Obsah (12)

§ 4062§ 113§ 415§ 76§ 101§ 100§ 108§ 416§ 401§ 397§ 94§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2019, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilasja number 2-10-57660 Tsiviilasi Bigbank AS

§ 4062mõttes (või ka kostja viidatud Ts

ÜS § 86 mõttes), oleks pidanud krediidi kulukuse määr ületama lepingut sõlmides 60,57%. Tagaseljaotsuse tegemise ajal ja ka praegu kehtiva

§ 113

lg 1 lause 3 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus intressimääraga võrdsustatud viivist. Hageja teatas kohtule, et 29.05.2019 laekus võlgnevuse katteks 916 eurot. Hageja arvestab laekumist vastavalt

§ 415

lg-le 2 ehk 581.60 eurot on arvestatud menetluskulu katteks ja ülejäänu põhivõla katteks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Esmalt võtab kohus seisukoha kostja 25.07.2019 taotluse kohta jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Kohus leiab, et kostja taotlus asja läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasja nr 2-10-57660 12.03.2019 kohtumääruse p-s 17 märkinud, et laenulepingu üldtingimuste punktis 10.2 leppisid pooled kokku asja lahendamises Tartu Maakohtus. 3 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 71 kohaselt võivad pooled seaduses ettenähtud juhtudel ja korras sõlmida kohtualluvuse kokkuleppe. Hagi esitamise ajal 18.11.2010 kehtinud Brüsseli I määruse art 16 lg 2 järgi tuleb tarbija vastu kohtusse pöörduda üldjuhul tarbija alalise elukoha riigis. Määruse art 17 p 3 järgi võib tarbijalepingute kohtualluvuse sätetest kõrvale kalduda muu hulgas kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud tarbija ja teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle riigi liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Poolte vahel XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingute üldtingimuste punkti 10.2 teises lauses sisaldub kokkulepe, et juhul kui krediidisaaja või käendaja asub pärast lepingu sõlmimist elama välisriiki või krediidisaaja või käendaja elukoht ei ole hagi esitamisel teada, kuuluvad vaidlused käesoleva kokkuleppe alusel lahendamisele Tartu Maakohtu Tartu kohtumajas. Seega on kohtualluvuse kokkulepe sõlmitud just TsMS § 104 lg 3 p 2 nimetatud juhuks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.11.2012 määrus nr 3-2-1-123-12, p 10). Eeltoodust tulenevalt, kuna kostja elukoht oli hagi esitamise ajal välisriigis (XXX), siis lähtuvalt üldtingimuste punktist 10.2, Brüsseli I määruse art 17 p-st 3 ja TsMS § 104 lg 2 p-st 3 on Tartu Maakohus pädev vaidlust lahendama.
2. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
3. Hageja ja tarbijast kostja sõlmisid XX.XX.XXXX tarbijakrediidilepingu nr XXX . XX.XX.XXXX kokkuleppega nr 1 suurendati krediidisummat 25 000 krooni võrra ja lepingutingimusi. Tegemist on võlaõigusseaduse (

) 402 § 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Hageja on palunud kostjalt hageja kasuks välja mõista 5956.26 eurot, millest 3146.98 eurot on tagastamata krediidisumma, 369.60 eurot intress, 48.57 eurot võla sissenõudmiskulu ja 2391.10 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning alates 19.11.2010 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 24,74% tagastamata krediidisummalt aastas. 12. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, kas kostja on ka reaalselt laenu saanud ning XX.XX.XXXX kokkuleppe näol oli tegemist rahatu tehinguga, millega refinantseeriti XX.XX.XXXX sõlmitud tarbijakrediidilepingut. Kohus leiab, et hageja esitatud internetipanga kuvatõmmisega on tõendanud, XX.XX.XXXX kandis BIG AS Helena Matikainenile üle täiendava 24 700 krooni. Vastavalt sõlmitud lepingule arvestati 300 krooni lepingu sõlmimise tasuks. Seega kandis hageja kostjale reaalselt raha üle. Ülekannet tõendava kuvatõmmisega on ümber lükatud kostja väide, et tegemist oli rahatu tehinguga.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning seda nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal.

§ 101

lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse 4 rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (

§ 100

).

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 416

lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kostja ei ole vastu vaielnud vähemalt kolme osamakse tasumisega viivitamisele. Hageja on kostjale saatnud 02.10.2007 lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 24.10.2007 lepingu ülesütlemise teate, seega on ülesütlemise vorminõuded täidetud ja leping on kehtivalt üles öeldud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

§ 401lg 3 ja § 396 lg 1 alusel laenu tagastamist.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhivõlgnevuse 3146.98 euro väljamõistmiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. 14. Kostja on vastu vaielnud kohaldatavale intressimäärale.

§ 397

lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning laenuandjal on enda majandustegevuses õigus otsustada, missuguse intressiga ta laenu annab. Intress

§ 94lg 1 mõttes on tasu raha kasutamise eest.

Poolte vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal lepingus sätestatud tähtaja jooksul raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud. Raha maksmise kohustuse rikkumisel on rikkumise vabandatavus üldjuhul välistatud. Kohtu hinnangul vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Riigikohus on intressimäära puhul leidnud, et kokkulepe võib olla tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Kuigi vaidlusele ei saa kohaldada 01.05.2009 jõustunud TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatut, võib kohus sellest juhinduda, hindamaks kostja väidet intressi ülemäärase suuruse ja heade kommete vastasuse ja tühisuse kohta. TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kokkuleppe nr 1 sõlmimise ajal juunis 2007 oli keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,19% (vt http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981). Poolte vahel sõlmitud lepingus on krediidi kulukuse määraks märgitud 41,42% aasta kohta. Järelikult ei ületa võlgnikuga sõlmitud lepingu krediidikulukuse määr Eesti Panga poolt avaldatud keskmist krediidi kulukuse määra ulatuses, mille tõttu oleks vastastikuste kohustuste tasakaal väljas nii ulatuslikult, et intressimäära kokkulepet saaks lugeda tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel. Hageja nõutav intress ei ole ülemääraselt kõrge ega kahjusta kostjat ebamõistlikult. Seega on hagejal õigus nõuda lepingu ülesütlemiseni tasumata intressimaksete tasumist lepingus kokkulepitud määras ehk 369.60 eurot. 15. Kostja on vastu vaielnud ebamõistlikult suurele viivisenõudele. 5

§ 113

lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (18.10.2010 kehtinud red.). Hageja viivisenõude aluseks on ka TsMS § 367 (st viivis, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud). Hageja taotleb 18.10.2010 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist 2391.10 eurot ja alates 19.11.2010 kuni tagastamata põhivõla täieliku tasumiseni 24,74% tagastamata põhivõlalt aastas. Perioodil 19.11.2010 kuni kohtuotsuse tegemise ajani 27.11.2019 oleks edasiulatuv viivis 7025.32 eurot. Seega oleks viivise nõue kokku 9416.42 eurot, mis ületab põhinõuet (3146.98) ligi kolmekordselt. Kohus leiab, et

§ 113

lg 8 alusel tuleb kostja taotlus viivise vähendamiseks osaliselt rahuldada.

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus jätab välja mõistmata viivise, mis ületab põhinõude suurust. Võlgnevuse kestuse tõttu on viivis kasvanud ebaproportsionaalselt suureks ning ei kanna enam kompensatsioonilist ja kahju vähendavat eesmärki. Kohus leiab, et õiguskaitsevahendi kasutamine võib teatud juhtudel olla ebaproportsionaalne ja hea usu põhimõttega vastuolus. Viivisenõude eesmärk on hüvitada võlausaldajale kahju, mis tuleneb lepingurikkumisest. Kohtu hinnangul ei ole hageja kahju tekkimist sellises ulatuses tõendanud. Eeltoodust tulenevalt piirab kohus viivise väljamõistmist põhivõla summaga.

1. Hageja nõue võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks on põhjendatud. Krediidilepingu põhitingimustes on viidatud, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S. Kõnealuste üldtingimuste p 6.1 kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas sätestatud määras. Hageja nõuab võla sissenõudmisega seotud kulusid 48.57 euro ulatuses. Hageja on saatnud kostjale lepingu kehtivuse ajal kaks meeldetuletuskirja, ühe lepingu ülesütlemise hoiatuse, ülesütlemisavalduse ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kohtu hinnangul tuleb kostjal hagejale hüvitada sissenõudmiskulud 48.57 euro ulatuses.
2. Hagejale on
3. aastal Rootsis toimunud täitemenetluse raames laekunud võlgnevuse katteks 916 eurot. Hageja väitel tuleb sellest summast 581.60 eurot menetluskulu katteks ja 334.40 eurot põhivõla katteks.

§ 415

lg 2 järgi kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmisega seotud kulude, tagastamata krediidisumma ja sissenõutavaks muutunud tasumata intressi katteks. Seega on kostja oma kohustused täielikult täitnud sissenõudmiskulude (48.57 eurot) ja osaliselt tagastamata krediidisumma (867.43 eurot) osas. Kohus märgib, et 581.60 euro suurune menetluskulude nõue määrati kindlaks tagaseljaotsusega, mis on tühistatud, seega selle nõude katteks ei ole võimalik täitmist arvestada. 6 Täitmata on kostja poolt hagejale põhinõue summas 2279.55 eurot (3146.98-867.43), intressinõue 369.60 eurot ja viivisenõue 3146.98 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagiavalduse rahuldamise ulatust arvestades tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 174 lg 1 järgi. Hageja palub kostjalt enda kasuks menetluskulude väljamõistmist 675.21 euro ulatuses, sh riigilõiv 479.34 ja esindajatasu 195.87 (95.87 + 100) eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Esindajatasu suurus on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikus suuruses. Seega määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud summas 675.21 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 7