsiviilasja numb

) § 101 lg 1), millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetuse suurust. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 200 eurot.

§ 96

kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2019 osaotsusega on tuvastatud hageja põlvnemine kostjast.

§ 97

p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

§ 100

lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 1. jaanuarist 2019 on kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 540 eurot. Seega ei tohi igakuine elatis käesoleval ajal ühele lapsele olla väiksem kui 270 eurot. Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada

§-des 99 ja 102 sätestatuga. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, kelle kasuks on kohtuotsusega väljamõistetud elatis summas 215 eurot kuus. Kostja väited sissetuleku väiksuse osas ei tähenda lapse ülalpidamise kohustusest vabanemist või ülalpidamise kohustuse vähendamist. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kostja on töövõimeline isik, seega on tal olemas eeldused sellise töökoha leidmiseks, et tagada piisav sissetulek enda ja alaealiste laste ülalpidamiseks. Maanteeameti andmetel kuulub kostjale 6 sõiduautot. Kostjal oleks võimalik täita lapse ülalpidamise kohustust osaliselt sõidukite realiseerimisest saadava tulu arvelt. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja nõue on põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista elatis

§ 101lg-st 1 tuleneva elatise miinimummääras.

Maakohus arvestas kostja taotlusega arvestada elatise väljamõistmisel lapsele makstava riikliku lastetoetusega. Sotsiaalkindlustusameti teatisest nähtub, et hageja eest on august–detsember 2018 makstud lapsetoetus 55 eurot kuus ja alates jaanuarist 2019 60 eurot kuus. Alused elatise vähendamiseks rohkem kui pool lastetoetusest puuduvad.

1. a elatise määr on 222 eurot 50 senti (250–55:2).
2. a väljamõistetava elatise määr on 240 eurot (270–60:2). Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks põhjendatud menetluskuludena välja 200 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osaliselt osas, millega rahuldati hagi suuremas summas kui 85 eurot kuus ning millega jäeti menetluskulud kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi osaliselt rahuldamata, mõistes kostjalt välja hageja kasuks igakuise elatise 85 eurot kuus alates
4. novembrist 2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta menetluskulud hageja kanda. 3 Kostja palub võtta vastu uued dokumentaalsed tõendid: Maksu- ja Tolliameti
5. mai 2019 meilisõnumi (OÜ XX poolse kande tegemise osas töötamise registris kostjaga töösuhte lõppemise kohta) ja Eesti Töötukassa
6. juuni 2019 otsuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus hinnanud hageja igakuiste kulutuste suurust ja selles osas esitatud tõendit. Hagiavalduse kohaselt kulub hageja ülalpidamiseks ühes kuus 510–640 eurot, samas ei ole hageja oma kulutusi tõendanud, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas hageja kulutuste suurus on vajalik ja põhjendatud. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE ja Sotsiaalministeeriumi
7. a analüüsi. Maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks kostja eelnevat silmas pidades tasuma elatist suuremas summas, 240 eurot kuus. Maakohus ei ole hinnanud kostja varalist seisundit ja selles osas esitatud tõendeid. Maakohus on õigesti osutanud, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, kelle kasuks on kohtuotsusega väljamõistetud elatis summas 215 eurot kuus. Samas, otsusest ei nähtu, et maakohus oleks elatise suuruse määramisel arvestanud asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps, samuti ei nähtu kohtuotsusest analüüsi, kas kostjal on võimalik maksta oma kõigile lastele miinimumelatist. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud vanemale oleks tagatud minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kostja on tõendanud, et tema igakuise sissetuleku suuruseks oli maakohtu menetluse ajal 650–700 eurot kuus ning et kostja igakuised püsikulutused on ca 695 eurot kuus. Kostja sissetulek ei võimalda tal tasuda elatist suuremas summas kui 85 eurot kuus. Maakohus on jätnud hindamata kostja väited ja tõendid, millest nähtuvalt on kostja töötasu suurus tavapärane ning võimalused suurema sissetuleku hankimiseks ei ole reaalsed. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal on kostja töötu. Tegelikkuses kuulub kostjale 6-st autost vaid
8. Üks auto Kia Sorento on soetatud laenuga ning on kostja igapäevases kasutuses, teist autot Ford Sierrat ei õnnestunud müüa ostuhuvi puudumise tõttu ning selle turuväärtus ei ületa 500 eurot. Hageja emal on parem varanduslik seisund hageja ülalpidamiseks kui kostjal. Hageja ema igakuine sissetulek on 720 eurot (neto) kuus. Kostja on töötu. Seega tuleb suurem osa hageja ülalpidamiskuludest jätta paremaid varalisi võimalusi omava hageja ema kanda.
9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt tuleb apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid jätta tähelepanuta. Tõenditega tõendatavad asjaolud leidsid aset peale hagi esitamist, peale asja arutamise lõpuleviimist maakohtus ning ka pärast maakohtu otsuse tegemist. Seetõttu ei saanud need asjaolud mõjutada esimese kohtuastme lahendit. Kostja töötuks jäämine ei mõjuta maakohtu otsuse eeldusi ega selle järeldusi. Maakohus lähtus kostja menetluse ajal saadavast sissetulekust ja võimest saada sissetulekut õigesti. Maakohus jättis õigesti arvestamata kostja kulutused laenumaksetele ja muudele kuludele, kuna lapse ülalpidamise kohustus seisab seadusest tulenevalt eespool muid vanema kohustusi. Hageja peab esile tooma, kui suured on tema vajadused ülalpidamiseks erinevate kulude kandmisel, kuid ta ei pea esitama tõendeid, kui tegemist on miinimumsummas elatise nõudega. Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleks hageja seadusliku esindaja varaline seisund parem kostja omast. Menetluse alguses ja menetluse ajal olid mõlema vanema sissetulekud võrdsed ning nad olid ka muus osas majanduslikult ühtemoodi kindlustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
10. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
11. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati hagi suuremas summas, kui 85 eurot kuus ning menetluskulude jaotuse osas. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus võttis vastu hageja hagist loobumise tagasiulatuva elatise nõude osas ning lõpetas selles osas menetluse. Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud.
12. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõendit ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 4 ja § 230 lg-te 1–2 alusel asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud Maksu- ja Tolliameti
13. mai 2019 meilisõnumi (OÜ XXXXX poolse kande tegemise osas töötamise registris kostjaga töösuhte lõppemise kohta) ja Eesti Töötukassa
14. juuni 2019 otsuse. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.
15. Vaidlust ei ole, et hageja on kostja laps ning kostja on

§-st 96 ja § 97 p-st 1 kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja oma kulutusi tõendanud ning maakohus ei ole hageja kulutusi analüüsinud. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (Riigikohtu

1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (Riigikohtu
2. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu
3. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Sellest tulenevalt ei pidanud hageja oma kulutusi tõendama.
4. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE ja Sotsiaalministeeriumi
5. a analüüsi tähelepanuta jätmist. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et viidatud analüüs on teadusuuring, mis ole otseseks aluseks kohtulahendite tegemisel. Elatise suuruse määramisel lähtub kohus ennekõike

§-s 99 jj sätestatust.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on piisavalt põhjalikult hinnanud kostja varandusliku seisundit ning tema suutlikkust ülalpidamiskohustust täita. Maakohus on tuvastanud, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, kelle kasuks on kohtuotsusega väljamõistetud elatis 215 eurot kuus. Kostja kinnitusel ning kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasub kostja sellele lapsele elatist 170 eurot kuus. Kostja hinnangul ei ole aga maakohus kostja teise ülalpeetavaga arvestanud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja, olles töövõimeline isik, peab saama täita ülalpidamiskohustusi oma alaealiste laste eest säilitades seejuures enda minimaalselt vajalik elustandard. Elatise nõuete puhul tuleb lisaks kohustatud vanema sissetulekule hinnata ka tema muud varandusliku seisu. Maakohus on 5 põhjendatult leidnud, et kostja oleks saanud täita lapse ülalpidamise kohustust osaliselt sõidukite realiseerimisest saadava tulu arvelt. Kostja väited, et tema omandis on tema nimele registreeritud kuuest sõidukist vaid kaks, on jäänud kostja poolt tõendamata. Kostja esitas maakohtule M.K.
2. veebruari 2019 kinnituse, et M.K. ostis kostjalt sõiduauto reg.nr XXXXXX, kuid omandi üleminek jäi liiklusregistris registreerimata ning M.K. teeb vastava muudatuse esimesel võimalusel (I kd, tl 180). Ringkonnakohus ei pea nimetatud tõendit usaldusväärseks. Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostja eespoolviidatud sõidukiga seonduvalt saanud ERGO Insurance SE-lt
3. märtsil 2019, s.o rohkem kui kuu pärast M.K. kinnituse väljastamist, hüvitise summas 800 eurot (II kd, tl 54). Hüvitis on makstud välja kostjale, mitte M.K.le. Sõiduki reg.nr XXXXXX omandi üleminek kostjalt kolmandale isikule on registreeritud alles
4. juunil 2019, s.o peale maakohtu otsuse tegemist. Kostja väited, et Skoda Fabia kuulub kostja isale (J.K.) ja Saab 9-3 kuulub B.O., on tõendamata. Nimetatud sõidukite omanikena on
5. augusti 2019 seisuga registreeritud kostja. Kostja nimele registreeritud sõiduki Suzuki Baleno reg.nr XXXXXX kohta ei ole kostja muid andmeid avaldanud. Ka nimetatud sõiduk on
6. augusti 2019 seisuga kostja nimel. Kostja väitel kuuluvad kostjale vaid sõiduautod Kia Sorento, mis on ostetud laenuga, ning Ford Sierra, mida ei õnnestu müüa. Ringkonnakohus märgib, et
7. augusti 2019 seisuga ei ole ükski nimetatud sõidukitest kostja omandis. Kusjuures väidetavalt kostja igapäevakasutuses olev Kia Sorento omandi üleminek on registreeritud juba
8. aprillil 2019, seega juba enne maakohtu otsuse tegemist. Kostja jättis nimetatud asjaolu kohtule teavitamata. Samuti on kostja jätnud kohtule teavitamata, et kostja on maakohtu menetluse jooksul, s.o
9. märtsil 2019 omandanud veel ühe sõiduauto, s.o Volvo S80 reg.nr XXXXXX. Nimetatud sõiduki väärtuseks oli
10. august 2019 seisuga portaali www.auto24.ee kohaselt 700–1000 eurot. 650 eurose sissetuleku ning mitme lapse ülalpidamiskohustuse korral ei ole uute liiklusvahendite soetamine majanduslikult võimalik ega otstarbekas. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (Riigikohtu
11. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Vanemal ülalpidamiskohustuse täitmisel lasub kohustus muude vahendite puudumisel müüa olemasolev vara vajalike rahaliste vahendite saamiseks. Maakohtu menetluse jooksul on kostja omandis olnud 6 sõiduautot. Seisuga
12. august 2019 on kostja nimel registrisse kantud 4 sõiduautot. Ringkonnakohtu arvates ei ole 4 sõiduautot igapäevaseks kasutamiseks vajalikud sõiduvahendid. Samuti ei teeni kostja sõiduvahendite abil sissetulekut. Seega kostjal on vara, mille arvelt ta saab ülalpidamiskohustust täita. Kostja väited sõidukite temale mittekuuluvuse kohta ei ole eluliselt usutavad. Samuti on kostja jätnud kohtule edastamata olulise info sõidukite võõrandamisest ja omandamisest menetluse kestel.
13. Kostja väitel ei võimalda tema sissetulek ja varanduslik olukord hagejat nõutud summas ülal pidada. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu
14. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
15. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
16. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Seega ei anna ainuüksi asjaolu, et kostja sissetulek OÜ-s XXXXX ei olnud piisavalt suur täitmaks elatise nõuet, alust elatise vähendamiseks alla seaduses kehtestatud miinimumi. Samuti ei anna selleks alust ka asjaolu, et kostja jäi menetluse 6 kestel töötuks. Kostja apellatsioonkaebusele lisatud Eesti Töötukassa
17. juuni 2019 otsuse nr TT19-0021211 kohaselt makstakse kostjale alates
18. juunist 2019 töötutoetust. Samuti eeldab ringkonnakohus, et töötuks jäämisel otsib kostja sissetuleku teenimiseks uut töökohta. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 42–54) teeb kostja aeg-ajalt oma pangakontole sissemakseid summades 60–290 eurot. Samuti teeb kostja pangakontole ülekandeid tema isa J.K.. Kostja kontol on perioodil
19. september 2019 –
20. märts 2019 liikunud rahalisi vahendeid ligi 10 000 eurot ulatuses, mis ei ole võimalik üksnes 650 eurose igakuise töötasu puhul. Ringkonnakohus arvestab ka asjaoluga, et kostja on võtnud kohtus esindamiseks esindaja. Kostja ei ole oma majanduslikust seisundist tulenevalt taotlenud riigi õigusabi, vaid on sõlminud eraõigusliku lepingu. Esindamise eest tasu maksmine nähtub ka kostja pangakonto väljavõttest. Seega saab eeldada, et kostja on võimeline kandma õigusabi teenuse osutamisega seonduvad kulud.
21. Kostja palub tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult TsMs § 163 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-65-13 p 18, tsiviilasja nr 3-2-1-43-10 p 19, tsiviilasja nr 3-2-1-132-10 p 10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud.
22. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 400 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud osaliselt summas 300 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja materjalidega kursis olnud esindaja 2-lehekülje pikkuse apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ajakulu on põhjendatud 2 tunni ulatuses. Ülejäänud osas on menetluskulud põhjendatud taotluses märgitud ulatuses, s.o 0,5 tundi maakohtu otsusega tutvumine ja 0,5 tundi apellatsioonkaebusega tutvumine. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 7