2-17-128079/30

(6)Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Anu Koitsaar (hageja) esitas
2. novembril 2017 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Vahur Kudu (kostja) vastu. Pärnu Maakohus lõpetas
3. detsembri 2017 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
4. Tartu Maakohtule
5. jaanuaril 2018 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja võla 1249 eurot 91 senti, viivise 150 eurot 1 sent ning viivise põhinõude summalt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning nõuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 järgses määras kuni nende täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu, millega kostja kohustus hagejale tagasi maksma hageja poolt võetud laenusummad. Hageja sõlmis kostja soovil kolm laenulepingut ja ostis järelmaksuga arvuti, mis jäi kostja valdusesse. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale 3596 eurot 4 senti. Kostja andis hagejale korduvaid lubadusi kohustuse täitmiseks, kuid on selle täitnud osaliselt. Kostja on tagastanud hagejale 2346 eurot 13 senti. Seega on nõutava võla jääk 1249 eurot 91 senti. Kuivõrd hagejal ei ole võimalik tõendada laenu tagastamise tähtaega, palus hageja lugeda laenulepingu lõppemise kuupäevaks
6. september
7. KOSTJA VASTUVÄITED
8. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle jätta rahuldamata. Hageja ja kostja ei ole laenulepingut sõlminud, hagiavalduses toodud raha ei ole hageja kostjale üle andnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjal tekkis kohustus laenude tasumiseks. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid oma kohustuste täitmise kohta ehk laenusummade üleandmisest kostjale. Kuivõrd hageja sõlmis laenulepingud kolmandate isikutega, on tegemist hageja enda kohustustega. Järgmiseks selgitas kostja, et kriminaalasjas nr 1-14-8913 toimunud lepitusmenetluses on pooltevahelised varalised vaidlused lahendatud. Kriminaalasjas
9. märtsil 2015 tehtud määruses on märgitud, et mõlemad pooled on kinnitanud omavaheliste varaliste vaidluste puudumist. Isegi kui poolte vahel oleks sõlmitud tähtajatu kehtiv laenuleping ja nõue muutus sissenõutavaks
10. septembril 2014, on hageja nõue aegunud. Kui nõue ei ole aegunud, on nõude maksmapanek vastuolus hea usu põhimõttega. Sellise nõude esitamisega on hageja 2

(6)käitumine vastuoluline. Hageja on jätnud oma käitumisega mulje, et ta on nõude sissenõudmisest loobunud. KOSTJA VASTUHAGI

1. Kostja esitas
2. detsembril 2018 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista alusetult saadud 1240 eurot 80 senti. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagi põhjenduste kohaselt määras Soome Maksuamet (Verohallinto)
3. oktoobril 2016 kostjale maksutagastuse summas 1240 eurot 80 senti. Soome Maksuamet sooritas
4. novembril 2016 eksliku ülekande, mille käigus kandis eelpoolt nimetatud summa üle hagejale. Kuivõrd hageja ei ole kostjale kuuluvat vara tagastanud, on hageja kostja arvelt rikastunud. HAGEJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE
5. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Pooled leppisid kokku, et maksutagastuse ülekanne toimub hageja kontole võla tasaarveldamiseks. Samas oli raha laekumine hagejale võimalik vaid kostja endapoolse avalduse esitamisega Soome Maksuametile. Kostja ei ole ka tõendanud, et tegemist oli Soome Maksuameti eksitusega. Seega ei ole hageja alusetult rikastunud. Hageja märkis alternatiivselt, et vastuhagi on osaliselt aegunud. Arvestades, et 204 eurot 33 senti laekus hageja kontole
6. detsembril 2014, on kostja nõue selles osas aegunud
7. detsembril
8. MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
9. Maakohus jättis
10. septembri 2019 otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas nende vahel on sõlmitud tähtajatu laenuleping VÕS § 396 lg-te 1–2 tähenduses. Lähtudes VÕS § 9 lg-st 1 on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kuna kostja hagi ei tunnistanud ning väitis, et ta ei ole tahteavaldust teinud, oli hagejal kohustus tõendada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingu. Maakohtu hinnangul puudusid asjas esitatud materjalide põhjal igasugused viited lepingulistele suhetele hageja ja kostja vahel (sh läbirääkimised lepingu sõlmimiseks, tahteavalduste vahetamine jms). Hageja hakkas raha nõudma pooltevaheliste suhete lõppemisel. Kohtu hinnangul ei olnud ka eluliselt usutav, nagu olnuks tegemist ligi kaheksa aastat koos elanud isikute vahelise laenusuhtega. Asjaolu, et kostja lubas rahad maksta, maja ehitada jne, kui hageja taastab kooselu, ei saanud lugeda pooltevahelise laenulepingu sõlmimiseks või kokkuleppeks raha laenuna võlgnemise kohta. Eelmärgitu arvestades jättis maakohus hagi laenulepingu alusel raha saamiseks tõendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus märkis, et kuivõrd hageja nõudis kohtumenetluses laenu tagastamist, ei olnud kohtul alust kaaluda seltsingu lõpetamise sätete kohaldamist. Samuti puudusid asjas tõendid selle kohta, et poolte tahe oli sõlmida kokkulepe, mille kohaselt hageja pidi osutama kostjale tasu eest teenuseid (täitma käsundit), alludes kostja kui käsundiandja juhistele poolte ühise majapidamise korraldamisel. 3

(6)Järgnevalt hindas kohus, kas poolte vahel võis olla nende kooselu ajal ühise majapidamisega seotud kulutuste kandmisel mittetäieliku kohustuse võlasuhe VÕS § 4 tähenduses. Hageja avaldas, et tema poolt võetud laenuraha arvelt on kostja ühise kooselu raames täitnud nii hageja kui ka kostja kohustusi. Kostja seda väidet tõsikindlalt ümber ei lükanud. Vaidluse all ei olnud, et kokkuleppe täitmiseks andis ka kostja kooselu jooksul rahalisi vahendeid. Asjas puudusid tõendid, et pooled leppisid kokku raha tagastamises, kui kooselu peaks lõppema. Maakohtu hinnangul sai sellist poolte kokkulepet käsitleda mittetäieliku kõlbelise kohustusena VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses, mille täitmist ei saa pooled üksteiselt nõuda, ka ei saa mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut tagasi nõuda. Hilisem raha tagasinõudmine, asudes raha kasutamist sisustama laenulepingu sõlmimisena, ei ole VÕS § 4 lg 3 ja § 1028 lg 2 p 1 järgi lubatud. Seetõttu jättis kohus hagi rahuldamata. Kostja vastuhagi osas leidis kohus, et VÕS § 1028 lg 1 järgi nõude esitamisel ei saa piirduda üksnes asjaolu väljatoomisega, et kostja maksis hagejale raha. Kostja, kes tugineb alusetule rikastumisele, on kohustatud VÕS § 1028 lg 1 järgi välja tooma asjaolud, millest nähtub sooritus, soorituse saaja ning soorituse alus, mida ei olnud olemas, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kohtu hinnangul ei olnud kostja avaldatud asjaoludest selge, et vaidlusaluse summa maksmisega oleks kostja tahtnud täita mingit olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kuna kostja ei toonud välja asjaolusid, millel põhineb tema alusetu rikastumise nõue, ei pidanud hageja kohtu hinnangul tõendama ka soorituse õiguslikku alust. Kuivõrd VÕS § 1028 lg 1 eeldused olid täitmata, jättis kohus vastuhagi rahuldamata. Kuna vastuhagi põhinõue ei olnud tõendatud, puudus alus viiviste väljamõistmiseks. APELLATSIOONKAEBUS

1. Kostja palub
2. septembri 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis vastuhagi rahuldamata ning vastuhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega vastuhagi rahuldada ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täitmata. Kostja andis
3. a-l Soome Maksuametile käsundi kanda kostjale kuuluv maksutagastus hageja kontole.
4. a maksutagastus hageja kontole on tehtud kostja
5. a-l antud käsundi alusel. Seega on kostja tõendanud, milles seisnes kostja sooritus hagejale. Teise eeldusena tuli kohtul hinnata, milline kohustus oli ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud suuline laenuleping. Vaidlustatud otsuses maakohus leidis, et sellist laenulepingut sõlmitud ei ole. See tähendab, et täidetud on VÕS § 1028 lg 1 teine eeldus, kuna kostjal ei olnud kohustust hagejale rahasummat üle kanda ning hageja on saanud kostjale kuuluva rahasumma alusetult. Seega oleks kostja vastuhagi tulnud VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada. Isegi juhul kui vastuhagi ei ole võimalik rahuldada VÕS § 1028 lg 1 eelduste täitmata jätmise tõttu, ei ole kostja nõue tõendamata. Käesolevas asjas on ilmselge, et hageja on saanud ilma õigusliku aluseta kostjale kuuluva rahasumma. Tekkinud olukorrale peab olema õiguslik lahendus selliselt, et kostjal oleks võimalik saada hagejalt tagasi alusetult saadud rahasumma. Kostja on seisukohal, et maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust alternatiivsete alusnormide kohaldamise võimalikkuse kohta, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada. 4

(6)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.
2. TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 1249 eurot 91 senti, viivise 150 eurot 10 senti ja põhivõlalt arvestatava edasiulatuva viivise. Kostja palus vastuhagis hagejalt välja mõista 1240 eurot 80 senti. Seega esitasid mõlemad pooled varalise nõudega hagid, mille põhinõuded ei ületanud 2000 eurot ja põhinõuded koos kõrvalnõuetega 4000 eurot. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
3. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid.
4. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu
5. jaanuari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-101031, p 10). Seega ei ole maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastuhagi lahendamisel eksinud osaliselt asjaolude tuvastamisel, kuid see ei saanud praegusel juhul lahendit oluliselt mõjutada. 11.
6. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus ekslikult, et kostja esitatud tõenditest nähtuvalt ei saa Soome Maksuametit lugeda summa ülekandmisel kostja käsundi täitjaks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja kinnitanud, et andis Soome Maksuametile korralduse kanda talle kuuluv maksutagastus hageja kontole.
7. a maksutagastus hageja kontole on tehtud kostja poolt enne
8. aastat maksuametile antud korralduse alusel. Sama kinnitavad sisuliselt ka hageja väited. Seega on Soome Maksuamet teinud hagejale soorituse kostja korralduse alusel. 11.
9. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, et käesolevas asjas ei ole selge, et kostja oleks tahtnud vaidlusaluse summa maksmisega täita mingit olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Maakohus on menetlusõiguse norme rikkumata järeldanud, et kostja ei ole tõendanud, milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja on olnud küll menetluses läbivalt seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, kuid kostja ise on seda menetluse vältel kogu aeg eitanud. Kostja on kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et ta ei ole hagejaga ees mingeid lepingulisi kohustusi. Seega leidis maakohus õigesti, et käesolevas asjas on VÕS § 1028 lg 1 eeldused täitmata ning vastuhagi tuleb jätta alusetu rikastumise sätete alusel rahuldamata. 5

(6)11.

1. Ringkonnakohus lisab, et maakohtu poolt põhihagi lahendamisel tuvastatu kohaselt oli poolte vahel mittetäieliku kohustuse võlasuhe VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses (mille järgi raha tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 2 p 1 alusel ei ole lubatud). See oli ka hageja nõuete rahuldamata jätmise peamine põhjus. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli ka Soome Maksuameti poolt hagejale 1240 euro 80 sendi ülekandmise aluseks kostja korraldus, mis oli antud ajal, kui poolte vahel olid veel isiklikud suhted ning mõlemad pooled kandsid ühise majapidamisega seotud kulusid. Seega ei saa poolte esitatud väidete põhjal asuda muule seisukohale, kui et Soome Maksuamet tegi kostja korralduse alusel hagejale soorituse kostja kõlbelise kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tähtsust sellel, et vaidlusaluse ülekande tegemise ajaks oli poolte kooselu lõppenud. Kostja ei ole väitnud, et tal puudus võimalus pärast kooselu lõppemist Soome Maksuametile varem antud korraldust muuta. Kuivõrd kostja täitis hagejale kõlbelise kohustuse VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses, ei saa kostja seda VÕS § 1028 lg 2 p 1 ja VÕS § 4 lg 3 järgi tagasi nõuda.
2. Eelmärgitu kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja apellatsioonkaebust ei saaks sisuliselt rahuldada. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 21 järgi alust kaebust menetleda.
3. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Lisaks on kostjal apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (s.o 200 eurot). Riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada kohtule sellekohane taotlus.
4. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
5. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teadmiseks teistele menetlusosalistele. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 6