Obsah (6)

§ 459§ 230§ 173§ 162§ 174§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Maido Roots Kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 20.12.2019.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere Tsiviilasi M

) § 459 lg 1 kohaselt on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel

§ 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTK0 3-2-1-67-17, p 9).

1. Eelmise, s.o tsiviilasja nr 2-14-15588 kohtuotsuse selgitavas osas toodud 09.06.2014.a. ja 19.09.
2. a istungitel antud selgituste kohaselt M K töötab poole kohaga, kuna töömaht vähenes, palka saab 170 eurot kuus. Kohus asus 09.10.2014.a otsuses seisukohale, et kostja töötasu suurusega seonduvad vastuväited ei anna alust vähendada lapsele makstava elatise suurust alla miinimummäära. Kohus leidis, et kuna kostja on avaldanud, et peale hageja tal ülalpeetavaid pole, samuti pole kostja puhul tegemist töövõimetu isikuga ning ei esine muud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla miinimummäära, siis tulenevalt PKS §-ist 102 kostja hageja ülalpidamiskohustuse täitmisest ei vabane. Käesolevas hagiavalduse kohaselt põhjendab hageja elatise vähendamise vajadust sellega, et alates 2018.a juulist puudub tal igasugune sissetulek, hageja väitel ei ole ta elatist ja elatisevõlga tasudes enam võimeline elatist tasuma seaduses sätestatud määras ilma, et kahjustaks enda ülalpidamist. Hagiavalduse täienduse põhjal kaotas hageja töö oktoobris
4. Kohus on seisukohal, et kohustatud isikul sissetuleku kaotamine võib olla asjaoluks, mis annab aluse

§ 459lg 1 alusel uue hagi esitamiseks elatise vähendamise nõudes.

Antud juhul on ka täidetud

§ 459

lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus hagi esitamiseks, s.o hagi esitamise aluseks olev asjaolu on tekkinud pärast tsiviilasja nr 2-14-15588 asja arutamise lõpetamist. Samas kohus leiab, et kostja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud hagi esitamise aluseks olevat asjaolu, s.o sissetulekute täielikku kaotamist. Hagiavalduse kohaselt on hageja vältimatuteks püsikulutusteks 400-450 eurot, mis hageja väitel kaetakse elukaaslase sissetulekute arvel, hageja on valmis tasuma elatist 120 eurot, 12.09.2019.a istungil avaldatu kohaselt 140 eurot. Seega möönab hageja ise, et tal on olemas vahendid, mille arvel tasuda lapse elatist vähemalt osaliselt. Kohus on hagejale teinud ettepaneku hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendite esitamiseks. Ka kostja on korduvalt osutanud vajadusele esitada tõendid hagiasjaolude tõendamiseks. Hageja ei ole kohtule lisaks rahvastikuregistri väljavõtetele esitanud ühtegi muud tõendit või selgitanud, miks tal ei ole võimalik seda teha.

§ 230lg 1 1.

lause kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 230

lg 2 sätestab, et tõendeid esitavad menetlusosalised ning kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

§ 230

lg 3 kohaselt lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul, arvestades haginõuet, ei ole tõendite kogumine kohtu poolt vahetult vajalik nõrgema poole, s.o lapse kaitseks, sest taotluse 4 elatise vähendamiseks on esitanud kohustatud isik, seejuures esindaja abil ning tal on endal võimalik esitada olemasolevad tõendid oma väidete tõendamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus M Ku hagi rahuldamata. 13. Kuivõrd hagejal on võimalus ka pärast käesolevas asja lahendi tegemist

§ 459

lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel uues hagis taas nõuda elatise vähendamist, siis peab kohus vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. Esiteks kohus märgib, et ainuüksi asjaolude muutumisest väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks siiski ei piisa, vaid neist asjaoludest peab ka tulenema vajadus muuta väljamõistetud elatise suurust. Käesolevas tsiviilasjas avaldatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal ei ole kohtu hinnangul ka hagejal sissetulekute puudumise tõendatuse korral põhjendatud elatise vähendamine alla miinimumsuuruse alljärgnevatel põhjustel.

1. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist. PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg-st 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
2. Hageja on oma nõudes selgitanud, et tal puudub hetkel töö, kuid ei ole välja toonud, et see oleks tingitud töövõime puudumisest, 12.09.2019.a istungil hageja kinnitas, et tema töövõimet ei ole piiratud. Hageja viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 (p 12), s.o et (kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 1 tõlgenduse kohaselt) elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu, ei ole seega käesoleval juhul asjakohane, töövõime puudumine ja töökoha olemasolu/töötamine ei ole samastatavad.
3. Hageja on hagis viidanud, et tema ülalpidamisel on kaks last, kelle isana ta sünnitunnistuses kirjas ei ole. 12.09.2019.a istungil hageja selgitas, et lapsed ei ole tema bioloogilised lapsed, K K on hageja ainus laps. Kohus selgitab, et kuna tulenevalt PKS §-st 96 seondub ülalpidamiskohustus sugulussuhtega, mitte kooselust tulenevate võimalike kohustustega, siis on hagejal teiste oma laste puudumisel kohustus vaid K Ku ülalpidamiseks.
4. Riigikohus on leidnud, et muuhulgas ei ole PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st et ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (RKTKo 2-16-118651, p 12).
5. Vanema ülalpidamise kohustuse osas on Riigikohus korduvalt selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt RKTKo 2-16-2343, p 13; RKTKo 2-16-118651, p 10; RKTKo 3-2-1-118-12, p 15). 5 Riigikohus on selgitanud, et piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (RKTKo 2-16-100215, p 20). Hageja kinnitusel ta otsib tööd, kuid tema elukohas on tööd raske saada, tal puudub õpitud eriala ning tööandjad ei soovi elatisevõlgnikku tööle võtta. Kohus leiab, et hageja selgitused on otsitud ja paljasõnalised. Hageja on elukohas töö leidmise raskustele viidanud juba tsiviilasjas nr 2-14-15588, kuid tema selgitustest ei ilmne, et ta oleks käesoleva ajani astunud samme selleks, et enda töökoha või muu legaalse sissetuleku saamise väljavaateid parandada, näiteks kasutanud töötuna Töötukassa pakutavaid koolitusvõimalusi oma kvalifikatsiooni tõstmiseks, ettevõtluse alustamiseks. Kohus märgib, et Statistikaameti andmetel oli töötuse määr 2018.a. keskmiselt 5,4%, 2019.a I kvartalis 5,1% (allikas: http://www.stat.ee). Hageja on töövõimeline, ta ei ole osutanud sellistele tervislikele, perekondlikele või muudele põhjustele, mis piiraksid tema võimalusi tööotsinguteks ka kaugemal kui vaid vahetult kodukohas. Hageja istungil viidatud xxxx pakutud töökoht kahtlemata ei ole ainus töövõimalus lähikonnas, vahemaad 50 kilomeetrit kodu ja töökoha vahel ei saa tänapäeval erinevate transpordivõimaluste olemasolul enam pidada takistuseks töökoha leidmisel. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud veenvat põhistust ega tõendanud, et tal oleks ka erialase hariduse puudumisel tema töövõimet ja vanust arvestades olulisi takistusi teenida sissetulekut enam kui miinimumpalga ulatuses, millest piisaks lapsele elatise kindlustamiseks vähemalt miinimummääras ja ilma et selle tõttu jääks hageja ise ebasoodsamasse olukorda. Seega kuigi kohus möönab, et töö leidmine võib teatud piirkondades ja väiksema või kitsama erialaga isikutel olla raskendatud, siis käesoleval juhul kohus asub seisukohale, et hageja suutmatus teenida piisavat sissetulekut ei ole tingitud üksnes temast sõltumatutest asjaoludest. Lapsevanemate kui ülalpidamiskohustuse osavõlgnike PKS § 105 lg 3 tähenduses kohustuse suuruse jagunemisel tuleb siinkohal ka arvestada, et lapse ema töövõimetusest (Eesti Töötukassa 01.06.2017 otsus nr TVT/17/020870) tulenevalt on isa võimalused täiendava sissetuleku teenimiseks oluliselt paremad.
6. Hageja leidis kohtuistungil, et laps saab hakkama ka väiksema kui elatise miinimummäära summaga, viidates võrdluseks temaga koos elavale kahele lapsele tehtavatele kulutustele. Lapse ema selgituste järgi laps läheb sügisel (s.o 2019) kooli ja seoses sellega suurenevad juba oluliselt tema igapäevased kulutused. Hageja märkis 05.12.2019.a seisukohas, et ta on raha tasumise asemel valmis ise lapsele riideid ja muud vajalikku ostma, kuid lapse ema ei nõustu sellega, samuti et Riigikohtu lahendi järgi on keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole täpsustanud, millised on tema hinnangul lapse tegelikud kulud ja millistele tõenditele tuginedes ta seda leiab ning ennekõike, kas tegemist on pärast tsiviilasjas nr 2-14-15588 asja arutamise lõpetamist tekkinud muudatustega lapse vajadustes, puudub põhjendus elatise vähendamiseks antud alusel. Hageja pakkumise osas anda elatist lapsele vajalike asjade ostmise näol, kohus märgib, et lapse ülalpidamisega kaasnevad näiteks ka kulud toidule, eluasemekulud proportsionaalselt lapse osale, kulud seoses koolikohustusega (toiduraha, väljasõidud jms), vajadusel ravimite kulu, huviringid jne, mille eest tuleb tasuda rahas. Kohus osutab, et Riigikohtu lahendis viidatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013.a uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" põhjal on kõige suurem lapse ülalpidamiskulu ühe lapsega leibkondades neil nö mastaabisäästu puudumise tõttu, s.h on ühe lapse ja ühe täiskasvanuga leibkonnas keskmine lapse ülalpidamiskulu 393 eurot, arvestamata siinkohal tarbijahinnaindeksi muutust, seega umbes 100 euro võrra suurem kui hageja nimetatud 287 eurot. Riigikohus on nimetatud uuringule viidanud ennekõike sooviga pöörata seadusandja tähelepanu vajadusele kaaluda seaduses sätestatud elatise alammäära vähendamist. 6 Kuna lapse ema selgituse ja esitatud tõendite põhjal on ema sissetulekuks töövõimetoetus vahemikus 356,16-394,32 eurot ja sotsiaaltoetus 41,68 eurot, lapsele on määratud lapsetoetus 60 eurot ja ta saab elatisabi 100 eurot, siis arvestades ema võimalusi täiendavate sissetulekute teenimiseks, on kohtul alust kahelda selles, et isa poolt miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel oleksid nii K Ku igapäevased vajadused kui tema arenguks vajalikud vahendid tagatud.
7. Hageja taotluse osas arvestada elatise vähendamisel ka riiklike peretoetustega, kohus märgib, et peretoetuse elatise suuruse määramisel arvesse võtmise vastuväide oli hagejal juba tsiviilasjas nr 2-14-15588, kuivõrd kohtumenetluse ajal kehtinud riiklike peretoetuste seaduse § 5 lg 1 kohaselt oli lapsetoetusele õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni, seega oli eeldatavalt ka K Kule määratud lapsetoetus. Tsiviilasja nr 2-14-15588 asjaoludest ei nähtu, et hageja seda võimalust kasutanud oleks. Kohtu hinnangul oli hageja seega käesolevas menetluses kooskõlas

§ 459lg 1 sätestatuga kaotanud õiguse uue hagi esitamisel sellele väitele tugineda.

21.

§ 173

lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.

§ 174

lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 12.09.2019. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud kokku summas 275 eurot tunnitasuga 100 eurot: materjalidega tutvumine, vastuse koostamine 28.03.2019, 1,75 tundi, 175 eurot, istungiks ettevalmistamine, osalemine kohtuistungil 12.09.2019, 1 tund, 100 eurot.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust, kostja vastuse mahtu ja sisu ning kohtupraktikas põhjendatuks peetud esindajale makstavat tunnitasumäära, on kostja menetluskulu 275 eurot põhjendatud ja vajalik. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks kostja menetluskulud summas 275 eurot, mis tuleb M Kult K Ku kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseadus § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 22. Kohus juhindus kohtuotsuse tegemisel

-i paragrahvidest 441-442. Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/ Maido Roots 7