Tunnistuses taotletakse Eesti Vabariigi kodaniku G. Pitirimovi suhtes 15.12.
§-s 50870 p 7 kohaselt rahalise karistuse või rahatrahvi tunnustamine ja täitmine on lubatud kõikide Eesti seaduse järgi karistatavate süütegude korral, samuti sõltumata teo karistatavusest Eesti seaduse järgi, kui otsuse teinud riigis on ette nähtud karistus varguse eest. Seega ei pea kohus käesoleval juhul tulenevalt
Pitirimovi poolt toimepandud süütegu on karistatav ka Eesti Vabariigis.
lg 3 kohaselt Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö sätete alusel on kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui puuduvad
§-s 436 sätestatud keeldumise alused ning on täidetud §-s 477 sätestatud tingimused. Maakohtu hinnangul ei esine kohtule esitatud materjalidest lähtuvalt
§-s 436 sätestatud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö lubamatuse aluseid. Ühtlasi nähtub kohtule esitatud tunnistusest, et G. Pitirimovi suhtes tehtud otsus on jõustunud 05.12.2017. a (
Samuti pole maakohtul alust kahelda, et Soome Vabariigi Itä-Suomi teise astme kohtu 15.12.2016. a otsust ei ole teinud sõltumatu ja erapooletu kohus (
Küll aga nähtub maakohtule esitatud tunnistusest, et asja ei ole kirjalikult menetletud ning isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti. Selgitusena on tunnistuses aga märgitud, et G. Pitirimov oli Päijät-Häme esimese astme kohtus kohal ja Itä-Suomi teise astme kohtus esindas teda advokaat.
lg 1 p 3 kohaselt ei tohi muuhulgas taotletavat riiki abistada, kui otsus on tehtud tagaselja.
lg 1 p 4 kohaselt on tagaselja tehtud otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui isik on olnud teadlik kohtulikust arutelust ning andis volitused enda esindamiseks kohtuistungil valitud või riigi õigusabi korras määratud kaitsjale ning see kaitsja osales kohtuistungil. Kuivõrd antud juhul osales G. Pitirimov esimese astme kohtuistungil ise ning teise astme kohtus esindas teda tema poolt valitud või riigi õigusabi korras määratud kaitsja (kohtul puuduvad andmed selle kohta, kas kaitsja oli kokkuleppel valitud või riigi õigusabi korras määratud), siis leidis maakohus, et G. Pitirimovi suhtes tehtud otsus ei ole tehtud tagaselja lubamatul viisil, mistõttu on tagaselja tehtud otsuse tunnustamine ja täitmine käesoleval juhul lubatud. Lisaks eelnevale ei esine maakohtu hinnangul ka muid
§-s 477 nimetatud otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid. Maakohus ei tuvastanud ka
§-s 50871 nimetatud rahalise karistuse tunnustamist piiravaid ja välistavaid asjaolusid. Maakohtule esitatud tunnistuses on märgitud, et tunnistuse väljastavale asutusele teadaolevalt ei ole täidesaatvas riigis sama isiku suhtes samade tegude eest otsust väljastatud ja sellist otsust, mis on väljastatud mis tahes muus riigis kui otsuse teinud riigis või täidesaatvas riigis, ei ole täidetud. Samuti ei ole karistuse täitmisele pööramine Eesti karistusseadustiku järgi aegunud ning seotud teoga, mis kuulub Eesti pädevusse tema riigisiseste õigusaktide alusel.
lg 11 p 3 kohaselt rahalise karistuse või rahatrahvi määramise tunnistuse võib koostada järgmiste rahaliste kohustuste tunnustamiseks: rahasumma süüdimõistva otsuse vastuvõtmiseks toimunud kohtu- või haldusmenetlusega seotud kulude hüvitamiseks. Määruskaebus
lg 1 p-st 3 tulenevat keeldu, mille kohaselt ei tohi mh taotletavat riiki abistada, kui isiku suhtes on tehtud tagaseljaotsus. Maakohus leidis, et isik on olnud kohtulikust arutelust teadlik, millega kaitsja ei nõustu. Kohtule laekunud tunnistusest nähtub ainult, et G. Pitirimov oli Päijät-Häme esimese astme kohtus kohal ja ItäSuomi teise astme kohtus esindas teda advokaat. See tähendab, et taotlusest ei nähtu, et G. Pitirimov oli kohtulikust arutelust teise astme kohtus üldse teadlik. Kaitsja hinnangul ei saa G. Pitirimovi teadmist järeldada tõsiasjast, et ta viibis kohal esimese astme kohtus. Seda põhjusel, et esimese ja teise astme kohtumenetlused on teineteisest erinevad ja neid juhivad erinevad kohtud. Sellest tulenevalt ei saanud G. Pitirimov esimese astme arutluse pinnalt teada, et vaidlus jätkub teise astme kohtus. Selliselt pole välistatud, et G. Pitirimov sai esimese astme kohtus enda jaoks soodsa tulemuse ning ei olnud teadlik sellest, et tema suhtes jätkus kohtulik arutelu teises kohtus. Samaväärselt ei saa G. Pitirimovi teadmist järeldada tõsiasjast, et teda esindas teises astmes advokaat (taotlusest jääb ebaselgeks, kas advokaat määrati talle RÕA korras või oli tegemist lepingulise advokaadiga). Kriminaalmenetluses ei ole välistatud advokaadi määramine isikule selliselt, et ta ise sellest teadlik ei ole.
§-i 4897 lg 1 p 4 sätestab kohustusliku eeldusena selle, et isik peab olema andnud volituse enda esindamiseks kohtuistungil. Sh sellise volituse peab ta andma ka riigi õigusabi korras määratud kaitsjale. Kaitsja märgib, et ainuüksi advokaadi määramine isikule ei tähenda, et inimene on ka advokaadile ka volituse enda esindamiseks. Seda seisukohta kinnitab ka Justiitsministeeriumi seletuskiri KarS 4897 lõike 1 juurde, mille kohaselt ei ole oluline see, kas asjaomane isik ise valis ja määras endale õigusnõustaja ning tasus talle või kas õigusnõustaja määras ja tasus riik, eeldusel, et asjaomane isik on vabatahtlikult otsustanud, et isiklikult kohtulikule arutelule ilmumise asemel esindab teda õigusnõustaja. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et G. Pitirimov oleks olnud teadlik, et tema suhtes toimub kohtulik arutelu teise astme kohtus. Samuti ei nähtu, et G. Pitirimov oleks vabatahtlikult kedagi volitanud end esindama. Kaitsja hinnangul ei muuda eelpool väljendatud seisukohta ka tõsiasi, et potentsiaalselt esindas G. Pitirimovit advokaat riigi õigusabi korras. Euroopa nõukogu tagaseljaotsuste raamotsuse preambula punkt 1 sätestab, et süüdistataval peab olema tagatud võimalus võtta kohtulikust arutamisest isiklikult osa, kuid teatud tingimustel võib süüdistatav omal vabal tahtel selgesõnaliselt või vaikimisi, kuid ühemõtteliselt, nimetatud õigusest loobuda. Kaitsja hinnangul ei ole süüdistatavale tema teadmata riigi õigusabi advokaadi määramine käsitletav olukorrana, kus isik on ühemõtteliselt loobunud soovist enda asja arutamisest osa võtta. Eeltoodule tuginedes on kaitsja seisukohal, et kohtule esitatud materjalid ei ole piisavad tegemaks kindlaks seda, et G. Pitirimovi osas on täidetud
Kaitsja hinnangul ei saa sedavõrd lakooniliselt sõnastatud materjalidest teha mingisuguseid G. Pitirimovi olukorda raskendavaid järeldusi. Võttes arvesse tõsiasja, et kohtule esitatud materjalide laiendav tõlgendamine kannab endas reaalset ohtu, et kohtud võivad põhjendamatult rikkuda G. Pitirimovi õiguseid, mis tulenevad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest, leiab kaitsja, et G. Pitirimovi suhtes tehtud kohtuotsus täitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Ka on kaitsja seisukohal, et rikutud on G. Pitirimovi kaitseõigust.
lg 1 sätestab, et rahalise karistuse tunnustamine toimub
§-i 4899 kohaselt. Nimetatud paragrahvi järgi ei ole kaitsja osavõtt istungil kohustuslik. Küll aga sätestab
lõige 2, et isikul on õigus taotleda kaitsja osalemist ka rahalise karistuse tunnustamise istungitel. Kaitsja hinnangul ei ole praegusel juhul tagatud G. Pitirimovile sisulist võimalust enda kaitseõigust teostada. Kaitsjale teadaolevalt oli Harju Maakohtu 14.10.2019. a määrus esimene dokument, mille G. Pitirimov kätte sai. Selliselt pole G. Pitirimovil olnud võimalust kriminaalasja kohtulikult arutelul üldse kaasa rääkida. Rahalise karistuse tunnustamise menetluses on süüdimõistetupoolne seisukohtade esitamise võimalus aga äärmiselt oluline, kuna süüdimõistetul 3
lõikes 3 nimetatud rahasumma osalise või täieliku tasumise kohta käivaid tõendeid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
lg 1 p-st 3 tulenevat keeldu abistada riiki, kui isiku suhtes on tehtud tagaseljaotsus. Asjas puuduvad igasugused andmed selle kohta, et G. Pitirimovi suhtes oleks tehtud tagaseljaotsus. Isik oli maakohtus asja arutamise juures, mistõttu ei saanud asja tagaseljaotsusega lahendada. Asjaolu, et ringkonnakohtus ei ole G. Pitirimov kohtulikul arutamisel osalenud, ei muuda tehtud otsust iseenesest tagaseljaotsuseks. Asja materjalidele on lisatud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et teise astme kohtule on kaebus esitatud ka G. Pitirimovi nimel. Seega olukorras, kus ta isiklikult küll kohtulikul arutamisel ei osalenud, oli ta ilmselt teadlik vähemalt sellest, et menetlus toimub. Kuigi kaitsja ei väida esitatud kaebuses otsesõnu, et G. Pitirimov polnud ringkonnakohtus asja arutamisest teadlik, pole selline oletus eeltoodust tulenevalt ka eluliselt usutav. Kui peaks paika kaitsja oletus sellest, et pole välistatud, et G. Pitirimov sai esimese astme kohtus enda jaoks soodsa tulemuse ning seetõttu ei olnud teadlik, et menetlus jätkub teise astme kohtus, poleks esitatud isiku nimel ringkonnakohtule kaebust asja uueks läbi vaatamiseks. Samadel põhjustel pole usutav kaitsja oletus sellestki, et G. Pitirimov ei pruukinud anda ühelegi advokaadile volitust. Seejuures tuleb märkida sedagi, et kaebuses pole esitatud tõsikindlat väidet sellest, kas isik on volituse andnud või mitte. Arvestades, et kaitsjal on võimalus isikuga isiklikult suhelda, on arusaamatu, millisel põhjusel pole kaitsja välja selgitanud, kas G. Pitirimov volitas kedagi end esindama või mitte. 6. Kaitsja leiab ka, et rikutud on G. Pitirimovi õigust osaleda asja kohtulikul arutelul. Kaitsja viitab seejuures
lg-le 1, mille kohaselt toimub rahalise karistuse tunnustamine
kohaselt, mis annab isikule õiguse taotleda kaitsja osalemist ka rahalise karistuse tunnustamise istungitel. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja on asjakohaselt viidanud küll
lg-le 1, kuid jätnud tähelepanuta asjaolu, et viidatud säte näeb ette erisuse
§-s 4899 sätestatud menetluskorrast. Nimelt sätestab
lg 1 p 2, et kohus otsustab välisriigi otsuse tunnustamise kirjalikus menetluses taotluse kohtusse saabumisest arvates 30 päeva jooksul. Seega on maakohus asja õigesti lahendanud kirjalikus menetluses ning määruskaebuse etteheited seoses kaitsjal puudunud võimalusega kohtuistungil osaleda on põhjendamatud.
lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas isikul on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Kaitsja pole käesoleval juhul tasumise kohustuse tekkimist kajastavaid dokumente ringkonnakohtule esitanud. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja määruskaebemenetluses esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. 8. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu 14.10.2019. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Seega juhindudes
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.