lg 2 sätestatud kokkuleppega, kuivõrd 10.08.2009 ei olnud võlgnikule kohustust tekkinud. Kui võlgniku ja hageja vahel oleks olnud sõlmitud õigusabiteenuse osutamiseks leping, ei saanud võlgnikul tekkida tasu maksmise kohustus õigusabi osutamise eest enne kui hageja võlgnikule õigusabiteenuse väidetavalt osutas. Kuivõrd võlgnik ei olnud hagejale 10.08.2009 võlgu ning hagejal ei olnud võlgniku vastu nimetatud kuupäeval nõuet, siis ei saa hageja tugineda
lg 2 ning väita, et olemasolev kohustus kujundati 10.08.2009 sõlmitud laenulepinguga ümber laenuks. Hageja on väidetavalt osutanud võlgnikule õigusabi august 2009-18.01.2017. Samas on 10.08.2009 sõlmitud laenulepingus kokku lepitud, et võlgnik kohustub hagejale laenu tagasi maksma hiljemalt 10.06.2015.
Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist kokkuleppega
) § 619 tähenduses ning õigusabiteenuse eest tasumine vormistati laenuna
Alternatiivselt palub hageja tunnustada hageja nõuet
21. Kostja on seisukohal, et tõendamata on õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine hageja ja võlgniku vahel. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel oli õigusabiteenuse leping sõlmitud, ei ole põhjendatud väide, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist
lg 2 sätestatud kokkuleppega, kuivõrd 10.08.2009 ei olnud võlgnikule kohustust tekkinud. Tegemist ei ole ka konstitutiivse võlatunnistusega. Lähtuda tuleb 10.08.2009 sõlmitud laenulepingust. Kuna hageja ei ole võlgnikule laenu andmist tõendaud, siis ei saa olla võlgnikul tekkinud ka kohustust laen tagastada. 22. Poolte vaidlus keskendub esmalt küsimusele, kas hageja ja võlgniku vahel on 29.07.2009 sõlmitud leping õigusabiteenuse osutamiseks. Samuti vaidlevad pooled, kas 10.08.2009 sõlmitud laenuleping, mille alusel võlgnik kohustus 10.06.2015 tasuma hagejale 63 911 eurot on kokkulepe
lg 2 mõttes ning konstitutiivne võlatunnistus
23. Võlaõigusseaduse (
) § 3 alusel tekib võlasuhe muuhulgas lepingust.
lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Nimetatud sättes sisaldub võlasuhte relatiivsuse põhimõte, mille kohaselt saab võlasuhe tekkida ainult poolte vahel ning kolmandad isikud, kes lepingut täidavad või osalevad mõne muu õigusliku seose kaudu lepingulises suhtes, ei omanda lepingust, mille pooleks nad ise ei ole, mingeid õigusi (vt P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 12).
lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 77 lg 1 järgi tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
alusel käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule 4 osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Õigusabiteenuse osutamise leping on oma olemuselt käsunduslepingu
Õigusabiteenuse osutamise lepingule ei ole vorminõuet ette nähtud, st see võib olla sõlmitud ka suuliselt (
. Nimetatut kinnitab ka Riigikohtu seisukoht, kus Riigikohus on märkinud, et menetlusosalise lepinguliseks esindajaks tsiviilkohtumenetluses saab olla vaid TsMS § 218 nõuetele vastav isik, kelleks saab vähemasti üldjuhul olla vaid füüsiline isik (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1144-16, p 15.2). Seega ei ole usutavad hageja väited, et hageja on juhindudes
P. Õigusabibüroo OÜ-d kui kolmandat isikut käsundi täitmisel. Asjaolu, et kliendileping oli sõlmitud võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel tõendab ka võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel 03.02.2010 sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd tl 50), kust nähtub ka, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akti aluseks on 02.12.2009 sõlmitud õigusabileping, mis tõendab, et võlgnik kasutas I. P. Õigusabibüroo OÜ teenuseid enda esindamisel erinevates kohtuvaidlustes. Asjaolu, et õigusabiteenuse osutamise leping on sõlmitud võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel tõendab ka asjaolu, et I. P. Õigusabibüroo OÜ on tasunud OÜ X Advokaadibüroo ning R. P. ja M. M. vahel 06.04.2016 sõlmitud kliendilepingu (I kd tl 117-119) alusel OÜ X Advokaadibüroo poolt I. P. Õigusabibüroo OÜ-le esitatud arveid (I kd tl 120-128). Nimetatut ei väära ka asjaolu, et hageja on isiklikult tasunud 07.11.2016 kautsjoni tsiviilasjas 2-09-56604, 20.12.2016 arve 741 ja 13.05.2013 kautsjoni R. P. kassatsioonkaebuselt (I kd tl 129-131). Tunnistaja R. P. (II kd tl 121-122) ütlustega on tõendatud, et hageja, kes on tunnistaja ema, osutas ka tunnistajale õigusabi samades vaidlustes, kus võlgnikule. Seega ei ole kohus veendunud, et nimetatud maksekorraldustes ei ole hageja tasunud summasid enda poja eest. Võlgniku ja I. P. Õigusabibüroo OÜ vahel sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimist ning asjaolu, et I. P. Õigusabibüroo OÜ on kasutanud käsundi täitmisel hagejat, tõendab ka kohtu hinnangul asjaolu, et tsiviilasjas 2-12-23771 on kohtule esitatud menetluskulude nimekiri, kus on märgitud esindajaks hageja I. P. Õigusabibüroo OÜ ning tõenditena on lisatud I. P. Õigusabibüroo OÜ arved (I kd tl 140-149). Kohus on seisukohal, et hageja ja võlgniku vahel õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimist, ei tõenda ka tunnistaja R. P. ütlused. Esmalt märgib kohus, et tunnistaja on hageja poeg ja seega asjast huvitatud isik ning teiseks ei toeta ükski teine tõend, et hageja ja võlgnik on sõlminud õigusabiteenuse osutamise lepingu. Lisaks ei osanud tunnistaja kindlalt väita, kas leping sõlmiti hageja ja võlgniku vahel. Tunnistaja, kes väidetavalt viibis samas ruumis õigusabiteenuse lepingu sõlmimise ajal, märkis ülekuulamisel, et tema arvates sõlmis võlgnik lepingu hagejaga kui eraisikuga. 26. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et tõendamata on, et hageja ja võlgnik sõlmisid 29.07.2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu, mistõttu ei saa olla hagejal isiklikult ka tekkinud mingeid õigusi ja kohustusi tulenevalt õigusabiteenuse osutamise lepingust. 5 27.
lg 2 järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on märkinud, et
lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-146-11, p 11). Kuna kohus on tuvastanud, et võlgnik ei saanud hagejale isiklikult olla võlgu, kuna tõendamata on, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud õigusabiteenuse osutamise leping, siis ei kuulu käesolevas asjas rakendamisele
Seega ei saa ka eeltoodust tulenevalt väita, et 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu näol on tegemist kokkuleppega
28. Kohus toetab kostja seisukohta, et kuna tõendamata on 29.07.2009 suulise õigusabiteenuse osutamise lepingu sõlmimine hageja ja võlgniku vahel, siis tuleb hinnata, kas hagi kuuluks rahuldamisele tulenevalt hageja ja kostja vahel 10.08.2009 sõlmitud laenulepingu alusel. 29.
lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma.
lg 1 mõttes.
lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. 32. Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne)
mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-21-06, p 13; lahend kohtuasjas 3-2-1-149-11, p 20). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt lahend kohtuasjas 3-2-1-21-06, p 15 ja lahend kohtuasjas 3-2-1-149-11, p 20). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega
mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-162-13, p 36; lahend kohtuasjas 3-2-1-124-14, p 24). Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh
§-s 29 sätestatut (Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-147-15, p 13; lahend kohtuasjas 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt eespool viidatud lahendid kohtuasjas 3-2-1-124-14, p 28 ja 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud lahendid kohtuasjas 3-2-1-147-15, p 13 ja 32-1-103-16, p 18).
§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (eespool viidatud lahend kohtuasjas 3-2-1-147-15, p 13; vt ka lahend kohtuasjas 3-26 1-15-09, p 12) ...... deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldubki esmajoones
lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-169-06, p 13). (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 2-13-34922, p 12.2). 33. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda
§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest.
lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.
lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka
lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (
lg 4) (vt ka nt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-15113, p 11; lahend kohtuasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka
lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti
lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist vt (Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-42-14, p 13).
MS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.