Obsah (11)
§ 632§ 633§ 5§ 230§ 231§ 459§ 268§ 333§ 173§ 163§ 177KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 03. september 2019, Narva Tsiviilasja number 2-18-11090 Tsiviilasi X X ja X X ha
§ 632lg 1).
Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (
§ 633lg 7).
Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hagejad X X ja X X esitasid 23.07.2018 Viru Maakohtule hagiavalduse X X vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väjamõistmiseks. Kostja ei ole hagejate sünnitunnistustele isana kantud. Hagejad paluvad kohtul tuvastada, et nad põlvnevad kostjast. Hagejad paluvad ka kostjalt välja mõista elatise summas 250.00 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, iga lapse kasuks, alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtub, et mõlemal hagejal on tuvastatud keskmine puue. Kohus rahuldas hagi isaduse tuvastamise nõude osas 16.01.2019 osaotsusega (II kd, tlk 8-9). Kohus luges tuvastatuks, et X X põlvneb X X ist, kostja on hageja I isa. Kohus luges tuvastatuks ka, et X X põlvneb X X ist, kostja on hageja II isa. 16.01.2019 osaotsus on jõustunud. Kohus selgitas ka, et elatise nõudes menetlus jätkub. 20.03.2019 teatasid hagejad kohtule, et jäävad hagiavalduse juurde. Kostja vastuväited Kohtule 26.03.2019 esitatud kostja vastusest nähtub, et ta on praegusel ajal Eesti Töötukassas arvel, kostja sissetulekuks on töötutoetus summas 152.55 eurot kuus. Kostja tasub hagejatele elatist kokku summas 250.00 eurot kuus (II kd, tlk 53, 189), lastele elatise tasumisel abistavad kostjat vanemad. Kostjal vara puudub. Kostjal on lisaks hagejatele veel üks alaealine laps X X (II kd, tlk 28), keda peab kostja samuti ülal pidama. Kostja uus elukaaslane, s.o lapse X X ema, on samuti töötu, perekond elab sotsiaaltoetustest. Kostja on tööotsingul, kuid arvestades, et tal puudub erialane haridus ning ta ei valda eesti keelt, on kostjale pakutavad töökohad töötasuga vaid summas 540.00 – 700.00 eurot kuus. Kostja ei ole võimeline seega maksma hagejatele elatist miinimummääras. Kostja on nõus tasuma elatist summas 150.00 eurot kuus igale hagejale. Hagejad saavad riiklike toetusi, mida tuleb elatise väljamõistmisel arvestada. 24.05.2019 teatas kostja kohtule, et ta on leidnud töökoha töötasuga 540.00 eurot kuus, tasuvama töö leidmine on väga raske. Kostja elukaaslane on nelja lapse ema, kelle sissetulekuks on elatisabi, vanemahüvitis ja sotsiaaltoetused summas kokku 1 500.28 eurot kuus. Nimetatud summast tuleb kostja elukaaslasel ülal pida nii ennast kui ka oma nelja last (sh ka kostja ja tema elukaaslase laps). Juhul, kui kostja peaks tasuma hagejatele elatist miinimumsummas kuus, jääks ta täielikult rahaliste vahenditeta enda ja oma kolmanda lapse ülalpidamiseks. Kostja leiab, et hagejad ei ole oma tegelikke vajadusi põhjendanud. Kostjal on võlgnevused võlausaldaja ees, mida ta ei ole suutnud rahaliste vahendite puudumise tõttu tasuda (II kd, tlk 52, 66). Kostja on seisukohal ka, et hagejate seadusliku esindaja majanduslik seisund on parem kui kostjal, hagejate seaduslik esindaja varjab oma sissetulekuid. Hagejate seaduslikule esindajale kuulub sõiduauto Toyota Land Cruiser, maksumusega ca 13 000.00 eurot (II kd, tlk 57). 31.05.2019 kohtuistungil jäi kostja oma seisukohtade juurde. 2
(9)18.06.2019 esitas kostja kohtule tõendina töölepingu, millest nähtub, et ta on asunud tööle alates 01.06.2019, tema töötasu on 540.00 eurot kuus bruto (II kd, tlk 153-154). Kostja leiab, et hagejad ei ole tõendanud, et hagejal II on puudega seoses lisakulutusi, mis ei ole kaetud hagejale II riigi poolt makstava puudega lapse toetuse arvelt. Hagejate täiendavad seisukohad Hagejad leidsid 22.04.2019 täiendavalt, et kostja oma varalist seisu tõendanud ei ole (II kd, tlk 3638). 31.05.2019 kohtuistungil jäid hagejad oma nõude juurde. Hagejate seaduslik esindaja on alates 21.05.2019 lapsehoolduspuhkusel, varasemalt töötas ta A E G . Hagejate seaduslik esindaja teatas kohtule, et tema sissetulekuks oli töötasu summas 900.00 eurot kuus (II kd, tlk 83 pöördel). Lisaks saab hagejate seaduslik esindaja lastetoetust ning osaliselt elatist (II kd, tlk 84). Hagejale II on jätkuvalt määratud puue, hagejal I enam puuet ei ole. Seoses hageja II puudega kulub hagejate esindajal ca 150.00 eurot kuus (s.o sõit Tallinnasse reumatoloogi juurde, transport Puru haiglasse, ravimid ning lisaks on lapsel astma). Hagejate kulutused kuus on järgmised: lasteaed kokku 120.00 eurot, toit kokku 200.00 eurot, riided kokku 200.00 eurot. Lapsed käivad huviringides, millega seoses kaasnevad samuti kulud. Lastele tuleb ka osta mänguasju. Kuus kulub hagejate seadusliku esindaja väitel laste peale kokku 1 000.00 eurot (II kd, tlk 83 pöördel). Hagejate seaduslikul esindajal vara puudub. Kohus määras 31.05.2019 hagejatele tähtaja hagejate seadusliku esindaja konto väljavõtete alates 05.11.2018 ning laste kulutusi tõendavate tõendite (s.o lasteaia, huviringide, tervisega seotud kulude jne) esitamiseks. Pooled nõustusid asja menetlemisega kirjalikus menetluses (II kd, tlk 84 pöördel). 14.06.2019 teatasid hagejad kohtule, et lapsed elavad koos emaga munitsipaaleluruumis, milles on hagejate seadusliku esindaja kuludega teostatud remont. Remondi jaoks on hagejate seaduslik esindaja võtnud laenu, mida tuleb tagasi maksta. Hagejad esitasid ka hageja II tervislikku seisundit ja puuet tõendavaid dokumente ning hulgaliselt perefotosid. 16.08.2019 teatasid hagejad, et nende seaduslikul esindajal sündis veel üks laps, mis oluliselt mõjutab hagejate majanduslikku olukorda (II kd, tlk 170). Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi
) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
§ 5
lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
§ 230
lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 231
lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta 3
(9)faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 16.01.2019 osaotsusega (II kd, tlk 8-9) luges kohus tuvastatuks, et X X põlvneb X X ist, kostja on hageja I isa. Kohus luges tuvastatuks ka, et X X põlvneb X X ist, kostja on hageja II isa. 16.01.2019 osaotsus on jõustunud. Poolte vahel ei ole seega enam vaidlust, et hagejad X X ja X X on hagejate seadusliku esindaja X X ning kostja X X ühised alaealised lapsed. Ka rahvastikuregistrist nähtub, et hagejate vanemateks on nende seaduslik esindaja ja kostja. Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et hagejad elavad koos oma emaga, kostja elab lastest eemal. Pooled ei vaidle ka, et kostja on perioodil 20.07.2018 – 15.08.2019 tasunud lastele elatist summas 250.00 eurot kuus (II kd, tlk 53, 189). Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 järgi oli alates 01.01.2018 töötasu alammäär 500.00 eurot kuus, millest ½ on 250.00 eurot. Alates 01.01.2019 on töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. 4
(9)Elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada. Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu
- jaanuari
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja on põhimõtteliselt nõus, et ta peab lastele ülalpidamist andma, kuid leiab, et elatise maksmine 2018 aasta eest summas 250.00 eurot kuus igale lapsele ning alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus igale lapsele ei ole võimalik, arvestades tema sissetulekut ning seda, et tal on lisaks hagejatele veel üks alaealine laps. Kostja on seisukohal ka, et hagejad ei ole oma tegelikke vajadusi põhjendanud ega tõendanud. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel muuhulgas sellele, et ta on olnud pikalt töötu, tema töötasu alates 01.06.2019 A M OÜ-s on 540.00 eurot kuus (II kd, tlk 153-154), millest tuleb tal ülal pidada lisaks hagejatele ka ennast ning oma kolmandat last. Kostja on avaldanud, et tema kolmanda lapse kulud on summas 240.00 eurot kuus (II kd, tlk 181). Kostja ei ole enda kulusid tõendavaid dokumente esitanud. Kostja on avaldanud ka, et elab uue elukaaslasega, kes on siiani tasunud oma sissetuleku (sotsiaaltoetused) arvelt nii enda kui ka oma nelja alaealise lapse (sh ka kostja elukaaslase ja kostja ühise lapse) kulusid (kokku summas ca 1 600.00 – 1 700.00 eurot kuus). Kostja esitas tõendina konto väljavõtte, millest nähtub, et tema sissetulekuks on olnud kuni 02.10.2018 vaid töövõimehüvitis ning alates 13.02.2019 töötutoetus (II kd, tlk 47). Kohtutäituri menetluses on ka kostja võlgnevus võlausaldaja ees (II kd, tlk 66). Kohtu päringutest nähtub, et kostjal kinnisvara ja sõidukid puuduvad (II kd, tlk 72, 77). Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hagejate seisukoht on, et kostjal tuleb igal juhul maksta hagejatele elatist seadusjärgses miinimummääras. Kohus leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas reaalse olukorraga tööturul, eriti arvestades kostja elukohta XX. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et arvestades tema varalist seisu, ei ole ta võimeline maksma lastele elatist alates hagi esitamisest summas 250.00 eurot kuus igale lapsele ning alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus igale lapsele. Kostja selgitas, et tasuvama töö leidmine on väga raske. Arvestades piirkonna majanduslikku olukorda ning kostja haridustaset (9 klassi), loeb kohus nimetatud kostja väiteid eluliselt usutavateks. Kostja sissetulekuks on miinimumpalk ning sellest ei jätku hagejatele miinimummääras elatise maksmiseks ning enda ülalpidamiseks. Arvestada tuleb ka, et kostjal on veel üks laps, keda tuleb lisaks hagejatele samuti ülal pidada. Kostjalt hagejate kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel osutuks kostja kolmas laps igal juhul varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad. 5
(9)Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
- detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine PKS § 102 lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese ja enda kolmanda alaealise lapse tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hagejate poolt nõutud elatise summat. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest summas 250.00 eurot kuus (alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus), peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka nende ema. Kohtuistungil teatas hagejate seaduslik esindaja, et kulutused kahe lapse peale on kokku summas 1 000.00 eurot kuus (II kd, tlk 83 pöördel). Kohus tegi hagejate seaduslikule esindajale ettepaneku esitada kohtule tõendeid lastele tehtavate kulutuste (sh hageja II puudega seoses tehtavate lisakulutuste) kohta. Hagejate seaduslik esindaja ei ole tõendeid lastele tehtavate kulutuste kohta esitanud. Hagejate seaduslik esindaja esitas küll tõendeid hageja II puude kohta (II kd, tlk 96-101), kuid tõendeid, millest nähtuks, kui palju reaalselt hagejate ülalpidamiseks (sh ka kostja II puudega seoses) kuus kulub, esitatud ei ole. Hagejad esitasid kohtule tõendina munitsipaaleluruumi üürilepingu (II kd, tlk 102-107), millest nähtub, et hagejate kasutuses on munitsipaaleluruum asukohaga XXX. Hagejad on hagiavalduses märkinud aga oma elukoha aadressiks XXX. Eluliselt ei ole usutav, et hagejad elavad kahes eluruumis korraga. Samas ei ole ka kahe eluruumi pidamine, hagejate seadusliku esindaja varalist seisu arvestades, kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud ega otstarbekas. Hagejate esindaja on kohtule teatanud ka, et nimetud munitsipaaleluruumis oli teostatud remont, mille tarbeks on hagejate seaduslik esindaja võtnud laenu. Kohtule on tõenditena esitatud laenuleping (II kd, tlk 91 pöördel), millest nähtub, et hagejate seaduslik esindaja on 18.12.2018 võtnud laenu summas 10 000.00 eurot ning remondikalkulatsioon (II kd, tlk 162-163). Nimetatud tõenditest ei nähtu aga, et laen oleks võetud hagejate kulutuste katteks ning ei selgu kus, milliste kuludega ja kelle heaks on väidetav remont teostatud. Juhul, kui hagejate esindaja on ka mistahes eluruumi remontinud, lastele tehtavaid kulutusi nimetatud tõendid siiski ei tõenda. Kohtule on tõendina esitatud ka mistahes telefonikõne väljavõte (II kd, tlk 137, 164), millest ei ole samuti arusaadav, kes on selle kõne osapooled ning kuidas peaks nimetatud tõend tõendama asjas tähtsust omavaid asjaolud. Kohtuistungil avaldas hagejate esindaja, et tema sissetulek kuus kuni lapsehoolduspuhkusele jäämiseni on olnud sumas 900.00 eurot kuus (töötasu), lisaks lastetoetus ja osaliselt elatis (II kd, tlk 84). Kohtu päringutest nähtub, et hagejate seaduslikul esindajal kinnisvara ja sõidukid puuduvad (II kd, tlk 74-75). Kohus on palunud hagejate seaduslikul esindajal esitada oma konto väljavõtted alates 05.11.
- Hagejate seaduslik esindaja konto väljavõtteid alates 05.11.2018 ei esitanud. Kohtu poolt varasemalt menetluse käigus päringutena tehtud AS-i S P kontoväljavõttest 6
(9)(I kd, tlk 89-102) nähtub, et hagejate seadusliku esindaja sissetulekuks on olnud töötasu summas ca 820.00 eurot kuus. Arvestades seega, et hagejate seadusliku esindaja sissetulek on olnud tööl käimise ajal ca 820.00 eurot kuus (lisandub elatis ja lastetoetus) ning et hageja seaduslikul esindajal on lisaks hagejatele nüüd veel üks alaealine laps (II kd, tlk 170), leiab kohus, et ka hagejate emal ei ole võimalik anda hagejatele ülalpidamist ei summas 1 000.00 eurot kuus (nagu ta on seda kohtuistungil väitnud) ega ka seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o aastal 2018 summas 250.00 eurot igale lapsele, alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot igale lapsele). Oma sissetulekust peaks hagejate seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ning kolmanda lapse ülalpidamisega seotud kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hageja mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine on kohtu hinnangul piirkonna eripära arvestades ilmselgelt keeruline. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. 2013 novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli aastail 2010-2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012 aasta seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012 (IV kvartal) – 2018 (IV kvartal) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 27.00 euro võrra ning 2018 aasta IV kvartali seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307.00 eurot (280.00 + 27.00), mis oli 2018 aastal 193.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 12,1%. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 34.00 euro võrra ning 2019 aasta jaanuari seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 314.00 eurot (280.00 + 34.00), mis 2019 aasta jaanuaris oli 226.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et laste ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 150.00 eurot kuus iga lapse kohta. Kostja on vaatamata oma varanduslikule seisundile nimetatud elatise summaga nõustunud. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Lisaks tasub riik hagejale II puudega lapse toetust summas 69.04 eurot kuus (II kd, tlk 101). Hagejad ei ole, vaatamata sellele, et kohus palus neil esitada tõendeid, millest nähtuks millised on hageja II reaalsed kulud puudega seoses, nimetatud tõendeid kohtule esitanud. Hagejad ei ole seega kohtu hinnangul tõendanud, et hageja II puudega seotud kulutused ületavad riigi poolt makstavat toetuse summat (s.o 69.04 eurot). 7
(9)Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul laste igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt elatist igale lapsele summas 150.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hagejate kasuks välja elatise summas 150.00 eurot kuus iga lapse kohta, alates hagi esitamisest kuni laste täisealisteks saamiseni. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (
§ 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist.
Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ja esitatud tõendid (sh hagejate fotod) hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Hagejate vastuväide kohtu tegevusele 31.05.2019 kohtuistungil nõustusid pooled jätkama kirjalikus menetluses. Hagejad on kirjaliku menetluse nõusolekut andnud ka varasemalt, s.o nii hagis kui ka muudes vastustes kohtule. Hagejate lepinguline esindaja esitas 14.06.2019 täiendavad tõendid ning taotluse kostja vande all ülekuulamiseks
§ 268alusel.
Hagejad leidsid, et kostja poolt esitatud andmed enda majandusliku seisundi kohta ei ole täielikud ega tõesed. Hagejate seadusliku esindaja andmetel omab kostja sissetulekut, mis makstakse talle remonditööde teostamise eest. Mais 2019 teostas kostja XXX, X X juures puusepa töid. 30.07.2019 määrusega jättis kohus hagejate taotluse kostja vande all ülekuulamiseks rahuldamata (II kd, tlk 165). Kohus teatas, et arutab asja kirjalikus menetluses ning määras pooltele tähtaja 16.08.2019 lõplike seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Sama tähtaja jooksul tuli pooltel esitada ka menetluskulude nimekirjad. Kohus teatas ka, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 03.09.2019. 16.08.2019 esitasid hagejad vastuväite kohtu tegevuse peale. Hagejad on jätkuvalt seisukohal, et kostja vande all ülekuulamine on põhjendatud, kostja teostas mais 2019 XXX, X X juures puusepa töid. Hagejad võtavad oma nõusoleku kirjalikuks menetluseks tagasi.
§ 333
lg 1 alusel menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist menetlusliku olukorra olulise muutmisega, mille tõttu oleks põhjendatud kirjaliku menetluse nõusoleku tagasivõtmine. Hagejad teadsid põhimõtteliselt elatise nõude menetlemisest alates, mida nad peavad tõendama ning mida peab tõendama kostja. Kostja ei ole pärast kohtuistungit selliseid asjaolusid ega tõendeid esitanud, mistõttu oleks hagejatel tekkinud vajadus uusi tõendeid esitada või tekiks vajadus kostja vande all ülekuulamiseks. 8
(9)Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole enam alust kohtuistungi pidamiseks ega kostja vande all ülekuulamiseks. Isegi kui eeldada, et kostja tõepoolest töötas mais 2019 XXX, X X juures, ei muuda see praegusel juhul tema varalist seisu oluliselt. Kohus jätab seega hagejate vastuväite rahuldamata. Menetluskulud
§ 173
lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
§ 163
lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud elatise nõudes täielikult poolte endi kanda.
§ 177
lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kuna kohus jättis menetluskulud elatise nõudes poolte endi kanda, seega menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud elatise nõudes puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 9
(9)