← Eesti

2-18-5599/36

Obsah (11)§ 657§ 652§ 5§ 230§ 442§ 654§ 178§ 175§ 171§ 177§ 445

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 4. oktoober 2019, T

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kostja menetluskulude suuruseks 1375 eurot. Kostja palus hüvitada äriregistri väljavõtte kulu 8 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1950 eurot (13 tundi tunnihinnaga 150 eurot) ning välja mõista menetluskuludelt viivise. Kostja äriregistri väljavõtte kulu ei ole vajalik ning menetluskulude nimekirjas märgitud kostja lepingulise esindaja toimingud on põhjendatud osaliselt.

  1. septembri 2018 (maakohtu otsuses ekslikult
  2. septembri
  3. a) toimingute põhjendatud ajakulu on kokku 1 tund. Seaduse ja kohtupraktika analüüs kuulub vandeadvokaadi igapäeva töö hulka ja tähendab sisuliselt valmisolekut osutada õigusteenust, mistõttu selleks kuluvat aega ei saa arvestada menetluskulude hulka.
  4. aprilli ja
  5. aprilli
  6. a menetlustoimingute ajakulu ei ole põhjendatud. Ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud (kokku 11 tundi). Arvestades asja olemust ja advokaadibüroode teenuse üldist turuhinda, tuleb lugeda mõistlikuks tunnihinnaks 125 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 1375 eurot (ilma käibemaksuta, 11 tundi x 125 eurot). Menetluskulud tuleb välja mõista ilma käibemaksuta ning hagejal tuleb tasuda hüvitatavatelt menetluskuludelt seaduses sätestatud määras viivist. 3

(7)Apellatsioonkaebus
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Samuti palus hageja vähendada maakohtu poolt kindlaks määratud kostja menetluskulusid vähemalt 1040 euroni. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja uue tõendi ruumide nr 67 ja 68 hariliku kasutusväärtuse tõendamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et kostja kasutas ajavahemikul
  2. jaanuarist
  3. aprillini 2018 hageja ruume nr 67 ja 68 ilma tema nõusolekuta, kuid leidis valesti, et ruumide kasutamine on väärtusetu hüve. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei saanud maakohus teha järeldust, et ruume ei ole võimalik üürile anda. Eelduslikult saadakse võõrast asja kasutades alati kasutuseeliseid, mh hoitakse kokku enda kulusid. Ruume on võimalik kasutada muul otstarbel kui kilbiruumina ja sideruumina, sh on võimalik neid kasutada panipaigana. Maakohus ei vastanud hageja väidetele, et tavapäraselt tasuvad sideettevõtjad ruumide kasutamise eest ning asjaolu, et kostja ei saa sideettevõtjatelt raha, ei tähenda, et ta ei saa sellega kasutuseelist. Kui kostja annaks sideettevõtjatele mingid muud ruumid kasutada, saaks ta seda teha üksnes turutingimustel. Kostja sõlmitud kokkulepe sideettevõtjatega ei vasta tavapärastele turutingimustele. Maakohus hindas tõendeid valesti ja leidis põhjendamatult, et hageja ruumide väljaüürimine on raskendatud või võimatu. Panila OÜ, Minilaod OÜ ja Väikeladu OÜ üürivad sarnaseid ruume asjade hoiustamiseks vahemikus 138–250 eurot kuus. Seega on hageja ruumide nr 67 ja nr 68 asjade hoiustamiseks kasutamise harilik väärtus kummagi ruumi puhul vähemalt 150 eurot kuus. Hageja ruumides ei saa liikuda peale majahalduri ja koristaja teisi võõraid isikuid. Elektrikilbi ja sideseadmete korralisteks hooldusteks tuleb tagada juurdepääs ruumidele kord aastas, mistõttu ei oleks see kohustus üürniku jaoks ülemäära koormav. Lisaks ei ole hagejal ruumis nr 68 asuvate sideseadmete talumise kohustust. Vajadusel on võimalik ruumidesse paigaldada valveseadmed. Maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks põhjendamatult suures ulatuses, mistõttu tuleb kostja menetluskulusid vähendada 1040 euroni. Kuna maakohus rikkus selgitamiskohustust ja leidis üllatuslikult, et hageja ei ole oma ruumide nr 67 ja nr 68 võimaliku üüritulu suuruse kohta tõendeid esitanud, tuleb asja juurde võtta tõendina ühes apellatsioonkaebusega esitatud asjatundja arvamus. Selle kohaselt on hageja ruume nr 67 ja nr 68 võimalik välja üürida vastavalt 300 eurot ja 275 eurot kuus. Vastus apellatsioonkaebusele
  4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusega koos esitatud tõendi palus kostja jätta vastu võtmata ja vaidles sellel sisuliselt vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ja mõista välja menetluskuludelt seaduses sätestatud määras viivise. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657lg 1 p 2¹ alusel muutmata, täiendades osaliselt otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 8. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse võtta dokumentaalse tõendina vastu AP koostatud arvamus kinnisvaraobjektide väärtuse kohta. Hageja põhistab taotlust sellega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ja leidis üllatuslikult, et hageja ei ole tõendanud, kui suurt üüritulu hageja saaks konkreetsete ruumide üürimisel. Hageja esitas maakohtule kolme panipaikade pakkuja hinnad ning ei osanud arvata, et see pole asjaolu tõendamiseks piisav. 4

(7)Kostja vaidleb tõendi vastuvõtmisele vastu. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust, mis annaks hagejale õiguse täiendava tõendi esitamiseks. Samuti esitas kostja tõendi osas sisulise vastuväite, leides, et see ei oma tõenduslikku väärtust. 9. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652

lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel.

§ 652

piirab oluliselt uutele asjaoludele ja tõenditele tuginemist apellatsioonimenetluses. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude ja tõendite esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selgitamiskohustust rikkunud, mis annaks

§ 652lg 3 p 2 aluse tõendi vastuvõtmiseks.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusd tõendab (

§ 5lg 2).

Pooltel ei olnud vaidlust nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustus ka kohus, mistõttu ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kostja viitas esimeses menetlusdokumendis, et hageja ei oleks saanud vaidlusaluseid ruume välja üürida ning saada nende väljaüürimisest üüritulu, sest tegemist on tehnoruumidega (vt kostja 28. septembri 2018. a menetlusdokument, p-d 3.8–3.12, tl 39). Seega oli hageja kohustus oma väiteid tõendada (

§ 230lg 1).

Kuna ringkonnakohus ei võta vastu hageja poolt esitatud dokumentaalset tõendid, puudub vajadus võtta vastu ka kostja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid, millega kostja soovis ümber lükata hageja poolt esitatud asjatundja arvamuse usaldusväärsust. Pooled on dokumendid esitanud elektrooniliselt, mistõttu puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. 10. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses hageja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja esitatud faktiliste väidetega, ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid (

§ 442lg 8).

Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal apellatsioonkaebuses väidetud õigusnormide olulisi rikkumisi tuvastanud.

  1. Hageja nõuab kostjalt hüvitist selle eest, et kostja kasutas ilma õigusliku aluseta hageja korteriomandeid (tl-d 7–8 pöördel). Hageja heidab kostjale ette, et kostja ladustas või lasi ladustada ruumidesse vallasasju. Nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled enam selle üle, et kostja on vallasasjad ruumidest ära viinud. Ruumis nr 67 asub jätkuvalt elektrikilp ja ruumis nr 68 telekommunikatsioonifirmade seadmed (tl-d 9–15). Elektrikilbi ja telekommunikatsioonifirmade seadmete osas ei ole hageja nõudnud, et kostja lõpetaks hageja õigusi rikkuva käitumise. Samas tugineb hageja oma nõudes asjaolule, et tema õigusi on ajavahemikul
  2. jaanuarist
  3. aprillini 2018 rikutud ka sellega, et ruumides on elektrikilp ja telekommunikatsioonifirmade seadmed. Ringkonnakohus lisab maakohtu otsuse p 30 põhjendustele juurde, et kuigi elektrikilp ja telekommunikatsioonifirmade seadmed on hageja korteriomandite eseme reaalosas, on need 5

(7)korterelamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ja kuuluvad kaasomandi koosseisu (KrtS § 4 lg-d 3 ja 4). Nimetatud seadmed ei saa kuuluda elamut haldavale korteriühistule, kes ei ole korteriomanik. Korterelamu projekti järgi on hageja ruumide näol tegemist kilbiruumi ja sidesõlmega (tl 43). Seega olid seadmed ruumides juba ajal, kui hageja sai korteriomandite omanikuks ning tegemist ei ole olnud korterelamu olulise ümberkorraldusega (alates
  1. jaanuarist 2018 kehtiva KrtS § 38 alusel, enne seda KÜS § 15¹ lg 2 alusel). Hageja ei saa esitada ruumides nr 67 ja 68 olevate tehnosüsteemide osas nõudeid kostja kui elamut haldava korteriühistu vastu, sest need seadmed ei kuulu kostjale (vt Riigikohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-7999, p 13.4). Samuti on tõendatud, et kostja ei ole alusetult rikastunud mh kasutuseeliste saamisega, mida kostja võis saada seetõttu, et ei ole pidanud hagejale kui ruumide omanikule ruumide kasutamise eest maksma. Sideettevõtjad ei maksa kostjale selle eest, et ruumis nr 68 on seadmed, mille kaudu nad korteriomanikele teenuseid osutavad (tl-d 103–113).
  4. Kolleegium nõustub, et hageja nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1037 lg
  5. Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 16;
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15). VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit tema õigust eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul väidetavalt kasutamise teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik väärtus. VÕS § 1037 lg 3 esimene lause sätestab, et sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga.
  10. Maakohus leidis, et hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada ruumide üürile andmisest saadava võimaliku tulu suurust. Hageja ei ole esitanud tõendeid, kui suurt üüritulu saaks hageja ruumide üürile andmisest, milles asuvad elektrikilp ja sideseadmed. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Maakohus ei ole sellise järelduse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Korterelamu tehnoruume ei saa võrrelda ladustamise otstarbega hoiu- ja laoruumidega. Ringkonnakohus järgib vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (

§ 654lg 6).

Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada ka sellega, et hageja sai ruumide omanikuks

  1. jaanuaril 2018 ning esitas kostjale
  2. veebruari
  3. a e-kirjas nõude vallasasjade ruumidest äraviimiseks (tl 22). Majahaldaja vastas sellele järgmisel päeval ja andis kostja juhatuse liikme kontakti. Hagi esitamise ajaks, s.o
  4. aprill 2018, olid vallasasjad ruumidest ära viidud (vt
  5. aprilli
  6. a kohtuistungi protokoll, tl 77 pöördel). Samuti on kostja lepinguline esindaja avaldanud, et asju ladustati nimetatud ruumides seetõttu, et muu koht selleks puudus ning eelmine omanik ei olnud sellele vastu (vt viidatud kohtuistungi protokoll, tl 78 pöördel). KrtS § 12 lg 2 järgi peavad korteriomanikud omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Korteriomanik on KrtS § 31 lg 1 järgi kohustatud hoidma eriomandi eset korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud, taluma mõjusid, mis jäävad neisse piiridesse ning võimaldama eriomandi eset kasutada teistel isikutel, kui see on vajalik kaasomandi eseme korrashoiuks. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja korteriomanikuna sellise nõude esitamisel käitunud heas usus.
  7. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja

§ 178lg 1 alusel maakohtus kindlaks määratud hüvitatavate menetluskulude suuruse. Hageja arvates on kostja vajalikud ja põhjendatud kulud 1040 eurot. 6

(7)Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 1375 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise. Kolleegiumi hinnangul ei anna hageja väited alust hüvitatavate menetluskulude suuruse muutmiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175

lgt 1.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14 ja selles viidatud varasem praktika). Maakohus on kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust analüüsinud (maakohtu otsuse p-d 37-39). Maakohtu hinnang põhineb reaalselt menetluses tehtud toimingutel. Samuti on maakohus vähendanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu 125 euroni. Arvestades asja mahtu ja keerukust on põhjendatud, et menetluskulude suurus ületab hagihinda. Hageja leidis, et tema õigusi rikub ruumides olevad elektrikilp ja seadmed, mis põhjustas kostjale täiendavate toimingute tegemist. Samuti tuleb märkida, et hageja ise on maakohtus kandud suuremas summas lepingulise esindaja kulusid kui kostja (1530 eurot, tl-d 122–123).
  2. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 3 tunni ja 10 min ulatuses tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab kostja hagejalt 475 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid hageja menetluskuludele vastuväite koostamisest, apellatsioonkaebusega tutvumisest, kliendiga suhtlemisest ja vastuse koostamisest. Hageja vaidleb vastu kostja ajakulule ja tunnitasu suurusele ning leiab, et kostja vajalikud ja põhjendatud kulud on 300 eurot. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja asja keerukust, on kostja lepingulise esindaja kulu

§ 175lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud 3 tunni ulatuses.

Apellatsioonimenetluse kulu ei ole maakohtu menetluses menetluskuludele vastuväite koostamine (10 min). Selline kulu ei ole kohtupraktika kohaselt ka hüvitatav. Maakohus on pidanud kostja esindaja tunnitasu põhjendatuks suuruseks 125 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on keskmine sarnase õigusteenuse eest makstava tasu suuruseks ka apellatsioonimenetluses 125 eurot. Kostja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab õigusteenuselt käibemaksu tagasi. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kuluna (3 x 125) 375 eurot. Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (tl 149). Kostja on taotlenud menetluskulude täitmise korra kindlaksmääramist (

§ 445lg 1).

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.