lg 3 p 1).
lg 2 teise lause kohaselt ei saa sellise nõudega pankroti väljakuulutamisel arvestada. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et pankrotiavalduse esitamisel tugines võlausaldaja samuti sissenõutavaks muutunud nõudele summas 407 090,95 eurot. 8.2.
lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tuginedes pankrotihalduri aruandele (V kd 111-122) on maakohus õigesti tuvastanud, et võlgnik ei ole alaliselt maksejõuetu. Võlgniku varade suurus on 661 820,24 eurot (vt V kd, tl 111), millele on lisandunud 07.05.2019 notariaalse lepingu alusel vara 300 000 euro väärtuses. 5 Määruskaebuses esitatud väide, et võlgnikule kuuluvate nõuete rahuldamine 440 000 euro (s.o 140 000 eurot 30.03.2019 lepingu ja 300 000 eurot 21.03 2019 lepingu, V kd, tl 128-134 ja tl 144-153) ulatuses on ebatõenäoline, on ennatlik. Nii nähtub vastusest määruskaebusele, et võlgnikule on laekunud pärast maakohtu määruse tegemist eelnimetatud nõuete katteks kokku 70 000 eurot. Samuti nähtub asja materjalidest, et pärast maakohtu määruse tegemist on võlausaldaja esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi (Tartu Maakohtu 10.11.2017 jõustunud otsuse tsiviilasjas nr 2-14-55273) täitemenetluse läbiviimiseks. Ringkonnakohus märgib, et kui täitemenetluses ei õnnestu täituril võlausaldaja nõuet täita, on täituril õigus kohaldada täitemenetluse seadustikus ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Võlgnikule kuuluvate kinnistute väärtuste väidetavale ebaõigele hindamisele tuginemine ei ole praeguses menetlusetapis põhjendatud. Põhjendatud ei ole ka see määruskaebuses esitatud väide, et võlgniku kohustuste maht tõusis 07.05.2019 lepingu järgi. Nimetatud lepingust (VI kd, tl 5-14) sellist asjaolu ei tulene. 8.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.