← Eesti

1-17-3858/99

1-17-3858 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3858 Eesistuja Andres Parmas, liikmed Meelika

§ 25lg 2 järgi Harju Maakohtu 16.

oktoobri

  1. a otsus, üldmenetluses Süüdistatav, kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov Ringkonnaprokurör Diana Helila Roman Grosmelder (ik: 36905150293); elukoht XXX (viibib vahistatuna Tallinna Vanglas); kriminaalkorras karistamata; väärteokorras üks kehtiv karistus; kahtlustatavana kinni peetud ja vahistatud
  2. detsembril 2016 Vandeadvokaat Vladimir Sadekov Irina Leetberg RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus osaliselt, s.o Roman Grosmelderilt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel kriminaalmenetluse kuludena ekspertiisiakti nr 17E-GE0021 eest välja 399 eurot ja ekspertiisiakti nr 17E-GE0161 eest 1254 eurot.
  6. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Roman Grosmelderilt KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel DNA-ekspertiiside kuluna aktide nr 17E-GE0021 ja nr 17E-GE0161 eest kokku välja 1083 eurot.
  7. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  8. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt
  9. Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Roman Grosmelderile esitati süüdistus KarS §

§ 25lg 2 järgi selles, et ta lõi 30.

detsembri 2016 hilisõhtul XX-le seitse korda täägiga näkku, kehatüvesse ja reide, tekitades kannatanule erinevaid vigastusi, sh eluohtlikke vigastusi ja vigastusi, millest tingitud tervisehäire kestab vähemalt neli kuud. Lüües kannatanut pikateralise täägiga valimatult elutähtsatesse organitesse ja tekitades talle kehaõõnde ulatuvaid haavu, pidas R. Grosmelder võimalikuks, et võib kannatanu tappa. Kannatanu surm ei saabunud, sest ta sai piisavalt kiiresti arstiabi. Seega ei õnnestunud R. Grosmelderil kuritegu lõpule viia enda tahtest olenemata. 2. Harju Maakohtu 16. oktoobri 2017. a otsusega tunnistati R. Grosmelder KarS §

§ 25

lg 2 järgi süüdi ning teda karistati üheksa aasta pikkuse vangistusega, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Karistuse kandmise algusajaks loeti tema kinnipidamise ja vahistamise aeg, s.o

  1. detsember
  2. Tsiviilhagi tagamiseks arestiti R. Grosmelderilt äravõetud 6 kuldmünti ja sularaha 115 eurot. R. Grosmelderilt mõisteti kannatanu XX kasuks välja 21 400 eurot. Menetluskuludena mõisteti R. Grosmelderilt ositi kaheteist kuu jooksul riigituludesse välja isiku kohtuarstliku ekspertiisi tasu 84 eurot, ambulatoorse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu 507,50 eurot, DNA ekspertiiside tasu 1653 eurot, väärismetalltoodete ekspertiisi tasu 288 eurot ja sundraha 1175 eurot. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva. 3.
  3. Maakohus asus seisukohale, et R. Grosmelderi tegu on õigesti kvalifitseeritud. Arvestades kasutatud terariista tera pikkust, tehtud löökide tugevust ja löögipiirkonda, pidi süüdistatav aru saama, et löökide tagajärjel võivad tekkida pöördumatud tervisekahjustused või isegi surm. Seega pani ta tapmiskatse toime otsese tahtlusega. Maakohus leidis, et kaitsja tõstatatud kaitseversioon, nagu võinuks kuriteo toime panna keegi kolmas isik, on tunnistaja YY ütlustega kummutatud. Oletuse, et kannatanu pakkus süüdistatavale vale alkoholi, välistab tunnistaja QQ ütlus, mille kohaselt ei vajanud R. Grosmelder koju minemisel tuge ja ka tema ise, juues sama džinni, oli lahkudes piisavalt adekvaatne. Tunnistaja BB ütlustest nähtuvalt oli süüdistatav ilmselges joobes. Tunnistajad GG ja YY ei näinud, et süüdistatav oleks kannatule abi osutanud. Süüdistatav ütles vaid, et kannatanu peab korterist ära koristama. R. Grosmelderil nn hämara oleku esinemine on ümber lükatud ekspert PV ütlustega. Väide, et kannatanu keelas süüdistataval ja tunnistaja PP-l kiirabi kutsumast on ümber lükatud tunnistaja GG ütlustega. Maakohus ei tuvastanud R. Grosmelderi teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid. 2

(13)3.
  1. R. Grosmelderile karistust mõistes märkis maakohus tema süü suurust arvestades, et toimepandud kuritegu jäi katse staadiumisse ja kuritegu piirdus ühe teoga. Süüd raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Süüdistatava kahetsust ei pidanud maakohus kergendavaks asjaoluks, sest ei lugenud tema kahetsust siiraks. Neil asjaoludel pidas maakohus võimalikuks mõista R. Grosmelderile karistus alla sanktsiooni keskmist määra, s.o üheksa aastat vangistust. 3.
  2. Kannatanu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud tsiviilhagi suurust luges maakohus mõistlikuks, arvestades asjaolu, et kuriteo tagajärjel sai kannatanu silm kahjustada, silmale on tehtud juba 4 operatsiooni ja silma nägemisteravus on langenud. Seetõttu rahuldas maakohus tsiviilhagi täies ulatuses. APELLATSIOONID JA APELLATSIOONIVASTUS
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov. 4.
  4. Süüdistatav palub ennast õigeks mõista. Ta märgib, et pärast kolme peale 100 grammi džinni ärajoomist hakkas tal halb, ta ei suutnud poodi minna ja kannatanu ning QQ saatsid ta koju. Tänutäheks tahtis ta pakkuda neile pokaali šampust. Peale QQ lahkumist jäi ta kannatanuga korterisse kahekesi ja kaotas viieks tunniks teadvuse. Ta ei tea, mis sel ajal juhtus. Nähes kannatanu vigastusi, surus ta seljahaava käterätikuga kinni. Kannatanu lubas ise kiirabisse helistada. Süüdistatav taotleb, et süüdimõistmisel vähendataks talle mõistetavat karistust, sest ta on varem karistamata ega tea siiamaani, kuidas kõik juhtus. Samuti toetab süüdistatav kaitsja taotlust kordusekspertiisi määramiseks. 4.
  5. Kaitsja taotleb R. Grosmelderile statsionaarse kompleksse kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kordusekspertiisi määramist, vastamaks küsimusele, kas on võimalik välistada R. Grosmelderil hämarseisundi esinemine kuriteo toimepanemise ajal. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue kohtuotsusega R. Grosmelderi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja muuta R. Grosmelderi teo kvalifikatsiooni vastavalt kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtadele, mõista talle kergem karistus ja mõista temalt menetluskulud välja väiksemas määras. Kaitsja arvates tuleb vähendada ka R. Grosmelderilt kannatanu kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist. 4.2.
  6. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus teinud usaldusväärselt kindlaks toimunud sündmustikku. Kohus on tõendeid uurinud süüdistava hoiakuga ja ühekülgselt. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. 4.2.
  7. Maakohus on väljunud R. Grosmelderile esitatud süüdistuse piiridest, sest süüdistuses ei ole juttu mingist löögist ja kannatanu ei ole kohtueelses menetluses löögist rääkinud. Andes maakohtu istungil ütlusi löögi kohta, ei ole kannatanu osanud selgitada seda vastuolu varasemas menetluses antud ütlustega. Objektiivsete andmete põhjal võib lugeda tõendatuks, et mingit lööki 3
(13)polnud. Maakohus jättis märkimata, millega kannatanut löödi ja kuhu löök, millest kannatanu võis teadvuse kaotada, teda tabas. Kannatanu ütlustest tuleneb, et kui ta tõusis püsti, siis istus R. Grosmelder tugitoolis temast umbes meetri kaugusel. Eksperdi ütlustest võib järeldada, et nii kannatanu kui lööja liikusid teineteise suhtes, mis aga ei ole võimalik teadvuse kaotamisel. Kaitsja hinnangul oli kannatanu teo toimepanemise ajal raskes joobes. 4.2.
  1. Nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustest nähtub, et süüdistatav, kannatanu ja QQ tarvitasid ühiselt igaüks ca 80 g džinni ja seejärel vähesel määral vahuveini. Süüdistatava sõnutsi tema enesetunne halvenes tugevalt ja pärast QQ lahkumist kaotas ta mitmeks tunniks teadvuse. 4.2.
  2. Isegi kui mitte vaidlustada seda, et R. Grosmelder tekitas kannatanule tervisekahjustusi, on kaitsja arvates välistatud võimalus, et R. Grosmelderi tegu kvalifitseerida tapmise katsena, sest miski ei oleks takistanud tal tapmist soovi korral lõpule viia. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata süüdistatava teojärgse käitumise. Vigastuste tekitamisest kuni kannatanu hospitaliseerimiseni möödus 3-6 tundi, seega ei saanud ta kiiret arstiabi. Kannatanu sõnade kohaselt tõi ta teadvusele R. Grosmelder, kes osutas jõukohast meditsiiniabi. Kaitsja osutab, et kannatanu keeldus kiirabisse helistamast ja juba seetõttu ei saa rääkida sellest, nagu oleks R. Grosmelder mis tahes katse toime pannud. 4.2.
  3. Edasiselt püstitab kaitsja apellatsioonis mitu alternatiivset võimalust sündmustest, mis päädisid kannatanu vigastustega. Esiteks märgib ta, et kannatanu bioloogilise materjali rohke leidumine kuriteorelvaks oleva täägi käepidemel annab tunnistust sellest, et just tema oli peamine isik, kes seda eset hoidis. Samas on kannatanu eitanud seda, et ta oleks üldse tääki näinud. Süüdistusest ei nähtu, millisel moel sattus tääknuga kannatanu kätte ja mida ta on sellega teinud ning kuidas see ühtib tema väitega teadvuse kaotamisest. Vere olemasolu tääknoal ei viita sugugi obligatoorselt sellele, et kannatanu vigastused olid põhjustatud nimelt selle noaga ja kannatanu veri võis tääknoale sattuda seda käes hoides. Ka ekspert ei saanud eitada, et vigastused on põhjustatud erinevate nugadega. Ei saa välistada, et kannatanu mäletab küll sündmusi enne haavata saamist, kuid jätab nendest rääkimata, kuna ise toimetas tääknoaga. Järgnevalt leiab kaitsja, et R. Grosmelderile esitatud süüdistus tuleks kvalifitseerida ümber KarS § 118 järgi, lähtudes kehavigastuste raskusastmest. Kaitsja arvates ei ole ka välistatud, et hoopis kannatanu võis R. Grosmelderit ähvardada. Kuna DNA-ekspertiisidest tulenevalt võttis noa esimesena kätte kannatanu, võis R. Grosmelder tegutseda enda kaitseks, käsitledes ekslikult kannatanu mingisugust seisukohta ähvardusena, mis tooks kaasa eksimuse instituudi kohaldamise vastavalt KarS §-le 31 ja sellest tulenevalt R. Grosmelderi teo kvalifitseerimise KarS § 119 järgi. Ei saa välistada, et R. Grosmelder viibis tegu toime pannes alkoholijoobest tingitud nn hämarseisundis, mis välistaks tema süü ja tooks kaasa tema õigeksmõistmise. Ekspert ei ole sellise seisundi olemasolu R. Grosmelderil välistanud. Ei ole välistatud, et süüdistatav tarvitas surrogaatalkoholi, mis võib mõjuda inimestele erinevalt. Süüdistatava joobeseisundit kinnipidamisel kindlaks ei tehtud. Viimaks ei saa kaitsja arvates välistada ka võimalust, et XX-le põhjustas vigastused keegi kolmas isik. Kui kannatanut oleks täägiga löönud süüdistatav, peaks käepidemel olema tema bioloogilist materjali rohkem. 4
(13)4.2.
  1. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanu käitumises pärast teadvusele tulekut vastuolud. Süüdistatav ja kannatanu tulid teadvusele peaaegu üheaegselt, kuid kumbki neist juhtunut ei mäleta. Kannatanu ei ole arusaadavalt selgitanud, miks ta ise ei helistanud kiirabisse või ei pöördunud helistamiseks süüdistatava poole. Kannatanu oli teadlik tarbitud alkoholi kogusest, mille ta tarbis ära veel enne kohtumist süüdistatavaga ehk ei ole välistatud, et see toimus tööajal ja ta ei soovinud tööalaseid pahandusi. Kui süüdistatav ja hiljem PP poleks kannatanule abi osutanud, oleks XX kuni kiirabi saabumiseni verest tühjaks jooksnud. 4.2.
  2. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult keeldunud videosalvestise vaatamisest, mille R. Grosmelder tegi pärast teadvusele tulekut. 4.2.
  3. Maakohus on valesti mõistnud süüdistatavalt menetluskuludena välja DNA-ekspertiisi kulud. Ekspertiisiaktis nr 17E-GE0021 on märgitud, et ekspertiisi tegemiseks anti üle kaks objekti, mille tõttu kuulub tasumisele 114 eurot ja ekspertiisi nr 17E-GE0161 tegemiseks anti üle 6 objekti, mille tõttu kuulub tasumisele 342 eurot.
  4. Kannatanu esindaja A. Sergeev palub kirjalikus apellatsioonivastuses jätta süüdistatava apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. TALLINNA RINGKONNAKOHTU
  5. JAANUARI
  6. A SEISUKOHT
  7. Tallinna Ringkonnakohtu
  8. jaanuari
  9. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. DNA-ekspertiiside tulemused ei kummuta seisukohta, et kannatanut sai vigastada üksnes süüdistatav. R. Grosmelderi tegu on kvalifitseeriti õigesti KarS §

§ 25

lg 2 järgi ja juba ainuüksi välise teopildi alusel saab rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Süüdistatav pidi ründe ohtlikkust arvestades pidama võimalikuks, et ta põhjustab kannatanu surma, tegi kõik endast oleneva, et kannatanu tappa, ei kutsunud talle kiirabi ega osutanud esmaabi. Kannatanu surm jäi saabumata üksnes õigeaegse arstiabi osutamise tõttu. Statsionaarse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määramine ei ole põhjendatud. Ambulatoorse kompleksekspertiisi akti kohaselt osutavad kannatanule tekitatud vigastused sihipärasele agressiivsele ründele ning R. Grosmelder käitus enne ja pärast teo toimepanemist adekvaatselt. Eksperdi ütlustest nähtuvalt ei ole totaalne mäluauk hämaroleku seisundile omane ja süüdistatava hämarolekule ei osuta ükski asjaolu. KES § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot ja ekspertiiside maksumuste õiendite kohaselt analüüsiti 29 analüüsiobjekti, mistõttu on süüdistatavalt see menetluskulu välja mõistetud õiges suuruses. ESMAKORDNE KASSATSIOONIMENETLUS 7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Grosmelderi kaitsja L. Olovjanišnikov, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus jättis vastamata mitmele apellatsiooni väitele ega pööranud tähelepanu 5

(13)sellele, et isikuekspertiisi akti kohaselt möödus vigastuste tekitamisest kuni kannatanu hospitaliseerimiseni ligikaudu 3–6 tundi, mistõttu on alusetu kohtute seisukoht, et kannatanu surm jäi saabumata üksnes kiire arstiabi osutamise tõttu. Kui süüdistatav oleks tahtnud kannatanut tappa, oleks ta saanud oma teoplaani takistusteta realiseerida. Ringkonnakohus tugines hämarolekus viibimist välistades alusetult eksperdi ütlustele, kes hämarolekut ei välistanud, internetis leiduva info kohaselt on vaieldav, kas hämaroleku tekkepõhjustest jääb mälestus alles või mitte. DNA-ekspertiisi kulu väljamõistmine 1653 euro suuruses summas on vastuolus valitseva kohtupraktikaga. Ekspertiiside tegemiseks anti üle kaheksa objekti, seega on ekspertiiside põhjendatud maksumus 456 eurot.
  1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör D. Helila kassatsiooni vastuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsusega tühistati ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsus Harju Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsuse muutmata jätmises ja apellatsioonide rahuldamata jätmises ning saadeti kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukooseisus. Kassatsioon rahuldati osaliselt.
  9. Riigikohus leidis siiski, et mitmes osas on maa- ja ringkonnakohtu seisukohad põhjendatud. Nimelt on ammendavalt kummutatud kahtlus, et kannatanut ründas tuvastamata isik. Õigustatult on jõutud järelduseni, et R. Grosmelder tekitas tapmistahtlusega XX-le süüdistuses kirjeldatud vigastused, ja põhjendatult on eitatud teo õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist. Arusaadavalt on selgitatud statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määramisest keeldumist. Kuna kaitsja pole näidanud, millist uut teavet võib süüdistatava tehtud videosalvestis tõendamiseseme asjaolude kohta anda, ei tekita kohtuotsuste seaduslikkuses kahtlusi ka salvestise uurimata jätmine.
  10. Küll aga heitis Riigikohus ringkonnakohtule ette seda, et käsitletud ei ole kaitsja teesi süüteokatsest loobumise kohta. Riigikohus märkis, et isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Siiski sätestatakse KarS § 40 lg-tes 1 ja 2, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. KarS § 41 lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest), ning nähtuvalt KarS § 42 lg-st 1 loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje (s.o eeldab aktiivset käitumist). Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist.
  11. Riigikohus selgitas, et katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost ja üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpule viimiseks ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpule viimiseks. Riigikohus leidis aga, et leidub ka olukordi, kus lõpetatud ja lõpetamata 6
(13)katset ei saa piiritleda vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames ning tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu. Arutatavas asjas ei ole ringkonnakohus välja selgitanud, kas ja mil viisil oli R. Grosmelderil võimalik pärast kannatanule vigastuste tekitamist tapmiskatsest loobuda ning kas ta loobus tegevusetuks jäämisega vabatahtlikult tapmiskatsest. Sellega rikkus ringkonnakohus otsuse põhjendamise kohustust ulatuses, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. TALLINNA RINGKONNAKOHTU
  1. NOVEMBRI
  2. A SEISUKOHT
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus muutmata ja süüdistatava ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. TEISTKORDNE KASSATSIOONIMENETLUS
  8. Riigikohtu
  9. septembri
  10. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu
  11. novembri
  12. a otsus tühistati ja saadeti kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTU 20.11.
  13. A ISTUNGIL
  14. Ringkonnakohtu istungil
  15. novembril 2019 jäi süüdistatav enda apellatsiooni juurde ja toetas ka enda kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi apellatsiooni. Kaitsja V. Sadekov toetas samuti apellatsioone ja palus need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leidis, et R. Grosmelder pani XX suhtes toime lõpetatud tapmiskatse ja ta ei saanud sellest pelgalt tegevusetuks jäämisega loobuda. Prokurör palus avaldada maakohtu istungite protokollid. Selle taotluse kolleegium rahuldas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  16. Kolleegium selgitab esmalt, apellatsioonimenetluse piire arutatavas asjas. Kuivõrd Riigikohtu
  17. oktoobri
  18. a otsuse kohaselt loeti maa- ja ringkonnakohtu seisukohad põhjendatuks selles osas, et kannatanut ründas just nimelt R. Grosmelder, et ta tekitas kannatanule tapmistahtlusega süüdistuses kirjeldatud vigastused, ning et puudusid R. Grosmelderi teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Riigikohus luges põhjendatuks madalama astme kohtute seisukoha keelduda täiendava kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi määramisest. Samuti oli põhjendatud keelduda süüdistatava tehtud videosalvestise tõendina vastu võtmata jätmine. Kuivõrd Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule KrMS §-s 364 sätestatust tulenevalt kohustuslikud, ei kuulu ülal märgitud apellatsioonides tõstatud küsimused enam 7
(13)apellatsioonimenetluse esemesse ja ringkonnakohus analüüsib üksnes küsimusi sellest, kas R. Grosmelder võis XX tapmise katsest loobuda ning kui see on nii, kas tema käitumine vastab mõne teise lõpuleviidud kuriteo tunnustele.
  1. R. Grosmelderile on süüdistuses ette heidetud ning maakohus on ka nõuetekohaselt tuvastanud selle, et süüdistatav ründas kannatanu XX tapmistahtlusega, lüües teda seitsmel korral tääknoaga keha erinevatesse piirkondadesse. Osad löögid tabasid kannatanut elutähtsatesse piirkondadesse ja nendest löökidest kaks põhjustasid kannatanule vigastusi, mis olid eluohtlikud ning mille tagajärjel võinuks kannatanu surra. Tema surm ei saabunud põhjusel, et ta sai õigeaegselt meditsiiniabi. Arvestades asjaolusid, et kannatanu ei surnud koheselt R. Grosmelderi tekitatud haavadesse, et kannatanu ja süüdistatav viibisid kuriteosündmuse järgselt ühiselt ja kõrvaliste isikute segamata koos väikses ruumis ning et süüdistatav ei viinud oma esialgset tahet kannatanu tappa ellu isegi siis, kui ta üheselt mõistis, et kannatanu ei ole surnud, tuleb hinnang anda sellele, kas R. Grosmelderi toime pandud tapmiskatse oli lõpetatud kuriteokatse KarS § 42 lg 2 tähenduses või lõpetamata katse KarS § 41 lg 2 mõttes.
  2. Eksperdiarvamuse kohaselt on vigastused tekitatud 3-6 tundi enne isiku hospitaliseerimist. XX haiglasse toimetanud kiirabi on kiirabikaardi järgi vabanenud kell 1.
  3. Seega hiljemalt selleks kellaajaks oli kannatanu haiglasse toimetatud ehk hospitaliseeritud. Järelikult pidid vigastused olema tekitatud mitte varem kui
  4. detsembril kella 19.15 ajal ja mitte hiljem kui kella 22.15 ajal. Pole põhjust kahelda kannatanu sõnades, millest nähtuvalt soovis ta pärast kella 20.00 süüdistatava juurest ära minna, mis tähendab, et kuritegu pidi toime pandama pärast seda kellaaega (vt maakohtu
  5. septembri
  6. a istungi protokoll, tl 42 prd-l, kd I). Arvestades, et kannatanu helistas abipalveteks tunnistajatele DD-le, QQ-le ja GG-le
  7. detsembril 2016 pärast kella 23.00 ning arvestades ka seda, et süüdistatava elukaaslane PP saabus sündmuskohale kella 23.30 paiku, tuleb tõdeda, et vigastuste tekitamise ja abi kutsumise vahele jäi märkimisväärse pikkusega ajavahemik (vähemalt 45 minutit). Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt ta rünnet konkreetselt ei mäleta, sest pärast seda kui ta tõusis püsti, keeras ringi ja võttis oma vatijope, ei mäleta ta mitte midagi. Ta kaotas teadvuse, toibudes alles siis, kui süüdistatav teda näost katsus ja toibutada püüdis (vt maakohtu
  8. septembri
  9. a istungi protokoll, tl 42 prd-l). Kannatanu edasistest ütlustest kohtuistungil nähtub, et toibumise järgselt proovis ta telefonitsi abi kutsuda, kõik käis kiiresti (vt samas, lk-d 42 prd-l–43). Just kannatanu teadvusetu olek keskse tähtsusega asjaolu, andmaks õiguslik hinnang R. Grosmelderi käitumisele pärast kannatanu pihta sooritatud noahoope. Kolleegium analüüsib seda asjaolu lähemalt allpool p-des 22-
  10. Kuid eelnevalt tuleb hinnang anda veel R. Grosmelderi ja tema kaitsja järjepidevalt korratavatele väidetele selle kohta, nagu oleks süüdistatav tarvitanud üksnes väikse koguse alkoholi nagu oleks ka tema teadvuse kaotanud ja nagu oleks R. Grosmelder püüdnud kannatanut aidata.
  11. R. Grosmelderi väide, nagu oleks ta joonud üksnes lonksukese šampust, on vale. Ta on andnud menetluse erinevatel etappidel erinevaid ütlusi selle kohta, kui palju ta alkoholi tarvitas. Kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel
  12. detsembril 2016 on R. Grosmelder rääkinud, et „pärast teist pudelit šampust ma mäletan, et istusin põrandal maas ja minu kõrval põrandal istus V, kes kaebas, et tal selg valutab“ (vt kahtlustatava ülekuulamise protokoll, tl 93, kd II). Samas kohtuistungil
  13. oktoobril 2017 on ta väitnud, et üksnes veidi mekkis vahuveini (vt 8
(13)maakohtu
  1. oktoobri
  2. a istungi protokoll, tl 99 prd-l, kd II). Vastuolu enda ütluste vahel ei ole süüdistatav mõistuspäraselt selgitada osanud. Neil põhjustel loeb kolleegium R. Grosmelderi ütlused tarvitatud alkoholi koguse kohta ebausaldusväärseteks ja jätab need tõendite kogumist kõrvale. Sündmuskohalt leiti kolm tühja vahuveinipudelit. XX-l tuvastati haiglas tema vereseerumis etanoolisisaldus 1,84 g/l, mis vastab vere etanoolisisaldusele 1,41-1,67 mg/g. See oli aga tunde pärast alkoholi tarvitamise lõppu. Seega pidi XX joove vahetult pärast alkoholi pruukimise lõppu olema suurem. Ka nimetatud asjaolu annab kaudselt infot selle kohta, et R. Grosmelder ei piirdunud samuti üksnes lonksukese vahuveiniga, nagu ta kohtuistungil väitis. Tema alkoholijoobele viitavad samuti sündmuskohal käinud kiirabitöötaja BB kohtuistungil antud ütlused, millest nähtuvalt tundusid mõlemad sündmuskohal olevad mehed olevat joobes (tl 72 prdl, kd II); ja
  3. septembril 2017 toimunud maakohtu istungil uuritud indikaatorvahendi kasutamise protokoll, millest nähtuvalt R. Grosmelder keeldus sündmuskohal puhumast ning seda protokolli allkirjastamist, kuid tema puhul tuvastati joobeseisundi tunnuste kirjeldamise protokolli kohaselt, et esines koordinatsioonis kergeid häireid, rahutust, apaatsust ja on alkoholilõhn (vt tl 30-30 prd-l, kd II).
  4. Valed on ka R. Grosmelderi ütlused selle kohta, nagu oleks ta lühikest aega pärast enda korterisse jõudmist mitmeks tunniks teadvuse kaotanud ja ärganud alles selle peale, et kannatanu teda nimepidi kutsus (vt maakohtu
  5. oktoobri
  6. a istungi protokoll, tl 99 prd-l, kd II). Need ütlused on vastuolus nii süüdistatava enda ütlustega, mida ta andis kohtueelses menetluses; kannatanu ütlustega; kui ka formaalse loogikaga. Kui R. Grosmelderi väide, et ta kaotas tundideks teadvuse, vastaks tõele, siis ei oleks kuriteosündmus saanud aset leida, sest teadvusetu süüdistatav ei oleks saanud kannatanut tääknoaga lüüa. Ometi ta seda tegi ja keegi teine ei oleks kannatanut lüüa saanud, sest kriitilistel hetkedel viibisid süüdistatav ja kannatanu korteris kahekesi ning tääknoa asukohta teadis üksnes süüdistatav. Kannatanu on andnud ütlusi selle kohta, et ta tuli teadvusele pärast seda, kui süüdistatav katsus teda näost ja püüdis toibutada. Kuna süüdistatav püüdis kannatanut teadvusele tuua alles vähemalt kolmveerand tundi pärast vigastuste tekitamist, siis pidi ta teadvusel olema nii sel hetkel kui ka kolmveerand tundi varem kui ta kannatanut tääknoaga lõi. Süüdistatav on kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel andnud ütlusi selle kohta, et pärast teist pudelit šampust ta mäletab, et istub maas (vt samas). Kuivõrd on võimatu, et süüdistatav oleks samaaegselt saanud kannatanuga üheskoos ära juua kaks pudelit šampust ja kaotada vahetult pärast tunnistaja QQ lahkumist teadvuse, valetab R. Grosmelder ilmselgelt toimunu kohta ja seetõttu ei saa tema ütlustega ka selles osas arvestada.
  7. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kiirabitöötaja BB on andnud ütlusi millest nähtuvalt ta ei küsinud R. Grosmelderilt sündmuskohal mingit abi ja tema mälu järgi süüdistatav üksnes istus (vt maakohtu
  8. septembri
  9. a istungi protokoll tl 73, kd II). Sama on kinnitanud ka kannatanu, kelle sõnutsi R. Grosmelder üksnes istus nurgas tooli peal – mingit abi süüdistatav talle ei osutanud (mk
  10. septembri
  11. a istungi protokoll – tl 43, kd I). Ka tunnistajad GG ja YY on andnud ütlusi, et süüdistatava tegevus sündmuskohal piirdus üksnes sellega, et ta käskis kannatanu ära koristada. Tunnistaja GG on veel andnud ütlusi, et süüdistatav ise üksnes istus laua taga ja kannatanut abistas PP, kes hoidis tal rätikut sviitri all (vt maakohtu
  12. septembri
  13. a istungi protokoll, tl-d 49 ja 50, kd I). Versioon sellest, nagu oleks süüdistatav osutanud kannatanule mingitki esmaabi on seega paljasõnaline, leidmata kinnitust ühegi muu tõendiga peale 9
(13)tema enda ütluste, mida ei saa aga lugeda usaldusväärseks, sest need on vastuolus kogu muu infoga, mis sündmuskohale ja seal toimunule viitab. Kannatanu ja tunnistajad on andnud ütlusi, millest nähtuvalt ei abistanud süüdistatav kannatanut kuidagi. Sündmuskohalt ei ole leitud meditsiinivahendeid, mida süüdistatav väidetavalt abistamiseks kasutas.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsuses selles kriminaalasjas leitakse, et kõigil juhtudel ei saa piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu e lõpetamata ja lõpetatud katse eristamisel võib isiku esialgse teoplaani ning tal täideviimisteo hetkel sellest olnud ettekujutuse kõrval piiritlemist mõjutada täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. Sellest tõdemusest tulenevalt on tarvis alljärgnevalt mõtestada R. Grosmelderi käitumist pärast seda, kui ta oli XX tapmistahtlusega pussitanud, põhjustades talle tekitamise hetkel eluohtlikud vigastused ja tema teadvusekaotuse.
  4. Täideviimisteo enda asjaolud on tuvastatud ja Riigikohtu eelviidatud otsusest nähtuvalt selles osas vaidlus ei jätku; samuti on eelpool p-des 18 ja 20 märgituga tuvastatud, et XX kaotas ründe käigus teadvuse, aga R. Grosmelderi teadvuse kaotuse kohta puuduvad igasugused usaldusväärsed tõendid. Sellises olukorras on põhimõtteliselt võimalik kaks stsenaariumit: esiteks, pärast XX viimast korda noaga löömist ja kannatanu teadvuse kaotamist sai R. Grosmelder koheselt aru, et kannatanu ei ole surnud, kuid sellegipoolest ta ei jätkanud aktiivse käitumisega eluvastast rünnet; ja teiseks, R. Grosmelder arvas esialgu, et kannatanu on surnud ning mõistis seda, et kannatanu siiski elab, alles mingi aja möödudes.
  5. Kas R. Grosmelder mõistis alles selleks ajaks, kui ta XX toibutada püüdis, et kannatanu ei olegi surnud või oli ta sellest aru saanud juba varem, ei oma aga kolleegiumi hinnangul arutatavas asjas tegelikult tähtsust ja seda järgnevatel põhjusel. Kuna R. Grosmelder tekitas kannatanut tääknoaga valimatult ja tugevajõuliselt seitsmel korral lüües talle eluohtlikke vigastusi, mis tõid kaasa kannatanu teadvusekaotuse, siis on õigesti tuvastatud, et teo hetkel oli tal tahtlus kannatanu surma saabumiseks. Asjas on samuti tuvastatud, et need vigastused olid sellise iseloomuga, mis oleksid ilma õigeaegse arstiabita põhjustanud kannatanu surma. On tõsi, et mitte miski ei takistanud ka pärast viimast, seitsmendat noahoopi R. Grosmelderil jätkata kannatanu suhtes vägivalla tarvitamist, kuid tema rünne ei jätkunud. Kolleegiumi hinnangul ei jätkunud rünne aga mitte sel põhjusel, et R. Grosmelderil oleks möödunud tapmise tahtlus. Ei. Rünne ei jätkunud põhjusel, et kannatanu oli kaotanud teadvuse.
  6. Pärast asjas tuvastatud noalöökide tegemist ei võtnud R. Grosmelder vähemalt kolmveerand tunni jooksul ette mitte midagi selleks, et kannatanut aidata, talle abi kutsuda või isegi selleks, et püüda aru saada, mis olukorras kannatanu on. Kui süüdistatav jäi selle ajavahemiku kestel tegevusetuks põhjusel, et tema arvates oli kannatanu surnud (mitte üksnes teadvusetu), siis saab see osutada üksnes sellele, et tema tapmistahtluses ei olnud vahepeal (pärast teo toimepanemist) midagi muutunud. Kui süüdistatav aga sai juba nimetatud perioodi kestel aru, et kannatanu ikkagi ei ole surnud ning ta ei astunud mingeid samme selleks, et ilmselgelt 10
(13)eluohtlikus olukorras oleval kannatanul algselt tema tahtest hõlmatud tagajärje kujunemist vältida, siis tuleb samuti tõdeda, et tal eksisteeris endiselt tapmistahtlus, sest eelnevalt kannatanul eluohtliku olukorra esile kutsunud isikuna ei oleks ta tohtinud jääda tegevusetuks, vaid oleks pidanud astuma aktiivseid samme selleks, et niisuguse võimaliku tagajärje kujunemist ära hoida. Pelgalt tegevusetuks jäämine sellises olukorras tähendas seda, et süüdistataval puudus igasugune kontroll selle üle, mis kannatanuga edasi juhtub – kas tekitatud vigastuste tõttu teadvusetus olekus ja seega enda aitamiseks võimetu kannatanu sureb või ei. Kui ta isegi sisimas lootnuks, et seda tagajärge ei saabu, polnuks selline lootus adekvaatne ega põhinenuks mingitel süüdistatava ära tuntud faktidel, vaid üksnes tema pimedal usul. See tähendab omakorda, et süüdistataval oli endiselt olemas tapmistahtlus (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemat käsitlust analoogses olukorras, RKKKo asjas nr 3-1-1-46-11, p 10).
  1. Tapmisteo ja R. Grosmelderi järgneva käitumise vahele jääv ajavahemik ei võimalda seega jaatada võimalust, et tema käitumist XX suhtes saaks vaadelda ühe katkematu protsessina ning nagu ei oleks ta pidanud võimalikuks seda, et on kannatanu surma saabumiseks teinud kõik vajaliku. Kui R. Grosmelder seda mingil hilisemal ajahetkel siiski mõistis, ei saa tema järgnevat käitumist (algselt tema tahtest hõlmatud tagajärje esile kutsumata jätmist) pelgalt tegevusetuks jäämisena enam pidada juba lõpetatud tapmiskatsest loobumiseks. See on uus käitumisakt ja seda nii objektiivses reaalsuses ilmnemisena kui ka selle subjektiivsetes asjaoludes, s.t see on hõlmatud toimepanija uuest tahtlusest.
  2. Eelnevast nähtuvalt tuleb tõdeda, et vähemalt arutatava kriminaalasja kontekstis ei saa rääkida Riigikohtu kriminaalkolleegiumi oletatud hüpoteetilisest olukorrast, kus ka teo järgselt avalduv tegelikkus kujundab toimepanija ettekujutust enda juba toimepandud teost. Seega, kui küsida selle kohta, kas R. Grosmelder saanuks enda tapmisteost kannatanu suhtes loobuda, siis vastus on kahtlemata jaatav, kuid arutatava juhtumi asjaoludel ei oleks tapmiskatsest loobumiseks piisanud üksnes tegevusetuks jäämisest – edasise täideviimise katkestamisest, vaid süüdistatav pidanuks astuma aktiivseid samme, et tõsimeelselt hoida ära tema algselt soovitud tagajärje saabumine.
  3. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et R. Grosmelderilt mõisteti DNA-ekspertiisi kulud valesti välja. Kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot. KES § 261 lg-st 1 nähtuvalt kujuneb ekspertiisiasutuses tehtud DNA-ekspertiisi maksumus ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja KES-ga kehtestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena.
  4. Arutatavas kriminaalasjas on tehtud kaks DNA-ekspertiisi. Ekspertiisiaktis nr 17E-GE0021 (kd I, tl 194-200) märgitust nähtub, et ekspertiisi tegemiseks esitati üks tääk spetsiaalses plasttuubis ja pakendites nr. 3.
  5. ning nr 3.2 puuteproovid (kummaski pakendis kahel tampoonil). Võrdlusmaterjalina esitati ekspertiisiks R. Grosmelderi ja XX DNA võrdlusproovid. Seejuures tuleb märkida, et R. Grosmelderi võrdlusproov oli juba eelnevalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituuti (EKEI) saadetud ja tema DNA-profiil oli kättesaadav riiklikust DNA-registrist. Samuti nähtub ekspertiisiaktist asjaolu, et uurijaga kokkuleppel ei võetud DNA-analüüsiks proove pakendis nr 3 esitatud täägilt. Eeltoodust tulenevalt analüüsiti ekspertiisi käigus kokku viite objekti, mitte seitset 11
(13)analüüsiobjekti, nagu märgitud ekspertiisi maksumuse õiendis (kd I, tl 200). Õiendis märgitud analüüsiobjektide arv seitse on selgitatav asjaoluga, et ekspertiisiaktis kohaselt viidi DNAekspertiisi käigus läbi seitse reaktsiooni, mida on ekspertiisi maksumuse õiendis käsitletud analüüsiobjektide arvuna, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa õiendis kajastatud ekspertiisi maksumuse arvestust pidada õiguspäraseks. Nimelt on kehtivas kohtupraktikas leitud, et kuigi kohtuekspertiisiseadus ei sisalda ekspertiisiobjekti ega analüüsiobjekti mõistet, saab seaduse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt öelda, et mõlema termini all on silmas peetud objekte, mis on eksperdile ekspertiisi teostamiseks üle antud. Seejuures ei sõltu ekspertiisi hind asjaolust, mitme inimese DNA-proove analüüsiobjektilt leida üritatakse või milline summa ekspertiisi tegemiseks tegelikult kulutatakse (
  1. detsembri
  2. a RKKKm asjas nr 3-1-1-120-12, p 6.2). Seega sõltub ekspertiisi maksumus üksnes ekspertiisiobjektide arvust, mitte läbi viidud reaktsioonide arvust. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et viidatud ekspertiisiakti kohaselt analüüsiti ekspertiisi käigus viite objekti, mida käsitletakse analüüsiobjektide arvuna ning korrutades analüüsiobjektide arvu ühe analüüsiobjekti maksumusega, saab DNA-ekspertiisi maksumusena käsitada 285 eurot. Ekspertiisiaktis nr 17E-GE0161 (kd II, tl 1-9) märgitust nähtub, et ekspertiisi tegemiseks esitati puuteproovid täägi käepideme vasakult küljelt (pakendid nr 3.3, 3.4, 3.5; igas pakendis kaks tampooni) ning puuteproovid täägi käepideme paremalt küljelt (pakendid nr 3.6, 3.7, 3.8; igas pakendis kaks tampooni). Võrdlusmaterjalina esitati ekspertiisiks tunnistajate QQ ja PP DNA võrdlusproovid. Eeltoodust tulenevalt analüüsiti ekspertiisi käigus kokku 14 objekti, mitte 22 analüüsiobjekti, nagu märgitud ekspertiisi maksumuse õiendis (kd II, tl 9). Ka arutataval juhul on õiendis märgitud analüüsiobjektide arv 22 selgitatav ekspertiisiaktis märgituga, mille kohaselt viidi DNA-ekspertiisi käigus 22 reaktsiooni, mida on ekspertiisi maksumuse õiendis käsitletud analüüsiobjektide arvuna. Nagu eelnevalt juba märgitud, ei ole põhjendatud ekspertiisimaksumuse arvutamisel lähtuda reaktsioonide arvust, vaid analüüsitud ekspertiisiobjektide arvust, mida oli kõne all oleva ekspertiisi puhul 14 tükki. Korrutades analüüsiobjektide arvu ühe analüüsiobjekti maksumusega, peaks DNA-ekspertiisi õiguspäraseks maksumuseks olema 798 eurot. Kokku oleks kahe eelkäsitletud ekspertiisi tegemise kuluna seega R. Grosmelderilt pidanud välja mõistma 1083 eurot.
  3. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud veel viktimoloogilist aspekti arvestades tsiviilhagi vähendamist. Paraku ei selgu apellatsioonist selle taotluse kohta midagi enam: ei seda, mida on maakohus hagi välja mõistes valesti teinud, ei seda, millises osas tuleb välja mõistetavat hüvitist vähendada – kas vähendada tuleb varalise kahju või mittevaralise kahju hüvitist või mõlemat. Samuti jääb selgusetuks, mida peab kaitsja silmas viktimoloogilise aspekti all ning millised on apellandi argumendid välja mõistetava hüvitise vähendamiseks. Apellant on vandeadvokaat ja tema jaoks ei peaks tulema üllatusena vajadus enda seisukohti ning taotlusi argumentidega toetada. Arutataval juhul ei ole ringkonnakohtul kaitsja taotlusega aga võimalik midagi peale hakata. Maakohus on tsiviilhagi käsitledes viidanud asjakohastele VÕS-i sätetele, on asjakohaselt hinnanud mittevaralise kahju olemust ja kannatanule põhjustatud kannatuste suurust ning seetõttu jõudnud põhjendatud järeldusele mittevaralise kahju suuruse osas. Varalise kahju osas on maakohus küll uurinud ka tõendeid varalise kahju kohta (hambaarsti visiit, hambaravi hinnapakkumine – vt tl-d 70-71, kd II), kuid ei ole neile tõenditele enda poolset hinnangut andnud. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ometi on 12
(13)tegemist rikkumisega, mis ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist, sest kolleegium hindab nimetatud tõendeid ise, leides alljärgnevat.
  1. Hambaravi kohta hagiga koos esitatud väljavõte hambaravi kaardist (tl 71, kd II). Selles on kirjeldatud, et
  2. märtsil 2017 pöördus Dentafix hambaravisse XX, kes soovis teavet suuõõne tervise kohta.
  3. detsembril 2016 tüli tulemusel murdus tal d11 hambakroon täielikult, alles jäi juurekönt. Kannatada sai ka hammas d32, mis tuli välja koos hambajuurega. Hambaravi kaardist nähtub veel, et kaotatud hammaste raviks implantaate ja sildu panna ei saa, kuna suus veel puuduvaid hambaid. Hammaste taastamiseks võimalik kasutada ala- ja ülalõua plaatproteese, mille käigus asendatakse ka d11 ja d32 hambad. Plaatproteeside hind jääb 800-1400 euro vahemikku. Lisandub suuõõne saneerimine, s.o hammaste parandamine ja juurte eemaldamine, ca 500 eurot. Kuna hüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda vajadusest asetada kannatanu võimalikult sarnasesse olukorda sellele, kui talle ei oleks kahju tekitatud, siis on põhjendatud hüvitada proteeside paigaldamise ja proteeside paigaldamiseks vajalike muude hambaravitööde maksumus. Kohus lähtub sellest, et kuna ei ole antud proteeside täpsemat hinda, vaid küllalt suur hinnavahemik, mis proteesid võivad maksta, siis õiglane on määrata hüvitise suurus pigem väiksemas võimalikus summas, mis hinnakalkulatsiooni järgi proteesimiseks kulub. Neist tõenditest nähtuvalt on tsiviilhagis esitatud taotlus 1400 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks põhjendatud ja seega on maakohtu lõppjäreldus hagi nimetatud osas rahuldamisest õige.
  4. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
  5. oktoobri 2017 otsuse osaliselt, s.o R. Grosmelderilt menetluskuludena välja mõistetud DNA-ekspertiiside tasu suuruse osas. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse ja mõistab R. Grosmelderilt DNA-ekspertiiside tegemise kuluna välja 1083 eurot. Kaitsja apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, jättes süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.