KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-19-825 Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Vallo Kariler,

§ 657lg 1 p 1).

Mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. 31.

§ 651

lg-st 1 lähtuvalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud ehk kostja apellatsioonkaebuse järgi osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja hageja apellatsioonkaebuse järgi osas, milles maakohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude summas 2208,10 eurot seonduvalt tsiviilasjas nr 2-13-31027 tasutud kuludega ja viivise nõude perioodi eest enne hagi esitamist. 32. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega, maakohtu hinnang asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud asjakohane ja jälgitav ning kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega kujundada nende pinnalt nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat seisukohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (

§ 654lg 6).

Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuste väidetele. 33. Ringkonnakohus möönab, et kostja etteheide maakohtule menetlusõiguse normi rikkumise kohta seoses 10.03.2019 kohtusse saabunud hageja menetlusdokumendis toodud väidete ja tõendite arvestamisega on osaliselt põhjendatud, kuid see ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus määras 04.03.2019 määrusega poolte nõusolekul asja arutamise kirjalikus menetluses ja andis pooltele tähtaja 18.03.2019 avalduste ja seisukohtade esitamiseks ning teatas kohtuotsuse kuulutamise aja 8

(12)17.04.2019. 04.03.2019 määruse sisust ja lühikestest tähtaegadest tulenevalt saanuks pooled esitada ainult selliseid dokumente, mis ei oleks tinginud vajadust anda vastaspoolele õigust nendele vastata ja omakorda tõendeid esitada. Pooled võisid seega esitada menetlusdokumentides üksnes õiguslikke seisukohti. Kolleegiumi jaoks on aga küsitav, kas pooled said või pidid maakohtu 04.03.2019 määrusest aru saama, et eelmenetlus oli lõppenud ja tõendeid enam esitada ei saanud, kuna maakohus seda pooltele sõnaselgelt ei selgitanud. Tavapäraselt selgub alles pärast kostja poolt hagile vastamist, kas ja milliseid väiteid on vajalik tõendada, sest alles siis saab hageja teada, kas kostja võtab hageja esitatud faktilised väited asjaolude kohta omaks või mitte. Kostja omaksvõtu korral pole hagejal vajalik oma väiteid tõendada (

§ 231

lg 2).

§ 237

lg 1 järgi annab kohus eelmenetluses menetlusosalistele tähtaja tõendite esitamiseks. Sellise tähtaja määramise eesmärgiks on see, et pooled täpselt teaksid, millal peavad nad tõendid esitama ja pärast määratud tähtaega esitatud tõendid võib kohus jätta vastu võtmata. Seega on maakohus juhtinud menetlust viisil, kus pooltel ei olnud võimalik aru saada, millal oli veel võimalik esitada oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks tõendeid ja millal lõppes eelmenetlus. 34. Kuigi hageja seisukohad koos hagiavalduse asjaolude täienduste ja tõenditega esitati kohtusse pärast 04.03.2019 määruse tegemist, ei jätnud maakohus otsuses uute asjaolude ja tõenditega arvestamata.

§ 330

lg 3 järgi pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse

§-s 331 sätestatud juhul ja korras.

§ 331

lg 1 kohaselt saaks kohus jätta avalduse menetlemata üksnes juhul, kui see põhjustaks kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Toimiku materjalidest nähtuvalt saabus hageja menetlusdokument kohtusse 10.03.2019. Kostja taotles 18.03.2019 menetlusdokumendis hageja 10.03.2019 esitatud väidete ja tõendite arvestamata jätmist. Kolleegium märgib, et uute asjaoludega ja tõenditega arvestamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kohus saab esitatut arvestada, kui see ei põhjusta menetluse viibimist ja esitatud asjaolud ja tõendid on olulised asja õigeks lahendamiseks, kuid hilinemisega esitatuga arvestamine ei tohi vastaspoolele tulla üllatusena ja tal peab olema võimalik väidetele vastata ja esitada tõendeid. Kostja ei taotlenud oma 18.03.2019 menetlusdokumendis täiendava tähtaja andmist oma seisukohtade või tõendite esitamiseks ega vajadusel kohtuotsuse kuulutamise edasilükkamist. Kostja esitas ainult menetlusliku vastuväite asjaolude ja tõendite hilinemisega esitamise kohta. Maakohtule saab ette heita, et kohus ei teavitanud kostjat hageja 10.03.2019 esitatud asjaolude arvestamisest ja tõendite vastuvõtmisest, mistõttu ei olnud kostja teadlik, kas maakohus võtab hageja esitatud tõendid vastu või mitte. Maakohtu nimetatud eksimus ei anna siiski põhjust otsust tühistada, sest kostja on saanud apellatsioonkaebuses hageja väidetele sisuliselt vastu vaielda ja oma seisukohad esitada. Kostja ei ole apellatsiooniastmes kasutanud oma võimalust maakohtu poolt menetlusnormide rikkumise tõttu avada vastuväidete esitamise ja tõendamise menetlust. Ka ringkonnakohtu istungil pärast menetlusliku olukorra selgitamist ei taotlenud kostja, et talle antaks võimalus esitada täiendavalt tõendeid. 9

(12)

Järgnevalt analüüsib kolleegium poolte väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nõude tsiviilasjas nr 2-13-31027 tasutud menetluskulude kui kahju välja mõistmiseks, samuti tsiviilasjades nr 2-13-31027 ja nr 2-13-15550 tasutud kuludelt viivise välja mõistmiseks. Hageja leiab, et olukorras, kus kostja jättis hageja esindajana enda vastu nõude esitamata, rikkus ta lojaalsuskohustust ja viivis on käsitletav kahjuna. Hageja hinnangul võiks see nõue olla materiaalõiguslikult rahuldatav TsÜS § 37 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2 alusel. Kostja heidab maakohtule ette, et otsusest ei selgu ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude rahuldamise eeldused.
Maakohus kvalifitseeris hageja nõude juhatuse liikme tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudena ÄS § 187 lg 2 alusel ja seda ei ole pooled kaebustes vaidlustanud. Kolleegium nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja on enda õigusabikulude ja muude isiklike menetlustega seotud kulude hageja arvelt tasumisega rikkunud ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Korralik ettevõtja ei tasu oma isiklikke kulutusi äriühingu arvelt. Hageja majandustegevusega seostamatute ja majanduslikult põhjendamatute kostja isiklike kulude kandmisega on hagejale tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1). Hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhul, kui kostja ei oleks tasunud hageja arvelt oma isiklikke kulusid, ei oleks hagejale kahju tekkinud.
Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjendanud oma järeldusi, miks on osad hageja arvelt tehtud kulutused kostja enda huvides ja osad hageja huvides (tsiviilasi nr 2-13-31027). Ebaõige on kostja väide, et menetlusega nr 2-13-15550 seotud kulud olid äriühingu tegevusega seotud ja äriühingu tegevuseks vajalikud. Osanikevahelist kohtumenetlust tulenevalt äriühingu osadega toimunud tehingutest ei saa pidada äriühingu huvides toimuvaks. Sellised vaidlused on tavapäraselt osanike isiklikes huvides ja kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks teha vastupidise järelduse.
Hagimenetlus on võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Hagiasjas otsustavad pooled

§ 5

lg-test 1 ja 2 lähtuvalt ise tõendite esitamise üle, pooled peavad vastavalt

§-le 230 tõendama oma väiteid. Kohus lahendab asja poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendanud, et tsiviilasjas nr 2-13-31027 hageja kantud kulu tekkis tegelikult kostja kui hageja juhatuse liikme süül põhjusel, et kostja rikkus hageja üldkoosoleku kokkukutsumise korda, mille tõttu hageja vastu esitatud hagi rahuldati. Hageja arusaam, et käesolevas menetluses piisab asjaolude tõendamiseks üksnes teises tsiviilasjas jõustunud otsusele viitamisest, on ekslik. Hageja esitas esmakordselt 10.03.2019 menetlusdokumendis väite, et seonduvalt menetlusega nr 2-13-31027 on kostja tekitanud kahju sellega, et just tema hageja juhatuse liikmena rikkus osanike koosolekul otsuste vastuvõtmisel protseduurireegleid, mille tõttu hageja vastu esitatud hagi rahuldati. Kostja vaidles 18.03.2019 vastuses hageja nõudele vastu ja väitis mh ka, et hagi on tõendamata. Hageja ei ole pärast kostja vastuse saamist soovinud esitada 10

(12)tõendeid. Samuti ei ole ta koos apellatsioonkaebusega esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks. Kolleegium märgib, et hagejal oli menetluses juriidilise haridusega esindaja, kellel peaks eelduslikult olema teada, et hagimenetluses peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele pool tugineda soovib, ja kohus ei saa ise tõendeid koguda, isegi kui tegemist on arvutivõrgus avalikustatud kohtulahendiga.

Seoses viivise nõudega selgitab ringkonnakohus järgmist. Hagimenetluses otsustab hageja, kas ja mis nõude ta esitab ning mis asjaoludele ta oma nõude rajab. Kui hageja ei raja maakohtus oma hagi mingitele konkreetsetele asjaoludele, ei saa ta oma hagi alust apellatsioonimenetluses laiendada. See, kui hageja esitab kostja vastu kahju hüvitamise nõude hagis esitatud alustel, ei tähenda, et hageja saaks oma hagi apellatsioonimenetluses laiendada ka sellisele väidetavale kahjule, millele hageja maakohtu menetluses ei tuginenud. Sellel põhjusel ei ole ringkonnakohtul võimalik arvestada ega lahendada hageja nõudeid ja väiteid, mis seonduvad käsitlusega, et hageja poolt nõutav viivis on samuti talle tekkinud kahju.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus viivise väljamõistmisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, sh on kohus põhjendatult kohaldanud viivise välja mõistmisel VÕS § 113 lg 2 ja mitte VÕS § 82 lg 7, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab. Kuna tegemist on kahju hüvitamise nõudega ja kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja on kostjalt nõudnud kahju hüvitamist enne hagi esitamist, siis on VÕS § 113 lg 2 esimese lause järgi põhjendatud viivise väljamõistmine alates hagi esitamisest.
Kostja hinnangul ületas maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire, kui arvestas kostja 18.03.2019 menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 1 tunni. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

§ 175lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja hindamine, on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 09.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus kostja poolt vaidlustatud kostja lepingulise esindaja õigusabiteenuse osutamise ajakulu osas, arvestades menetlusdokumentide sisu, mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. 42. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna mõlema poole 11

(12)apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus

§ 171lg 1 alusel apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

18.12.2019 esitasid pooled ringkonnakohtule kompromissi, millele olid alla kirjutanud hageja juhatuse liige DD ja kostja, palusid selle kinnitada, maakohtu otsuse tühistada ja tsiviilasja menetluse lõpetada. 19.12.2019 esitasid hageja juhatuse liige UU ja lepinguline esindaja Ave-Pirjo Paluvere ringkonnakohtule avalduse, milles võtsid kompromissilepingu tagasi, kuna kompromissi sõlmimiseks puudus hageja juhatuse otsus ja see oli ekslikult esitatud. Kostja palus vaatamata hageja poolt kompromissi tagasi võtmisele kompromissi kinnitada.
Riigikohus on selgitanud, et seni, kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb kolleegiumi hinnangul

§-s 4 sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata

§ 4lg 2 järgi menetluse käik (tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12 tehtud määruse p 14).

Seoses hageja poolt kompromissi tagasi võtmisega ja selle kinnitamise avaldusest loobumisega jätab ringkonnakohus

§ 430lg-te 3 ja 4 järgi kompromissi kinnitamata.

Kolleegiumi arvates ei ole võimalik kinnitada kompromissi tingimustes, kus poolte vahel on kompromissi esemeks oleva õigussuhte üle jätkuvalt vaidlus. Kompromissi kinnitamine eeldab, et poolte vahel on saavutatud üksmeel kompromissi sõlmimise ja selle tingimuste osas. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Vallo Kariler Mati Maksing 12