Obsah (5)

§ 108§ 152§ 155§ 104§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1835 Määruse kuupäev 6. jaanuar 2020 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühingu kaebus Lüganuse Vallavolikogu 3

) § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kaebaja selgitas, et ta esitas

1. oktoobril 2019 Lüganuse Vallavolikogule ettepaneku tühistada Lüganuse Vallavolikogu
2. aprilli
3. a otsuse nr 158 punkt 1.4 ja kanda kaebaja kõnealuse ehitise omanikuna ehitisregistrisse. Kaebaja teavitas Lüganuse Vallavolikogu ja Vallavalitsust sellest, et on esitanud kohtule kaebuse. Lüganuse Vallavolikogu tunnistas kehtetuks oma
4. aprilli
5. a otsuse nr 158 punkti 1.4 ja Lüganuse Vallavalitsus kandis kaebaja kõnealuse ehitise omanikuna ehitisregistrisse. Kaebaja palus, et kohus tagastaks talle kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 30 eurot ning jätaks

§ 108lõike 6 alusel vastustaja kanda kaebaja menetluskulud 440 eurot.

1. Vastustaja nõustus
2. detsembri
3. a seisukohas menetluse lõpetamisega. Vastustaja leidis, et kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Lüganuse Vallavolikogu
4. aprilli
5. a otsuse nr 158 punkti 1.4 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid asjaolust, et
6. septembril 2019 esitas kaebaja vastustajale ehitise ostu-müügilepingu, millest nähtus, et kaebaja soetas kõnealuse ehitise
7. aastal. Pärast lepingu esitamist käis Lüganuse Vallavalitsuse maaspetsialist asjaolusid uurimas Rahvusarhiivi Rakvere uurimissaalis. Ilmnes, et vastustajal ei olnud alust kaebajale kuuluvat ehitist peremehetuks tunnistada ja hõivata. KOHTU SEISUKOHT 6.

§ 152

lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kui

§ 152

lõike 1 punktis 4 nimetatud asjaolu ilmneb enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (

§ 152lõige 3).

Lüganuse Vallavolikogu otsustas

1. oktoobri
2. a otsusega nr 215 tunnistada kehtetuks oma
3. aprilli
4. a otsuse nr 158 punkti 1.
5. Samuti on kaebaja märgitud ehitisregistris kõnealuse ehitise omanikuks. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi saavutanud. Kaebaja ei ole taotlenud vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekut ning kohtu hinnangul ei ole see kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik. Eeltoodut arvestades lõpetab kohus praeguse asja menetluse

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Kuna kohus ei ole kaebust menetlusse võtnud, lõpetab kohus menetluse kaebust menetlusse võtmata. 7. Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel (

§ 155lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).

2 3-19-1835 8. Menetluse lõpetamise tõttu tuleb kaebajale kaebuse eest tasutud 30-eurone riigilõiv tagastada (

§ 104lõike 5 punkt 4).

Kaebajal tuleb kohtule teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta soovib riigilõivu kandmist. Kohus kannab riigilõivu kaebaja näidatud kontole pärast praeguse määruse jõustumist. 9. Üldreegel on, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108

lõige 4).

§ 108

lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtupraktikas on leitud, et ka menetluse lõpetamise korral menetluskulude jagamise üle otsustamisel on kohtul õigus juhinduda

§ 108

lõikest 11, mis sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-1832). Kaebaja palus, et kohus mõistaks

§ 108

lõike 6 alusel vastustajalt välja kaebaja menetluskulud (õigusabikulud) 440 eurot. Kohtu hinnangul saab kaebaja õigusabikulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks (

§ 109lõige 6).

Vastustaja selgitas, et Lüganuse Vallavolikogu

1. aprilli
2. a otsuse nr 158 punkti 1.4 kehtetuks tunnistamine ja kaebaja kandmine ehitisregistrisse kõnealuse ehitise omanikuna ei olnud tingitud kohtule kaebuse esitamisest, vaid asjaolust, et
3. septembril 2019 esitas kaebaja vastustajale ehitise ostu-müügilepingu, millest nähtus, et kaebaja soetas kõnealuse ehitise
4. aastal. Pärast lepingu esitamist käis Lüganuse Vallavalitsuse maaspetsialist asjaolusid uurimas Rahvusarhiivi Rakvere uurimissaalis. Ilmnes, et vastustajal ei olnud alust kaebajale kuuluvat ehitist peremehetuks tunnistada ja hõivata. Kohtu hinnangul oli vastustajal
5. septembrist 2019 kuni kaebuse esitamiseni (s.o
6. septembrini 2019) piisavalt aega, et asjaolud selgeks teha ja Lüganuse Vallavolikogu
7. aprilli
8. a otsuse nr 158 punkt 1.4 kehtetuks tunnistada. Vastustaja tunnistas viidatud punkti kehtetuks aga alles
9. oktoobril 2019, st pärast kaebuse esitamist. Selline vastustaja käitumine ei tekita kohtus veendumust, et viidatud punkti kehtetuks tunnistamine oli tingitud ainuüksi ostu-müügilepingu esitamisest
10. septembril
11. Oma roll kõnealuse punkti kehtetuks tunnistamisel võis olla ka asjaolul, et kaebaja otsustas kohtusse pöörduda. Ei saa välistada, et kohtusse pöördumata jättes oleks osutatud punkti kehtetuks tunnistamine vähemalt veelgi viibinud. Seega leiab kohus, et Lüganuse Vallavolikogu
12. aprilli
13. a otsuse nr 158 punkti 1.4 kehtetuks tunnistamine ja kaebaja kandmine ehitisregistrisse kõnealuse ehitise omanikuna võis olla tingitud koostoimes nii vastustajale
14. septembril 2019 ostu-müügilepingu esitamisest kui ka kohtule kaebuse esitamisest. Seda arvestades peab kohus õiglaseks, et kaebaja menetluskuludest jääb pool vastustaja kanda ja teine pool kaebaja enda kanda. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 220 eurot ning jätab kaebaja ülejäänud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 3