KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits ja Tanel Saar 28. november 2019, Tartu 3-18-1335 Haldus

§ 108lg-d 1, 8–9, 11), oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Halduskohus osutas siinkohal, et kohus kõrvaldas kaebaja vastuväitest tuleneva kahtluse ehitusloa taotlemisel teadlikult valeandmete esitamisest, tuvastades ühtlasi vastustaja poolt asja õigeks lahendamiseks oluliste asjaolude välja selgitamata jätmise. Lisaks on oluline, et vaidlustatud haldusakt anti haldusmenetluse läbiviimise pikendamise tähtaja jooksul, s.o ajal, mille vastustaja andis kolmandate isikute ja kaebaja vahel kompromissile jõudmiseks. Kaebaja eitas allkirja andmist 2018. a. Tõendite kogumi kohaselt oli kaebaja kolmandate isikutega lepingu allkirjastamise ajal 2016. aastal 80 aastane, seega vähemasti hilises keskeas, mis võib üldteada olevalt mõjutada selles eas inimese mälu. Tõendite kogum ei tõenda kaebaja poolt haldusja/või kohtumenetluses õiguste kuritarvitamist (

§ 28

lg 1, § 108 lg 9), mistõttu on ka neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel temalt sel motiivil vastustaja poolel menetluses osalenud kolmandate isikute kulude väljamõistmise taotlus põhjendamatu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Kolmandad isikud esitasid Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotlevad halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 tühistamist (menetluskulude jagamine) ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta kolmandate isikute menetluskulud kaebaja kanda või alternatiivselt asja tühistatud osas halduskohtule uueks arutamiseks saatmist. 2 Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole selge, millist kompromissi kohus vaidemenetluse ajal üldse võimalikuks pidas, olukorras, kus ta ise leidis, et ehitusluba on õiguspärane. Erinevalt halduskohtust leiavad kolmandad isikud lisaks, et
2. oktoobri
3. a lepingu kehtivus ei oma ehitusloa andmisel tähtsust. Ehitusseadustiku seletuskirjas on rõhutatud, et EhS-s ei ole seotud omaniku nõusolekut ehitamise õiguspärasusega, sest EhS on oma olemuselt avalik-õiguslikke suhteid käsitlev seadus, mis ei peaks seadma haldusakti õiguspärasuse eelduseks asjaõiguslikke suhteid. Kaebaja on kaebuse esitanud pahauskselt, kolmanda isiku I ja II kiusamiseks. Kaebaja on esitanud teadlikult valeväited, et
4. oktoobri 2016 lepingut ei ole allkirjastanud tema. Ilmselt on kaebaja teadlikult eksitanud ka enda lepingulist esindajat. Kaebuse eesmärk ei olnud kaebaja õiguste kaitsmine ega ehitusloa tühistamine, vaid kolmandale isikule I ja II raskuste põhjustamine ja PRIA toetuse eesmärkide teostamise takistamine. Seejuures ei ole tegemist kolmandate isikute arvamuse või hinnanguga, vaid kaebaja on seda ise selgesõnaliselt tunnistanud
5. juuni
6. a kirjas. Kohtu väide, et kaebaja oli allkirjastamise hetkel 80-aastane ja on üldteada, et selline vanus võib mõjutada sellises eas inimese mälu, on meelevaldne ning spekulatiivne. Kaebaja on oma terast mõistust tõestanud, osaledes aktiivselt nii haldus- kui ka halduskohtumenetluses. Halduskohus on sellekohased tõendid olulises osas analüüsimata jätnud.
7. Vastuses apellatsioonkaebusele Otepää vald nõustub apellatsioonkaebusega ja palub see rahuldada.
8. Vastuses apellatsioonkaebusele X vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebaja leiab, et olukorras, kus valeandmete esitamine seisneb kaebaja kui ühe kaasomaniku nimel
9. oktoobri
10. a lepingule allkirja andmises kellegi teise isiku poolt, ei ole vaidlus eraõiguslik. Seda eriti olukorras, kus valeandmete esitamises on alustatud kriminaalmenetlus. Vastavalt võis olla tegemist EhS § 44 p-s 12 nimetatud alusega ehitusloa andmisest keeldumiseks. Haldusorgani poolt kaebajale ja kolmandatele isikutele antud omavahelisele kompromissile jõudmise tähtaja andmise eesmärgiks oli suunata pooli omavahel asjaolusid arutama ja ühist seisukohta kujundama. See ei tähenda tingimata, et pooled peaksid sõlmima kompromissi, millega mõlemad annavad oma nõudmistes järele. Olukorras, kus kaebaja nõuded olid alusetud, võis poolte vahelise arutelu tulemuseks olla ka kaebaja jõudmine arusaamisele lepingu sõlmimise asjaoludest ja oma nõuete perspektiivitusest ning käesolev kohtumenetlus oleks võinud jääda olemata. Ühestki kaebaja kirjast ei nähtu, et kaebaja oleks teadlikult esitanud valeväiteid või esitanud kaebuse pelgalt eesmärgiga põhjustada kolmandatele isikutele raskusi ja takistada PRIA toetuse eesmärkide teostamist. Nimetatud kirjades väljendab kaebaja pelgalt oma arvamust apellantide tegevuse suhtes, mis on tema hinnangul õigusvastane, ning esitab oma nägemuse sellest, mis on tema poolt kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise ja kaebuse menetlusse võtmise tagajärjed. Õige ei ole kolmandate isikute seisukoht, et kohtu väide, et kaebaja oli allkirjastamise hetkel 80aastane ja on üldteada, et selline vanus võib mõjutada sellises eas inimese mälu, on meelevaldne ning spekulatiivne. Nad ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, milles väljendub kaebaja aktiivne osalemine menetlustes, mis tõendab kaebaja terast mõistust ja oma tegude tagajärgedest ja nende tõsidusest arusaamist. Pigem viitab politseile alusetute kaebuste esitamine vastupidisele, st sellele, et kaebuste esitaja kas ei saa aru kaebuste alusetusest või alusetute kaebuste esitamise tagajärgedest ja nende tõsidusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata. 3
12. Apellatsioonimenetluses vaidlustavad kolmandad isiku halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti kolm, s.t vaidluse all on üksnes küsimus sellest, kas kolmandate isikute menetluskulude erandkorras nende endi kanda jätmine oli põhjendatud olukorras, kus kaebuse põhinõue jäi rahuldamata. Teisisõnu on menetlusosalised eri meelt selles, kas

§ 108

lg-tes 1 ja 8 menetluskulude jagamiseks sätestatud üldreegli kohaselt kolmandate isikute menetluskulude kandmise kohustuse panemine kaebajale oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolmandate isikute hinnangul see nii ei ole, kuna kaebaja esitas kaebuse ehitusloa tühistamiseks pahatahtlikult, teades, et ta tegelikult allkirjastas maa tasuta Müüri ST OÜ kasutusse andmise lepingu

1. oktoobril 2016, lisaks ei olnud küsimus maa tasuta kasutusse andmise lepingu kehtivusest ehitusloa väljaandmise menetluses oluline ja vastustaja ei pidanud seda lahendama. Ringkonnakohus kolmandate isikutega ei nõustu.
2. Kolmandate isikute hinnangul kinnitab kaebaja kavatsusi kohtusse pöördumisel tema
3. juuni
4. a kiri (tl 34-35). Ringkonnakohus leiab, et kirjast ei ilmne siiski kaebaja kavatsus kaebusega kohtusse pöörduda muul kui oma õiguse kaitsmise eesmärgil. Kirjast nähtub kaebaja rahulolematus kolmas isik II tegevusega kaebaja ja kolmanda isiku kaasomandi kasutamisel ning vastuseis kolmas isik I poolt ehitise rajamisele. Pidades silmas kaebaja vanust ja kirja üldist stiili ei saa sellest aga teha järeldust, et kaebaja oli teadlik kaevatava ehitusloa materiaalsest õiguspärasusest, s.h kaebaja enda poolt kolmas isik I-le maa tasuta kasutamiseks andmisega nõustumisest, kuid soovis kaebuse siiski esitada eesmärgiga kolmanda isiku I huvisid kahjustada. Kirjas möönab kaebaja tõepoolest võimalust, et halduskohtule kaebuse esitamine ei pruugi olla edukas, kuid, et kaebuse esitamine toob sellele vaatamata kaasa viivituse ehitamises. Sellega ei väida kaebaja aga seda, et kaebuse esitamise eesmärgiks oligi üksnes ehitamises viivitamise põhjustamine olukorras, mitte kaebaja kui kinnistu omaniku soov oma õiguste kaitsmiseks. Kinnistu kaasomanike ilmselt pingeliste suhete taustal on kaebaja emotsionaalselt väljendanud vastuseisu kaasomandis olevale kinnisasjale ehitamisele, kuid ringkonnakohtu arusaamisel teinud seda pidades endale kuuluvaks kinnisasjas kaasomaniku õigust keelata talle kuuluva omandi kasutamine tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et kaebaja isikut arvestades on eluliselt usutav, et
5. aastal kaebajale ei meenunud ca poolteist aastat varem maa tasuta kasutusse andmise lepingule allkirja andmine või ei mõistnud kaebaja allkirja andes, millise kirjaliku dokumendi ta allkirjastas. Seetõttu ei ole alust järeldada kaebaja pahatahtlikkust ka asjaolust, et halduskohtu korraldatud kohtuliku ekspertiisi tulemusena selgus, et kaebaja väga tõenäoliselt on lepingu allkirjastanud, kuigi tugines kaebuses väitele, et see nii ei olnud.
6. Apellatsioonkaebuses leiavad kolmandad isikud jätkuvalt ka seda, et ehitusloa väljaandmise menetluses ei olnud tähendust
7. oktoobril
8. a sõlmitud maa tasuta kasutusse andmise lepingul, mistõttu ei oleks vastustaja saanud ehitusloa väljastamisest keelduda ka juhul, kui leping olnuks tühine. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle kolmandate isikute seisukohaga.
9. Käesoleval ajal ei näe ehitusseadustik ehitusloa andmisest keeldumise alusena ette ehitamiseks kinnisasja omaniku loa puudumist, kui ehitusluba taotleb kolmas isik. Samuti on õige kolmandate isikute viide ehitusseadustiku eelnõu (555 SE) seletuskirjale, milles on selgitatud, et eelnõus ei ole seotud omaniku nõusolekut ehitamise õiguspärasusega, sest EhS on oma olemuselt avalikõiguslikke suhteid käsitlev seadus, mis ei peaks seadma haldusakti õiguspärasuse eelduseks asjaõiguslikke suhteid. Eelnev aga ei tingi järeldust, et ehitusloa regulatsioon ei ole üldse suunatud kinnisasja omaniku õiguste kaitsmisele ning õiguspärane on anda ehitusluba olukorras, kus kinnisasja üks kahest omanikust ehitamisega ei nõustu, ilma põhjendamata, miks ehitamiseks loa andmine siiski on lubatav. 4 Nimelt, EhS § 42 lg 6 järgi pädev asutus kaasab menetlusse kinnisasja omaniku, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omaniku. Ehs § 44 p-st 6 tulenevalt on ehitusloa andmisest keeldumise aluseks muu hulgas see, kui ehitise või ehitamisega kaasneb kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele või muudele selle mõjualas olevatele isikutele püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik piisavalt vähendada ega leevendada. Ehitusloa andmiseks pidi vastustaja seega veenduma, et ehitamisega ei kaasne kaebajale püsivat negatiivset mõju. On ilmne, et omaniku nõusolekuta kinnisasjale ehitise püstitamine omab püsivat negatiivset mõju omaniku õigustele. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirjast ilmneb seadusandja tahe vältida ehitusloa taotleja ja kinnisasja omaniku vaheliste eraõiguslike vaidluste kandumist ehitusloa menetlusse. Seejuures leitakse, et kinnisasja omaniku ärakuulamisel antud arvamust võib, aga ei pea arvestama. Käesoleval juhul kaebaja kaasatigi menetlusse ning ta avaldas vastustajale, et ehitusloa taotlejal puudub tema kui kinnisasja omaniku nõusolek kinnisasja kasutamiseks. Seega ilmnesid ehitusloa andmise otsustamisel kaebaja ja kolmanda isiku vastandlikud huvid ja seisukohad kinnisasjale ehitamise lubatavuse osas. Vastustaja pidi ehitusloa andmisel seetõttu põhjendama, miks ta leiab, et ehitusluba ei too kaasa püsivat negatiivset mõju kaebaja õigustele, mis on üleliia koormav (näiteks seetõttu, et kaebaja oli maa tasuta kasutusse andmise lepinguga vaidlusaluses osas tähtajaliselt loobunud oma õigustest ja leping on kehtiv) või, et seda mõju saab leevendada.
10. Vastustaja ei selgitanud haldusmenetluses välja asjaolusid ega esitanud ehitusloa andmise korralduses põhjusi, miks ta kaebaja avaldatud seisukohast ja EhS § 42 lg-s 6 sätestatust hoolimata ehitusloa väljastas. Alles halduskohus tuvastas, et kaebaja siiski oli maa tasuta kasutusse andmise lepingu tõenäoliselt allkirjastanud ja seega omaniku õigustest osaliselt kolmanda isiku I kasuks tähtajaliselt loobunud. Samuti on halduskohus tuvastanud (ja see ei ole vaidluse all), et vastustaja pikendas ehitusloa andmise menetluse tähtaega
11. juunini 2018, suunates kolmandaid isikuid kaebajaga kokkulepet otsima. Siiski otsustas vastutaja
12. juunil 2018, s.o enne menetlusosalistele antud tähtaja möödumist, anda kolmandale isikule I ehitusluba, sellest võimalusest kaebajat eelnevalt teavitamata. Ringkonnakohus jagab siinjuures kaebaja seisukohta, et määrav ei ole, kas tavapäraselt kompromissina mõistetava kokkuleppe sõlmimine kaebajaga oli võimalik või mitte. Ilmselt oli aga võimalik kaebajale selgitada ja meenutada maa tasuta kasutusse andmise lepingu sõlmimise asjaolusid, mis võinuks vältida vaidluse ülekandumist kohtumenetlusse. Seega lõppes ehitusloa menetlus kaebajale üllatuslikult vara ning vastustaja ei selgitanud ehitusloa andmisel, miks kaebaja väited ei takista ehitusloa andmist. Kaebajale ei olnud tagatud võimalus esitada oma seisukoht maa tasuta kasutusse andmise lepingu kehtivuse või kehtetuse mõjust kolmanda isiku I õigusele saada ehitusluba ning ehitusloa andmise korraldus on põhjendamispuudusega. Haldusakti andmise põhjendused ja neid toetavad asjaolud, millele tuginedes halduskohus luges kaevatava ehitusloa materiaalselt õiguspäraseks, selgusid alles halduskohtus kaebuse läbivaatamisel. Sellega aga ei kõrvaldatud haldusakti formaalset õigusvastasust. Kujunenud olukorras võis olla lubatav kaebaja menetluskulude jätmine vastustaja kanda

§ 108lg 61 alusel.

Seda ei pidanud halduskohus vajalikuks. Samas leidis halduskohus, et kolmandate isikute menetluskulude panemine kaebaja kanda oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates ei näe ringkonnakohus, et menetluskulude selline jaotus oleks vastuolus

§ 108lg-tega 1, 6 ja 11 või mõne menetlusosalise suhtes olulises osas ebaõiglane.

Ühelt poolt segas ja takistas ehitusloa väljaandmise menetlust just kaebaja ja kolmandate isikute omavaheline vastasseis, vaidlust ehitamisele esitatavate nõuete osas ei olnud. Teiselt poolt jätsid kolmandad isikud haldusmenetluses kasutamata võimaluse kolmandale isikule I maa kasutusse andmise ja kavandatava ehitamise tingimusi täiendavalt selgitada ning nende nõudmine viis ehitusloa väljaandmiseni menetlusosalistele kompromissi leidmiseks antud tähtaja jooksul. Seega aitas 5 kolmandate isikute tegevus vähemalt osaliselt kaasa sellele, et kaebaja pöördus kaebusega halduskohtusse. 21. Kolmandate isikute ülejäänud väited, mis seonduvad esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu peatatud ehitamisest tingitud varalise kahju ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti võimaliku toetuse tagasinõudmisega kolmandalt isikult I, ei ole asjassepuutuvad.

§ 108

ega muu säte ei näe ette nende asjaolude arvestamist menetluskulude jaotamise ja/või väljamõistmise juures. Seetõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanemata. 22. Apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata. 23. Vastavalt

§ 108lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta.

Kolmandate isikute menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 6