← Eesti

3-18-715/32

Obsah (5)§ 124§ 125§ 140§ 126§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2019, Tallinn Hald

) § 124 lg 3 näeb selgelt ette, et DP alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi, millest tuleneb omakorda huvitatud isikule õigus nõuda kitsenduse seadmist vastavalt DP-s sätestatule. Kehtiv DP annab kaebajale kindluse, et ta võib selle alusel seada võõrastele kinnistutele kitsendusi ka siis, kui nende omanik on sellele vastu. Vastustaja ega kolmas isik ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja oleks nendega kokku leppinud kehtiva DP osalise või täieliku tühistamise. Samuti ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust vältida kokkulepet kaebajaga. 5. Tallinna linn palus 09.10.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuigi DP ülesandeks on ka servituutide vajaduse määramine, ei anna kohalik omavalitsus lõplikku hinnangut servituutide seadmise võimalikkusele ja põhjendatusele. Asjaõigusseaduses (AÕS) sätestatud reaalservituudi seadmise eelduseks ei ole kehtiva DP olemasolu. Samuti ei võimalda ükski kehtiv DP nõuda omanikult tema kinnistu koormamist servituudiga. Ka seadusandja on asunud seisukohale, et DP-ga saab määrata servituutide vajaduse, kuid sellise asjaõigusliku kitsenduse seadmine on reguleeritud AÕS-s ja see eeldab vastavat kokkulepet (vt kehtiva

eelnõu 571 SE seletuskiri, lk 160). Kinnisomandile seatakse kitsendusi planeeringu alusel (

§ 124lg 3), mitte planeeringuga.

Servituutide olemasolu võib DP-s olla määratletud, kuid see ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet ning DP ei ole seadusjärgne kinnisasja kitsendus (Riigikohtu 12.11.2008 määrus 3

(10)3-18-715 nr 3-2-1-91-08, p 10). Omanike kokkuleppe puudumisel saab servituute taotleda hagita menetluses.

§ 125lg-st 1 ei tulene, et DP on kohustuslik kaebaja poolt nimetatud kommunikatsioonide püstitamiseks. Ehitusseadustiku (Eh

S) lisa 1 tabelist on näha, et surveseadmete, gaasi- ja elektripaigaldiste, side- ja telekommunikatsiooniehitiste, veevärgi- ja kanalisatsioonitorustike ning kanalisatsiooniehitiste püstitamiseks, rajamiseks ja paigaldamiseks on vaja enamjaolt ehitusluba. Ehitusprojekt on aluseks ehitusloale ning seega on tegemist ehitusprojekti küsimusega. ÜP kohaselt ei ole antud alal vajalik DP koostamine. Projekteerimistingimuste ja ehitusloa menetlusse kaasatakse ka naaberkinnistu omanikud arvamuse andmiseks. Kui ehitusloa menetluses kerkivad üles kommunikatsioonide küsimused, mille puudumisel tekib mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, siis Tallinna linn ei anna sellist ehitusluba (EhS § 44 lg 1 p 4). Seega tuleb kolmandal isikul ehitamisel arvestada naaberkinnistute omanikega. Lisaks sellele, et Maa-ameti kitsenduste kaardi pealt ei nähtu Vinkli tn 9 ja 11 kruntidel kommunikatsioonide olemasolu, puudub see ka Vinkli tänav T3 krundi osas, mis piirneb Vinkli tn 9 ja 10 kruntidega. DP seletuskirja p-s 5.2.1 on välja toodud, et DP alal on töötav alajaam nr 492, millest saavad elektritoite olemasolevad hooned. Seega ei muutu elektrienergia jagamise osas DP osalise kehtetuks tunnistamise puhul senine olukord. DP osalise kehtetuks tunnistamisega ei lahendata ka Vinkli tänava pikendamist Kadaka teeni. Vinkli tee igasugune pikendamine läbi kolmanda isiku omandis oleva Vinkli tn 10 kinnistu lahendatakse eraldi projekteerimistingimuste menetluses. Tulenevalt Maa-ameti 02.08.2018 käskkirjast nr 1-1/18/1519 on osa Vinkli tänav T3 maaüksusest munitsipaalomandis. Maa-amet on välja selgitanud, et kõnealune maa ei ole vajalik riigile tema ülesannete täitmiseks ning menetluse käigus ei kerkinud takistavaid asjaolusid ega kolmandate isikute õigusi, mida maade munitsipaalomandisse andmine kahjustada võiks.

§ 140lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimusi tuleb vaadelda eraldi.

Seda seisukohta toetab ka

seletuskiri. Praegusel juhul on täidetud mõlemad tingimused, s.o vaidlusalune DP on rohkem kui 9 aastat vana ning kolmas isik soovis planeeringu elluviimisest loobuda. Kinnistud, mille osas DP kehtetuks tunnistati, ei moodusta ülejäänud DP alusel rajatavate objektidega ühtse funktsionaalse eesmärgiga seotud kompleksi (vt ka Riigikohtu lahend nr 33-1-63-10, p 14). DP osaliselt kehtetuks tunnistatud osas pole algset DP-d ellu viidud.

§ 125

lg 1 p-d 1‒4 ei sisalda detailplaneeringu koostamise kohustust kaebaja viidatud kommunikatsioonide ehitamise puhul. Kommunikatsioonid pole DP terviklahenduse osa. Olemasolevate või planeeritud kommunikatsioonide tegelik paigutus ja realiseerimine toimub projekteerimistingimuste ja ehitusprojekti menetluses. Kaebaja oli DP osalise kehtetuks tunnistamise menetlusse kaasatud ning esitas oma seisukoha 27.04.2017 kirjaga. TLPA 13.06.2017 saadetud vastustele kaebaja rohkem vastuväiteid ei esitanud. 6. Vinkli Tööstuspark OÜ palus 09.10.2018 kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Servituutide seadmine ei sõltu DP kehtivusest. Samuti ei tulene DP-st kaebajale servituutide seadmise nõudeõigust Vinkli Tööstuspark OÜ suhtes. Kuna DP ei anna õiguslikku alust kommunikatsioonide väljaehitamiseks, ei ole kaebajal tekkinud õiguspärast ootust DP kehtima jäämise osas. Servituute seatakse asjaõigusliku isikutevahelise kokkuleppega ja nende seadmine on võimalik ilma eelneva planeerimismenetluseta. Samuti ei eelda 4

(10)3-18-715 kommunikatsioonide ehitamine DP koostamist. Halduskohtus pooltevahelisi tsiviilõigussuhteid lahendada ei saa. Servituutide seadmise vajaduse määratlemine omab tähtsust DP elluviidavuse seisukohast. Kommunikatsioonide põhimõttelise asukoha näitamine annab kindluse, et DP-ga määratud krundi ehitusõigus on realiseeritav. Samas ei tähenda DP-s kavandatud tingimuste teatud kujul käsitlemine, et teistsugune lahendus ei oleks võimalik. DP kehtestamisest on möödas rohkem kui kümme aastat ning kinnisasjade omanik soovib DP elluviimisest osaliselt loobuda. See ei puuduta kaebaja õigusi. Kaebajal ei ole nõudeõigust, et Vinkli Tööstuspark OÜ DP-s visioonina ettenähtu reaalselt valmis ehitaks. Elektri saamine või mittesaamine naaberkinnistult on tsiviilõiguslik küsimus, mis allub tsiviilõiguslikele kokkulepetele ja üldkohtule. Alajaama kasutamine ja tehnorajatiste ehitamine ühenduse loomiseks eeldab esiteks kokkulepet maaomanikuga piiratud asjaõiguse seadmiseks ning teiseks kokkulepet alajaama omanikuga. Selliste kokkulepete üle ei otsustada DP-s. Samuti ei sõltu selliste kokkulepete sõlmimine DP olemasolust. Kaebaja viited Vinkli tn T3 reformimata riigimaale servituudi seadmise võimatuse osas on asjakohatud. Reformimata riigimaa ei ole kinnisasi, mistõttu sinna servituudi seadmine ei ole võimalik. DP tühistamine ei toonud selles kontekstis kaasa mingit muudatust. Vinkli tn T3 erastamise ja kinnisasja omaniku määramise küsimus ei ole õiguslikult seotud DP kehtetuks tunnistamisega. 7. Tallinna Halduskohus jättis 26.04.2019 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 1500 eurot ja jättis ülejäänud osas kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 2), ning kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Vaidlusalune otsus ei piira kaebaja õigusi ning kaebuse rahuldamine ei lahendaks kaebaja kinnistute tarbeks servituutide seadmise küsimust (

§ 126lg 1 p 17).

Kohalik omavalitsus ei anna DP koostajana lõplikku hinnangut, kas servituudi seadmine planeeringuala kinnistutele on AÕS järgi võimalik ja põhjendatud. Planeering ei kujuta endast kinnisasja seadusjärgset kitsendust ning trasside ja tehnovõrkude tarbeks vajalike servituutide seadmist saab kaebaja nõuda AÕS § 158 alusel. Servituudiga teise kinnisasja koormamine eeldab tsiviilõiguslikku kokkulepet või maakohtu lahendit (vt ka Riigikohtu 03.06.2010 otsus nr 3-2-1-48-10, p 28; 22.03.2006 otsus nr 3-2-1-5-06, p 22). AÕS-s sätestatud reaalservituudi seadmise üldiseks eelduseks ei ole kehtiva DP olemasolu. Seega on vajalike servituutide seadmist kaebajal võimalik nõuda ka DP-ta. Samuti ei tähenda servituutide vajaduse märkimine DP-s, et isiku kasuks konkreetne servituut tingimata seatakse. Kaebaja on ringkonnakohtu 02.07.2018 määruses toodud põhjendustest ekslikult järeldanud, justkui oleks ringkonnakohus asunud seisukohale, et kaebus tuleb rahuldada. Kaebeõiguse olemasolu ei tähenda seda, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kuigi DP alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi (

§ 124

lg 3), ei ole õige kaebaja seisukoht, justkui tal oleks sellest tulenevalt DP kehtivuse korral õigus võõrastele kinnistutele seada servituute isegi juhul, kui vastavate kinnistute omanik(ud) on sellele vastu. Kitsendusi seatakse planeeringu alusel, mitte planeeringuga. DP määrab kindlaks üksnes servituutide vajaduse, kuid tegelik servituutide seadmine saab toimuda kinnisasjade omanike vaheliste asja- või võlaõiguslike kokkulepetega (AÕS § 156 lg 1). Kuna DP ei anna õiguslikku alust kommunikatsioonide väljaehitamiseks (

§ 125lg 1), ei ole kaebajal tekkinud õiguspärast ootust DP kehtima jäämise osas.

Kinnistu omanikul ei ole kohustust DP-s esialgselt kavandatut (aja jooksul muutunud asjaoludele ja soovidele vaatamata) realiseerida pelgalt seetõttu, et naaberkinnistu omanikul on selle vastu huvi. 5

(10)3-18-715 Põhjendamatu on kaebaja kartus, et DP osaline kehtetuks tunnistamine jätab kaebaja ilma õigusest saada elektrikaablite vahendusel elektrienergiat Vinkli tn 11 kinnistul asuvast alajaamast. Vastustaja on selgitanud, et elektrienergia jagamise osas ei muutu DP osalise kehtetuks tunnistamisega senine olukord. DP seletuskirja p-s 5.2.1 on välja toodud, et DP alal on töötav alajaam nr 492, millest saavad elektritoite olemasolevad hooned (tl 73). Elektrienergia tarbimiseks konkreetse alajaama kasutamine või vajalike tehnorajatiste rajamine ei sõltu kehtivast DP-st, vaid eeldab huvitatud isiku ning maaomaniku/alajaama omaniku vaheliste kokkulepete saavutamist. Asjakohatud on kaebaja väited, mille kohaselt ei ole võimalik DP-d Vinkli tänav T3 maaüksuse ehk reformimata riigimaa osas kehtetuks tunnistada enne selle erastamist või müümist. Vinkli tänav T3 oli DP kehtestamise ajal reformimata riigimaa. Reformimata riigimaa näol ei ole tegemist kinnisasjaga ja sellisel juhul ei olegi võimalik vastavale maatükile servituuti seada. Kuna DP ei anna kaebajale õigust reformimata riigimaale servituute seada, ei muutu selles osas DP kehtetuks tunnistamisega kaebaja huvide seisukohast midagi. Kaebaja on ekslikult järeldanud, justkui oleks vaidlusaluse otsuse eelduseks Vinkli tänava pikendamine Kadaka teeni. Vaidlustatud otsusest ega ühestki sellega seotud menetlusdokumendist ei ilmne, et enne DP osalist kehtetuks tunnistamist oli kohustus ellu viia Vinkli tänava pikendamine Kadaka teeni. Vinkli tee pikendamise läbi kolmanda isiku omandis oleva kinnistu saab lahendada eraldi projekteerimistingimuste menetluses. Praegusel juhul olid täidetud seaduses ettenähtud tingimused DP osaliseks kehtetuks tunnistamiseks. DP kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui esineb kas

§ 140lg 1 p-s 1 või p-s 2 kirjeldatud olukord koosmõjus lg-s 2 sätestatuga.

Vaidlusaluse otsuse tegemisel tugines vastustaja mõlemale alusele. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-9-14 tehtud otsuses selgitanud, et

v.r § 27 lg 1 avardab oluliselt DP kehtetuks tunnistamise võimalusi võrreldes üldise haldusaktide kehtetuks tunnistamise normistikuga haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 64–70 ega sea DP kehtetuks tunnistamist sõltuvusse ühestki objektiivsest tingimusest, vaid viitab üksnes kohaliku omavalitsuse või omaniku soovide muutumisele. Kuna eelviidatud norm on samasisuline vaidlustatud otsuse aluseks oleva

§ 140

lg 1 p-ga 2, siis saab sellele Riigikohtu seisukohale tugineda ka praegusel juhul. Vinkli Tööstuspark OÜ soovis temale kuuluvate kinnistute osas DP elluviimisest loobuda ning omaniku soovi muutus võib olla omaette aluseks DP kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks eeltoodule esines antud juhul

§ 140

lg 1 ps 1 sätestatud alus, kuna DP oli enam kui 9 aastat vana ja seda ei hakatud ellu viima. Täidetud on ka

§ 140

lg-s 2 ettenähtud tingimus DP osaliseks kehtetuks tunnistamiseks, kuna DP terviklahenduse elluviimine on tagatud ka pärast selle osalist kehtetuks tunnistamist. Asjast ei nähtu takistusi DP realiseerimiseks ilma kolmanda isiku poolt tema kinnistutele planeeritud hoonete püstitamise või laiendamiseta. Samuti ei ole kommunikatsioonid planeeringu terviklahenduse osaks, mille väljaehitamine oleks DP-ta raskendatud või välistatud. Kuigi asja materjalidest ei nähtu, et vaidlusaluse otsuse eelnõu oleks enne lõpliku otsuse tegemist arvamuse andmiseks puudutatud isikutele esitatud (

§ 127

lg 2 ja § 140 lg 3), siis ei anna see veel alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kaebajale teatati, et vastavalt Vinkli Tööstuspark OÜ taotlusele on plaanis DP osaline või täielik kehtetuks tunnistamine ning kaebajale anti ka võimalus selles osas oma arvamus ja vastuväited esitada. Seega on kaebaja olnud menetlusse kaasatud ja talle ärakuulamisõigus tagatud. Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et vastustaja oleks otsuse vastuvõtmisel teinud diskretsioonivigu. Põhjendamatu on kaebaja väide, justkui ilma vastustaja, kolmanda isiku ja 6

(10)3-18-715 kaebaja vahelise kokkuleppeta ei olnud alust DP-d osaliselt kehtetuks tunnistada. Vastustaja poolt kaalutlusõiguse alusel DP osaliselt kehtetuks tunnistamise kasuks otsustamine ei eeldanud kaebaja nõusolekut. Kaebajal kui puudutatud isikul on õigus projekteerimistingimuste (ja vajadusel edaspidiste seotud haldusaktide andmise) menetluses esitada oma arvamus ja vastuväited, millega vastustaja peab otsuste tegemisel arvestama. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. OÜ Fülliit palub 23.05.2019 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.04.2019 otsus. Tallinna Ringkonnakohus on antud asja juba korra menetlenud (Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2018 määrus nr 3-18-715, p-d 10 ja 11). Kaebaja esitatud DP koondplaanil on märgitud olemasolev ning säilitatav auru- ja veetrass estakaadil, mille Vinkli Tööstuspark OÜ on ilma kaebaja nõusolekuta koos estakaadiga lammutanud. Samuti on Vinkli Tööstuspark OÜ omavoliliselt ja ilma kaasomaniku (kaebaja) nõusolekuta lammutanud Vinkli 13 kinnistul
  2. ja
  3. korruse keskküttesüsteemi. Seda halduskohus välja ei selgitanud ega kutsunud kaebajat halduskohtu istungile täiendavaid seletusi andma. Kaebaja kaasomandis olev Vinkli 13 kinnistu ja sellel asuv administratiivhoone on hõlmatud osaliselt kehtetuks tunnistatud DP-ga ja selle hoone keskküttesüsteemi ei ole võimalik taastada ilma, et olemasolev DP jääks jõusse. Halduskohus on jätnud tähelepanuta vaidlustatud otsuse sisulise külje ja vastustajapoolse otsustuspädevuse piiride ületamise. Kogu kaebaja majandustegevus on tulevikus seotud DP-ga kui tervikuga. DP kehtetuks tunnistamine tekitab kaebajale suurt varalist kahju ning seetõttu puudub võimalus projekteerida ja ehitada uusi kommunikatsioone.

§ 124

lg 3 näeb selgelt ette, et DP alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi, millest tuleneb omakorda huvitatud isikule õigus nõuda kitsenduste seadmist vastavalt DP-s sätestatule. Kehtestatud DP taotluse allkirjastasid kolm DP-ga hõlmatud juriidilist isikut ühiselt. Seega saab DP-d teostada ja tühistada ainult ühiselt. Kolmas isik on aga DP-st taganenud kahe teise osalise nõusolekuta. 9. Tallinna linn palub 26.06.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2018 määrusele on asjakohatu. Ringkonnakohtu määrus lahendas kaebaja kaebeõiguse lubatavust, mitte asja sisuliselt. Kaebeõiguse olemasolu ei tähenda, et kaebus kuulub rahuldamisele. Servituudiga teise kinnisasja koormamine eeldab tsiviilõiguslikku kokkulepet või maakohtu lahendit, sest AÕS-s sätestatud reaalservituudi seadmise üldiseks eelduseks ei ole kehtiva DP olemasolu.

§ 124

lg-st 3 tulenevalt võib DP alusel kinnisomandile seada kitsendusi, kuid see ei tähenda, et sellest tulenevalt oleks kaebajal DP kehtivuse korral õigus võõrastele kinnistutele seada servituute teiste kinnistute omanike vastasseisu korral. Kuna DP-st ei tulene kaebajale servituutide seadmise nõudeõigust Vinkli Tööstuspark OÜ suhtes, siis ei ole kaebajal tekkinud õiguspärast ootust DP kehtima jäämise osas. Vastustajale jääb arusaamatuks, millisele olemasolevale ning säilitatavale auru- ja veetrassile (ja kinnistule, kus need asuvad) kaebaja viitab, ning millal selline tegu aset leidis. Samuti jääb selgusetuks kaebaja väide, et kolmas isik on omavoliliselt ja kaebaja nõusolekuta lammutanud Vinkli tn 13 kinnistul 1. ja 2. korruse keskküttesüsteemi. Kinnistusraamatu andmete järgi on Vinkli tn 13 kinnistu kaebaja ning 24.09.2018 kinnistamisavalduse alusel RE24 Vinkli 13 OÜ kaasomandis. Vinkli Tööstuspark OÜ oli kinnistusraamatusse kaasomanikuna sisse kantud 24.11.2014‒27.09.2018. DP osaliselt kehtetuks tunnistamise otsus on lähtunud asjakohastest 7

(10)3-18-715 kaalutlustest. Vastustaja ei saa ennetada ega eeldada kolmanda isiku võimalikku omavolilist tegutsemist. Vastustaja on arvesse võtnud puudutatud isikute huvisid. Arusaamatuks jääb, kuidas saab terve DP olla seotud kaebaja majandustegevusega ja millist suurt varalist kahju kannab kaebaja DP osalisel kehtetuks tunnistamisel. Vinkli tn 9, 10 ja 11 kinnistud ning osa Vinkli tn T3 reformimata riigimaast ei ole kaebaja omandis: Seega ei saa kaebaja nendel kinnistutel enda majandustegevust teostada. Kommunikatsioonide projekteerimine ja ehitamine on võimalik DP-ta ning kommunikatsioonid ei ole DP terviklahenduse osa. Kinnistu omanikul ei ole kohustust DP-s esialgselt kavandatut (aja jooksul muutunud asjaoludele ja soovidele vaatamata) realiseerida pelgalt seetõttu, et naaberkinnistu omanikul on selle vastu huvi (

§ 140lg 1 p 2).

Seetõttu ei eelda DP osalise kehtetuks tunnistamise otsuse tegemine kõikide DP-ga hõlmatud kinnistu omanike ühist nõusolekut.

  1. Vinkli Tööstuspark OÜ palub 27.06.2019 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda ning mõista kaebajalt välja kolmanda isiku poolt kantud menetluskulud. Halduskohus analüüsis kõiki kaebaja väiteid sisuliselt. Kaebaja naaberkinnistu omanikul ei ole kohustust DP-s kavandatut ellu viia pelgalt seetõttu, et kaebajal on selle vastu huvi. Kommunikatsioonide ehitamine ei eelda DP koostamist. Seaduses ettenähtud tingimused DP osaliseks kehtetuks tunnistamiseks on täidetud. Kommunikatsioonide väljaehitamine ei ole DP osalise kehtetuks tunnistamise tulemusel raskendatud ega välistatud. Reaalservituudi seadmise üldiseks eelduseks ei ole kehtiva DP olemasolu. Kaebaja saab talle vajalikud servituudid seada kokkuleppel vastavate kinnistute omanikega või nõuda servituutide seadmist kohtu kaudu hagita menetluses. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on kaebaja avalduse servituutide seadmiseks maakohtule ka esitanud. DP osalise kehtetuks tunnistamisega ei kaota kaebaja nõudeõigust servituutide seadmiseks. Apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, kuidas on kaebaja majandustegevus seotud DP kui tervikuga ning milles seisneb väidetav kahju. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Halduskohus analüüsis kõiki kaebaja väiteid sisuliselt ning jõudis õigele järeldusele, et Tallinna Linnavolikogu 22.03.2018 otsus nr 39 on õiguspärane. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. DP tunnistati osaliselt kehtetuks

§ 140

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel, mille kohaselt võib detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui: 1) detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima; 2) planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Praegusel juhul olid täidetud sätte kohaldamise mõlemad eeldused – planeeringu kehtestamisest oli möödunud 10 aastat, seda polnud asutud ellu viima ning planeeritava kinnistu omanik soovis planeeringu elluviimisest loobuda.

§ 140

lg-st 1 tulenevalt ei ole kaebajal ajal, mil oli möödunud 10 aastat DP kehtestamisest, õigustatud ootust, et kehtestatud DP sellisel kujul ka realiseerub. Samuti tuleneb sellest sättest planeeritava kinnisasja omaniku (kolmanda isiku) õigus loobuda DP elluviimisest ning puudub õiguslik alus kolmanda isiku kohustamiseks talle ebavajalikuks muutunud DP 8

(10)3-18-715 elluviimiseks isegi juhul, kui selle DP-ga oli planeeritud naaberkinnisasja kommunikatsioonide küsimus. Selle küsimuse lahendamiseks näeb seadus ette teised õiguslikud mehhanismid. 13. Tallinna linn ja halduskohus on õigesti leidnud, et DP ei kujuta endast kinnisasja seadusjärgset kitsendust ning trasside ja tehnovõrkude tarbeks vajalike servituutide seadmist saab kaebaja nõuda AÕS § 158 alusel maakohtus, kui ei saavutata vastavasisulist tsiviilõiguslikku kokkulepet kolmanda isikuga. Reaalservituudi seadmise eelduseks ei ole tingimata kehtiva DP olemasolu.

§ 124

lg 3 kohaselt võib detailplaneeringu alusel seada kinnisomandile kitsendusi, kuid servituudi vajaduse märkimine kehtivas DP-s (kommunikatsioonide planeerimine) ei anna isikule nõudeõigust servituudi seadmiseks teise kinnistu omaniku keeldumise korral – ka kehtiva DP olemasolul on servituudi seadmise eelduseks isikute kokkulepe või kokkuleppe mittesaavutamisel maakohtu otsus. Tuleb möönda, et kehtiva DP olemasolul on isikutel ilmselt kergem kokkuleppele või maakohtul otsusele jõuda konkreetse lahenduse osas, kuid see ei väära tõsiasja, et kehtiv DP ei asenda servituudi seadmisel kinnisasjade omanike vahelisi tsiviilõiguslikke kokkuleppeid ega maakohtu otsust. Ka praegusel juhul ei tulenenud otse DP-st kolmandale isikule kohustust taluda oma kinnisasjal kaebaja kinnisasja kasutamiseks vajalikke tehnovõrke. Eriti ei saa vastupidist järeldust teha 10 aastat pärast DP kehtestamist, kui DP-d pole asutud ellu viima. Mida pikem on möödunud ajavahemik DP kehtestamisest, seda vähem on isikul alust usaldada kokkuleppeid, mis viisid kunagi DP kehtestamiseni (

§ 140lg 1 p 1 sätestab õiguspärase ootuse n-ö piiriks 5 aastat).

Tallinna linn on kaebajale asjakohaselt selgitanud, et kommunikatsioonide ehitamine ei eelda DP koostamist (

§ 125

lg 1), vaid kommunikatsioonide rajamiseks on kaebajal pärast kokkuleppe saavutamist servituudi küsimuses (või maakohtu otsust) võimalik taotleda linnalt projekteerimistingimusi (EhS § 26 lg 1) ja pärast ehitusprojekti koostamist ehitusluba (EhS lisa 1 tabel, EhS § 38 lg 1) ning vajalikud kommunikatsioonid välja ehitada. Teistsugust järeldust ei saa teha ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2018 määruse p-dest 10 ja 11 – määruses hindas ringkonnakohus kaebajal kaebeõiguse olemasolu ega andnud eelhinnangut kaebuse sisulise läbivaatamise tulemusele. Kaebajal on säilinud võimalus ehitada uusi kommunikatsioonitrasse ka pärast DP osaliselt kehtetuks tunnistamist ning seega oli DP osaline kehtetuks tunnistamine võimalik (

§ 140lg 2).

  1. Eeltoodut arvestades jäävad ringkonnakohtule arusaamatuks kaebaja apellatsioonkaebuse väited seonduvalt talle tekkiva suure kahjuga. Kaebaja ei ole oma väiteid ka kuidagi täpsustanud. Kaebaja etteheited kolmandale isikule seoses võimaliku (ebaseadusliku) lammutustegevusega väljuvad praeguse vaidluse esemest ega ole seotud DP osalise kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse küsimusega (vt ka OÜ FÜLLIIT ja Vinkli Tööstuspark OÜ vaheline tsiviilasi nr 2-16-8192).
  2. Halduskohus jättis õigesti kolmanda isiku menetluskulud kaebaja kanda. Kolmas isik on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt viidanud, et kaebaja peab arvestama, et kui ta esitab kohtusse kaebuse, mis puudutab kolmanda isiku õigusi, siis peab ta valmis olema ka selleks, et kolmas isik kaasatakse menetlusse ning ta kannab seoses sellega kulusid. Kaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad vastustaja poolel osalenud kolmanda isiku menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 8). Kolmanda isiku menetluskulude suurusele kaebajalt väljamõistetud osas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
  3. Eelnevat kokku võttes jääb OÜ FÜLLIIT apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). 9

(10)3-18-715 Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitanud andmeid menetluskulude kandmisest, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. Kolmas isik taotleb apellatsioonimenetluses kaebajalt õigusabikulu väljamõistmist kokku 3360,70 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on kolmanda isiku õigusabikulude suurus selgelt ülepaisutatud. Võttes arvesse haldusasja raskust ja laadi, asjaolu, et apellatsiooniastmes ei esitatud võrreldes esimese kohtuastmega uusi seisukohti, ning apellatsiooniastme õigusabikulud ei tohiks reeglina ületada esimese kohtuastme mõistlikke ja põhjendatud esindajakulusid (halduskohus mõistis kaebajalt välja 1500 eurot kolmanda isiku õigusabikulude katteks), vähendab ringkonnakohus HKMS § 109 lg 6 alusel kolmanda isiku õigusabikulusid ja mõistab HKMS § 108 lg 8 alusel kaebajalt välja 1300 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku menetluskulud kolmanda isiku enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.