KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 10.10.2019, Tartu Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlu

) § 15 lg 6, § 361 lg 2 pde 3–6 ning § 15 lg 1 p-de 1–6 alusel.

1. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 02.09.
2. a Tartu Halduskohtule taotluse Y kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

§ 361lg 1 ja lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.

Taotluses märgiti järgnevat.

§ 361

lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht.

§ 361

lg 21 alusel tuleb põgenemisohtu tõlgendada koosmõjus VSS §-s 68 nimetatud asjaoludega. VSS § 68 p 8 sätestab, et põgenemisoht esineb juhul, mil välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning tal ei ole luba või õigust Eestis viibida. Isiku ütluste kohaselt ei olnud Eesti tema sihtriigiks. Algselt otsustas isik minna Lätti, aga saabus Eestisse, kuna see on Venemaale lähemal. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isik reisis koos sugulasega, kelle abikaasale on 20.02.2018 väljastatud Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistus. Vabaduses viibides võib isik riigist omavoliliselt lahkuda.

§ 361

lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Sellele viitavad isiku riiki saabumise asjaolud, taotluse esitamise aeg ning isiku antud ütlused sihtriigi kohta. PPA hinnangul ei ole

§-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule andmine) kohaldamine isiku suhtes võimalik, kuna esineb põgenemisoht. Leebemate järelevalvemeetmete rakendamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peab alust andma isiku varasem käitumine (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Arvestades seda, et isik ei otsinud Eestisse ja Euroopasse saabumiseks seaduslikke võimalusi ning tema algseks eesmärgiks oli minna Lätti, ei saa PPA eeldada, et vabaduses viibides võiks isik menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni olla ametivõimudele kättesaadav. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku lähisugulane võib olla mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis ning isik saabus Eesti Vabariiki koos oma lähisugulase abikaasaga, mistõttu võib isik vabaduses viibides Eestist omavoliliselt lahkuda.
2. Tartu Halduskohus andis 02.09.
3. a määrusega loa Y kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 02.09.2019 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus kordas oma määruses käesoleva määruse p-s 2 nimetatud põhjendusi ning nõustus, et isiku kinnipidamine ja paigutamine kinnipidamiskeskusesse on vajalik ja proportsionaalne. Halduskohus ei nõustunud määruses vaid sellega, et isiku tegelikuks eesmärgiks ei ole saada Eestist rahvusvahelist kaitset. Halduskohtu hinnangul ei pea rahvusvahelise kaitse taotlust esitama koheselt pärast kinnipidamist. Isik tegi seda umbes neli tundi pärast kinnipidamist. Isiku varasem käitumine võib viidata sellele, et rahvusvahelist kaitset soovitakse saada ükskõik millises Euroopa Liidu liikmesriigis. Halduskohus leidis seega, et kinnipidamise alusena ei saa käsitleda

§ 361lg 2 p 5.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Y esitas Tartu Halduskohtu 02.09.
2. a määrusele määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määruse tühistamist. Määruskaebuses märgib määruskaebuse esitaja järgnevat. Halduskohus on vääralt kohaldanud

§ 361

lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alust ning ei ole järginud

§ 361

lg-s 1 nimetatud põhimõtteid, mille kohaselt peab kinnipidamine 2 olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. Kuigi halduskohus leidis, et määruskaebuse esitaja ja temaga koos reisinud sugulase eesmärgiks on saada rahvusvahelist kaitset ükskõik millises Euroopa Liidu liikmesriigis, jäi halduskohus siiski seisukohale, et esineb põgenemisoht. Tegemist on vastuolulise hinnanguga. Kui määruskaebuse esitaja taotlust menetletakse, ei saa esineda põgenemisohtu

§ 361lg 2 p 4 mõttes, sest isikul puudub põgenemise vastu huvi.

Määruskaebuse esitaja kartis päritoluriigis oma elu pärast. Hetkel on ta jõudnud turvalisse riiki, kust edasiliikumiseks tal soovi ei ole. Halduskohus ja PPA on tuginenud peamisel sellele, et isik on ületanud ebaseaduslikult piiri ning Eesti ei olnud sihtkohana määruskaebuse esitaja esimene valik. Õige ei ole põgenemisohtu siduda jäigalt VSS §-s 68 loetletud asjaoludega, vaid neid kriteeriume tuleks käsitleda üksnes ühe elemendina põgenemisohu hindamisel. Määruskaebuse esitaja põgenemisohtu ei ole hinnatud individuaalselt, üksikjuhtumi põhiselt. Määruskaebuse esitaja paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole proportsionaalne, sest tema suhtes tuleks kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Määruskaebuse esitaja taotleb asja läbivaatamist istungil ning nõuab tõlgi, kes valdab armeenia keelt, kaasamist asja arutamisele. 5. Politsei- ja Piirivalveameti vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Määruskaebuse esitaja kinnipidamine

§ 361

lg 2 p 4 alusel on põhjendatud ning kooskõlas

§ 361lg-s 1 nimetatud põhimõtetega.

PPA hinnangul esineb määruskaebuse esitaja puhul põgenemisoht. PPA arvates ei ole usutav, et isik ei teadnud varasemalt Eestist midagi, kuna halduskohtus toimunud istungil antud ütlustest saab järeldada, et Eestisse reisiti seetõttu, et see on Venemaale lähemal kui Läti. Isikust tulenevat põgenemisohtu suurendab asjaolu, et juhul kui määruskaebuse esitaja vennanaine ja tema laps peaksid vabaduses viibima ning otsustama lahkuda Lätti, soovib määruskaebuse esitaja nendega kaasa minna ning neid aidata ja kaitsta. Ka halduskohtus toimunud istungil palusid isikud neid mitte eraldada. Arvestades isiku varasemat käitumist, ei saa tema suhtes kohaldada

§-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Isiku viibimine väljaspool kinnipidamiskeskust võib takistada menetluse tõhusat läbiviimist, sest isik võib hakata menetlusest kõrvale hoidma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu 02.09.
2. a määrus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuses esitatud väide halduskohtu järeldusi ümber. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks määruskaebuse esitaja kinnipidamine on vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
3. PPA on taotluses isiku kinnipidamise alustena välja toonud

§ 361

lg 2 p-d 4 ja 5, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks piisab ka vaid ühe aluse olemasolust. Kuna halduskohus leidis, et rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks ning määruskaebuse vastuses ei ole vastustaja halduskohtu seisukohale ja järeldusele vastu vaielnud, jäädes kinnipidamise alusena 3

§ 361

lg 2 p-s 4 nimetatu juurde, ei analüüsi ringkonnakohus alljärgnevalt kinnipidamise alusena

§ 361lg 2 p 5.

8.

§ 361

lg 2 p-s 4 nimetatud kinnipidamise alusega seoses on kohtupraktikas selgitatud, et nimetatud alusel kinnipidamise eesmärgiks on, et isik oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Samas ei ole asjaolude ebaselgus üksi piisav selleks, et võtta isikult vabadus. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2018. a määrus asjas nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2). 9. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul isiku põgenemisohtu välistada. Seda järeldust ei muuda vastuoluliseks halduskohtu seisukoht, et isik soovib rahvusvahelist kaitset saada ükskõik millisest Euroopa Liidu liikmesriigist, mistõttu ei ole vastav taotlus esitatud eesmärgiga vältida või pikendada riigist väljasaatmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda

§ 361

lg 2 p-s 5 nimetatud kinnipidamise aluse äralangemine, et sellest tulenevalt oleks välistatud ka põgenemisoht. Tegemist on kahe täiesti erineva kinnipidamisalusega ning ühe puudumine ei välista teise esinemist. Kui isikul on olemas soov saada rahvusvahelist kaitset ükskõik millisest liikmesriigist, ei garanteeri see seda, et isik tõepoolest sooviks Eestisse jääda. Ühtlasi ei saa väita, et halduskohus oleks põgenemisohu olemasolu järeldanud pelgalt asjaolust, et isikud sisenesid Eesti Vabariiki ebaseaduslikult. Teisalt kui isik soovib ikkagi saada konkreetsest riigist rahvusvahelist kaitset, ei ole välistatud riiki sisenemine, kasutades selleks legaalseid võimalusi. Pigem võib ebaseaduslik riiki sisenemine viidata asjaolule, et tegemist on pelgalt transiitriigiga, mida soovitakse läbida omamata sealjuures kokkupuuteid kohalike võimuesindajatega. Põgenemisohu esinemine on seotud käesoleval juhul siiski erinevate eluliste asjaoludega, st määruskaebuse esitaja eelneva käitumisega ning halduskohus on seda PPA taotluse lahendamisel arvesse võtnud. 10. Isik reisis Eestisse koos onu abikaasa ja tolle väikese lapsega. Ka väidetav oht määruskaebuse esitajale tema kodumaal lähtub asjaolust, et onul on probleemid ning onu ei ole kättesaadav, mistõttu on hakatud hirmutama tema lähedasi. Väidetav tagakiusamine on asjaolu, mille esinemine vajab täpsemat väljaselgitamist ning pelgalt isiku sõnadele siinkohal toetuda ei saa. Vajalikes menetlustoimingutes osalemiseks peab isik olema ametivõimudele kättesaadav ning vabaduses viibides ei ole garanteeritud, et isik sooviks menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks aktiivselt koostööd teha. Põgenemisohtu suurendab kahtlemata ka asjaolu, et määruskaebuse esitaja onule on Saksamaal väljastatud rahvusvahelise kaitse taotleja tunnistus. Seega on vägagi tõenäoline, et isik soovib reisida riiki, kus viibib tema lähisugulane ning teha seda koos onu abikaasa ja tolle lapsega. Vältimaks isikute omavolilist lahkumist riigist, on igati proportsionaalne nende paigutamine kinnipidamiskeskusesse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada

§-s 29 nimetatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Kuna isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed garantiid, töökoht, sugulased ja lähikondsed ning ta ei valda ka eesti keelt, on seda tõenäolisem, et isik vabaduses viibides Eestist lahkub.

1. Määruskaebuse esitaja on soovinud määruskaebuse läbivaatamist istungil. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 5 küll sätestab, et kui kohtult taotletakse 4 luba isikult vabaduse võtmiseks või vabaduse võtmise tähtaja pikendamiseks või tema Eestist väljasaatmiseks, tuleb asja arutada istungil, kuid HKMS § 210 lg-st 4 tuleneb, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohusta HKMS § 264 lg 5 korraldama määruskaebuse läbivaatamisel ilmtingimata istungit. Istungi läbiviimise kohustus kehtib eelkõige esmase otsustuse tegemisel, mille õiguspärasust ringkonnakohus määruskaebe korras kontrollib. Kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamisel sai isik anda oma seletusi nii kirjalikult kui ka halduskohtus toimunud istungil. Asja materjalid on piisavad, et teha õiguspärane lahend määruskaebemenetluses ka istungit pidamata. Lisaks ei ole määruskaebuse esitaja põhjendanud, miks oleks asjas istungi korraldamine vajalik ja millise lisaväärtuse see asja lahendamisel annaks. Kuna istungi läbiviimine ei ole põhjendatud ja vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata, puudub ka vajadus tõlgi kaasamiseks istungile.
2. Lähtudes

§ 13

lg-st 1, mis sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud, asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga Y.

1. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest ei ole määruskaebuse rahuldamine põhjendatud ning Tartu Halduskohtu 02.09.
2. a määrus tuleb jätta muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5