3-19-902/16

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar

1. detsember 2019, Tartu 3-19-902 Vladimir Fartõgini kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses tööle määramisega
2. september 2017 kuni
3. märts 2019 Vladimir Fartõgini määruskaebus Tartu Halduskohtu
4. septembri
5. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale Kirjalik menetlus Kaebaja Vladimir Fartõgin Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Tagastada Vladimir Fartõgini määruskaebus Tartu Halduskohtu
6. septembri
7. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lõike 2 alusel. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (HKMS § 119). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. V. Fartõgin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles avaldas rahulolematust Tartu Vanglas tööle sundimisega individuaalse täitmiskava alusel ning vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja palus kontrollida tema tööle määramise õiguspärasust Tartu Vangla
9. septembri
10. a käskkirja nr 6-3/279,
11. septembri
12. a käskkirja nr 6-3/254 ja
13. aprilli
14. a käskkirjaga nr 6-2/
17. septembri
18. a määrusega Tartu Halduskohus otsustas jätta rahuldamata kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel ning andis kaebajale riigilõivu (250 eurot) tasumiseks tähtaja 7 päeva kohtu määruse jõustumisest arvates.
19. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles leiab, et riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise eeldused on täidetud ning tema taotlus tulnuks rahuldada. Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmise korral kaotab kaebaja võimaluse kaitsta oma õigusi kohtus. Seetõttu taotleb kaebaja halduskohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT MÄÄRUSKAEBUSE OSAS
20. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus on kontrollinud kaebajale menetlusabi andmise majanduslike eelduste esinemist ja tuvastanud, et kaebajal puuduvad piisavad vahendid kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks. Seega on halduskohus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmisel muu hulgas arvestanud ka võimalusega, et menetlusabi saamata ei ole kaebaja suuteline riigilõivu tasuma ja halduskohus seetõttu kaebust menetlusse ei võtagi. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et halduskohtu sellekohane kaalutlus ei ole õigusvastane. Nimelt sätestab halduskohtumenetluse seadustiku § 111 lg 1 lisaks menetlusabi majanduslikele eeldustele ka sisulise eelduse – menetluses osalemise eeldatava edukuse. Kui kaebuse läbivaatamine halduskohtus tõenäoliselt ei mõjutaks kaebaja õiguslikku positsiooni positiivselt, siis ei ole põhjendatud teha avalike vahendite arvel kaebuse menetlusse võtmiseks kulutusi, mis tavapäraselt on kaebaja enda kanda. See ei välista kaebuse menetlust, kuna kaebajal on kohtu eelhinnangule vaatamata võimalus siiski leida vahendid riigilõivu tasumiseks ning seeläbi saavutada oma kaebuse menetlusse võtmine. Halduskohtu poolt kaebaja õiguste ebaproportsionaalse piiramise võimaluse välistab kaebaja võimalus halduskohtu otsustuse vaidlustamiseks ringkonnakohtule määruskaebuse esitamisega, mida kaebaja ongi teinud.
21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga halduskohus eksinud kaebuse eduväljavaate hindamisel. Tulenevalt vangistusseaduse § 37 lg-st 1 on kinnipeetavatel kohustus töötada. Töötamise kohustust välistavad asjaolud on sätestatud sama paragrahvi teises lõikes. Seega on vangla õigustatud kinnipeetava tööle määrama, kui töötamist välistavaid asjaolud puuduvad. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et ta on kaebuses nimetatud Tartu Vangla käskkirjade alusel töötanud
22. aasta sügisest ega ole vaidlustanud
23. ja
24. aastal antud käskkirju. Samuti ei ole kaebaja töötamisest keeldunud ega viidanud asjaoludele, mille tõttu kaebajat ei ole lubatud tööle määrata või mis takistanuks kaebajal tööülesandeid täita. Seega ei ole kaebaja kasutanud õiguslikke võimalusi tema poolt kaebuses õigusvastaseks hinnatud vastustaja tegevuse takistamiseks või lõpetamiseks, kuigi selliste abinõude kasutamine kahju tekkimise ärahoidmiseks on riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 järgi nõutav ning kaebajal oli tegelik võimalus tema tööle määramise vaidlustamiseks juba
25. aastal. Ühtlasi viitab see, et kaebaja ise ei ole leidnud, et tema töötamine olnuks takistatud või lausa keelatud. Teiseks saab kaebaja taotlusest määrata hüvitis kohtu äranägemisel saab järeldada, et kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju (HKMS § 38 lg 2 ls 2). Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmine on vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 lubatud üksnes selles sättes nimetatud õigushüve kahjustamise korral. Kaebaja olukorras tuleks kõne alla tema tervise kahjustamine või vääriku alandamine. Tervise kahjustamist kaebaja ei väida. Inimväärikuse alandamise kvaliteediga kannatusi vanglas töötamine iseenesest aga ilmselt ei põhjusta. Eriliselt kannatusi põhjustavaid töötingimusi kaebaja ei väida.
26. Seetõttu jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et võimalused kaebuse rahuldamiseks on vähesed, mistõttu ei ole õigustatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 2