← Eesti

2-18-1084/42

Obsah (12)§ 439§ 651§ 456§ 457§ 392§ 436§ 438§ 442§ 363§ 435§ 658§ 173

Tsiviilasi nr: 2-18-1084 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-1084 Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2019, Tallinn Kohtukoos

) § 163 lg˗le 1, leidis maakohus, et hagi osalise rahuldamise tõttu suuremas kui pooles ulatuses, tuleb menetluskulud jätta poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (s.o 79% ulatuses kostja kanda ning 21% ulatuses hageja kanda). APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

  1. Maakohtu otsuse peale on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes tervikuna hageja kanda. Kostja esitab apellatsioonkaebuses hagile peamiselt samu vastuväiteid nagu maakohtus, leides, et lepingus toodud krediidi kulukuse määr (43%) ei ole õige ega usutav. Samuti leiab kostja, et laenuleping on tühine, kuna ei ole esitatud VÕS § 4031 lg 1 p-s 7 (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud VÕS 4033 lg 1 p˗s 7) toodud andmed, samuti VÕS §des 404 ja 405 sätestatud andmed ning pole järgitud VÕS § 404 lg˗s 1 sätestatud vorminõuet. Kostja tegi perioodil
  2. november 2008 kuni
  3. aprill 2016 kokku makseid 1647 eurot 95 senti. Pärast seda hageja nõudeid põhivõla ja viivise saamiseks ei esitanud. Kostja esitab apellatsioonkaebuses uuesti ka aegumise vastuväite. Hageja nõudis hagiavalduses kostjalt põhivõla 1547 eurot 93 senti tasumist ja viivist alates
  4. jaanuarist 2018 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja on kohtumenetluses kinnitanud, et loeb intressi kostja poolt tasutuks ning ei nõua seda. Sellele vaatamata mõistis maakohus kostjalt välja põhivõla, intressi ja sissenõutavaks muutunud viivise (alates
  5. oktoobrist 2013). 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-1084 Maakohus jättis tõendid hindamata, sh tähelepanuta, et
  1. märtsi 2017 võlateatises ei ole hageja nõudnud viivist, vaid ainult põhivõlga. Viivise nõudmine alates
  2. oktoobrist 2013 on põhjendamatu. Kohus ei selgitanud eelmenetluses välja hageja nõudeid nii nagu need on otsuses esitatud ja seetõttu ei ole kostja saanud nende osas oma seisukohta väljendada. Kohus ei tohi otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud (

§ 439

). Kostja hinnangul on menetluskulude jaotus äärmiselt üllatav, arvestades asjaoluga, et asja arutamine venis hagejast tulenevatel põhjustel. Selle tõttu tekkisid kostjal täiendavad menetluskulud, mis oleks tulnud jätta hageja kanda. Maakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Kuna hageja nõue oli kogu menetluse kestel ebaselge, siis 79% ulatuses menetluskulude kostja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega kohus hageja nõude rahuldas, ning saata tsiviilasi nimetatud osas tagasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist. Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja sooviks tegelikult vaidlustada maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi (sh hageja põhinõude ja sellelt arvestatud viivise osas) rahuldamata jättis. Lisaks ei ole kostjal sisulist põhjust vaidlustada otsuse resolutsiooni osas, milles kohus hagi rahuldamata jättis. Maakohtu otsus on kolleegiumi hinnangul seega

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud ning pooltele siduv (

§ 457lg 1) osas, milles kohus jättis hageja nõuded rahuldamata.

Kolleegium selles osas maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning jätnud osaliselt täitmata eelmenetluse ülesanded (

§ 392lg 1, § 351 lg 1).

See on viinud kohtu vähemalt osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni hageja nõuete rahuldamisel. 7.

  1. Maakohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et asja lahendamisel tuleb lähtuda laenulepingu sõlmimise ajal (s.o
  2. oktoobril 2008) kehtinud võlaõigusseaduse sätetest. Seetõttu on iseenesest asjakohatud kostja viited VÕS § 403¹ lg-le 1 (ja sellest tulenevate nõuete rikkumisele). Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse redaktsioonis § 403¹ puudus. Samas ei ole kohus otsust tehes

§ 436

lg 7 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning otsustab

§ 438lg 1 esimese lause kohaselt ise, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

Poolte õiguslike väidetega ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel seotud ka ringkonnakohus. 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-1084 Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 p-dest 2 ja 4 tulenevalt pidi tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses kohustuse võtmiseks olema mh märgitud kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma) ning intressimäär aasta kohta. Kostja on
  1. mail 2018 vastuses sisuliselt tuginenud väitele krediidi brutosumma puudumise kohta, märkides, et laenulepingust ega sellele lisatud maksegraafikust ei nähtu, milline on krediidi kogukulu (tl 59 pöördel). Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 4 esimene lause nägi ette, et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või VÕS § 404 lg 2 p-s 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. VÕS § 408 lg 4 kolmanda lause järgi pidi krediidiandja sama lõike esimestes lausetes kirjeldatud olukorras osamaksed intressimäära vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust ega selle lisaks olevast maksegraafikust (tl-d 4–6) krediidi brutosummat ei nähtu ning senises menetluses ei ole esitatud muid kostja (kui tarbija) poolt allkirjastatud tahteavaldusi vaidlusaluste kohustuste võtmiseks. Maakohus ei ole ülalviidatud VÕS § 404 lg 2 ega § 408 lg 4 kohaldamist pooltega faktilisest ega õiguslikust küljest arutanud. Seetõttu võib maakohus olla eksinud nii põhinõude kui ka intressi- ja viivisenõuete rahuldamisel. 7.
  2. Samuti ei ole maakohus arutanud kolleegiumi hinnangul pooltega piisavalt kostja vastuväidet, mille kohaselt oli krediidikulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) märgitud laenulepingus tegelikust madalamana. Maakohus ei ole kostja sellele väitele ka otsuses sisuliselt vastanud, rikkudes sellega

§ 442lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust.

Kolleegium märgib, et kui krediidi kulukuse määr on krediidilepingus märgitud tegelikust madalamana, alaneb krediidilepingus kokkulepitud intressimäär VÕS § 408 lg-st 9 tulenevalt protsendimäära võrra, mille võrra krediidi kulukuse määr on avaldatud tegelikust madalamana. 7.3. Vähemalt sissenõutavaks muutunud viivise (238 eurot 1 senti) väljamõistmise osas on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väited nõude piiride ületamise kohta (

§ 439

). Maakohus on teinud lahendi nõude kohta, mida ei olnud hagiavalduses kooskõlas

§ 363lg 1 p-ga 1 märgitud.

Samas on ka selles osas kolleegiumi hinnangul keskne minetus siiski eelmenetluse ülesannete nõuetekohane täitmata jätmine. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud laenulepingu punkti 1.7.4 ja VÕS § 415 lg 2 kohaldamisega seonduvat pooltega arutama ning andma hagejale eelmenetluses võimaluse uue või alternatiivse nõudearvestuse esitamiseks ning hagiavalduse täiendamiseks. Hageja väidete põhjal ei ole üheselt selge, kas ja millises ulatuses on hageja intressi ja viivise nõuetest loobunud VÕS § 207 lg 2 mõttes. Maakohtu

  1. novembri 2018 istungi protokollist nähtub, et istungil on kohus laenulepingu punkti 1.7.4 ja VÕS § 415 pooltega arutanud, kuid pole hagejale andnud võimalust uute arvestuste esitamiseks. Hageja esindaja on protokollist nähtuvalt sellist võimalust soovinud (tl 75 pöördel). 7.
  2. Lisaks on maakohus jätnud tuvastatud asjaoludel ekslikult kohaldamata TsÜS § 154 lg-s 1 sätestatu, leides, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema
  3. oktoobril 2013 (kl 00:00). TsÜS § 154 lg 1 esimese lause järgi on korduvate 7

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-1084 kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Sama lõike teise lause kohaselt algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega hakkas aegumistähtaeg laenulepingust tulenevate
  1. a jooksul sissenõutavaks muutunud kohustuste osas kulgema
  2. jaanuaril 2014 (kl 00:00) ja need nõuded oleks aegunud
  3. detsembril 2016 (kl 24.00).
  4. a jooksul sissenõutavaks muutunud kohustuste osas hakkas aegumistähtaeg vastavalt kulgema
  5. jaanuaril 2013 (kl 00:00) ja need nõuded oleks aegunud
  6. detsembril 2015 (kl 24.00) jne. Menetluses seni esitatu põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski alust arvata, et TsÜS § 154 lg 1 ekslik kohaldamata jätmine võinuks iseenesest viia ebaõigete lõppjäreldusteni hageja nõuete aegumise osas. See ei välista siiski maakohtu teistsuguseid järeldusi asja uuel läbivaatamisel.
  7. Ringkonnakohus leiab, et ei saa praegusel juhul asja ise sisuliselt lahendada. Eelmenetluse ülesanded on asjas olulises osas täitmata ning asja lahendamisel ei ole arvestatud VÕS
  8. peatüki
  9. jaost tulenevate piirangutega.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus on kaebusega vaidlustatud osas ka olulises ulatuses põhjendamata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi vaidlustatud osas saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. 9. Uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asi lahendada käesolevas otsuses esitatud õiguse kohaldamist puudutavaid seisukohti arvestades. Maakohtul tuleb esmalt välja selgitada, milliste nõuete juurde (ja millisel alusel) hageja jääb, samuti tuleb selgeks teha poolte faktilised väited ja õiguslikud seisukohad seoses laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 404 lg 2 ning § 408 lg-te 4 ja 9 võimaliku kohaldamisega. Hagejal tuleb esitada VÕS § 408 lg 4 alusel kohtule ja kostjale nõuete arvestused vähendatud (st VÕS § 94 järgsest) intressimäärast lähtudes. Lõpuks tuleb maakohtul vormistada

§ 436ja § 442 nõuetele vastav otsus.

Ringkonnakohus lisab eelpool märgitule, et maakohtu otsus ei ole ka viivisenõude rahuldamise osas kontrollitav. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus arvestanud viivist veebipõhise viivisekalkulaatori (viivisekalkulaator.ee) abil. Nimetatud kalkulaatori kasutamine kohtu poolt on kolleegiumi hinnangul lubatav ja üldjuhul ka mõistlik lahendus. Samas peaks kohtulahendist sellisel juhul nähtuma algandmed (eelkõige viivise arvestamise periood ja põhivõla suurus), mille põhjal on arvestus kalkulaatoriga tehtud. 10. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et senises menetluses tuvastatud asjaolude põhjal ei ole alust arvata, et laenuleping võiks olla tühine TsÜS §-st 86 või VÕS 22. peatüki 2. jaost tulenevatel alustel. Laenulepingu sõlmimise ajal 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-18-1084 kehtinud VÕS § 408 lg 1 järgi oli tarbijakrediidileping tühine, kui selles puudus mõni VÕS §-s 404 sätestatud andmetest. VÕS § 408 lg 2 kohaselt muutus krediidileping andemete puudumisele vaatamata siiski kehtivaks, kui tarbija sai laenu kätte või hakkas krediiti kasutama. Praeguses asjas ei ole olnud pooltel vaidlust selle üle, et kostja on laenu sõlmitud laenulepingu alusel kätte saanud. Kuivõrd kaebuses vaidlustatud osas saadetakse asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja apellatsioonkaebustes sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude väära tuvastamist.

§ 658

lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. 11. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

Seetõttu puudub ka vajadus analüüsida käesolevas otsuses kostja apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad menetluskulude ebaõiget jaotamist vaidlustatud otsuses. 12. Kolleegiumi hinnangul oleks pooltel käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades mõistlik kaaluda vaidluse lahendamist kompromissiga, sh kostja poolt apellatsioonkaebuses pakutud tingimustel. Kostja ettepaneku kohaselt on ta valmis tasuma põhivõla 464 eurot 80 senti ja hüvitama hagejale poole riigilõivust. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.