MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ta

) § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. S esitas 06.11.2019 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 04.11.
2. a määruse p-d 1, 2 ja
3. Kaebaja väitel on ta parandamatu psüühikahaige ega tule toime enda esindamisega kohtus. Tema eneseväljendus ja juriidiline toimetulek on halb. Tegemist on Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3 ja 13 rikkumisega. ATH on põhjuseks, miks ta on eksinud tähtaegades, arusaamades ja mõistmistes. Vangla rikkus teadlikult kaebaja õigusi, piinas teda ja alavääristas, kuna jalutusboks üksikvangistuses on koerakuudi suurune.
4. S taotleb 14.11.
5. a täienduses uue määruse tegemist ja temale riigi õigusabi võimaldamist. Kaebaja märgib, et kui kohus keeldub talle riigi õigusabi määramisest, siis taotleb ta kohtult pöördumist põhiseaduslikkuse järelevalve komisjoni poole.
6. S märgib 18.11.
7. a täienduses, et ennistamise põhjuseks on uute asjaolude selgumine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9. Kaebaja vaidlustab määruskaebemenetluses Tartu Halduskohtu 04.11.
10. a määrust resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 osas. Halduskohus lõpetas vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1 kohaselt haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist põhjendusel, et ajavahemikul 28.12.2015-28.12.2016 ei ravitud tema psüühikahäiret ja ta paigutati üksikvangistusse, kuna kaebaja esitas haldusasjas nr 3-19-493 kaebuse sama nõudega samal alusel, nagu osaliselt esitas käesolevas haldusasjas ning 25.09.2019 jõustus kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta haldusasjas nr 3-19-
11. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p 2 kohaselt tagastas halduskohus kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et 4 ajavahemikel 28.12.2015-29.01.2016, 12.-17.02.2016, 10.03.-05.05.2016 ja 21.-24.05.2016 viibis ta kambrites, kus puudus soe vesi, korra nädalas sai pesema, WC haises, ventilatsioon oli puudulik, WC-s ja seintel oli hallitus, kambris oli niiskus ja satikad ning vaba aja veetmiseks puudusid võimalused. Halduskohus leidis, et eeltoodud osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata, kuna Tallinna Vangla tagastas 08.07.
12. a vastusega õiguspäraselt kaebaja kahju hüvitamise nõude läbivaatamatult, ning samuti ei esine HMS § 34 lg-st 1 tulenevalt alust kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks. Halduskohus jättis vaidlustatud määruse resolutsiooni p 4 kohaselt rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse

§ 7

lg 1 p-de 1 ja 6 alusel, kuna kaebaja on iseseisvalt riigi õigusabi määramiseta võimeline halduskohtumenetluses osalema. Veel märkis halduskohus, et kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja 18.11.

1. a täienduses esitatud väited kaebetähtaja ennistamisega seonduvalt jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna see teema ei seondu käesolevas määruskaebemenetluses vaidlustatud halduskohtu määrusega.
2. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Kaebaja väide tema terviseseisundist tingitud toimetuleku ja arusaamise vähese võimekuse kohta ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev. Ringkonnakohus jääb juba haldusasjas nr 3-19-493 märgitud seisukoha juurde (määruse p 10), et erinevad käitumishäire diagnoosid ja puuduv töövõime ei tähenda, et isik ei saaks üldse aru tema ümber toimuvatest ühiskondlikest potsessidest. Ühtlasi ei järeldu sellest, et isik ei oleks võimeline iseseisvalt kohtumenetluses osalema. Kaebaja on olnud menetlusosaliseks väga paljudes halduskohtumenetlustes, mistõttu on kaebajal olemas ettekujutus menetluskorrast ja menetluses kehtivatest nõuetest.
4. Ringkonnakohus peab vajalikuks kaebajale selgitada, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes

-is selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral.

§ 7

lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Ringkonnakohus selgitab ühtlasi, et halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist ning kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, millest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Samuti selgitab haldusasja lahendav kohus uurimispõhimõttest tulenevalt enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.11.
2. a määruse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 muutmata.
3. Kaebaja märgib 14.11.
4. a täienduses, et kui kohus keeldub talle riigi õigusabi määramisest, siis taotleb ta kohtult pöördumist põhiseaduslikkuse järelevalve komisjoni poole. Ringkonnakohus mõistab, et kaebaja soovib põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist vaidlustatud kohtumääruses viidatud

-i sätete (

§ 7lg 1 p-d 1 ja 6) osas.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja taotlus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

§ 7

lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

§ 7

lg 1 p 6 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukord, kus õigusteadmistega isikule riigi õigusabi ei anta, 5 ei riiva isiku põhiseaduslikku õigust (PS § 15) kohtusse pöördumiseks, kuna kohtusse pöördumine ei ole sellisel juhul takistatud. Seetõttu puudub

§ 7

lg 1 p 1 puhul kaebaja põhiseadusliku õiguse piirang, mille proportsionaalsust tuleks ringkonnakohtul hinnata. Kuna

§ 7

lg 1 p-st 1 tuleneva riigi õigusabi andmise keelu korral ei ole

§ 7

lg 1 punkt 6 enam kaebajale riigi õigusabi andmisel asjassepuutuv säte, ringkonnakohus vastava sätte põhiseaduspärasust täiendavalt ei kontrolli. Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata. (digitaalselt allkirjastatud) 6