Obsah (8)

§ 187§ 238§ 179§ 175§ 105§ 180§ 62§ 390

1-19-6616 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-6616 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava ja

§ 187

lg 2 alusel mõista Roman Panasjukilt riigieelarvesse välja määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi kulud 16,20 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Roman Panasjukile eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. 1 1-19-6616 Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohus tunnistas Roman Panasjuki 23. septembri 2019 otsusega süüdi KarS § 118 lg 1 järgi ning mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus R.

Panasjuki karistust ühe kolmandiku võrra 2 aasta ja 8 kuuni. Sellest karistusest luges kohus KarS § 68 lg 1 alusel kantuks kaks päeva. KarS § 73 alusel jättis kohus R. Panasjukile mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele pööramata tingimusel, et R. Panasjuk ei pane 4 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Ühtlasi mõistis kohus R. Panasjukilt

§ 179

lg 1 p-i 2, § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel välja menetluskulud 5 785,80 eurot, mille moodustasid sundraha 1 350 eurot, kaitsjatasu 508,80 eurot ning ekspertiisikulud 3 927 euro ulatuses. Ülejäänud ekspertiisikulud jättis maakohus riigi kanda. Kohus määras, et talt väljamõistetud menetluskulud tuleb R. Panasjukil tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 482,15 eurot. Menetluskulude väljamõistmise põhjendustes märkis kohus, et ekspertiisikulud tuleb

§ 175lg 1 p-i 3 kohaselt üldjuhul hüvitada süüdistataval.

Samas tuli kohtu arvates silmas pidada, et

§ 105lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis ainult tõendamisvajaduse korral.

Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu

§ 175

lg 1 p-i 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab selle hüvitamise kohustuse panna vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Sellele tuginedes leidis kohus, et kriminaalasjas tehtud isiku kohtuarstliku ekspertiisi, kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tegemisega kaasnenud kulud tuleb süüdistatavalt välja mõista. Kriminaalasjas tehtud DNA-ekspertiisi nr 18E-GE0917 kulude väljamõistmist R. Panasjukilt pidas maakohus põhjendatuks osaliselt. Nimetatud ekspertiisiga tehti kindlaks, et leitud veri kuulus kannatanule ning et noa käepidemelt leitud DNA kuulus süüdistatavale. Seega aitas ekspertiis süüküsimuse lahendamisele kaasa. Ekspertiisi maksumuse õiendi kohaselt oli käesolevas kriminaalasjas ekspertiisiobjektide arv

1. Ekspertiisiaktist nähtub, et ekspertiisiobjektidelt oli võetud 34 proovi, st tegemist oli 34 ekspertiisobjektiga. Ekspertiisi tegemise ajal kehtinud kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 273 kohaselt oli DNA-ekspertiisi hind ühe ekspertiisiobjekti kohta 57 eurot. Riigikohus on leidnud, et kuigi KES ei sisalda ei ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, saab seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks 2 1-19-6616 tegelikult kulutatakse. Eelnevast tulenevalt pidas maakohus ekspertiisi nr 18E-GE0917 põhjendatud maksumuseks 1 938 eurot (s.o 34 x 57 eurot), mis kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele. Ülejäänud ekspertiisikulud jättis maakohus riigi kanda. Süüdistatava kaitsja taotles osade menetluskulude riigi kanda jätmist ka põhjusel, et süüdistatav ei suuda neid tasuda, sest tema sissetulek on 600 eurot. Kohus leidis aga, et kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et süüdistataval esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et puudub mõjuv põhjus menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Kohus leidis, et R. Panasjuki 600-eurone sissetulek ei tähenda, et ta ei oleks suuteline rohkem teenima või et tema sissetulek lähiajal ei võiks suureneda. Siiski pidas maakohus põhjendatuks süüdistataval sundraha ja menetluskulude ositi tasumise võimaldamist. Kohus märkis, et lõppkokkuvõttes on oluline see, et menetluskulud saaksid tasutud mõistliku aja jooksul. Kuivõrd menetluskulude tasumine ühe kuu jooksul ei ole süüdistatava hetke sissetulekut arvestades võimalik, kaasneks tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. See ei kiirendaks sundraha ja menetluskulude tasumist, vaid halvendaks üksnes süüdistatava majanduslikku olukorda.
2. Harju Maakohtu
3. septembri 2019 otsuse peale esitas R. Panasjuki kaitsja Kristina Suvalova määruskaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada menetluskulude väljamõistmise osas ja jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda. Kaitsja leiab, et kohtupsühhiaatria ekspertiiside kulude väljamõistmine süüdistatavalt, seda enam täies ulatuses, ei ole põhjendatud. Isikule ei saa süüks panna ekspertiiside tegemist tema tervisliku seisundi tõttu, s.o süüdimatuse tuvastamiseks. Ka ei leidnud isiku süüdimatus kinnitust, mistõttu ei ole põhjendatud nende kulude süüdistatavalt väljamõistmine. Veel pidas kaitsja oluliseks, et kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi vajaduse tingis asjaolu, et kohtupsühhiaatriaekspertiis ei olnud piisaval määral põhjendatud. Seega tuleb kaitsja hinnangul vähemalt esimese ekspertiisi kulud jätta riigi kanda. DNA-ekspertiisi puhul rõhutab kaitsja Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt saab ekspertiisi kulu hüvitamise kohustuse panna süüdistatavale vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Kaebaja juhib tähelepanu, et DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse p-i 4 kohaselt ei ole kannatanu profiil seostatav nendest proovidest saadud DNA-segaprofiilidega. P-i 6 kohaselt ei saa veel kahe ekspertiisiobjekti kohta teha usaldusväärseid järeldusi kannatanud bioloogilise materjali sisaldumise kohta neid proovides. Seega tuleb kaitsja hinnangul DNA-ekspertiisi eest välja mõistetud summat vähendada veel vähemalt 798 euro võtta (12x57+2x57). Veel leiab kaitsja, et väljamõistetud menetluskulude tasumine 482,15 euro kaupa kuus ei ole R. Panasjukile jõukohane. Tõendid süüdistatava sissetuleku kohta on kohtutoimikus. Samas on kinnitust leidnud, et R. Panasjuk saab oma tervisliku seisundi tõttu XXX ja oli isegi XXX. Süüdistatav on konkreetses ettevõttes töötanud üle kolme aasta, kus ta teeb talle võimetekohast tööd. Töökohal iseloomustatakse teda positiivselt. Muid sissetulekuid R. Panasjukil ei ole. 3 1-19-6616 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuse argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks R. Panasjukilt välja mõistetud menetluskulude osas.
5. Kaitsja vaidlustab süüdistatavalt kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi kulude välja mõistmist väitega, et isikule ei või panna süüks seda, et tema tervisliku seisundi tõttu vajas välja selgitamist tema süüdivus. See kaitsja argument ei ole asjakohane, kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sea menetluskulude süüdistatavalt välja mõistmist sõltuvusse sellest, kas konkreetse asjaolu väljaselgitamise vajadus on tema süü. Tulenevalt

§ 180

lg-st 1 sõltub süüdistatava kohustus hüvitada kriminaalmenetluse kulud selles, kas ta mõistetakse süüdi või õigeks. Süüdimõistva otsuse puhul hüvitab kõik menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulude hulka kuuluvad

§-s 175 lg-s 1 loetletud kulud.

§ 175lg 1 p-i 3 kohaselt kuuluvad menetluskulude hulka ka ekspertiisi kulud.

Menetlusseadustik ei näe ette, et ekspertiisi liigist või ekspertiisiga välja selgitatavast asjaolust sõltuks, kas ekspertiisi kulud kuuluvad menetluskulude hulka. Samuti ei ütle menetlusseadustik, et ekspertiisi liigist või ekspertiisiga välja selgitatavast asjaolust sõltuks, kas ekspertiisi kulu tuleb välja mõista süüdimõistetult. Järelikult ei anna see kaitsja argument alust mõista kohtupsühhiaatriaekspertiisi ega kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi kulusid R. Panasjuki asemel riigilt.

1. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi kulude riigi kanda jätmiseks ei anna alust kaitsja väide, et kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tegemise vajaduse tingis kohtupsühhiaatriaekspertiisi ebapiisav põhjendatus. Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määras menetleja kaitsja taotlusel. Kaitsja põhjendas ekspertiisi vajalikkust tõesti väitega, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist ei ole eksperdi arvamuse kujunemine jälgitav ning eksperdi järeldused ei kajasta tegelikku olukorda. See kaitsja seisukoht ei leidnud kinnitust. Kompleksekspertiisi teinud eksperdid ei jõudnud teistsugusele järeldusele kui kohtupsühhiaatriaekspertiisi teinud ekspert. Maakohtule esitati mõlemad ekspertiisiaktid, maakohus on neile mõlemale tuginenud ning on asunud seisukohale, et need on jälgitavad, loogilised ning nende usaldusväärsuses pole põhjust kahelda (II kd, tl.145 prd,146).
2. Kaitsja on nii kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi kulude kui DNA-ekspertiisi kulude puhul tuginenud ka argumendile, et nendega ei tuvastatud asjaolu, mille väljaselgitamiseks need ekspertiisid määrati. Kaitsja tugineb Riigikohtu praktikale, milles on süüdimõistetu kohustus hüvitada ekspertiisikulud seotud tõendamisvajadusega. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium
3. detsembril 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12 ja
4. detsembril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-121-13 pidanud 4 1-19-6616 ekspertiisikulu süüdimõistetult välja mõistmist pidanud põhjendatuks ainult juhul, kui tehtud ekspertiisi tulemus aitab kaasa kriminaalasja lahendamisele. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi puhul peab kaitsja oluliseks seda, et R. Panasjuki süüdimatus ei leidnud tõendamist. DNAekspertiisi puhul leiab kaitsja, et kriminaalasja lahendamisele ei aidanud kaasa uuringud, mis olid eksperdiarvamuse punktide 4 ja 6 aluseks. Nimelt ei olnud kannatanu DNA-profiil eksperdiarvamuse p-s 4 loetletud proovidega seostatav ning p-s 6 nimetatud proovide puhul on märgitud, et usaldusväärseid järeldusi kannatanu bioloogilise materjali sisaldumise kohta neis proovides ei ole võimalik teha. 6.1 Ringkonnakohus nendib, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi osas võiks kaitsja seisukohta pidada viidatud Riigikohtu lahendite valguses põhjendatuks juhul, kui süüdistatava vaimse tervise osas poleks olnud põhjendatud kahtlust ning selle kontrollimine, kas ta on süüdiv, oleks olnud ilmselgelt üleliigne. Selliseid väiteid ei ole kaitsja määruskaebuses esitanud. Vastupidi: kaitsja on ise viidanud määruskaebuses sellele, et R. Panasjuk saab psühhiaatrilist abi. Ka määrati kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis just kaitsja taotlusel. Kui kriminaalmenetluses tekkis kahtlus, kas R. Panasjuk on süüdiv, oli selle asjaolu väljaselgitamine KarS § 32 lg-st 1 ja

§ 62p-st 3 tulenevalt kriminaalasja lahendamiseks ilmselgelt vajalik.

6.2 Viidates Riigikohtu lahenditele, mis seovad ekspertiisi kulu süüdistatavalt väljamõistmise sellega, kas ekspertiis oli kriminaalasja lahendamiseks vajalik, leiab kaitsja, et R. Panasjukilt pole alust mõista välja DNA-ekspertiisi aktis oleva eksperdiarvamuse punktides 4 ja 6 loetletud proovide analüüsimisega seotud kulusid. 6.2.1 Kohtukolleegium leiab, et eksperdiarvamuse punktis 4 nimetatud proovide puhul on kaitsja seisukoht ilmselgelt põhjendamatu juba põhjusel, et kaitsja väide, nagu ei oleks nende proovide suhtes tehtud ekspertiis aidanud kaasa kriminaalasja lahendamisele, on vale. Näitamaks nimetatud punktis kajastatud järelduse tähtsusetust lahendatava kriminaalasja jaoks, on kaitsja kirjeldanud vaid üht osa eksperdiarvamuses esitatud järeldustest. Kaitsja märgib: „Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse p 4 kohaselt ei ole kannatanu profiil seostatav nendest proovidest (12 ekspertiisiobjekti (12*57= 684 eurot) ) saadud DNA-segaprofiilidega..“ Kaitsja jätab mainimata, et proovidest saadi segaprofiilid, milles tuvastatav peamine DNA-profiil langes kokku R. Panasjuki DNAprofiiliga. Valdav osa proove oli võetud noa käepidemelt. Maakohus kasutas seda infot R. Panasjuki süü tuvastamisel, märkides otsuses: „Oranži käepidemega noa (pakend nr 6) käepidemelt võetud proovidest saadi DNA-analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Nendes segaprofiilides on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev Roman Panasjuki DNA-profiiliga. AU DNA-profiil ei ole seostatav nendest proovidest saadud DNAsegaprofiilidega. Seega oli sündmuskohal ja Panasjuki plätudel kannatanu U veri ja noal Panasjuki DNA, mis kinnitab, kannatanu ütlusi, et Panasjuk lõi teda oma korteris noaga.“ (kd II; tl. 145). 5 1-19-6616 Seega on kaitsja põhjendamatult sidunud DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse punkti 4 üksnes küsimusega, kas proovides tuvastati kannatanu DNA-d või mitte. Kaitsja väide, nagu poleks DNA-ekspertiis eksperdiarvamuse punktis 4 käsitletud osas aidanud kriminaalasja lahendamisele kaasa, on eksitav. 6.2.2 DNA-ekspertiisi eksperdiarvamuse p-i 6 puhul on olukord teine. Selles nimetatud proovi kohta on ekspert nentinud, et DNA-analüüsil saadi mitmelt isikult pärinev täisprofiil; R. Panasjukilt pärit bioloogilise materjali sisaldumist selles ei saa välistada, AU-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta ei saa teha usaldusväärseid järeldusi. Eelnevast hoolimata ei ole alust vähendada DNA-ekspertiisi kulude R. Panasjukilt välja mõistetavat osa. See, et kõikidest võetud proovidest ei saadud DNA-ekspertiisi käigus tulemusi, mis oleks aidanud kinnitada või ümber lükata süüdistatava süüd, ei tähenda, et DNA-ekspertiisi kulud tuleks osaliselt riigi kanda jätta. Kaitsja viidatud määrustes ei ole Riigikohus öelnud, et menetluskulude süüdimõistetult väljamõistmine oleks põhjendatud ainult juhul ja ulatuses, milles eksperdiarvamus oli kasutatav otsuse tegemisel. Riigikohus ütleb, et süüdimõistetult ei või välja mõista sellise ekspertiisi kulusid, mille tegemine ses kriminaalasjas oli üldse põhjendamatu.

1. detsembril 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12 tehtud määruse seisukohtades on Riigikohus kaitsja tõlgenduse sõnaselgelt välistanud. Määruse punktis 6.1 on Riigikohus selgitanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas teha tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte, ning vaid erandjuhtudel võib ekspertiisikulud jätta süüdistatavalt väljamõistmata. Sellise erandjuhuga on tegemist, kui „määratud ekspertiis ei saa ilmselgelt aidata kaasa kriminaalasja lahendamisele“. Määruse punktis 8 ütleb Riigikohus, et ekspertiisikulude väljamõistmisel ei oma tähtsust, „kas ja kui suures ulatuses leiti ekspertiisi käigus konkreetsete isikute süüle viitavaid asjaolusid“. Kuigi määruse selles punktis käsitleb Riigikohus menetluskulude jagamist mitme süüdimõistetu vahel, on väljaöeldud seisukoht, mille kohaselt ei välista konkreetselt süüdimõistetult ekspertiisikulu väljamõistmist see, et ekspertiis tema vastu kasutatavaid tulemusi ei andnud. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka Riigikohtu
2. detsembril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-121-13 tehtud määrus. Selle määruse punktist 6 võib küll jääda mulje, et Riigikohus on sidunud ekspertiisi kulude süüdimõistetult väljamõistmise ekspertiisi järeldustega. Nimelt ütleb Riigikohus, et süüdistatavale saab panna ekspertiisi kulu hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Vaadates öeldu konteksti, on siiski selge, et Riigikohus ei ole oma eelnevat seisukohta muutnud. Kriminaalasja lahendamisele kaasaaitamisest räägib Riigikohus seoses tõendamisvajadusega, st mõeldud on, et tehtav ekspertiis peab olema selline, mis võib anda kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulist infot. Arvestada tuleb ka sellega, mis küsimust Riigikohus selles määruses lahendas. Ses kriminaalasjas heideti süüdistatavale ette, et ta kirjutas arstina väljapsühhotroopset ainet sisaldavate ravimite retsepte, juhtudel kui ravimi väljakirjutamiseks puudusid näidustused. Riigikohus leidis, et selle süüdistuse kontekstis ei omanud tähtsust, kas teiselt isikult ära võetud tabletid ja vedelik sisaldasid narkootilist või psühhotroopset ainet ja milline oli nendes puhta aine kogus. Sellest tulenevalt ei pidanud 6 1-19-6616 Riigikohus põhjendatuks ka süüdistatavalt nende küsimuste lahendamiseks tehtud ekspertiisi kulu väljamõistmist. Niisiis tõik, et ekspertiisi tulemusel ei saanud üheselt kinnitust, et proov sisaldab süüdistatava või kannatanu DNA-d, ei tähenda, et süüdimõistetult ei oleks selle proovi analüüsiga seotud kulusid alust välja mõista.
3. Veel leiab kaitsja, et R. Panasjukile käib ilmselgelt üle jõu maksta menetluskulude hüvitamiseks 482,15 eurot kuus. Ringkonnakohus nendib, et toimikus olevad tõendid R. Panasjuki töötasu (kd II; tl. 109-110) ja maksustatava tulu (kd II; tl. 59–61) kohta näitavad, et R. Panasjuki töötasu on väike, alampalga lähedane. Võrreldes R. Panasjuki senise töötasuga on summa, mida R. Panasjuk peab kuus tasuma, tõepoolest suur. Samas ei ole menetluskulude väljamõistmisel määrav üksnes isiku palk, vaid arvestada tuleb tema varalist seisundit tervikuna. Seejuures on kohustus tõendada, et tema varaline seisund tervikuna ei ole piisav, et menetluskulusid tasuda, isikul endal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri 2012 määrus asjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Sellele on oma otsuses viidanud ka maakohus. Kaitsja ei ole määruskaebuses viidanud toimikus olevatele tõenditele, mis näitaks R. Panasjuki varalist seisundit tervikuna ega esitanud selle kohta täiendavaid tõendeid. Seega ei ole kohtule esitatud andmeid selle kohta, et R. Panasjukil ei ole lisaks töötasule muid, tulumaksuga mittemaksustatavaid tulusid (nt toetusi) ning et tema varaline seisund tervikuna ei võimalda tal menetluskulusid ositi tasuda. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtukolleegiumil alus menetluskulude hüvitamise ulatuse ümberhindamiseks.
5. Eelnevale tuginedes ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 9. R. Panasjuki kaitsja Kristina Suvalova on esitanud taotluse määruskaebusemenetluses osutatud õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Tasu suurus on taotluse kohaselt määruskaebuse esitamise eest 27 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o 5,40 eurot, kokku 32,40 eurot. Kohtukolleegium leiab, et taotletud tasu tuleb advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 3 alusel vähendada 50% võrra. Kaitsja ei ole kuidagi põhjendanud, milline on nende asjaolude õiguslik tähendus, millele tuginedes ta leidis, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi kulude R. Panasjukilt väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kaitsja ei ole neid asjaolusid aga kuidagi sidunud kriminaalmenetluse seadustiku menetluskulude ja nende menetluse poolte vahel jagamise regulatsiooniga. Väited, millele kaitsja ei ole ise lisanud mingisugust õiguslikku argumentatsiooni ega üldse selgitust, miks välja toodud asjaolu kaitsja arvates oluline on, on järgmised:

1. a)isikule ei saa süüks panna, et tema tervisliku seisundi tõttu on tehtud ekspertiisid tema süüdimatuse tuvastamiseks;
2. b)selle tuvastamiseks, ega isik ei olnud süüdiv, tehtud ekspertiisi kulu ei ole alust isikult välja mõista juba põhjusel, et isiku süüdimatus ei leidnud tuvastamist. 7 1-19-6616 DNA-ekspertiisi kulude R. Panasjukilt väljamõistmise vaidlustamisel on kaitsja väitnud, et eksperdiarvamuse punktis 4 käsitletud osas ei aidanud ekspertiis kriminaalasja lahendamisele kaasa. Kaitsja põhjendas seda väitega, et nendest proovidest ei tuvastatud kannatanu DNA-d. Kaitsja jättis mainimata, et proovidest tuvastati süüdistatava DNA-d ning tegemist oli asjaoluga, millele maakohus R. Panasjuki süü tuvastamisel tugines. Seega esitas kaitsja määruskaebuses asjaolusid moonutatult, jätmaks kohtule muljet, et ekspertiisi tulemus ei aidanud kriminaalasja lahendamisele kaasa. Ühtlasi tuleb nentida, et ka ses osas on kaitsja põhjendused pea olematud. Kaitsja tsiteerib Riigikohtu lahendit ning märgib seejärel ära fakti, et DNA-ekspertiisi akti eksperdiarvamuse p-s 4 kohaselt ei ole kannatanu DNA-profiil seostatav loetletud proovidest saadud DNA-segaprofiiliga. Puudub igasugune selgitus, miks kaitsja ise peab toodud fakti selliseks, et sellele on kohaldatav tsiteeritud Riigikohtu seisukoht. Eelnevast tulenevalt määrab ringkonnakohus kaitsja osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 13,5 eurot, millele lisandub käibemaks 2,7 eurot. Koos käibemaksuga on kaitsjale määruskaebuse esitamise eest makstav riigi õigusabi tasu seega 16,2 eurot. Kuna ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, jääb vastavalt

§ 187lg-le 2 määruskaebemenetluse õigusabikulu R.

Panasjuki kanda. Allkirjastatud digitaalselt 8