Obsah (4)

§ 30§ 113§ 578§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 2. detsember 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18

) § 162 alusel. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. veebruari 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 6320 eurot 15 senti, viivise 361 eurot 1 sent ja viivise põhinõudelt (4891 eurolt 80 sendilt) alates
3. oktoobrist 2018 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,06% päevas. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 715 eurot (riigilõiv 475 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 715 eurot ja viivise menetluskuludelt. Maakohtu põhjenduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepe võlatunnistus

§ 30mõttes.

Kostja ei ole vaidlustanud faktilisi asjaolusid lepingu sõlmimise kohta. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid põhinõude osas. Lepingu p 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Kostja on viivist arvestanud esialgse põhisumma jäägilt alates maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et viivisemäär on temaga läbi räägitud ja et see on tema hinnangul mõistlikus suuruses.

§ 113

lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav

§ 578lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna (vt Riigikohtu 3.

juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 17). Maakohus selgitas kostjale, et tal tuleb oma väiteid tõendeid. Kostja ei ole oma tervisliku või majandusliku olukorra kohta tõendeid esitanud. Maakohus leidis, et praegusel juhul puudub alus viivise vähendamiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja palub apellatsioonkaebus tühistada maakohtu otsus viivise osas ja teha uus otsus, millega vähendada viivise suurust nullini. Menetluskulud palub kostja jätta hageja või poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt selgitas kostja vastuses hagile, et ta on töövõimetu ja majanduslikult keerulises olukorras. Kostjal oli märtsis 2018 insult, mille tõttu on ta töövõime vähenenud ning tal pole võimalik endale piisavat sissetulekut hankida. Viivisemäär 0,06% päevas on kostjat liigselt koormav. Kõrge viivisemäära tõttu ei ole kostjal võimalik tasuda põhivõlgnevust. 3 Maakohus ei arvestanud kostja keerulist majanduslikku olukorda ega asjaolu, et kostja on töövõimetu. Sellega jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1.

Kostja palub jätta menetluskulud hageja või poolte endi kanda. Kostja majanduslik seis ei võimalda menetluskulude tasumist. Kostja viitab TsMS § 162 lg-le 4 ja palub kohtul arvestada tema tervisliku seisundiga.

1. Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. veebruari 2019 otsus tuleb osaliselt tühistada väljamõistetud viivise suuruse osas (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning välja mõista kostjalt viivis hageja kasuks seisuga 02.12.2019 summas 1870 eurot 9 senti (sh võlatunnistuses kokkulepitud viivis 1428 eurot 35 senti + alates 17.10.2018 kuni 02.12.2019 viivis 441 eurot 74 senti) ning alates 03.12.2019 viivis põhivõlgnevuselt 4891 eurot 80 senti võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni või kuni viivise summa moodustab 2445 eurot 90 senti (sh sissenõutavaks muutunud viivis summas 1870 eurot 9 senti). Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari 2019 otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud maakohtu otsust väljamõistetud viiviste suuruse ning menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas, põhivõlgnevuse suurust ei ole kostja vaidlustanud. Lähtudes TsMS § 651 lg-st 1 kontrollibki ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas.
5. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt selgitas kostja vastuses hagile, et ta on töövõimetu ja majanduslikult keerulises olukorras ning töövõime vähenemisest tingituna pole tal võimalik endale piisavat sissetulekut hankida. Seetõttu on viivisemäär 0,06% päevas talle liigselt koormav. Ringkonnakohtu istungil nõustus hageja, et arvestades kostja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud Eesti Töötukassa 08.10.2018 otsust töövõime hindamise kohta võib alates 17.10.2018 kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras. Samas jäi hageja nõude juurde mõista kostjalt välja kompromissilepingus/võlatunnistuses kokkulepitud viivis summas 1428 eurot 35 senti, sest nimetatud lepingus juba hageja vähendas viiviseid 275 euro 82 sendi võrra.
6. Alusetu on kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus põhjendamatult ei arvestanud kostja keerulist majanduslikku olukorda ega asjaolu, et kostja on töövõimetu, ning jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1.

Asja materjalide kohaselt on kostja vastuses hagiavaldusele (tl 21-23) taotlenud viivise vähendamist seoses sellega, et on töövõimetu ja majanduslikult raskes olukorras (vt vastuse p 10). Maakohus on

1. jaanuari 2019 määruses (tl 25-26) selgitanud kostjale, et tal tuleb viivise vähendamise taotluse põhistamiseks esitada töövõimetust ja rasket majanduslikku olukorda tõendavad tõendid hiljemalt
2. jaanuariks
3. Kuna kostja tähtajaks vastavaid tõendeid ei esitanud, siis ei saanud maakohus hinnata seda, kas kostja on seoses töövõime vähenemisega sellises majanduslikus olukorras, mis annaks aluse kohaldada

§ 113lg-t 8 ja § 162 lg-t 1.

4 9. Kostja esitas alles koos apellatsioonkaebusega Eesti Töötukassa 08.10.2018 otsuse töövõime hindamise kohta (tl 34-35). Otsuse kohaselt on kostjal puuduv töövõime, kuna isik ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldavat kestust arvesse võttes töötama. Hageja nõustus ringkonnakohtu istungil lähtuvalt kostja tervislikust seisundist vähendama alates 17.10.2018 kokkulepitud viivise määra viivise seadusjärgse määrani. Kuna kostja taotleb apellatsioonkaebuses viivise vähendamist nullini, siis on eelkõige vajalik lahendada küsimus, kas kostja poolt esile toodud asjaolud on aluseks viivise vähendamisele alla seaduses sätestatud määra.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule.

§ 162

lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Reeglina ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse, s.o alla seaduses sätestatud viivise määra. Seadusjärgses määras nõutav viivis ei ole iseenesest ebamõistlikult suur. Kostja väide, et ta ei suuda oma majandusliku olukorra ja tervisliku seisundi tõttu tasuda viivist, ei muuda seadusjärgset viivist ebamõistlikult suureks. Ringkonnakohtu arvates alates 17.10.2018 hageja poolt nõutav viivis seadusjärgses määras (arvestades põhivõlgnevuse suurust 4891 eurot 80 senti) ei ole ebamõistlikult suur ja ei kuulu vähendamisele.

1. Ringkonnakohtu arvates ei kuulu vähendamisele ka poolte kompromisslepingus/võlatunnistuses kokkulepitud viivise summa 1428 eurot 35 senti. Nimetatud viivise summat on hageja juba vähendanud 275 euro 82 sendi võrra (esialgne lepingust tulenev suurus 1704 eurot 17 senti), pooled on sõlminud viivise suuruses kokkuleppe ning kokkuleppe sõlmimise ajal moodustas viivis põhivõla 5535 eurot 82 senti suurusest ligikaudu 26 %.
2. Samas ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja tervislikku seisundit (puuduv töövõime) ja majanduslikku olukorda, tuleb piirata viivisenõude ulatust, s.o ringkonnakohus peab vajalikuks vähendada tulevikus sissenõutavat viivist ja piirata selle ulatuse poolega põhivõla suurusest (koos sissenõutavaks muutunud viivisega moodustab 2445 eurot 90 senti). Eesti Töötukassa otsuse kohaselt on kostjal puuduv töövõime perioodil 28.09.2018 – 27.09.
3. Kuna kostja ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldavat kestust arvesse võttes töötama, siis on piiratud tema võimalus saada sissetulekut. Asja materjalide kohaselt on kostja sissetulekuks töövõimetoetus ja sotsiaaltoetus, kinnisvara ja muu vara puudub. Samas ei ole viivisenõude ulatuse piiramisega oluliselt kahjustatud hageja õigustatud huvi kohustuse täitmise vastu. Arvestades hageja majanduslikku tegevust tagab ka viivis, mis moodustab poole põhinõudest, antud juhul kohustuse täitmise.
4. Kostja väitel tema majanduslik seis ei võimalda menetluskulude tasumist ja seetõttu, arvestades tema tervisliku seisundiga, tuleks jätta menetluskulud kas hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Kostja viitab siinkohas TsMS § 162 lg-le
5. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. 5 Vastuseks kostja taotlusele jätta menetluskulud hageja kanda märgib ringkonnakohus, et TsMS § 162 lg 4 ei sätesta võimalust jätta menetluskulud ainuüksi hageja kanda juhul, kui hageja hagi rahuldatakse. Tulenevalt lg 4 sõnastusest saab kohus lg 4 tingimuste täidetuse korral kaaluda vastavatest kuludest poole enda kulude tema enda kanda jätmist, mitte aga lisaks veel panna talle teise poole kulude hüvitamise kohustust. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu, s.o kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Antud juhul kostja tervislik seisund ja majanduslik olukord ei ole sellised erandlikud asjaolud, mis annaksid alust kohaldada TsMS § 162 lg-t
7. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Tartu Ringkonnakohtu
8. juuni 2019 määrusega rahuldati kostja menetlusabi taotlus ja vabastati kostja riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda, siis arvestades kostja majanduslikku olukorda ja tervislikku seisundit vabastab ringkonnakohus TsMS § 190 lg 7 alusel kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 6