Obsah (18)

§ 164§ 4§ 162§ 163§ 657§ 173§ 442§ 652§ 651§ 428§ 293§ 294§ 230§ 232§ 654§ 231§ 233§ 229

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 23.02.2017, Tallinn Tsiviilasja

) § 233 lõike 1 alusel võib kohus hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-67-10, punkt 25). Kohus ei pidanud õiglaseks välja mõista asustamata eramu üüritasu, mis on vaba turu olukorras tunduvalt kõrgem, kui üürnik peaks kinnistut kasutama koos kõrvaliste isikute ja loomadega. Tulenevalt eeltoodust ja arvestades, et kostjal puudus võimalus kinnistut kasutada, pidas kohus õiglaseks hagejalt kostjale välja mõista kasutuseelise alates 12.04.2014 kuni kinnistu müügini 29.12.2015 ühekordses summas 2000 eurot.

1. PKS § 34 lõige 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Varem kehtinud PKS § 15 lõige 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Kehtiva PKS § 27 lõike 2 punkti 2 kohaselt moodustavad abikaasa lahusvara esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, sh kinke alusel või pärimise, teel.
2. 27.04.2015 menetlusdokumendis palus hageja välja mõista ühisvaraks oleva kohustuse lahusvara arvelt täitmise hüvitise 10 758.53 eurot (t IV kd lk 125). Hageja täpsustas 17.02.2016 hüvitise nõuet. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja nõue hüvitada talle 4076.85 eurot. Asja materjalide kohaselt on kinnisvara kulusid kandnud mõlemad pooled. Kahtlust, et ühisvara kulusid on kohaselt täidetud, tekitab 24.10.2014 G4S poolt edastatud teatis võlgnevuse kohta (t IV kd lk 273-274) ning kostja 28.10.2014 ekiri, milles kostja juhib hageja tähelepanu maksekohustustele ja võlale (viide sama). Puuduvad tõendid, et hageja on kasutanud ühisvara teenindamiseks oma lahusvara. Hageja esitatud arved ja pangakonto väljavõtted ei tõenda nimetatud asjaolu.
3. Kehtiva PKS § 37 lõike 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 lõike 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Seega saab kohus otsustada kaasomandi jagamise viisi üle, kusjuures kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis.
4. Eespool tuvastas kohus, et poolte ühisvarasse kuulub kinnistu asukohaga Saaremaal. Kostja palus jagada kinnistu, müües selle avalikul enampakkumisel ning müügist 12 saadud rahast tasuda laenukohustused ja järele jääv raha jagada poolte vahel võrdselt. Kostja ei ole KKK kinnistu endale jätmist taotlenud. Samuti ei ole kinnistu hageja ega tema pereliikmete eluase, mistõttu kohus leidis, et selle müük avalikul enampakkumisel ei koorma hagejat rohkem kui on vajalik hageja õiguste kaitseks. Kohtule esitatud tõendite põhjal on pooled pidanud läbirääkimisi juba pikema aja jooksul enne hagi kohtule esitamist (t I kd lk 88, hageja e-kiri). Ühisvarasse kuuluva kinnisasja müük eeldab poolte head koostööd, koostegutsemise soovi, planeeritud tegevust. Kohus tuvastas, et poolte koostöö, huvi ja valmidus kinnistu müümisel puudub. Arvestades asjaolu, et kokkuleppel ühisvara koosseisus oleva vara täies ulatuses jagamine ei ole õnnestunud praeguse ajani ning asja materjalide kohaselt on olnud algusest peale selge, et ka pärast abielu lahutust ei ole ühine kooselu ja kinnisvara haldamine võimalik, on kohtu hinnangul põhjendatud kostja taotlus müüa kinnistu avalikul enampakkumisel TMS-s sätestatud korras ja täita kohustused vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis märgitule ning pärast kohustuste täitmist üle jääv raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Põhjendatud on ka äriühingute müük avalikul enampakkumisel, sest kostjal puudub huvi nende enda omandisse jätmiseks. Samuti ei soovi hageja äriühingute endale jätmist, ta on ise tunnistanud, et tema ettevõtetega ei tegelenud ja temal puudub teadmine ettevõtlusest.
5. Menetluskulude jaotamisel viitas kohus

§ 164lõikele 1.

Juhindudes Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-2-1-12-07 tuleb menetluskulud jätta mõlema poole enda kanda, sest ühisvara jagamine on mõlema poole huvides. Hageja apellatsioonkaebus ja seisukoht kostja apellatsioonkaebusele

1. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, so resolutsiooni punktide 1.1, 2, 2.1 ja 2.2 osas ning teha selles osas uus otsus, millega lugeda poolte ühisvaraks lisaks laenukohustusele C ja QQ ees ka B OÜ 100% osa, A OÜ 60% osa, sõiduauto Mercedes-Benz R 350 4MATIC ning vallasvara; jagada maakohtu otsuses jagamata ühisvara ja jätta laenukohustus C ja QQ ees hageja omandisse ning mõista kostjalt hagejale välja hüvitis 12 800 eurot; jätta B OÜ 100% osa ja A OÜ 60% osa kostja omandisse ning mõista kostjalt hagejale välja hüvitis pooles summas nimetatud ettevõtete väärtusest või hüvitisest; jätta sõiduauto kostja omandisse; jätta kinnisasi Saaremaal jagamata ning mitte jagada laenukohustusena AA ees suuremat summat kui 49 792.09 eurot. Juhul, kui ringkonnakohus ei saa ise vaidlustatud osas asja lahendada, saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
2. Maakohus kajastas ebaõigesti otsuse resolutsiooni punktis 1.1 poolte ühisvara koosseisu. Abielu lahutamise hetke seisuga kuulusid B OÜ ja A OÜ osad ühisvara koosseisu ning see, et kostja ainuisikuliselt peale abielu lahutamist ettevõtted äriregistrist kustutada võimaldas, ei tähenda, et vara saaks jätta ühisvara koosseisust välja ja jagamata. Kohus on täielikult jätnud arvesse võtmata hageja esitatud tõendid, mille kohaselt on kostja nimetatud ettevõtete majandustegevuse viinud ühisvara jagamise ajal ettevõtetest välja. Kohus on ühelegi tõendile viitamata leidnud, et UU 02.11.2015 ülevaade ei oma tõenduslikku jõudu. Kohus jätis ebaõigesti kohaldamata PKS § 34 lõike 3 ning § 37 lõike
4. Maakohus jättis vääralt ühisvaraks lugemata ja resolutsiooni punktis 1.1 kajastamata laenukohustuse C ja QQ ees, sõiduauto Mercedes-Benz ning vallasvara KKK kinnistul. KKK vallasvara osas on kohus ebaõigesti märkinud, et vallasvara jagati 13 kohtuväliselt. Selline põhjendus on vastuolus hageja 10.02.2016 menetlusdokumendi punktides 2.3.2 ja 4.27 esiletooduga, et vallasvara on jagatud üksnes osaliselt.
5. Kohus rikkus oluliselt õigusnorme, jättes hageja huvid KKK kinnistu avalikul enampakkumisel müümise osas arvestamata. Avalikul enampakkumisel müümine ei ole hageja huve kaaludes õigustatud. Olukorras, kus hageja on kohtule esitanud tõendeid ja selgitusi, millest nähtub, et kostja on pikema perioodi jooksul takistanud kinnisasja müüki, ise kinnisasja kasutanud, on ilmne, et kostja soov ja nõue müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel oli tingitud üksnes sellest, et ise võimalikult soodsalt kinnisasi avalikul enampakkumisel omandada ja vältida hagejale kinnistu jagamisel õiglase hüvitise maksmist. Sellises olukorras ei ole kohus tõendeid hinnanud ja analüüsinud ega nendest lähtudes poolte huve kaalunud. Kostja käitumine on vastuoluline, pahatahtlik ning heade kommetega vastuolus, mistõttu on kinnisasja avalikul enampakkumisel müümine hageja huve kahjustav. Lisaks sellele ei ole kohus arvestanud hageja vastuväiteid ja selgitusi, mille kohaselt tekitab avalikul enampakkumisel kinnisasja täitemenetluse reeglite kohaselt müümine põhjendamatult suuri täiturikulusid, mis kahjustab hageja õigusi ja huve saada õiglast hüvitist omandi kaotamise eest. Kohtul on õigus jätta ühisvarana kinnisasi jagamata, kui jagamine oleks poolte huve kaaludes ebaõiglane. Asjaolu, et kostja huvi ei ole kinnisasja võõrandada, kinnitab ka see, et praegusel ajal on KKK kinnistule hageja müügikuulutuse alusel leitud ostja, kes on valmis kinnistu 88 900 euro eest omandama. Kostja eirab aga hageja palveid kinnisasja müümiseks ja tõstis müügikuulutuses hinda. Samas ei olnud kostja valmis ise sellise hinnaga kinnistut omandama ning väitis, et väärtus on oluliselt madalam, u 60 000 eurot. Lähtuvalt

§ 4

lõikest 4 palub hageja kohtu abi KKK kinnistu osas vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks.

1. Hageja ei nõustu maakohtuga, et tõendamata on väide, et AA-lt võetud laenu kasutati A OÜ-le edasi laenamiseks. Maakohus jättis tähelepanuta olulise tõendi (t III kd lk 60) ning jõudis sellest tulenevalt vähemalt osaliselt ebaõigele järeldusele. Kostja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et AA poolt 12.02.2010 üle kantud summast 235 000 kroonist on kostja koheselt kandnud 35 000 krooni A OÜ arvelduskontole. Arvestades, et tunnistaja AA on nimetatud summa otstarbe osas vastanud, et arvab, et see oli mõeldud KKK jaoks, ei ole ka tunnistaja nimetatud summat üheselt käsitlenud. Selliselt kinnitab tõend, et hageja väited raha A OÜ-le edasi kandmise kohta on nimetatud summa osas tõendatud ja vastavas osas ei saa lugeda AA ja kostja vande all antud ütluste alusel laenu perekonna huvides võetud laenuks. Hageja hinnangul ei tõendanud kostja ka täiendavalt 110 000 krooni perekonna vajaduste katteks kasutamist, kuna nimetatud summa on sularahas välja võetud (t III kd lk 59, 60). Selliselt on kaevatav otsus resolutsiooni punkti 2.2 osas ebaõige ning summa peaks olema vähemalt 2236.91 euro võrra väiksem.
2. Kostja apellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus ja seisukoht hageja apellatsioonkaebusele
3. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 4 osas osaliselt ning punktide 2.1 ja 3 osas täielikult, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Apellatsioonimenetluse kulud palub jätta hageja kanda. 14
4. Kaevatav otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus ei ole kõiki asjaolusid usaldusväärselt ja piisava selgusega tuvastanud, on jätnud hindamata olulist tähtsust omavad asjaolud ja tõendid ning seisukoha võtmata kostja vastuväidete ja seisukohtade osas.
5. Kostja ei nõustu, et tõendatuks saab lugeda täitmata laenukohustuse C ja QQ ees summas 25 600 eurot. Otsusest ei tulene, mis asjaoludel jättis kohus arvestamata kostja vastuväited, et ka pärast QQ tunnistajana ülekuulamist ja hageja vande all seletuste andmist jäi laenu andmine tõendamata, kuna ei esitatud dokumentaalseid tõendeid (pangakonto väljavõtteid) laenusumma üleandmise kohta. Tabeli (t III kd lk 231) kohta ütles QQ, et osaliselt oli see koostatud mälu järgi ja päris 100% selle õigsust kinnitada ei saa. Nii hageja kui QQ avaldasid, et raha andmisi oli nii sularahas kui ülekandega, nii hagejale kui kostjale. QQ kinnitas, et tema enda kontolt laenumakseid ei teostanud ning koostas tabeli tagantjärgi pangakonto väljavõtete ning meenutuste, märkmete alusel. Hageja kinnitas, et tema tabelit ei koostanud ning pere rahaasjadega ei tegelenud. Hageja laenuarvestuse koond kinnitab, et tegemist on ebaselge kohustusega nii laenu andmise fakti kui laenujäägi osas. Kostja seisukohast on tegemist negatiivse asjaolu tõendamisega, mistõttu olid tema võimalused tõendite esitamiseks piiratud. Maakohus selgitas hagejale, et viimase kohustuseks on tõendada laenu saamist, kasutamist pere huvides ja hagis nimetatud laenujääki. Asjaolu, et tabelis esinesid vead, selgus kohtumenetluses ning maakohus on ebatäpsusele ise viidanud. Seetõttu ei saanud kohus jõuda järeldusele, et tõeseks saab pidada hageja selgitusi selle kohta, et väidetava laenu summad on kantud hageja vanemate poolt pangaarvetele. Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-08 (punkt 11) viidates leiab kostja, et laenuleping on rahatu ning seda ei saa lugeda sõlmituks ja kohustust sissenõutavaks. Kostja ei vaielnud selles osas, et üldse mingeid ülekandeid ei olnud, kuid see, mis hageja vanemate poolt anti, maksti juba abielu ajal tagasi kostja poolt kas otse ülekandega hageja ema arvelduskontole või andis ta raha hagejale (kostja arvelduskonto väljavõtete koond t III kd lk 21-29). Juhul, kui hageja vanemad ei võtnud hagejalt vastu raha ja hageja kulutas selle enda peale, ei tähenda see, et kostja poolt hageja vanematele laenu tagasimakseid ei toimunud.
6. Käsitluseta jäi otsuses ka laenunõude aegumise küsimus. Lahendist ei tulene, millele tuginedes leidis kohus, et C ja QQ nõuded ei ole aegunud. Laenuarvestuse tabelist nähtuvalt toimusid väidetavad laenu andmised oluliselt varem kui kolm aastat arvates poolte abielu lahutuse päevakorda tulekust. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostja selgitused selle kohta, mis asjaoludel ta kohtumenetluse eelselt läbirääkimiste käigus oli valmis aktsepteerima ühisvarast väljamakseid hageja vanematele ning miks jõuti laenulepingu projektini ja e-kirjavahetuseni hageja isaga. Kostja selgitas vande all, et kohtumenetluse eelselt oli tema esmaseks sooviks, et nii lahutus kui ühisvara jagamine toimuks võimalikult kiiresti ning sel ajal olid suhted mõistlikud. Nii hageja kui hageja vanematega oldi üksmeeles, et kiiret lahendamist vajavad ka varalised küsimused. Kostjal puudus seetõttu alus kahelda QQ poolt avaldatus. Alles enne laenulepingu allkirjastamist hakkas kostja mõtlema selle üle, et kuidas sai sedavõrd suur summa üldse üles jääda. Samal ajal võttis temaga ühendust hageja vend PP, kelle kaudu sai kostja teadlikuks, et hageja koos oma vanematega ei käitu heas usus. Pärast seda ei saanud eeldada, et kostja allkirjastab laenulepingu, millega tunnistab kohustust, mille olemasolus ta kindel ei ole. Kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) §-ga 14 ei oma lepingueelsete läbirääkimiste käigus avaldatu õiguslikku tähendust. Kostja ja hageja kinnitasid 25.02.2014 omavahelises suhtluses lepingueelsete läbirääkimiste käigus 15 vastastikku esitatud pakkumiste tühistamist (poolte e-kirjavahetus 25.02.2014, t II kd lk 179-181).
7. Ebaõiglane oli kostjalt välja mõista ühisvara koosseisus olnud sõiduauto eest hüvitis 4750 eurot, kuna tegemist oli olude sunnil toimunud müügiga. Kostjal puudus võimekus töötasu arvelt kanda ühisvara koosseisus olnud vara säilimisega seonduvaid kulusid. Eelnimetatu tõendamiseks esitas kostja dokumentaalsed tõendid. Kostjal puudus sissetulek vahemikus 19.12.2013-28.02.
8. Pooled tasaarvestasid vastastikku üksnes lahutuse järgselt kantud kulud LLL 25 kinnistu müügist laekunud raha arvelt. Etteheide kostjale müügitehingu osas hagejalt kooskõlastuse võtmata jätmise kohta jääb arusaamatuks, kuna puudub vaidlus, et abielu ajal tegeles poolte kokkuleppel varaliste küsimuste lahendamisega kostja, mh hankis vahendeid jooksvate ja erakorraliste kulude katteks. Puudus alus pidada 08.01.2014 müügilepingut ebausaldusväärseks tõendiks ning järeldada, et tõendamata on auto ostuhinna tasumine sularahas ostja poolt. Sõiduki ostuhinna tasumist tõendab leping. Tähelepanuta on jäänud, et ostuhinna tasumine toimus mitmes osas. Peamine vaidlus oli poolte vahel mitte selle üle, kas ostja tasus ostuhinna, vaid selle üle, kas kostja pidi hagejalt tehingu tegemiseks nõusoleku võtma ning milline oli sõiduki turuväärtus müügi ajal. Kuna otsusest ei tulene, et kohus oleks tuvastanud, et kostja ei tasunud koondarvestuses nimetatud kulusid sõiduki müügist laekunud summa arvelt, ei saanud kohus arvestada, et kostja jättis ühisvara koosseisus olnud sõiduki väärtusest poole iseenda isiklikuks tarbimiseks. Nimetatud põhjustel ei saa pidada õiglaseks ja kooskõlas esitatud tõenditega olevaks otsust mõista kostjalt välja mõista temale jääva ühisvara arvelt hagejale hüvitis 4750 eurot. Kostja ei vaidlusta kohtu järeldust, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtuseks saab pidada 9500 eurot, kuna sõiduk müüdigi kostja poolt praktiliselt sama hinnaga (9000 eurot). Kostja aga ei nõustu kohtu metoodikaga. Ühelt poolt avaldab kohus, et vastavuses Riigikohtu selgitustega ei osutu üldjuhul kasutatud sõidukid müüduks sama hinnaga, mis märgitud müügikuulutuses, teisalt võttis aga arvesse hinna, mis põhines müügikuulutustel.
9. Kui pidada maakohtu otsust sõiduki eest kostjalt hüvitise väljamõistmise osas põhjendatuks, oleks tulnud kohtul arvesse võtta ja lahendada vastuhagi täpsustuses 27.04.2015 esitatud alternatiivne kulude hüvitamise nõue 4893.78 eurot (laenumaksed 2740.79 eurot, maamaks 1441.60 eurot, muud kinnisvara haldamise ja säilimise tagamisega seonduvad kulud varaühisuse lõppemise järgselt kokku 711.39 eurot). Kostja tugines PKS § 34 lõikele
10. Kõne alla saaks tulla hüvitis hagejale, mis leitakse kohtu poolt leitud sõiduki 50% turuväärtusest kostja poolt kantud kulude lahutamise tehte abil: 9500 - 4893.78 = 4606.22 eurot. Seega sai sõiduki müügist laekuda kokku 9500 eurot ning lahutades müügitulemist kantud kulud 4893.78 eurot, jääb poolte vahel jagada 4606.22 eurot, millest omakorda 50% on 2303.11 eurot.
11. Hagejalt kostjale välja mõistetud kasutuseelise hüvitise suurus ei ole õiglane, sest kohus tuvastas, et hageja takistas kostja sissepääsu kinnistule. Hageja tahtlikult rikkus kostja seadusest tulenevat omandiõigust ning rikkumine jätkus ka kaks aastat kestnud kohtumenetluse vältel. Arvestades just asjaolu, et hageja jäi ka pärast kohtupoolseid selgitusi seadusevastase käitumise juurde, millele lisandus kinnistul paiknenud vallasvara ja isiklike esemete üleandmisest keeldumine enne kinnistu müüki, oleks õiglane olnud rahuldada hüvitise nõue arvestades vähemalt ¼ kuu minimaalsest üürisummast, so 1200-st ¼=300 eurot kuus. Kokku moodustab kasutuseelise hüvitisnõue (2014 eest: (aprill (300/30=10 x (19 päeva) 190 eurot + mai- detsember (8 16 kuud, 8x300)) 2400 eurot) kokku (190 + 2400) 2590 eurot+2015 eest: (jaanuar – november (11 kuud, 11x300=3300) + detsember 28 päeva (28x(300/31)=271.04) kokku 3571.04 eurot (3300+271.04))=6161.04 eurot. Kohus rikkus diskretsiooniõigust. Otsusest ei tulene, kuidas kohus jõudis järeldusele, et suuremas summas kui 2000 eurot, ei ole õiglane kasutuseelise hüvitise nõuet rahuldada.
12. Kostja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Kostja poolt kohtumenetluse eelselt tehtud pakkumise aktsepteerimise korral oleks hageja osa suurus olnud suurem, võrreldes osalise ühisvara kokkuleppel jagamise tulemuse ja maakohtu lahendiga. Nimetatud põhjusel ja tuginedes

§ 162

lõikele 2 on kostja hinnangul õiglane jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus võib olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha

§ 163

lõike 2 alusel kaalutlusotsuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud menetluses mõistlikkuse ja heas usus menetlusõiguste kasutamise kohustust.

1. Hageja apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebustega ja muude tsiviilasja materjalidega, leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused on põhjendatud osaliselt. Maakohus on vaidlust lahendades rikkunud osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldanud osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus osaliselt tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus osaliselt ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata (

§ 657

lõike 1 punkt 2) ja osaliselt saadab asja tagasi uueks lahendamiseks maakohtule (

§ 657lõike 1 punkt 3).

Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel (

§ 173lõike 3 teine lause).

60.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt poolte taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Hageja esitas taotluse võtta vastu poolte 12.04.2016 ja 13.04.2016 e-kirjad ning kostja poolt avaldatud KKK kinnistu müügikuulutuse, et tõendada kostjal huvi puudumist kinnistu müügi vastu, huviks on kinnistu soodsalt ise omandada (kaebuse punkt 24). Kostja vaidles taotlusele vastu. 07.02.2017 esitas kostja alternatiivse taotluse võtta vastu Harju Maakohtu 17.12.2015 määrus, millega kohus lõpetas B OÜ pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lõike 1 alusel. Hageja vaidles taotlusele vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et mõlemad taotlused tuleb jätta rahuldamata. Hageja tõendid tekkisid küll peale maakohtu menetlust, kuid ei oma vaidluse sisulisel lahendamisel tähtsust (

§ 652lõike 3 punkt 2, § 238 lõige 1).

Kostja tõend oli olemas maakohtu menetluse ajal, ka oli maakohtus poolte vahel vaidlus B OÜ väärtuse võimaliku hüvitamise üle ning kostja esitas väite, et osaühing likvideeriti pankrotimenetluses. Seega oli kostjal võimalik tõend esitada maakohtus ja esitamata jätmine oli tema valik (

§ 652lõige 3, § 230 lõige 1, § 4 lõige 2, § 5 lõige 2).

Kuna tõendid on esitatud elektrooniliselt, nende tagastamist ei toimu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19). 61.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega kontrollib kolleegium hageja kaebuse alusel maakohtu otsust resolutsiooni 17 punktide 1.1, 2, 2.1 ja 2.2 osas. Kostja kaebuse alusel kontrollib kolleegium maakohtu otsust resolutsiooni punktide 2, 2.1, 3 ja 4 ning menetluskulude jaotuse osas.

1. Hageja on seisukohal, et maakohus jättis ühisvara koosseisust ebaõigesti välja B OÜ ja A OÜ osad, laenukohustuse C ja QQ ees, sõiduauto Mercedes-Benz ning Saaremaa kinnistul asuva vallasvara. Kaebuse põhjenduste kohaselt kuulusid äriühingute osad ühisvara koosseisu ning kostja poolt ainuisikuliselt peale abielu lahutamist ettevõtete äriregistrist kustutamine ei tähenda, et vara saaks jätta ühisvara koosseisust välja ja jagamata. Kostja viis majandustegevuse ühisvara jagamise ajal ettevõtetest välja. Ühisvarasse kuuluvad osade väärtus tuleb tuvastada ning rakendada PKS § 34 lõiget 3 ja § 37 lõiget
2. Maakohus jättis ebaõigesti hindamata B OÜ ja A OÜ kohta esitatud tõendid (sh UU 02.11.2015 ülevaate ja selle lisad). KKK vallasvara osas on kohus ebaõigesti märkinud, et vallasvara on kohtuväliselt jagatud. Hageja tõi 10.02.2016 menetlusdokumendi punktides 2.3.2 ja 4.27 välja, et vallasvara on üksnes osaliselt jagatud. Samuti ei ole hageja nõus maakohtu poolt määratud KKK kinnistu jagamise viisiga (müügiga enampakkumisel).
3. Kostja vaidleb kaebusele vastu, tuues esile, et: 1) kuigi ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata varasuhte lõppemise seisuga 27.03.2014, saab jagada vaid tsiviilkäibes olevaid asju ning äriühingu kustutamisega lõppes võimalus selle osa ühisvara koosseisu arvamiseks ja jagamiseks; OÜ B kustutamine toimus ajutise pankrotihalduri poolt; OÜ A kustutati likvideerimismenetluses; XX vastavaid otsuseid ei vaidlustanud; 2) äriühingute osade turuväärtuse tuvastamisel ei saa võtta aluseks UU ülevaadet, kuna viimane ei analüüsinud, milliseks võiks hind kujuneda, kui tavaline käibes osaleja üritaks osa mõistlike pingutustega võõrandada; 3) laenukohustuse C ja QQ ees ning sõiduauto osas tegi maakohus otsustused resolutsiooni punktides 2.1 ja 3 ega pidanud neid lisaks loetlema ühisvara koosseisus punktis 1.1; 4) vallasvara jagamist ühisvarana taotles kostja ja loobus sellest 14.01.2016 menetlusdokumendis; 10.02.2016 kohtuistungil kinnitas kostja loobumist ja hageja enda poolt toetatavate nõuete hulgas KKK vallasvara jagamise nõuet ei nimetanud.
4. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtu resolutsiooni punkte 1.1 ja 2 tuleb selguse huvides käsitleda ühtse punktina. Nimelt on maakohus resolutsiooni punktis 1.1 lugenud poolte ühisvaraks kinnistu ja kahe osaühingu osad, mille kuulumise kohta ühisvara koosseisu poolte vahel maakohtus vaidlus puudus. Resolutsiooni punkti 2 esimeses lauses määras maakohus samade varaesemete osas jagamise viisi. Eraldi punktis jagatava ühisvara koosseisu tuvastamine vajalik ei olnud, kuna sellist (tuvastus)nõuet pooled ei esitanud ja sellise nõude esitamine ei olnud ka vajalik. Jagatava ühisvara koosseisu tuvastab kohus otsuse põhjendavas osas asja lahendamisel tähtsust omava faktilise asjaoluna vastavalt hagiavalduses ja vastuhagiavalduses esiletoodud jagamiseks esitatud vara nimekirjadele. Kuna punktist 2.1 nähtub selgelt, et maakohus jagas poolte vahel laenukohustuse C ja QQ ees, ei saa nõustuda hagejaga, nagu oleks maakohus nimetatud kohustuse jätnud ühisvaraks lugemata ja jagamata.
5. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas maakohus lahendas kõik menetlusse võetud poolte nõuded.

§ 4

lõigetest 1, 2 ja 3, §-st 439 ning § 442 lõikest 5 tulenevalt peab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lahendama kõik poolte nõuded. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis maakohus abikaasade muud vallasvara, va kahe äriühingu osad, ei jaganud, kuid tõi põhjendavas osas esile, et jätab jagatava ühisvara 18 koosseisust välja mh KKK kinnistu sisustusesemed, kuna 03.02.2016 kohtuistungil selgitasid pooled, et see vara on kohtuväliselt jagatud. Hageja on seisukohal, et maakohus jättis ebaõigesti jagamata KKK kinnistul asuva vallasvara. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu, kuid möönab, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis kostja nõude vallasvara jagamiseks üldse otsuse resolutsioonis kajastamata. Ringkonnakohus saab selles osas otsuse resolutsiooni täiendada ja lõpetada menetluse sisustusesemetest vallasvara jagamise osas hagist loobumise alusel

§ 428lõike 1 punkti 3 alusel.

Apellatsioonimenetluses on kostja korduvalt toonud esile, et loobus vallasvara jagamise nõudest 14.01.2016 menetlusdokumendis ja kinnitas seda 03.02.2016 kohtuistungil. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja tahtest sai selliselt aru ka hageja. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu aluseid, et mitte vastu võtta ühe varaliigi osas jagamisest loobumist põhjusel, et pooled olid vaidluse kohtuväliselt lahendanud. Kuna hageja ei esitanud sisustusesemete osas hagi, puudub alus tema kaebuse alusel sisustusesemeid jagada. 66. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu lisaks asjaolule, et maakohus ei vormistanud korrektselt menetluse lõpetamist ka LLL kinnistu jagamise osas, millist tahet kostja vandeadvokaadist esindaja 03.02.2016 kohtuistungil selgelt väljendas (t VI kd lk 43). Menetlusosalise poolt sellise avalduse esitamisel tuleb maakohtul selgitada välja menetlusosalise tegelik tahe ja käituda vastavalt

§ 428

, § 429 ja §-de 431-433 kohaselt, et menetluses oleks tagatud selgus menetletavate nõuete, mh jagatava vara koosseisu, üle. Kuna aga LLL kinnistu jagamisega seoses apellandid kaebusi ei esitanud, siis

§ 651lõike 1 alusel ringkonnakohus menetluslikke otsustusi selles osas ei tee.

1. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha hageja väidete kohta, et maakohus jättis jagatava ühisvara koosseisust ebaõigesti välja B OÜ 100% ja A OÜ 60% osad. Maakohus selgitas, et kuna äriühingud on registrist kustutatud, ei ole võimalik nende osi jagada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. PKS § 37 lõike 11 kohaselt määratakse jagatava ühisvara koosseis kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, kuid jagada saab vaid jagamise ajal olemasolevat vara. Käesolevas asjas lahutasid pooled abielu 27.03.
2. Vaidlusalused äriühingud kustutati äriregistrist vastavalt 04.09.2014 ja 04.02.
3. Seega jagamise ajal (maakohtu otsus 14.03.2016) kummagi osaühingu osi ühisvarana enam ei eksisteerinud ja maakohtul ei olnud võimalik neid ka jagada. Peale osaühingu lõppemist saaks abikaasade ühisvara hulka kuuluda osanikele jaotatud allesjäänud ühingu vara ja/või PKS § 34 lõikes 3 reguleeritud hüvitis. PKS § 37 lõike 2 kohaselt kohaldatakse varasuhte lõppemisest kuni ühisvara jagamiseni selle valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes ühisvara ühise valitsemise põhimõtteid (PKS §-d 28-36).
4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu otsus osas, milles kohus käsitles hageja nõuet seonduvalt ühisvara hulka kuulunud A OÜ ja B OÜ osade väärtuse vähendamisega kostja poolt (hüvitis PKS § 34 lõike 3 alusel), on seaduses ettenähtud korras põhjendamata.

§ 442

lõike 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kohus analüüsima kõiki tõendeid ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda samuti põhjendama. Maakohus jättis sisuliselt lahendamata hageja nõude, mille eesmärgiks oli saada hüvitist kostja poolt peale varaühisuse lõppemist toimunud ühisvara väärtuse vähendamise eest. Maakohus ütles vaid üldsõnaliselt ühe hageja tõendi kohta, et miks ta seda arvesse ei võta, kuid jättis analüüsimata kõik hageja väited ja muud esitatud 19 tõendid mõlema äriühingu tegevuse, varalise seisundi ja lõpetamise kohta, st kõik PKS § 34 lõike 3 rakendamise eeldused. PKS § 34 lõike 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et poolte vahel puudub vaidlus, et: 1) varaühisuse lõppemisel kuulus abikaasade ühisvara hulka mh B OÜ 100% osa ja OÜ A 60% osa; 2) mõlemad äriühingud olid enne ühisvara jagamist, kuid peale varaühisuse lõppemist kohtumenetluse ajal tegevuse lõpetanud ja äriregistrist kustutatud (vastavalt 04.09.2014 OÜ A ja 04.02.2016 B OÜ); 3) mõlemas äriühingus teostas ühisosaga seotud õigusi ainuisikuliselt kostja, kes likvideerimismenetlustest hagejat ei teavitanud ja kes oli mõlema äriühingu juhatuse liige; 4) hageja oli kohtumenetluses selgelt avaldanud, et ei soovi küll saada osade ainuomanikuks, kuid soovib saada hüvitist kostja omandisse jäävate osade väärtuste eest. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-74-08 ja nr 3-2-1-65-08 selgitanud, et äriseadustiku (ÄS) § 165 lõike 1 kohaselt võivad osa ühised omajad teostada osaga seotud õigusi üksnes ühiselt. Samuti, et kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat, peab äriühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. Käesolevas asjas on ilmne, et äriühingud olid kostjast juhatuse liikme kaudu teadlikud, et üks abikaasa teostab ühisosaga seotud õigusi ainuisikuliselt. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tal oli seejuures volitus hageja esindamiseks, sh A OÜ likvideerimisotsuse vastuvõtmiseks. Asjaolu, et B OÜ likvideeriti kohtumääruse alusel, milline tehti võlgniku avalduse alusel toimunud pankroti raugemise menetluses, ei tõenda kolleegiumi hinnangul, et välistatud oleks kostja vastutus ühisvara vähenemise eest PKS § 34 lõike 3 alusel. Maakohus ei kontrollinud hageja väiteid ja tõendeid selle kohta, et faktiliselt viis kostja enne B OÜ tegevuse lõpetamist kogu majandustegevuse üle järgmisesse äriühingusse, kus hageja osanikuks ei ole. Asjaolu, et A OÜ tegevus viidi üle B OÜ-sse võib välistada A OÜ osas ühisvara vähenemise, kuid ka see asjaolu on maakohtu poolt jäetud täielikult käsitlemata. Lisaks ei ole maakohus A OÜ ja B OÜ osade jagamise osas täitnud eelmenetluses piisavas ulatuses selgitamiskohustust poolte tõendamiskoormuse osas. Kuna tegemist ei ole kahju hüvitamise, vaid ühisvara jagamise nõudega, lasub vara väärtuse tõendamiskoormus mõlemal abikaasal. Seega ei piisa, kui kostja vaidleb vastu hageja tõenditele osade väärtuse kohta, vaid kostjal tuleb tõendada väidet, et tegemist on väärtusetu varaga. Seejuures tuleb silmas pidada, et abielu lahutamise ajal oli tegemist kostja kontrolli all tegutsevate äriühingutega, mistõttu tuleb kostjal tõendada, et A OÜ tegevuse lõpetamine ei olnud seotud tema süülise tegevusega või lõpetamine ei vähendanud ühisvara väärtust, kuna samavõrra tõusis tegevuse ülevõtnud B OÜ väärtus. Samuti tuleb kostjal tõendada, et viis B OÜ majandustegevust läbi ühisosanikuna ja juhatuse liikmele seadusest tulenevaid kohustusi ja hea usu põhimõtet järgides, mistõttu ei saabunud pankrotisituatsioon tema tegevuse tõttu. Kuna abielu lahutamise ajal oli B OÜ tegutsev ettevõte, oli osadel eelduslikult väärtus, mis aga ühisvara jaotamise hetkeks oli muutunud 0-ks. Ringkonnakohtul ei ole võimalik selles osas otsust teha, kuna puudub maakohtu otsustus, mida kontrollida. Hageja poolt juba esitatud tõendite alusel ei ole võimalik osade väärtuse vähenemist ja kostja süüd selles piisava veenvusega tuvastada. Samas eelnevalt esiletoodud kostja tegevust iseloomustavad asjaolud annavad aluse eeldada, et kostja tegevuses kahe äriühingu abikaasa teadmata ühisvara jagamise kohtumenetluse ajal likvideerimiseni juhtimine võis olla süüline eesmärgiga vähendada jagatava ühisvara väärtust. UU arvamusest ei selgu veenvalt, kas äriühingutes teostatud allahindlused olid põhjendatud, sellest aga sõltub, kas B 20 OÜ osa väärtusena oleks õiglane tuvastada 44 451 või 155 013 eurot (t V kd lk 140). Tegemist on olulise võimaliku väärtuse vähenemise ulatusega. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul selgitada pooltele täiendavalt tõendamiskoormust ja anda täiendav võimalus tõendite esitamiseks. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-77-07 ja nr 3-2-188-08 selgitanud, et kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus

§ 293

lõike 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks

§ 294kohaselt eksperdi.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et maakohus jättis ühisvara koosseisust ebaõigesti välja sõiduauto Mercedes-Benz. Maakohus tuvastas, et kostja võõrandas sõiduki 19.12.
2. Seega varasuhte lõppemise seisuga ühisvara hulgas sõidukit ei olnud ja maakohtul puudus alus seda jagatava varana käsitleda.
3. KKK kinnistu jagamise viisi määramise osas ringkonnakohus maakohtu poolset menetlusõigus- ja/või materiaalõigusnormide rikkumist ei tuvastanud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et enam kui kahe aastase kohtumenetluse jooksul on hageja olnud vastu Saaremaal asuva kinnistu jagamisele, tuues esile, et enampakkumisel müümine kahjustab poolte huve ega ole õiglane (nt III kd lk 181). Kostja on taotlenud alternatiivselt kas kinnistu jätmist võrdsetes osades poolte kaasomandisse või selle müümist enampakkumisel, ja peale kulude maha arvamist saadud raha jagamist võrdsetes osades või kinnistu tema ainuomandisse jätmist (nt I kd lk 106-111; III kd lk 32-34). Tsiviilasja materjalidest nähtub ja ka kaebuse punktis 23 on hageja toonud esile, et pooled ei ole suutnud saavutada kokkulepet KKK kinnistu müümiseks väljaspool kohtumenetlust. Arvestades vaidluse emotsionaalsust, samuti seda, et maakohus tegi kogu menetluse kestel temalt oodatavaid (ja

§ 4

lõikega 4 kooskõlas olnud), kuid tulemusteta jäänud jõupingutusi, et vaidlus lahendada kompromissiga, on kolleegium seisukohal, et maakohus valis konkreetse vara osas mõistliku ja konkreetsete poolte suhteid silmas pidava asjakohase jagamise viisi. Arvestades endiste abikaasade suhteid, ei ole mõistlik jätta vara nende kaasomandisse, samuti puudus maakohtul alus jätta konkreetne varaese jagamata. Erapooletu ametiisiku (kohtutäituri) poolt enampakkumise läbiviimisega kaasnevad täiendavad kulud (nt täituri tasu), kuid samas eelduslikult selgub nimelt enampakkumises kinnistu tegelik turuväärtus, so kohalik keskmine turuhind TsÜS-i § 65 mõttes, mis omakorda tagab ühisomanikele võimaluse saada omandi kaotamise eest õiglast hüvitist. Hageja ei toonud maakohtus esile elulisi asjaolusid, mille alusel oleks kohus saanud asuda seisukohale, et kinnistu jagamine kostja poolt taotletud viisil oleks hageja suhtes ebaõiglane.

1. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha hageja kaebuse väidete kohta seonduvalt laenukohustusega AA ees. Maakohus tuvastas, et AA andis kostjale laenu 30.01.2001 900 000 krooni ja 12.02.2010 235 000 krooni perekonna huvides (va 7978 krooni). Hageja on seisukohal, et maakohus jättis tõendina arvestamata kostja arvelduskonto väljavõttelt (t III kd lk 59-60) nähtuvad asjaolud, et 12.02.2010 AA-lt saadud laenusummast 235 000 kroonist kandis kostja kohe 35 000 krooni üle A OÜ-le ja 110 000 krooni oli võetud välja sularahas. Hageja on seisukohal, et nimetatud summade ulatuses ei saa laenu lugeda perekonna huvides võetuks ning jagatav kohustus peab olema vähemalt 2236.91 euro võrra väiksem. 21
2. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu ja on seisukohal, et maakohtu järeldus selle kohta, et 30.01.2001 ja 12.02.2010 AA-lt võetud laenu kui perekonna huvides võetud laenu jäägi 52 029 euro tagastamise kohustus on poolte solidaarkohustus, on kooskõlas maakohtus poolte esiletoodud eluliste asjaoludega ning tsiviilasja materjalidega. Asjaolu, et osa laenust võeti abielu kestel ühe abikaasa arveldusarvelt välja sularahas, ei lükka ümber laenu saamisel kehtinud eeldust, et abikaasade arveldusarvetele laekunud rahalised vahendid muutusid tol ajal kehtinud PKS-i redaktsiooni § 14 lõike 1 järgi abikaasade ühisvaraks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-06). Hageja ei esitanud tõendeid, et sularahas väljavõetud 110 000 krooni kasutati muuks otstarbeks kui perekonna huvides. Ka ei lükka nimetatud eeldust ümber asjaolu, et samal kuupäeval kandis kostja selgitusega „laen omanikult“ 35 000 krooni üle A OÜ-le. Poolte vahel puudub vaidlus, et 60% nimetatud äriühingu osakapitalist kuulus abikaasade ühisomandisse. Seega kulutati ka vaidlusalune 35 000 krooni perekonna huvides.
3. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse mh osas, milles kohus tuvastas abikaasade solidaarse laenukohustuse hageja vanemate ees summas 25 600 eurot. Kostja on seisukohal, et otsus ei põhine asjas kogutud tõenditel ja maakohus jagas valesti tõendamiskoormuse. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja etteheited maakohtule põhjendatud. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi, sh ka mitte tõendite ebaõiget hindamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Maakohus järgis tõendite hindamisel

§ 230

lõiget 1, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti hindas maakohus poolte esitatud tõendeid kooskõlas

§ 232

lõikega 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata (

§ 654lõige 6).

74. Vastuseks kostjale toob kolleegium esile, et maakohtu järelduse laenu saamise kohta abielu jooksul teevad eluliselt usutavaks lisaks maakohtu poolt esiletoodud tõenditest tulenevatele asjaoludele järgmine tsiviilasja materjalidest nähtuvate asjaolude kogum: 1) hageja esindajaga kohtueelselt peetud e-kirjavahetuses ei eitanud kostja laenukohustuse olemasolu, kui esindaja tõi ühisvara jagamise lepingu sõlmimise eeldusena välja mh samaaegselt laenulepingu allkirjastamise C ja QQ-ga (t II kd lk 32, 27), kostja ise tõi veel enne hageja advokaadi sekkumist 17.11.2013 ja 26.11.2013 kirjades välja nimetatud laenukohustuse (küll jäägi numbrit nimetamata; t II kd lk 111112, 113-114); 2) 18.11.2013 kinnitas kostja, et oli trükkinud välja laenulepingu ja selle allkirjastanud (t II kd lk 118); 3) laenu saamise võttis kostja 03.07.2014 menetlusdokumendi punktis 21

§ 231

lõike 2 mõttes omaks (t II kd lk 170) ja sama sätte lõikes 3 sätestatud omaksvõtu tagasivõtu eelduste täitmine tsiviilasja materjalidest ei nähtu; 4) ühelt poolt on kostja seisukohal, et kõik saadu on hageja emale tagastatud (summas 6775 eurot; maksekorraldus t I kd lk 167). Samas aga lisab, et andis abikaasale raha laenu tagastamiseks (pangaväljavõte t III kd lk 22-29, koond samas lk 21). Viidatud ülekannetest nähtub, et aastatel 2003 kuni 2013 kandis kostja hagejale väidetavalt laenu tagastamiseks üle 38 325.64 eurot. Seega järeldub kostja enda poolt esiletoodud faktilistest asjaoludest, et hageja vanemad andsid neile abielu ajal laenu vähemalt 6775+38 325.64=45 100.64 eurot, millest suurema summa kui 6775 eurot tagastamise kohta tõendid puuduvad. Ka viidatud asjaolust tulenevalt on 22 maakohtu tuvastus tagastamata laenu suuruse 25 600 eurot osas eluliselt usutav. Arvestades laenu osade kaupa andmise pikka perioodi ja laenuandmise konteksti (tütre perele pikaajalise abielu ajal), suutis hageja esitatud tõendite kogumiga teha kolleegiumi veendumusel kohtule piisavalt usutavaks tagastamata laenujäägi suuruse.

1. Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväide viitega laenuandjate nõuete aegumisele. Maakohtus poolte esiletoodud asjaoludest ei saa teha järeldust laenunõude aegumise kohta. Nimelt ei ole esile toodud, et laenusaajate ja -andjate vahel oleks olnud enne aastat 2013 kokkuleppeid laenu tagastamise tähtaja osas. Seega saab asuda seisukohale, et tegemist oli tähtajatu laenusuhtega, millest tuleneva tagastamiskohustuse täitmist võib võlausaldaja nõuda pärast lepingu ülesütlemist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lõige 1). Vastava nõude aegumine algab TsÜS § 147 lõike 1 kohaselt nõude sissenõutavaks muutumisega, mis tähtajatu laenusuhte puhul toimub lepingu ülesütlemisel täitmiseks antud mõistlikult vajaliku aja möödumisel (VÕS § 82 lõige 7).
2. PKS-i abielu regulatsiooni mõtte kohaselt on abielu ajal abikaasadele laekunud rahalised vahendid eelduslikult nende ühisomand ja abielu ajal kasutatud rahalised vahendid on eelduslikult kasutatud perekonna vajaduste rahuldamiseks. Vastupidist peab tõendama eeldust ümber lükata sooviv pool. Seega isegi kui üks abikaasa kasutas abielu ajal ühist raha muul otstarbel kui kokkulepitud laenu tagastamine, ei vabasta see abikaasasid laenu tagastamise kohustusest laenuandja ees. Seega kostja väide, et tema kandis abikaasale raha laenu maksmiseks, kuid abikaasa raha selleks otstarbeks ei kasutanud, ei ole asjakohane.
3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et abikaasade ühisomandisse kuulunud sõiduauto oli kostja poolt võõrandatud hageja nõusolekuta ning et võõrandatud sõiduki väärtuseks (kohalikuks keskmiseks müügihinnaks TsÜS § 65 mõttes) oli võõrandamise ajal detsembris 2013 9500 eurot. Pooled ei vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud sõiduki väärtust, mistõttu kostja etteheited selle tuvastamise metoodikale ei oma käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt tähendust. Müügikuulutuste alusel sõidukite turuhinna tuvastamine on kohtutes levinud praktika, kui puuduvad usaldusväärsemad tõendid konkreetse sõiduki turuhinna kohta.
4. Samas on põhjendatud etteheide, et maakohus ei käsitlenud PKS § 29 lõike 1 viimase lause alusel esitatud kostja vastuväidet kooskõlas

§ 442lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise reegliteg

YYiidatud sätte kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas mh analüüsima kõiki tõendeid ja põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetegYYaidlustatud otsuses tõdes maakohus üldsõnaliselt, et kostja ei tõendanud asjaolu, et sõiduauto müügihinna arvelt oli ta tasunud ühisvaraga seotud kulutusi, jättes analüüsimata kõik kostja vastaval eesmärgil esitatud tõendid. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust.

1. PKS § 29 lõike 1 viimase lause kohaselt võib abikaasa teha teise abikaasa nõusolekuta ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Kostja tõi maakohtus esile, et sõiduki võõrandamine toimus olude sunnil, et kanda ühisvaraga seotud kulutusi, kuna tal puudus võimekus kanda viidatud kulutusi töötasu arvel. Kostja tõi esile, et sai sõiduki eest osade kaupa (09.09.2013 kuni 03.01.2014 4x2000+1x1000) 9000 eurot vastavalt müügilepingule (t II kd lk 182), mille eest tasus juulist 2013 kuni märtsini 2014 kinnistutega seotud prügi-, elektri-, kindlustuse-, 23 valve- ja internetiarveid (t II kd lk 168-169, tõendid samas lk 183-226 ja 228, III kd lk 2-19). Samuti, et augustist detsembrini 2013 moodustas tema sissetuleku vaid OÜ-st A töölepingu alusel saadud tasud ja omanikulaenu tagastused (väljavõte arveldusarvest II kd lk 227). Hageja tõi vastuväitena esile, et perioodil oktoober 2013 kuni veebruar 2014 tagastas kostja AA-le laenu summas 20 000 eurot, mistõttu ei saanud hagejal puududa rahalised vahendid vaidlusalusel perioodil. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväidetega. Kostja esitas maakohtumenetluses tõendid, millest nähtub, et ta tasus samal perioodil, kui tema väidetavaks sissetulekuks oli vaid 6671.13 eurot (laekumised OÜ-st A) laenu tagasi AA-le summas 20 000 eurot, sh 12 000 eurot perioodil, mil tal kaebuse punktis 2.15 väidetu kohaselt üldse sissetulek puudus (t I kd lk 164). Seega ei ole veenvad kostja väited selle kohta, et ta oli raha puudusel sunnitud sõiduki abikaasa nõusolekuta võõrandama oma elukaaslasele ja saadut kasutas perekonna ühiste kulutuste katmiseks. Seega ei ole tõendatud, et abikaasa nõusolekuta ühisvarasse kuulunud sõiduauto võõrandamise tõttu ei vähenenud abikaasade ühisvara.
2. Samuti puudub alus rahuldada kostja alternatiivset nõuet ühisvara (sõiduauto müügist saadud rahaliste vahendite) arvelt tehtud kulutuste hüvitamiseks, kuna kostja tegi need kulutused ühisvarale. Nagu eelpool juba esile toodud, siis PKS-i abielu regulatsiooni mõtte kohaselt on abielu ajal abikaasadele laekunud rahalised vahendid eelduslikult nende ühisomand ja abielu ajal kasutatud rahalised vahendid on eelduslikult kasutatud perekonna vajaduste rahuldamiseks. Vastupidist peab tõendama eeldust ümber lükata sooviv pool. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks teinud peale kooselu lõppu, kuid varaühisuse kehtivuse ajal kulutusi hageja lahusvarale või oma lahusvara arvelt poolte ühisvarale.
3. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas osaliselt tema nõude hagejalt ühisomandisse kuulunud Tallinna kinnistu kasutuseelise väljamõistmiseks. Kostja nõudis maakohtus hüvitist perioodi eest 12.04.2014 kuni 29.12.2015 (kinnistu müügini) põhjusel, et hageja takistas tal perekonna ühiseks koduks ja ühisvaraks olnud kinnistut kasutada ega lõpetanud sellist tegevust ka peale maakohtu selgitust tegevuse seadusvastasuse kohta. Kostja arvestab hüvitist suuruses 300 eurot kuus, kokku 6161.04 eurot. Maakohus rakendas

§ 233

lõiget 1 ja vähendas hüvitist 2000 euroni põhjusel, et kostja oli tõendanud üüri turuhinna asustamata eramus, kuid üürnik oleks pidanud elama seal koos hageja, kahe lapse ja suure koeraga. 82. Kolleegium nõustub kostja etteheidetega maakohtule hüvitise suuruse tuvastamisel menetlusõiguse olulise rikkumise kohta ja leiab, et maakohtu otsus tuleb selles osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata. Kolleegium on seisukohal, et Tallinnas Nõmme linnaosas asuva kinnistu üüri turuhinna tõendamine

§ 229

lõikes 1 nimetatud tõenditega ei olnud seotud eriliste raskustega ega ebamõistlikult suurte kuludega, mistõttu

§ 233rakendamine põhjendatud ei ole.

Ka ei ole maakohus toonud esile asjaolusid, millest saaks selle sätte rakendamise asjakohasust lugeda käesolevas asjas põhjendatuks. Kui maakohus leidis, et kostja on esitanud turuhinna tõendamiseks ebapiisavalt tõendeid, oli tal õigus seda

§ 230lõike 2 teise lause alusel menetluses selgitada.

Kolleegium leiab, et esitatud tõendite alusel oli maakohtul võimalik võtta põhjendatud seisukoht konkreetse elamu üüri turuhinna kohta. Kostja esitas üüri turuhinna tõendamiseks asjatundja arvamuse (t V kd lk 131-136), mille kohaselt oli kinnistu turuüüri suuruseks seisuga 17.12.2015 1200-1400 eurot kuus. Muid tõendeid selle 24 asjaolu kohta ei esitatud. Abikaasadele kuulus ühisomanikena kinnistu kasutuseelis ühiselt kuni ühisomandi lõppemiseni ja sellest tulenevalt oli vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-93-12 kostjal õigus nõuda kuni kinnistu võõrandamiseni kasutuseeliste jagamist. Samas on maakohus õigesti leidnud, et mitte alati ei ole kummalgi abikaasal õigust saada kasutuseelisena igal juhul poolt tavalisest üüritasust, vaid arvestada tuleb konkreetse kasutuse asjaolusid – ühiskasutus koos teiste perekonnaliikmete (lastega) ja koeraga. Küll aga ei nähtu maakohtu põhjendustest, et kohus oleks arvestanud sellises olulises ulatuses ühe abikaasa kasutuseelise osa vähendamisel (tõendatud 1200 eurot keskmine kuu üür, kuid kohus luges kostja osaks vaid 9.30 eurot kuus) kohtu ette toodud kõigi hageja rikkumise asjaoludega. Nimelt tuvastas maakohus asjakohaselt, et hageja jätkas kostja takistamist kinnistu kasutamisel ka peale seda, kui kohus oli 19.03.2014 määrusega (t I kd lk 67-69) talle selgelt öelnud, et kostjal on põhiseadusest tulenev õigus ühisvaraks olevat pere ühist eluaset vallata ja kasutada. Kostja poolt hagetav periood hõlmab ajavahemikku peale nimetatud kohtulahendit. Seega on tõendatud, et hageja jätkas teadlikult kostja põhiseadusliku õiguse rikkumist, mistõttu apellatsioonimenetluses nõutav 300 eurot kuus (kokku 6161.04 eurot), so ¼ turuväärtusest, on kolleegiumi arvates konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades õiglane. 83. Kuna asi läheb ühe nõude osas tagasi maakohtule, jaotab nii maa- kui apellatsioonikohtu menetluskulud

§ 173lõike 3 teise lause alusel maakohus.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 01.11.2017 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. veebruaril 2017 tsiviilasjas nr 2-1411930 tehtud otsuse resolutsiooni p 1 osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis lahendamata hageja nõude hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud ühisvara väärtuse vähendamise eest, ning saatis asja selles osas tagasi maakohtule lahendamiseks.
3. Jätta XX kassatsioonkaebus rahuldamata.
4. Rahuldada YY kassatsioonkaebus osaliselt.
5. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles otsustati: „4.1 hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt; 4.2 lõpetada menetlus YY hagis sisustusesemete jagamiseks; 25 4.3 jagada XX ja YY ühisvaraks olev KKK kinnistu asukohaga XXX (kinnistusregistriosa nr KKKKKKK), OÜ R 33,5% osa ja S OÜ 45% osa avalikul enampakkumisel müümise teel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Vara müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdselt, arvates enne maha müügikulud ning laenukohustused CC ja QQ ning AA vastu; 4.4 jagada laenukohustus 25 600 eurot CC ja QQ vastu XX ja YY vahel võrdsetes osades; 4.5 jagada laenukohustus 52 029 eurot AA vastu XX ja YY vahel võrdsetes osades; 4.6 mõista YY-lt välja XX kasuks ühisvara väärtuse vähenemise hüvitamiseks ½ sõiduauto Mercedes-Benz väärtusest, so 4750 eurot; 4.7 mõista XX-lt välja YY kasuks ühisvara kasutamise eest kasutuseelis 6161 eurot 4 senti; 4.8 ülejäänud XX ja YY nõuded jätta rahuldamata; 4.9 jätta rahuldamata XX ja YY taotlused apellatsioonimenetluses täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.“
6. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.
7. Arvata XX kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.
8. Tagastada XX kassatsioonkaebuselt enamtasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
9. Tagastada YY kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.