Kostja elukohta Eesti Vabariigis tõendab asjaolu, et kostjale on väljastatud pikaajalise elaniku elamisluba 09.07.
lg 1 p 1 kohaselt õigus esitada hagi, mille esemeks on kinnisasjale omandi tunnustamine või muu kinnisasjaõigusega seotud nõue, kinnisasja asukoha järgi. Seega peab samasugune õigus olema ka Vene Föderatsiooni kodanikul. Järelikult saab Vene Föderatsiooni kodanik esitada Eesti Vabariigis asuva kinnisasja omandiõiguse 3 tuvastamise hagi kinnisasja asukoha järgsele Eesti Vabariigi kohtule. Kuna kostja võimalik elukoht on ühes Euroopa Liidu liikmesriikidest, kas Eesti Vabariigis või Saksamaal, ei oma kohtualluvuse valikul tähendust, millises Euroopa Liidu riigis kostja elab. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 sätestab, et kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Tõlgendades artiklis 21 lg 1 sätestatut kooskõlas artikli 1 lõikega 2, tuleb asuda seisukohale, et olenemata kostja elukohariigist Euroopa Liidus on hagejal õigus esitada kostja vastu hagi kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtule nagu samas situatsioonis on see õigus Eesti Vabariigi kodanikul Euroopa Liidu määruse alusel. Hagejal kui Vene Föderatsiooni kodanikul on õigus pöörduda Eesti kohtu poole sõltumata sellest, kas kostja elukoht on Eestis või Saksamaal, kuna asja lahendab kinnisasja asukohajärgne kohus. Kohtualluvus on sealjuures erandlik, mis tähendab, et hagi saab esitada eranditult vaid kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtusse. Vaidlust ei ole, et kinnisasi asub X. linnas. Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldatava materiaalõiguse määramisel juhinduda Eesti-Vene õigusabilepingust. Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 lõike 2 kohaselt, kui üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga teise lepingupoole territooriumil ning mõlemal abikaasal on sama kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanikud nad on; järelikult kohaldub Vene Föderatsiooni õigus. Kui kostja elukoht oleks Saksamaal, siis tuleks kohaldada REÕS § 57 lg 2, mille kohaselt, kui abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on. Vaidlusalune korteriomand asub X. linnas ehk Eesti Vabariigi territooriumil ja seega tuleb kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise ja selleks nõusolekute tuvastamise nõude puhul kohaldada Eesti Vabariigi õigust. Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi § 33 lg 1 kohaselt, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvara lepingut, kehtib abikaasade ühisvara kohta seaduses sätestatud varasuhe. Lähtuvalt VF PK § 34 lg 1 ja lg 2 on abikaasade ühisvaraks abielu kestel omandatud vara, sealhulgas ka kinnisasjad. Vaidlust ei ole, et korter osteti ajal, mil pooled olid abielus. Kinnistusraamatusse on omanikuna kantud sisse vaid kostja. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Seega on XXXXXXX korter poolte ühisvara. Hageja nõudele tuvastada, et korteriomand, asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond, on poolte ühisvara, ei saa aegumist kohaldada. Vastavalt VF PK § 9 lg 1 ja l lg 2 perekonnasuhetest lähtuvatele nõuetele aegumist ei kohaldata, välja arvatud juhtudel, kui rikutud õiguste kaitse tähtaeg on sätestatud VF PK-s. VF PK ei näe ette aegumistähtaega abikaasade ühisvara koosseisu tuvastamise nõudele. Aegumistähtaeg kolm aastat on ette nähtud vaid ühisvara jagamise nõudele vastavalt VF PK § 38 lg 7. Kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue muutus sissenõutavaks ebaõige kande tegemisest, so 6. maist 2008, mil kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna. Sellest päevast alates oli hagejal õigus nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande parandamist. Hageja nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks aegus seega 10 aasta möödumisel ehk 6. mail 2018, hageja esitas hagi kohtule 31. jaanuaril 2019, so pärast aegumistähtaja möödumist. 4 Lähtuvalt
lg 1, hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise ja seega tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata kinnistusraamatu kande parandamise nõue, menetluskulude jaotuse osas ja muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku ebaõige omanikukande parandamiseks kinnistusraamatus, asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega ja jätta menetluskulud kostja kanda ning kohaldada Eesti õigust. Maakohus jättis tuvastamata, et poolte viimane ühine elukoht oli Eestis, mistõttu kohaldas kohus korteri ühisvara hulka kuulumise nõude lahendamisel valesti Vene Föderatsiooni õigust. Maakohus oleks pidanud lahendama korteri ühisvara hulka kuulumise nõude Eesti õiguse alusel. Maakohus jättis asjas hindamata hageja esitatud tõendid (01.04.2019 menetlusdokumendi lisad 3-14), mis kinnitasid, et hageja käis Eestis regulaarselt ja elas sel ajal koos kostja ja nende ühise pojaga vaidlusaluses korteris aadressil XXXXXXX. Sellega eksis maakohus
lg 1 ja
Lisaks REÕS § 57 lõikele 4 tuleneb Eesti õiguse kohaldamine otseselt ka Eesti-Vene õigusabilepingu art 38 p-st 1, mis sätestab, et omandiõigus kinnisvarale määratakse selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub. Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 p 2 ei kuulu asjas kohaldamisele, sest hageja ja kostja ei ole enam abikaasad, vaid endised abikaasad. Maakohus kohaldas valesti TsÜS §-i 149 lg 1 ning leidis vääralt, et kinnistusraamatu kande parandamise nõude näol on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Maakohus jättis tähelepanuta, et tegemist on aegumise erijuhuga. Hageja osundab, et TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna kinnisasjade puhul on omand seotud kinnistusraamatu kandega (AÕS § 641), peaks TsÜS § 155 lg 1 hõlmama omandiõiguse tunnustamise raames ka nõuet kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks. Isegi juhul, kui nõustuda maakohtu käsitlusega ja hinnata hageja kinnistusraamatu kande parandamise nõude aegumist TsÜS § 149 lg 1 alusel, ei ole nõue siiski aegunud, kuna TsÜS § 164 lg 1 sätestab, et abikaasade vaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud. Menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei ole õiglane, kuna kostja keeldus omanikukande muutmisest alusetult. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja märkis, et maakohtu otsuse põhjendused ja järeldused on õiged. Vastu tuleb jätta võtmata apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 21. juuli 2019 otsus tuleb
lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis rahuldamata nõude kohustada kostjat andma tahteavalduse hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena 5 ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat andma nõusoleku hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX ühisomanikena ning millega jätab menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 7. Apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend (abielulahutuse tunnistus) tuleb jätta
lg 1 p 1 ja
lg 3 alusel asja juurde võtmata, kuna see ei ole asjakohane ja on esitatud hilinenult. Apellatsioonkaebuse teist lisa (e-kiri) ei käsitle ringkonnakohus tõendina, kuna see sisaldab hageja tõlgendust õigusnormidest ja ettepanekut vastaspoolele.
lg 5), mispärast ei saa otsuse põhjendused eraldiseisvalt resolutsioonist rikkuda hageja subjektiivseid õigusi. Siiski märgib ringkonnakohus täiendavalt, et maakohus kohaldas õigesti ühisvara tuvastamisel Venemaa õigust ja kinnistusraamatu kande parandamisel Eesti õigust. 10. Maakohus leidis vääralt, et AÕS § 65 lõikes 1 sätestatud nõue aegub. Seaduse mõttega ja kinnistusraamatu eesmärgiga ei ole kooskõlas maakohtu lahend, kus tuvastatakse, et hageja on kinnisasja ühisomanik, kuid aegumise tõttu jääb kinnistusraamatu kanne alatiselt ebaõigeks. Kuna on tuvastatud, et hageja on kinnisasja ühisomanik, tuleb AÕS § 65 lg 1 alusel kohustada kostjat andma nõusolek omandikande muutmiseks ja poolte kandmiseks kinnistusraamatusse ühisomanikena. Kuna ringkonnakohus kohustab kostjat vastavat tahteavaldust andma, asendab ringkonnakohtu otsus kostja tahteavaldust (TsÜS § 68 lg 5,
). Tartu Maakohtu registriosakond saab ringkonnakohtu otsusele tuginedes teha kandemääruse, millega kustutada kostja kinnistusraamatust ainuomanikuna ning kanda kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena hageja ja kostja. 11. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagilises abieluasjas kannab
Tegu ei ole abieluasjaga, vaid omandiõiguse tuvastamise ja kinnistusraamatu kande parandamise vaidlusega. Maakohus on jätnud 6 kohaldamata ka
lõike 2, mille järgi võib kohus jagada kulud erinevalt
lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kuna hagi rahuldatakse ja kostja keeldus põhjendamatult omandikande muutmisest, samuti hageja poolt pakutud kompromissi sõlmimisest, on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda.
lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist
Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse
lg 4 ja
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.