KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 26.08.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-3364 Kohtuasi YY (Y) avaldus B

) § 137 lg 1 järgi, kui vanemad elavad lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu (§ 137 lg 2 p 1) või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega (

§ 137lg 2 p 2). Seega on avalduse rahuldamise ja ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused järgmised:

§ 118

lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu 22.11.2017 määrust asjas nr 2-16-5794, p 16). Kuid hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). Samas juhindub kohus kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (

§ 123lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus asjas nr 3-2-1-18-13, p 17).

Riigikohus on selgitanud, et ka vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (

§-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus asjas nr 2-16-5794, p 22.2). Praegusel juhul oli ilmne, et vanemate omavaheline suhtlus ja kokkulepete saavutamine lapse suhtes ühise hooldusõiguse teostamiseks oli äärmiselt komplitseeritud: isa oli suhtlemisel järsk, intensiivne, bravuurikas ja valjuhäälne, ta oli varem lapse ema ja tema perekonnaliikmete suhtes olnud vägivaldne, kohus vaagis tsiviilasjas nr 2-18-1221 ema, UU ja DD avaldust lähenemiskeelu ja suhtlemiskeelu määramiseks isale (tsiviilasi nr 2-18-1221) ning tegi 08.08.2019 määruse, millega rahuldas avalduse. Ajal, kui laps lõpetas lasteaia ja lapse kooli õppima asumiseks tuli esitada avaldus, keeldus isa lapse elukoha registreerimiseks nõusolekut andmast, mistõttu oli laps pikemat aega rahvastikuregistri andmete kohaselt elukohata ja soovitud koolikoha taotlemine oli oluliselt raskendatud. Probleem lahenes alles kohtu abiga. Ka oli alalist tüli tekitav lapsele huvialade valimine. Seega esinesid kõik eeldused vaidlusaluses osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes. Isal oli vastuväiteid maakohtu määrusele ka osas, milles kohus määras isa ja lapse vahelise suhtlemiskorra, piirates varasemaga võrreldes isa ja lapse vahelist suhtlemist. Ringkonnakohus selgitab, et esmajoones peab kohus

§ 123

lg 1 järgi vanema ja lapse suhtlemise korra 7 määramisel lähtuma lapse huvidest ning just lapse huvid saavad olla argumendiks, mis tingivad suhtlusõiguse piiramise lapse ja vanema vahel (

§ 143lg 3).

Samas tuleb arvestada ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt ka Riigikohtu 09.11.2011 määrust asjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus suhtluskorra kõiki ülalkirjeldatud nõudeid järgides. Suhtluskorra määramisel arvestas maakohus asjaoluga, et lapsel oli käitumis- ja tähelepanuhäire, millega toimetulekuks oli vajalik stabiilne elukorraldus, sh üks kindel kodu. Isa äkiline ja tihti ebaadekvaatne käitumine ning reeglitest ja kellaaegades valikuline kinnipidamine ei taganud lapse jaoks vajalikku stabiilsust. Kuivõrd lasteaialapsest oli vahepeal saanud koolilaps, vajas laps seda enam struktureeritud päevakava ja selle täpset järgimist, et tal oleks aega õppetükkidega ja hobidega tegeleda ning end välja puhata. Isa lapse toetamist õppetükkide tegemisel vajalikuks ei pidanud, samuti viis ta last trenni vaid siis, kui tal muid tegevusi plaanis ei olnud. Kohusetunde kasvatamisele mõjus selline tegevus pidurdavalt. Samas tagas kehtestatud suhtlemiskord isa ja lapse vaheliste suhete jätkumise ning kiindumussuhte säilimise. Ühtlasi võimaldas kehtestatud kord ühiseid olulisi tähtpäevi üheskoos tähistada. Isa arvas määruskaebuses, et ärajäänud kohtumised tuli asendada, kui ema ei anna tahtlikult last isale. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see väide alust maakohtu määruse muutmiseks. Nimelt olukorras, kus üks vanem kehtestatud suhtluskorda ei täida, on seadusandja ette näinud kohase meetmena TsMS § 563 alusel lepitusmenetluse algatamise, kus kohus kutsub vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Isa viimase väite osas, et tema kohustamine psühhiaatri poole pöörduma ei olnud vajalik, sest ta oli valmis sinna vabatahtlikult minema, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtul on õigus teha vanematele ettekirjutusi. Alus selleks tuleneb

§ 134

lg-st 3, mille kohaselt võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Sõltumata kohtuistungil avaldatud isa valmisolekust psühhiaatri juurde pöördumiseks, oli paslik isa selleks kohustada, et kindlustada visiidi toimumine ja vajadusel ka abi saamine. Viidatud viisil isa kohustamine oli maakohtust ka ettenägelik, sest isa poolt kohtuistungil ja hiljem määruskaebuses avaldatud valmisolek psühhiaatri poole pöördumiseks oli lahtunud ajaks, kui isa suhtles eestkosteasutus II esindajaga 22.01.

1. Nimelt avaldas isa eestkosteasutus II esindajale, et ei ole huvitatud psühhiaatri poole pöördumisest, sest ei näe selleks vajadust. Ka muudele koolitustele minek ei olnud tema hinnangul vajalik. Ülal kirjeldatud põhjustel ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse tühistamiseks ja uue lahendi tegemiseks. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). 8 Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm 9