lg 6 kohaselt täidetakse rahalised kohustused nende tekkimise järjekorras, on alusetu väita, et antud juhul oleks tegemist maksukohustuste liigiti täitmisega. Kui nii käibemaksu- kui ka tulumaksunõue oleksid tekkinud samaaegselt ning kaebaja väidaks sellises olukorras, et esmalt tuleb täidetuks lugeda kogu käibemaksunõude intress, saaks asuda seisukohale, et tegemist on maksukohustuste liigiti täimisega, mis ei ole võimalik. Käesoleval juhul on aga ilmselge, et rahalised kohustused on täidetud nende tekkimise järjekorras. Seega tuleb kaebaja poolt tasutuks lugeda intress kogusummas 141 641,08 eurot ning maksuhalduril tuleb kaebajale tagastada veel 69 205,75 eurot (kogu tasutud intress 141 641,08 – tagastatud osa 72 435,33). Proportsionaalse meetodi alusel kohustuks maksuhaldur täiendavalt kaebajale tagastama tasutud intressi 36 818,13 eurot (109 253,46 eurot – 72 435,33 eurot). Kaebaja hinnangul puudub maksuhalduril õiguslik alus tasaarveldada tagastamisele kuuluvat intressi seni tasumata intressiga. Kui kohus nõustub kaebaja käsitlusega, mille kohaselt oleks maksuhaldur pidanud lugema 2 kaebaja poolt tasutuks intressid suuremas summas kui maksuhaldur seda tegi ning seetõttu oleks maksuhaldur kohustunud kaebajale tagastama intresse suuremas summas, muudab see automaatselt ebakorrektseks ka intressiotsuses ja vaideotsuses toodud arvestuskäigu kaebajale makstava täiendava intressi osas. Sellisel juhul palub kaebaja kohtul ka tühistada intressiotsuses ja vaideotsuses toodud intressiarvestus ning kohustada maksuhaldurit koostama uue intressiarvestuse. 11. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur kohustus kaebajale tasuma 50 723,26 euro (48 021 eurot + 2 702,26 eurot) maksmisega viivitamise eest intressi 0,06% iga viivitatud päeva eest ehk kogusummas 802,13 eurot. Maksuhaldur aga keeldus vaideotsusega viivitusintressi tasumisest, asudes seisukohale, et 1) tegemist on viivitusintressiga, millelt on võlaõigusseaduse § 113 lg 6 kohaselt täiendava viivitusintressi arvestamine välistatud ning 2) täidetud ei ole ka eeldused, mis võimaldaksid intressi maksmist riigivastutuse seaduse alusel. Kaebaja selliste seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et maksukohustuslase kasuks arvestatava intressi maksmisega viivitamine on rahalise kohustuse täitmisega viivitamine, mille puhul kohustub maksuhaldur tasuma seaduses ettenähtud viivitusintressi (0,06 % päevas) (2.29). Väide, et
§-s 116 sätestatud viivitusintressil on Riigikohtu lahenditele tuginedes nii VÕS §-s 113 sätestatud viivise kui ka VÕS §-s 94 sätestatud intressi tunnused, mistõttu tuleb antud juhul kohaldada ka VÕS-i sätteid, on kaebaja hinnangul ebaõige. VÕS-s sätestatud viivise puhul tuleneb oluline erisus võrreldes
alusel makstava intressiga VÕS § 88 lg-st 8, mille kohaselt loetakse rahaliste kohustuste täitmisel esmalt täidetuks intress (sh viivitusintress) ning alles seejärel põhikohustus. Sellise regulatsiooni eesmärgiks on kaitsta võlausaldajaid olukorra eest, kus koostoimes VÕS § 113 lgga 6 oleks võlgnikul võimalik täita rahaline kohustus (põhinõue), kuid jätta intressid viivisevabalt tasumata. Kuivõrd
lg 6 kohaselt toimub maksunõude (põhinõude) täitmine enne intressinõude täitmist ehk vastupidises järjekorras VÕS § 88 lg-s 8 sätestatule, on
alusel makstava intressiga viivitamisel õigustatud nõuda täiendava viivitusintressi tasumist. Vastasel korral on võlgnikul (maksuhalduril) võimalik jätta
alusel maksukohustuslase kasuks arvestatud intressid viivisevabalt välja maksmata.
ei viita
rakendamise osas ka VÕS-le, mistõttu leiab kaebaja, et maksuhalduri järeldus nagu välistaks VÕS § 113 lg 6
lg 1 alusel makstavalt viivitusintressilt täiendava viivitusintressi tasumise, on ebaõige. Kaebaja ei nõustu ka väitega, mille kohaselt ei ole käesoleval juhul täidetud riigivastutuse seaduses sätestatud eeldused avaliku võimu kandja (maksuhalduri) poolt kaebajale intressi tasumiseks. Tähtaja saabumisel (21.07.2017) valdas maksuhaldur kaebaja raha ilma õigusliku aluseta ning kuivõrd kaebajal puudus igasugune võimalus raha (intressisummat) kasutada või käsutada, kuid selline võimalus oli maksuhalduril, oli toimunud vara ümberpaigutamine. Maksuhalduri poolt viidatud kohtupraktika seoses riigivastutuse seadusega ei ole asjakohane. Maksuhaldur kohustub maksukohustuslase kasuks arvestatud intressi maksmisega viivitamise eest tasuma seaduses ettenähtud intressi. Kuivõrd
on RVastS suhtes eriseadus, tuleb antud juhul maksuhalduril lähtuda
-s sätestatud intressimäärast ning tasuda kaebajale täiendavat viivitusintressi summas 795,64 eurot. 12. Täiendavas 25.02.2019 seisukohas jääb kaebaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja on jätkuvalt seisukohal, et maksuhalduri käsitlus ning viide
Sisuliselt väidab maksuhaldur seda, et kui maksuotsusega määratakse maksusumma tasumine, siis ei oma tähtsust, milliste ajahetkete eest maksusummad määratakse ja haldusaktiga tekib varasemate tasumise hetkede asemele uus tasumise hetk. Kaebaja arusaamist mööda ei ole see tõsi ja ka intressi arvutatakse tasumata maksusummalt ikka sealt alates, mil oleks pidanud esialgselt maksusumma tasuma ning ka maksuotsusega määratud osalisel tasumisel loetakse tasutuks varasemad maksusummad. Maksuotsusega ei anta uut rahalise kohustuse tasumise tähtpäeva (rahalised kohustused määratakse nendesse perioodidesse, kus tuvastati rikkumine), vaid maksuotsusega tuvastatakse maksmata jäänud maksusumma ja antakse täiendav tähtaeg maksusumma vabatahtlikuks tasumiseks. Intressi arvestatakse mitte maksuotsusega määratud tasumise tähtajast, vaid 3 sellest ajahetkest, mil oli vaja tasuda maksuotsuses tuvastatud maksukohustus. Käesolevas asjas oli kaebaja tasunud maksuotsusega määratud kogu maksusumma ja ka suurema osa nõutud intressist. VASTUSTAJA SEISUKOHT 13. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks ei ole alust. Kogu
lg 6 tuginev kaebaja käsitlus on väär.
lg 7 kohaselt ei arvestata käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud kohustuste täitmise järjekorda, kui maksuhalduri haldusaktist (§-d 95 ja 111) tuleneb erinev rahalise kohustuse tasumise tähtpäev. Sellisel juhul võetakse tasumisel aluseks maksuhalduri haldusaktis määratud tähtpäev. Nii maksuotsus (
) kui ka intressinõue (
lg 3, intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid) kuuluvad
Mingit eraldiseisvat nõuete tasumise järjekorda ei olnud ja kogu maksuotsusega määratud maksusummalt arvestati intressi ühiselt, mistõttu ei ole alust väitmaks, et kaebaja tagastusnõude täitmine oleks pidanud aset leidma teistmoodi, kui vaidlusaluses otsuses ja vaideotsuses kajastatud. Sarnaselt
lg 6 väärale kohaldamisele puudub ka kaebaja alternatiivsel ettepanekul, lugeda intressinõuded tasutuks proportsionaalselt, alus. Esialgse õiguskaitse korras peatatud intressinõude täitmine tähendas sisuliselt seda, et maksuhalduril puudus õigus kaebaja poolt veel tasumata intressisumma sissenõudmiseks. Arvestades, et selles osas enam intressinõuet ei eksisteeri, on väär kaebaja arusaam sellest, et maksuhalduril puudub alus tasaarvestada tagastamisele kuuluvat intressi seni tasumata intressiga. Olukorras, kus seaduse alusel arvestati kogu maksuotsusega määratud maksusummalt intressi ühiselt ja kaebaja jättis osa intressinõudest algselt tasumata, ei ole aktsepteeritav olukord, kus maksukohustuslane asub tagantjärgi ise valima, millise nõude katteks ta varasemalt intressi tasus ja saab seeläbi põhjendamatu maksueelise ehk suurema tagastusnõude. 14. Vastustaja selgitab, et kui maksuhaldur ei täida
lg-st 5 tulenevat kohustust maksta välja maksukohustuslase taotletud intresse, peab maksukohustuslane pöörduma halduskohtusse kohustamiskaebusega (toimingu sooritamise nõue).
lg 4 p-i 1 kohaselt, millele ka kaebaja 06.06.2017 intressi maksmise taotlus tugines, võib maksukohustuslane taotleda
lg-tes 1 ja 2 nimetatud intressi maksmist kahe aasta jooksul, arvates maksuotsuse või tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta tehtud otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise päevast. Praegusel juhul ei ole tegemist nimetatud olukorraga, s.o maksuotsuse ega tagastusnõude täitmisest keeldumise kohta tehtud otsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise otsusega, vaid kaebaja nõuab maksuhaldurilt maksukohustuslase kasuks arvestatud intressi maksmisega viivitamise eest tasu. KOHTU PÕHJENDUSED
lõikes 4 nimetatud taotluse kättesaamisest ning
lõikes 1 sätestatakse, et intressi määr taolistel juhtudel on 0,06 protsenti päevas.
Maksuhaldur kaebaja sellekohase positsiooniga ei nõustu ja selgitab, et maksukohustuste täitmist ei arvestata vastavalt maksuliigile, kusjuures maksukohustuslasel on nüüd kõigi maksude jaoks üks arvestuskonto ja viitenumber ning ta ei saa enam valida millisele kontole raha kanda ja mis järjekorras võlgu tasuda. Vastustaja märgib veel, et 2016. aasta aprillis maksuhalduri kontole laekunud 615000 euro suuruse summa arvelt loeti lisaks käibemaksule tasutuks ka sama maksuotsusega kindlaks määratud tulumaksu osa ning osaliselt tasutud intressid jagunesid mõlema maksuliigi vahel. Mis puutub intresside tasumisega viivitamisse ja viivitamise tõttu nõndanimetatud viivitusintresside maksmisesse, siis on maksuhaldur seisukohal, et maksukohustuslane ei saa rakendada riigi vastu sundi, et kohustuste täitmata jätmise juhtudel on võimalik pöörduda vajaduse korral kohtusse 5 vastava kohustamiskaebusega ja et
lg 1 alusel makstavat intressi tulekski käsitada viivitusintressina, millelt omakorda veel täiendava viivitusintressi arvestamist ei ole ette nähtud.
Seega ei pidanud vastustaja tagastama intresse kaebaja taotletud- ehk käibemaksukohustuse kui nõndanimetatud põhikohustuse taseme ulatuses. Arvutuskäiku, kuidas tagastamisele kuulunud 72 435 euro ja 33 sendi suuruse summani jõuti, on vastustaja selgitanud kaebuse kohta esitatud 15.12.2017 vastuse punktis 1.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.