Obsah (6)

§ 38§ 702§ 35§ 40§ 704§ 70

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-930 Otsuse kuupäev 20. detsember 2019 Kohtunik Haldusasi Juhan Siider Raini Tsäko kaebus Keskkonnainspektsioon

) § 706 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 8 lg 1 alusel sunniraha 250 eurot (tl 11-13). KKI viis

1. aprillil 2019 läbi järelkontrolli ning tuvastas, et ettekirjutus nr 233 on täitmata. KKI koostas objekti kontrollimise protokolli nr 1087337, milles tegi otsustuse rakendada kaebajale sunniraha 250 eurot.
2. Kaebaja esitas
3. mail 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada KKI
4. detsembri
5. a ettekirjutuse nr
6. Samuti palub kaebaja keelata KKI-l sunnirahaga 250 eurot seoses täitekorralduse andmine kohtutäiturile või, juhul kui täitemenetlus on juba algatatud, kohustada KKI-d esitama asjakohase täitemenetluse lõpetamise avaldus.
7. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada vaidlustatud otsuse täitmine ja keelata ettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha rakendamine.
8. Tartu Halduskohus võttis kaebuse
9. mai
10. a määrusega menetlusse ning peatas KKI
11. detsembri
12. a ettekirjutuse nr 233 täitmise ja keelas sunniraha rakendamise kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
13. Kohus vaatas asja läbi
14. novembril 2019 kohtuistungil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
15. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 7.
16. Kõnealune suitsuahi paigaldati
17. a juunis. Seega tuleb otsustada selle üle, kas suitsuahi on ehitis, enne
18. juulit 2015 kehtinud ehitusseaduse alusel. Ehitusseaduse § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi
19. veebruari
20. a otsuses nr 3-3-1-80-10 toodud seisukohale, mille kohaselt ei piisa asja ehitisena määratlemisel sellest, et tuvastada, kas asi on rajatud inimtegevuse käigus ning kas ja kuidas on see teisaldatav. Oluline on asja ehitisena määratlemisel arvestada ka asja põhilisi tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest. Paigaldatud suitsuahi ei erine teistest mobiilsetest suitsuahjudest millegi muu kui selle poolest, et ta on kohtkindlalt ühendatud. Kaebaja on seisukohal, et suitsuahi on olemuselt toode, mitte ehitis. Suitsuahi ei ole ehitis ka alates
21. juulist 2015 kehtima hakanud ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 1 kohaselt. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirja kohaselt hõlmab ehitise mõiste ka tooteid üksnes tingimusel, et neid kasutatakse nagu tavapäraseid ehitisi. 7.2.

§ 38

lg 4 p 11 sätestab, et ehituskeeld ei laiene tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele. Vaidlust ei saa olla, et kinnistu asub

§ 38lg 1 p 3 mõistes tiheasustusalal.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ehitusjoon võrdub mõttelise joonega, mis on tõmmatud 2 3-19-930 veekogule kõige lähemal asuvate ehitiste vahele. Nii kaebajale kuuluval kinnistul kui ka naaberkinnistutel olid enne suitsuahju paigaldamist ehitatud välja piirdeaiad ning vahetult piirdeaedade ääres maismaa poole on ka täiendavaid ehitisi. Piirdeaiad on ehitisteks nii ehitusseaduse (§ 16 lg 1 p 3) kui ehitusseadustiku mõistes (§ 47 lg 4 ja Lisa 2 lk 7).

§ 38lg 4 p 1 järgi ei kohaldu ehituskeeld hajaasustuses õuemaale ehitamisele.

Kaebaja leiab, et tiheasustusalal markeerib õueala piirdeaed. 7.3. Ettekirjutus suitsuahju lammutamiseks on põhjenduste kohaselt antud KorS § 28 lg 1 ja

§ 702lg 1 alusel. Samas ei tulene Kor

S-st ega

-st sisulist alust ehitise lammutamise ettekirjutuse tegemiseks. Sellise ettekirjutuse saab teha EhS § 132 lg 3 alusel. Tegemist on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 mõistes kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse tegemisel on kaalutlusõiguse reegleid rikutud. 7.

1. Vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg-tes 1 j a 2 sätestatud ärakuulamiskohustust. Kaebajale määrati ebamõistlikult lühike tähtaeg täiendavate seisukohtade esitamiseks, mille pikendamisest vastustaja keeldus. 7.
2. Vaidlustatud ettekirjutus on nõuetekohaselt põhjendamata. Arvestamata on jäetud järgmiste oluliste asjaoludega: suitsuahi ei mõjuta mingil viisil looduskooslusi Porijõe kaldal ega kahjusta loodust; suitsuahi ei ole ohtlik; suitsuahi asub piirdeaiaga ümbritsetud kinnistul, millel ei saa nagunii liikuda metsloomad ega võõrad inimesed; suitsuahju paigaldamisest on möödunud ligi neli aastat ning kaebaja on hooldanud Porijõe äärset ala. 7.
3. Sunniraha rakendamine ettekirjutuse täitmise tagamiseks on õigusvastane, kuna ettekirjutust ei olnud kaebajale eelnevalt teatavaks tehtud. 7.
4. Lammutamine saaks olla õigustatud üksnes olukorras, kui puuduvad mistahes kaalukad argumendid ehitise säilitamiseks. Ettekirjutuse põhjendustest ei nähtu, et ettekirjutuse tegemise oleks suitsuahju seadustamise küsimust kaalutud.
5. Vastustaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 8.1.

§ 35

lg 1 p 2 kohaselt on veekogu kaldal ehituskeeluvöönd, kus

§ 38lg 3 järgi on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

Porijõe veepeegli pindala on 298 ruutkilomeetrit, mistõttu on seal kalda ehituskeeluvööndi laiuseks 50 m.

§ 40

kohaselt võib kalda ehituskeeluvööndi vähendamine toimuda planeerimismenetluse käigus Keskkonnaameti nõusolekul. 8.

1. Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et vaidlusaluse rajatise osas tuleks tulnud tuvastada selle kinnistule paigutamise aeg ning haldusakti koostamisel lähtuda varasema ehitusseaduse normidest. Tuleb lähtuda seadusest, mis kehtis haldusakti andmise ajal. 8.
2. Konkreetne suitsuahi on rajatis ehitusseadustiku § 3 lg 1 ja 2 mõttes, kuna see on inimtegevuse tagajärjel tekkinud kindlasse kohta, sellel on kindel eesmärk tekitada soojustingimusi, selle asukoht on kindlalt määratud ja püsiv ning seda on võimalik eristada teistest asjadest. 8.
3. Vastavalt

§ 38

lg 4 p-le 6 ei laiene ehituskeeluvööndis ehituskeeld piirdeaedadele.

§ 38

lg 4 p 1¹ sätestab, et ehituskeeld ei laiene tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem välja kujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehituse püstitamisel. Ehitusjoon nimetatud sätte mõistes saab kujuneda tiheasustusalal üksteisega lähestikku paiknevate õiguslikul alusel püstitatud hoonete baasil, mitte kinnistuid ümbritsevate piirdeaedade järgi. 8.5. Vastustaja ei ole rikkunud diskretsioonireegleid. Haldusmenetluses on välja selgitatud vajalikud olulised asjaolud ja ettekirjutus on nõuetekohaselt põhjendatud. Kaebaja seadusevastaselt teostatud erahuvi ei õigusta

§-s 34 sätestatud avaliku huviga mittearvestamist. 3 3-19-930 8.

1. Vastustaja ei ole rikkunud ärakuulamiskohustust. Vastustaja pikendas kaebajale antud vastamistähtaega kaks korda ja keeldus kaebajale vastamistähtaega pikendamast kolmandat korda. 8.
2. Kogu kaebuse esitajaga peetud kirjavahetus on käinud läbi tema ühe meiliaadressi. Kõik KKI poolt sellele aadressile nii enne kui pärast vaidlustatud ettekirjutuse edastamist saadetud kirjad on kaebuse esitaja kätte saanud ja neile ka vastanud. Seepärast ei pea vastustaja eluliselt usutavaks, et kaebaja sai talle tehtud ettekirjutusest teada alles
3. mail 2019 sunniraha määramise otsusega, mitte aga
4. detsembril 2018, mil talle tegelikult ettekirjutus edastati. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole tähtaegne. 8.
5. Ettekirjutuse kehtivusest ei tulene kaebaja jaoks erilisi kahjulikke tagajärgi. Ehituskeeluvööndis suitsuahju kui ebaseadusliku ehitise omamine ei saa kaebajale olla eluliselt vajalik. 8.9.

-s sätestatud ehitamise keeld on ehituskeeluvööndisse rajatud konkreetse suitsuahju suhtes absoluutne. Ehitis kuulub igal juhul likvideerimisele, sest ükski

§ 38

lõigetes 4 ja 5 märgitud eranditest eelnimetatud suitsuahju rajamiseks ehituskeeluvööndisse ei kohaldu. Tähtsust ei oma küsimus, kas õigusvastaselt rajatud suitsuahi on või ei ole ehitisena ohtlik kaebajale, naabritele või metsloomadele. KOHTU SEISUKOHT

1. Vastustaja on palunud kohtumenetluse lõpetada, sest kaebaja ei ole tema hinnangul järginud kaebetähtaega. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid vaidlustatud ettekirjutuse kättetoimetamise kohta kaebajale enne kaebuses märgitud kuupäeva. Keskkonnainspektsioon tegi Kambja vallas Mõisniku tn 58 asuva suitsuahju lammutamisettekirjutuse
2. detsembril 2018 ning edastas selle kaebajale elektrooniliselt. HMS § 27 lg 1 esimene lause näeb ette, et dokumendi elektroonilise kättetoimetamise korral tehakse dokument kättesaadavaks asjakohases infosüsteemis või Eesti teabeväravas või saadetakse menetlusosalise elektronposti aadressil. Sama paragrahvi lg-s 2 on esitatud tingimused, millal saab elektrooniliselt kättesaadavaks tehtud või edastatud dokumendi kättetoimetatuks lugeda. Dokumendi kättetoimetamist tuleb tõendada vastustajal. Vaidlust ei ole selles, et vastustajal puudub nimetatud loetelu punktis 2 sätestatud kättesaamiskinnitus, samuti on täitmata teised eeldused. Väheoluline ei ole asjaolu, et ka varasemas menetluses puudusid osade elektrooniliselt saadetud dokumentide kättesaamiskinnitused (nt 31.01.
3. ning 11.07.
4. saadetud kirjad) ning vastustaja oli sellest teadlik (vt vaidlustatud ettekirjutuse lk 3, tl 20). Seega ei saa vastustaja tugineda asjaolule, et varasemalt on kaebaja kõik tema elektronpostile saadetud kirjad kätte saanud. Seetõttu ei saa ka eeldada, et kaebaja sai
5. detsembri
6. a otsuse kätte. Olukorras, kus vastustajale ei laeku kättetoimetamist kinnitavat dokumenti, ei saa vastustaja jääda passiivseks, vaid haldusorganil tuleb sellisel juhul kasutada alternatiivseid dokumendi kättetoimetamise viise. Kohus on seisukohal, et arvestades haldusmenetluse pikkust ning seda, et vastustaja ei kasutanud ettekirjutuse kättetoimetamiseks alternatiivseid viise ning samuti asjaolu, et ka varasemalt esines dokumentide elektroonilisel saatmisel kättesaamisraskusi, ei ole kaebaja kaebetähtaega ületanud. Pärast
7. aprilli
8. a protokolli saamist võttis kaebaja mõistliku aja jooksul vastustajaga ühendust ning palus edastada ettekirjutuse, mida vastustaja ka
9. mail 2019 tegi (tl 9 ja 47). Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule
10. mail 2019 ehk samuti mõistliku aja jooksul. Seega ei ole kaebaja HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud tingimusi rikkunud ning kaebus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks. 4 3-19-930
11. Kohus analüüsib järgnevalt esmalt Keskkonnainspektsiooni
12. detsembri
13. a lammutamisettekirjutuse õiguspärasust (I), lahendab seejärel sunniraha rakendamise keelamise nõude (II) ning jagab menetluskulud (III). I
14. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti ehitise määratlemisel lähtunud ettekirjutuse tegemise hetkel kehtinud ehitusseadustikust. Olenemata suitsuahju valmimise ajast pidi haldusorgan kontrollima suitsuahju olemust ning vastavust materiaalõiguse normidele ettekirjutuse tegemise hetkel. Üksnes menetluse ajal muutunud haldusmenetlust reguleerivate õigusnormide muutumisel menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme (HMS § 5 lg 5). Seega on Keskkonnainspektsioon õigesti ehitise määratlemisel lähtunud EhS § 3 lg-st
15. Käesoleva asja lahendamisel ei ole eelnimetatud asjaolul tegelikult põhimõttelist tähendust, sest ka vana ehitusseaduse § 2 lg-s 1 sätestatud ehitise mõiste sisustamisel kasutati EhS § 3 lg-s 1 sätestatule sarnaseid kriteeriume. Uue ehitusseadustiku kehtestamisel võeti kohtupraktikas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-80-10, p 24) juurdunud kriteeriumid lihtsalt üle. Nimetatud lahendis rõhutas Riigikohus, et ehitusseaduse § 2 lg 1 järgi asja ehitisena määratlemisel on oluline arvestada ka selle asja põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamisi viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest.
16. EhS § 3 lg 1 kohaselt on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone (EhS § 3 lg 2). Kohtule esitatud piltidelt nähtub, et suitsuahi on aluspinnasega ühendatud (teisisõnu maaga püsivalt ühendatud) ning see ei ole võrdlusmaterjaliks esitatud piltidel kajastatud suitsuahjudega võrreldes kergesti teisaldatav. Suitsuahju ehitamisel on kasutatud kive, metalli ning puitu. Suitsuahju ümbritseb kivisillutis. Kuna suitsuahi on aluspinnasega ühendatud, siis ei ole selle teisaldamine abivahendeid kasutamata võimalik. Rajatis on ehitatud kinnistu omaniku (kaebaja) soovil tema poolt määratud kohta ja see püsib rajatise raskuse tõttu muutumatuna kinnistul nii kaua, kuni ehitiste omanik seda abivahendite abil ei muuda. Kaebaja suitsuahju ei ole võimalik kergesti teisaldada ja paigutada teise kohta. Pildimaterjal ei jäta kohtule kahtlust, et valminud rajatis on valminud ehitamise tulemusena. Kuigi kasutamisotstarve teisaldatavatest suitsuahjudest ei erine, siis ei ole see asjaolu ainumäärav. Oluline on, et kaebaja on soovinud kinnistada suitsuahju konkreetsesse kohta, on selle aluspinnasega püsivalt ühendanud ning muutnud seeläbi suitsuahju asukoha püsivaks. Just püsivus ja raskesti teiseldatavus ei võimalda suitsuahju selles asjas käsitleda asjana, mis ei ole käsitatav rajatisena. Lisaks nähtub järelkontrolli protokolli lisast 1 (pilt), et suitsuahju alust pinnast on ümberpaigutatud ning algne muruga kaetud ala on kaetud kivisillutisega ning selle juurde on paigutatud ka püsivalt suitsuahi. Pinnase ümberpaigutamine ning maaga püsivalt ühendatud suitsuahju ehitusviis kinnitavad, et tegemist on ehitisega. Kaebaja tõlgendusega nõustudes ei oleks ka näiteks ratastel sauna puhul rataste eemaldamisel ning selle vundamendile paigutamisel või muud püsivat asukohta kinnitavat ehitusviisi kasutades asja aluspinnasega püsival ühendamisel võimalik käsitleda seda ehitisena. Selline tõlgendus oleks vastuolus EhS § 3 lg 1 mõttega ning võimaldaks väga loominguliselt eirata ehitamisele ette nähtud nõudeid ja keelde. Kohtupraktikas on näiteks ka maaga püsivalt ühendatud kiike peetud rajatiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu
17. detsembri
18. a otsus asjas nr 3-16-1460). Kaebaja kinnistule ehitatud suitsuahju ehituslikud tunnused kinnitavad, et tegemist on ehitisega. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Mõisniku tn 85 rajatud maaga alupinnasega ühendatud suitsuahi on kaebaja tegevuse tulemusena muutunud EhS § 3 lg 1 ja 2 mõttes ehitiseks, täpsemalt rajatiseks. 5 3-19-930
19. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustajal puudus looduskaitse seaduse järgi õiguslik alus ettekirjutuse tegemiseks.

§ 704

lg 3 näeb ette, et Keskkonnainspektsioon võib kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas ning ranna või kalda ehituskeeluvööndis olevad omavolilised ehitised likvideerida. Samuti on vastustaja põhjendatult viidanud õigusliku alusena KorS § 28 lg-le 1, mille järgi ohu või korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. Keskkonnainspektsioon on selle sätte mõttes korrakaitseorgan, kelle pädevuses on riikliku järelevalve raames kõrvalda korrarikkumine (vt ka KorS § 2 lg 4, § 6 lg 1 ja

§ 70² lg 1). Kor

S § 15 lg-st 1 tulenevalt vastutab avaliku korra eest isik, kes on põhjustanud ohukahtluse või ohu, rikub avalikku korda või on põhjustanud sellise olukorra tekkimise võimaluse, mille realiseerumisel tekib oht või ohukahtlus. Seega näeb seadus üldjuhul ette nn käitumisvastutuse ehk avaliku korra eest vastutab konkreetne isik, kelle tegevus või tegevusetus põhjustas ohu või korrarikkumise. Praegusel juhul tähendab see, et avaliku korra eest vastutab kaebaja. 14.

§ 38

lg 1 p 4 järgi on üle 25 ruutkilomeetrise suuruse valgalaga jõel ehituskeeluvööndi laiuseks rannal või kaldal 50 meetrit. Kaebaja kinnistu asub tiheasustusalal. Kambja Vallavolikogu

1. novembri
2. a otsusega nr 51 „Kambja valla üldplaneeringu kehtestamine endise Ülenurme valla territooriumi osas“ (elektrooniliselt kättesaadav: https://www.kambja.ee/uldplaneering) vähendati Porijõe läänekalda ehituskeeluvööndit 30 meetrini. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluv vaidlusalune suitsuahi asub piirdeaia lähistel ning ehituskeeluvööndis, ca 10-20 m kaugusel veepiirist. Kohtule esitatud materjalidest tulenevalt ning lähtudes veeseaduse § 118 lg-st 2 ei ole tuvastatud, et suitsuahi asuks veekaitsevööndis.

§ 38

lg 3 järgi on ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud.

§ 38

lg 4 sätestab erandid, mil ehituskeeld ei laiene.

§ 38

lg 4 p 1¹ kohaselt ei laiene ehituskeeld tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele. 15. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud normis on ehitusjoone arvestamisel esmajärgus olulised piirkonna hooned, mitte rajatised.

§ 38lg 4 p 1¹ kasutab määratlemata õigusmõistet väljakujunenud ehitusjoon.

Kohtu hinnangul tuleb väljakujunenud ehitusjoone arvestamisel lähtuda piirkonna hoonetest, sest ehitusjoon seondub eelkõige hoonestusalaga ning üksikud rajatised ei mõjuta ehitusjoone kujunemist. Arvestades ehituskeelu eesmärki tuleb väljakujunenud ehitusjoone kindlaksmääramisel lähtuda hoonetest ning rajatised välja arvata. Vastupidisel juhul saaks ehituskeeluvööndisse piirdeaedade rajamisega oluliselt ahendada reaalset ehituskeeluvööndit, mis ei oleks

§-s 34 sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärkidega kooskõlas. Tartu Ringkonnakohus on varasemalt selgitanud, et

§ 38

lg 3 ja lg 4 p 1¹ eesmärgiks on vältida, et veekogude äärde tekiks uusi ehitisi, välja arvatud juhul, kui need kerkivad juba olemasolevate ehitiste vahele, tänu millele maastikupilt tervikuna ei muutu, sest uus ehitis ei ole siis veekogule lähemal, kui tema vahetus naabruses juba olemasolevad ehitised. Sellisel juhul säilib senine selge eraldusjoon ehitistega maa-ala ja ilma ehitisteta maaala vahel.

§ 38

lg 4 p 1¹ eesmärgiks ei ole ehitistega ala piirjoone nihutamine võimalikult vastavusse kaldajoonega (vt Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-12-1070, p-d 9-11 ja 314-50634, p 17). Kohtule esitatud Maa-ameti kaardirakenduse väljavõttest nähtub, et enamik piirkonna hooneid asub küllatki paralleelselt ning asuvad jõest u 50 m kaugusel. Mõisniku 85 kinnistust põhja poole jäävad hooned (91, 92, 94, 96, 98, 100) asuvad Mõisniku 85 hoonega võrreldes küll natuke enam ida pool, kuid nende kaugus veepiirist on kaebajaga võrreldav. Piirkonnale on iseloomulik, et hooned on paigutatud võimalikult tänava maa-ala piirile. Kui tõmmata mõtteline joon nende hoonete vahele, siis on ilmne, et asjakohane suitsuahi jääb joonest 6 3-19-930 veekogu poole. Kohtule esitatud materjalist nähtuvalt (kaebuse lisa 7.2) on kaebaja pidanud väljakujunenud ehitusjooneks sisuliselt kinnistute välispiire, mis oluliselt laiendab ala, kuhu võib ehitada

§ 38lg 4 p 1¹ mõttes.

Kohtu hinnangul muutuks sellise tõlgenduse kohaselt ehitamine ehituskeeluvööndis kuni veekaitsevööndini sisuliselt piiramatuks ning see ei ühtiks ranna ja kalda kaitsmise eesmärkidega. Seega jääb piirdeaia vahetus läheduses ning veepiirist 10-20 m kaugusel asetsev suitsuahi väljakujunenud ehitusjoonest jõe poole ning

§ 38lg 4 p 1¹ erand ei kohaldu.

1. Kohus möönab, et vastustaja ettekirjutuses on erandi kohaldamata jätmist põhjendatud üldsõnaliselt, kuid kohtul pole alust kahelda, et kohtumenetluses esitatud seisukohtadest lähtus vastustaja ka ettekirjutuse tegemisel.
2. Kui

§ 38

lg-s 4 sätestatud erandid kohaldamisele ei kuulu, siis on ehituskeeluvööndisse rajatud rajatise seadustamine võimalik üksnes üldplaneeringu või detailplaneeringuga ehituskeeluvööndi vähendamise kaudu (

§ 40lg 1, 2, 4 ja 6).

Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et kaebaja kinnistut hõlmava ehituskeeluvööndi vähendamist ette nägeva planeeringu menetlus oleks vallas pooleli. Arvestades, et Kambja vald juba vähendas ehituskeeluvööndit 50 meetrilt 30 meetrini, ei ole ehituskeeluvööndi edasine vähendamine realistlik. Ebaseaduslike ehitiste seadustamine on reeglina võimalik vaid siis, kui ehitis on ebaseaduslik üksnes formaalsetel põhjustel, kuid sisuliselt oleks niisuguse ehitise püstitamine võimalik. Kui aga ehitis on õigusvastane ka sisuliselt, st läheb vastuollu sisulise keeluga sellesse kohta või sellises mahus ehitamisega, siis ei pruugi ehitise legaliseerimine olla võimalik ning ainsaks lahenduseks ongi ebaseadusliku ehitise kõrvaldamine (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-1460, p 16). Kuna ehitis on ebaseaduslikult ehitatud ehituskeeluvööndisse ning selle seadustamine ei ole realistlik, siis oli vastustaja kaalumisruum ahenenud vaid ühe valikuni – lammutamisettekirjutuse tegemiseni. Asjaolu, et vastustaja ei ole täpsemalt selgitanud, milliseid konkreetseid ranna ja kalda kaitse eesmärke ebaseaduslik ehitis rikub, ei oma seetõttu määravat tähendust.

1. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kaebaja oli teadlik Keskkonnainspektsiooni menetlusest. Menetluse alustamise teade oli kaebajale kätte toimetatud, samuti on haldusorgan korduvalt pöördunud kaebaja poole selgituste saamiseks. Hiljemalt
2. augustil 2018 pidi kaebaja olema teadlik haldusmenetluse toimumisest ning vastuse esitamise tähtaegadest. Kaebaja palus
3. septembril 2018 vastustajal vastamise tähtaeg pikendada, vastustaja määras uue tähtaja. Kaebaja esitas
4. oktoobril 2018 lühikese selgituse suitsuahju olemuse kohta ning järelpärimise vastustajale seoses piirkonna hooldamisega. Keskkonnainspektsioon vastas kaebajale
5. novembril 2018 ning palus kaebajal esitada seisukoht suitsuahju likvideerimise kohta. Vastustaja määras tähtaja vastuse esitamiseks ning teavitas kaebajat
6. novembril 2018, et tema järjekordne tähtaja pikendamise taotlus on jäetud rahuldamata. Sama kirjaga teavitas vastustaja kaebajat ka sellest, et asub koostama lammutamisettekirjutust. Kõik eelnimetatud kirjad on kaebaja kätte saanud (vt tl 52-55) ning kaebajal oli piisavalt aega tuua välja oma seisukoht ehitise seaduslikkuse ning võimaliku lammutamiskohustuse kohta. Haldusmenetluse kestust ning kaebajale varasemalt vastamiseks antud tähtaegade pikkust arvestades ei olnud viimane vastamise tähtaeg ebamõistlikult lühike. Kaebaja ei saanud eeldada, et uus tähtaja pikendamise taotlus igal juhul rahuldatakse. Kaebaja ei pidanud vajalikuks enne sunniraha rakendamist (aprill 2019) haldusorganile täiendavaid seisukohti rajatise kohta esitada. Isik võib jätta oma ärakuulamisõiguse kasutamata, kuid siis ei ole tal alust heita haldusorganile ette selle õiguse rikkumist.
7. Kohus möönab, et vastustaja haldusakti põhjendused võinuks olla detailsemad, kuid HMS § 58 alusel ei too mõningased minetused põhjendamiskohustuse täitmisel kaasa haldusakti 7 3-19-930 tühistamist. Vaidlustatud ettekirjutuses on vastustaja I osas ekslikult märkinud ka kasvuhoone, kuid käskkirjast on arusaadav, et vastustaja mõtles siiski suitsuahju. Samuti ei oma asjaolu, et kaebaja on hooldanud Porijõe äärset ala, vaidluse lahendamisel tähtsust, sest vaidluse all on suitsuahju lammutamisettekirjutuse seaduslikkus, mitte kalda korrashoid või teiste looduskaitseliste eesmärkide täitmine keskkonnainspektsiooni ja kohaliku omavalitsusüksuse poolt.
8. Eeltoodust tulenevalt on keskkonnainspektsiooni
9. detsembri
10. a ettekirjutus kohtu hinnangul lõppastmes õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kaebaja nõude kohta keelata sunniraha sissenõudmine. II
11. Vastustaja kontrollis
12. aprillil 2019 järelkontrollis ettekirjutuse täitmist. Objekti kontrollimise protokollis nr 1087337 (tl 8 pöördel) tuvastas vastustaja lammutamisettekirjutuse täitmata jätmise ning otsustas rakendada sunniraha 250 eurot, samuti määras uue täitmise aja. AtSS § 8 lg 1 esimene lause näeb ette, et sunnivahendit, sh sunniraha, on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Eelnevalt asus kohus otsuse punktis 9 seisukohale, et vastustaja ei toimetanud lammutamisettekirjutust nõuetekohaselt kaebajale kätte. Kuna kaebajale ei olnud lammutamisettekirjutust sunniraha rakendamise otsustamise eelselt nõuetekohaselt kätte toimetatud, siis oli üks sunnivahendi rakendamise eeldustest täitmata. Kui isik järelkontrolli tegemise ajaks ei teagi lammutamisettekirjutuse tegemisest, siis ei saa ta seda ka nõuetekohaselt tähtajaks täita. Menetlusosalised kinnitasid kohtuistungil, et sunniraha ei ole asutud sisse nõudma. Kohus on seetõttu seisukohal, et
13. aprilli
14. a protokollis nr 1087337 määratud sunniraha rakendamine tuleb keelata, s.t. kohus keelab sunniraha sissenõudmise. Kuna kohus asus eelnevalt seisukohale, et
15. detsembri
16. a lammutamisettekirjutus on õiguspärane ning praeguseks on nimetatud lammutamisettekirjutus ka kaebajale kätte toimetatud, siis on tulevikus sunniraha rakendamine võimalik, kui kaebaja lammutamisettekirjutust ei täida. See eeldab siiski haldusorganilt uue hoiatuse ning selles lammutamisettekirjutuse täitmise tähtaja määramist. III
17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus Raini Tsäko kaebuse osaliselt. Kohus keelab Keskkonnainspektsiooni
18. aprilli
19. a protokollis nr 1087337 märgitud sunniraha (250 eurot) rakendamise, muus osas jääb kaebus rahuldamata.
20. HKMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt. Menetluskulude jagamisel ei ole alust käsitleda kahte kaebuses esitatud nõuet samaväärsena. Põhinõudes jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata, kaebus kuulub rahuldamisele üksnes sunniraha (250 eurot) rakendamise keelamise osas. Kohtu hinnangul on kohtuotsusega kaebus rahuldatud 20% ulatuses.
21. Kaebaja esitas menetluskulu nimekirja, mille kohaselt on ta kandnud selles asjas menetluskulusid kokku 2654 eurot, millest õigusabikulu moodustab 2624 eurot. Välja toodud õigusabikulu hõlmas ka kohtuistungil osalemise ning sellele eelnenud ettevalmistumise aega kokku 3 h. Kokku osutas esindaja kaebajale õigusabi 13 tunni ja 40 minuti jooksul. Vastustaja 8 3-19-930 palub väljamõistetavat menetluskulu vähendada, sest põhjendatud ajakulu on tema hinnangul menetluskulu nimekirjas kajastatust 3 tunni võrra väiksem. Kohtu hinnangul ei ole alust pidada kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamisele ning esitamisele, samuti kohtuistungil osalemisele ja selleks ettevalmistumisele kulunud aega ülepaisutatuks. Seetõttu tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades mõista Keskkonnainspektsioonilt Raini Tsäko kasuks välja menetluskulu 531 eurot (õigusabikulud 525 eurot (2624:5) ning riigilõiv 6 eurot (30:5)) HKMS § 109 lg 1 järgi jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 9