← Eesti

3-10-2696/10

Obsah (5)§ 26§ 92§ 31§ 19§ 93

3-10-2696 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2696 Haldusasi RP Invest

§ 26lg 1 p 6/.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda /

§ 92lg 1, § 93 lg 1/.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 22.03.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 ASJAOLUD

  1. RP Investments OÜ esitas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele (edaspidi PMTK) 13.05.
  2. a avalduse enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena. Avalduse põhjendatuse kontrollimiseks andis PMTK RP Investments OÜ-le 17.05.
  3. a korralduse nr 12.2-3/3921-1 tõendite esitamiseks ja maksuhalduri juurde ilmumiseks /tl 35/.
  4. 19.07.2010 tegi PMTK otsuse nr 12.2-3/3921-4 (edaspidi Otsus), millega jättis rahuldamata RP Investments OÜ 13.05.
  5. a käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse, kuna maksuhalduri arvates ei ole RP Investments OÜ puhul Eestis ettevõtlusega tegelemine piisavalt tõendatud /tl 10-14/.
  6. RP Investments OÜ esitas 19.08.
  7. a eelnimetatud Otsuse peale vaide, mille Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) jättis oma 14.09.
  8. a otsusega nr 6-1/474-3 rahuldamata /tl 15-18/.
  9. 14.10.2010 esitas RP Investments OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK Otsuse tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks registreerida kaebaja käibemaksukohustuslasena /tl 1-8/.
  10. Et kaebaja taotlus PMTK-le ettekirjutuse tegemiseks kaebuse esitaja registreerimiseks käibemaksukohustuslasena realiseerub

§ 26

lg 1 p 1 kohaselt nagunii sel juhul, kui kohus rahuldab tühistamisnõude, võttis halduskohus 21.10.2010 kohtumäärusega kaebuse menetlusse üksnes Otsuse tühistamiseks /tl 21/.

  1. 08.12.2010 määrusega kohus määras lahendada RP Investments OÜ kaebus kirjalikus menetluses /tl 62/. 10.11.2010 esitas PMTK halduskohtule kaebuse kohta oma kirjaliku seletuse /tl 31-36/. Täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide kohtule esitamiseks antud tähtaja jooksul (kuni 15.02.2011) menetlusosalised kohtule midagi täiendavat ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja RP Investments OÜ peab Otsust ebaõigeks ega nõustu ka MTA õiguskäsitlusega vaideotsuses. Osaühing esitas maksuhaldurile 13.05.
  2. a avalduse enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena ning 30.05.
  3. a oma lepingupartnerile arve, millele oli lisatud käibemaks, sest arve alusel ületas käive 250 000 krooni käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 19 lg 1 tähenduses. 01.07.
  4. a andis maksuhaldur korralduse nr 12.2-3/3921-3 lisatõendite esitamiseks, millest selgus, et maksuhaldur ei olnud kuni korralduse tegemise ajani otsustanud osaühingu registreerimisküsimust käibemaksukohustuslasena. Vastamise tähtajaks seati 14.07.
  5. a. Sellest korraldusest tulenes, et maksuhaldur ei sea kahtluse alla osaühingu tegelemist ettevõtlusega, sest sellekohast täiendavat teavet maksuhaldur ei soovi ning sellekohast väidet kontrollimise eesmärgina ka ei esita. Maksuhaldur soovis selgitust nn 1000 kroonise vahe kohta, mis ei saa muuta osaühingu käibe suurust KMS § 19 lg 1 tähenduses. Sellises olukorras oli viivitus käibemaksukohustuslase registreerimisküsimuse otsustamisel ja osaühingu teavitamisel eriti ilmne rikkumine, sest objektiivsete asjaolude alusel ei saa väita majandustegevuse puudumist. Maksuhaldur viitab peaasjalikult sellele, et osaühingul ei ole olemas tellitud äriplaani, mille täitmise käigus oleks võimalik saada tulu. Kaebuse esitaja arvates on Otsuse õiguspärasuse kontrollimisel põhirõhk selles, et ettevõtlusega tegelemine 2 KMS tähenduses on määratlemata õigusemõiste. Kuivõrd selle mõiste alusel on vastustaja piiranud osaühingu ettevõtlusvabadust käibemaksukohustuslaste registrisse mittekandmise kaudu, siis tuleb analüüsida, kuidas on kohtud sisustanud määratlemata õigusemõistete kasutamist isikute õiguste piiramiseks. Viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.11.
  6. a otsuse p-s 29 asjas nr 3-4-1-18-07 ja
  7. juuni
  8. a otsuse p-s 16 asjas nr 3-4-1-5-05 toodud määratlemata õigusemõiste kohaldamise põhimõtetele märgib kaebaja, et lähtuda tuleb sellest, kas õigusnormi tekst vastab õigusselguse põhimõttele. Õigusselguse põhimõtet on Riigikohus selgitanud 28.11.
  9. a otsuse p-s 31 asjas nr 3-4-1-5-
  10. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) järjekindla seisukoha alusel on isikutel oma ametialaste ülesannete täitmisel tegutseda hoolsalt ning astuda samme selleks, et saada aru oma tegevuse või tegevusetuse võimalikest tagajärgedest (EIK otsus asjas Cantoni vs. Prantsusmaa, kohtuotsus 15.11.1996.a. RJD 1996-V, p 35). Seda seisukohta on EIK täpsustanud hiljem, arendades edasi õigusnormi ettenähtavuse ja õiguskindluse põhimõtet (EIK lahend Van Anraat vs. Holland, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 06.07.
  11. a, avaldus nr 65389/09, p-d 83 ja
  12. Riigikohus ei ole selgitanud ettevõtlusega tegelemise mõistet KMS tähenduses. Riigikogu seaduseelnõu 740 SE III, millega kehtestati käibemaksuseaduse sõnastus käesoleval ajal kehtivas redaktsioonis – mida kohaldades vastustaja on otsustanud vaide esitajat mitte registrisse kanda, annab järgmised selgitused ettevõtlusega tegelemise mõiste kohta: §-i 22 (3¹): Kehtiva seaduse alusel puudub maksuhalduril võimalus kustutada ettevõtlusega mittetegelevat firmat (ehk nn riiulifirmat) käibemaksukohustuslaste registrist. Selliseid firmasid kasutatakse aga laialdaselt maksupettuste toimepanemiseks. Seega tulnuks vastustajal tuvastada, et kaebuse esitaja on nn riiulifirma, millist mõistet ei ole seadusandja ega Riigikohtu tasandil avatud. Või oleks vastustaja pidanud tuvastama, et kaebuse esitaja on seotud laialdaste maksupettuste toimepanemisega. § 20 lg 4 ja 4¹: Sätete üheselt mõistetavuse huvides on senine lõige 4 jaotatud kaheks eraldi lõikeks. Muudatuse tulemusena on seaduses selgelt sätestatud, et ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist peab maksukohustuslasena registreeritav isik tõendama nii vabatahtliku avalduse alusel registreerimisel kui ka registreerimisel seoses registreerimiskohustuse tekkimisega. Täpsustatud on ka põhimõtet, et registreerimisel tuleb tõendada Eestis toimuvat või alustatavat ettevõtlust, mis on ka kehtiva sätte mõte. Seetõttu leiab osaühing, et ei seaduses ega kohtupraktikas ei ole piisavalt selgelt avatud ettevõtlusega tegelemise mõistet. Riigikohtu 05.05.
  13. a otsuse kohaselt asjas nr 3-3-1-1810, p-s 19 eeldatakse maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust. Lähtudes Riigikohtu seisukohast – mis on ajaliselt varasem kui osaühingu taotlus enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena, on osaühing seisukohal, et tema poolt tellitud äriplaan ning selle eest ettemaksu tasumine on õiguspärane majandustehing, mis on käsitletav ka ettevõtlusega tegelemisena. Vastustaja pidanuks tõendama osaühingu poolt toimepandud laialdast maksuõigusrikkumist või osaühingu eksisteerimist nn riiulifirmana, selleks et keelduda tema registrisse kandmisest. Niisugust väidetki ei ole vastustaja esitanud. Või oleks vastustaja pidanud esitama kaebajast erineva õiguskäsitluse registrisse kandmisest keeldumise põhjendamiseks. Sellist õiguskäsitlust ei ole esitanud ei vastustaja ega MTA. Ehkki MTA on märkinud, et KMS § 2 lg 2 ei seo ettevõtlusega tegelemise õigusmõistet tegevuse eesmärgi või tulemustega, on ta vaide mitterahuldamisel lähtunud vastupidisest (vaideotsuse p III 4.). Siit ilmneb selgelt, et maksuhaldur räägib iseendale vastu oma õiguskäsitluse rakendamisel. Kui KMS § 2 lg 2 ei pea lubatavaks seostada ettevõtlusega tegelemist selle tegevuse eesmärkidega, siis on maksuhaldur just seda teinud. Osaühingule ei ole arusaadav, millisel kaalutlusel välistab maksuhaldur Soome raamatupidamisteenuse äriplaani mittekasutamise osaühingu poolt enda majandustegevuse arendamiseks. Üleandmis-vastuvõtuaktis ega ka 3 äriplaanis ei ole sätet, mis välistaks selle kasutamise osaühingu poolt oma äriliste eesmärkide saavutamiseks. Samas ei ole osaühing kunagi planeerinud hakata osutama raamatupidamisteenust Soomes, sest tema põhitegevusvaldkond on erinevate investeerimisvõimaluste arendamine, mida osaühing ka käesoleva äriplaani ostu ja müügiga sooritas. Kaebaja üks põhiväide oli selles, et maksuhaldur saaks keelduda tema registreerimisest käibemaksukohustuslasena ainult siis, kui ta tuvastab osaühingu osalemise ulatuslikus maksupettuses või selle, et osaühing on riiulifirma. Osaühing tegi viited Riigikohtu asjakohastele lahenditele. Maksuhaldur ei ole seda väidet kommenteerinud. Maksuhalduri seisukoht, et viited Riigikohtu ja EIK lahenditele ei ole asjakohased, on sisuliselt kaebaja seisukohtadele mittevastamine, sest isegi kui need väited ei ole maksuhalduri arvates asjakohased, siis tuleks niisugust seisukohta siiski põhjendada. EIK järjekindel seisukoht on selles, et kohtutel ja riigi täitevvõimu esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile isegi siis, kui see on spetsiifilise iseloomuga, kuid isik peab seda määravaks oma kohtuasja lahendamisel (EIK otsus Bogatova vs. Ukraina, kohtuotsus 07.10.
  14. a, avaldus nr 5231/04). MTA ei ole seda kohustust täitnud. Kaebaja on esitanud vastustajale äriplaani üleandmis-vastuvõtmisakti /tl 197/ ning selgitanud, et ta on äriplaani kätte saanud ning sellega on kõrvaldatud ka maksuhalduri kahtlus, et kaupa tegelikult ei ole olemas. Osaühing lisas äriplaani teenuse rahavoogude prognoosi, mis on oluline investeerimisalane teave. Sellega suurendas osaühing äriplaani väärtust. Oluline on ka lisada, et tehingud äriplaani ostmisel ja müümisel on tasutud pangaülekandega /tl 20/. Osaühing on vastustajale teatanud, et ta on valmis äriplaani ka paberkandjal näitama, kõrvaldamaks võimalikku etteheidet, et ettemaksu tasumise korral peab olema eluliselt usutav, et kaup ka tegelikkuses saadakse. Osaühing meelest ei saanuks ei vastustajal ega MTA-l enam olla kahtlust nn elulises usutavuses. Käesolevaks ajaks on kujunenud olukord, kus kaebuse esitajale teadaolevalt on lõppostja esindaja K. V. ka antud äriplaani maksuhalduri esindajale Kristina Paeoja´le viimase ametiruumides 27.09.
  15. a tutvustanud. Kaebaja on valmis ka halduskohtule esitama kõnealuse äriplaani ja leiab, et eelnevaga on ta kõrvaldanud vastustaja põhiväite selle kohta, et äriplaani ei ole ning seetõttu ei ole võimalik kaebajat registreerida käibemaksukohustuslasena. Kaebaja käibemaksukohustuslaste registrisse mittekandmine mõjub väga negatiivselt kaebaja äritegevuse väljavaadetele. Vaidlustatud Otsuse tühistamise korral tuleb taastada endine olukord restitutio in integrum põhimõttest lähtuvalt ning teha ettekirjutus kaebaja registreerimiseks käibemaksukohustuslasena tagantjärele hetkest, millal tema käive ületas seaduses ettenähtud 250 000 krooni. Vastustaja PMTK palub jätta kaebus rahuldamata, kuna Otsus on õiguspärane ja motiveeritud, mistõttu puuduvad alused selle tühistamiseks. Kuna PMTK kohustas kaebajat 17.05.
  16. a korraldusega esitama tõendeid ja ilmuma selgituste andmiseks maksuhalduri ametiruumidesse, sest isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine Eestis ei olnud tõendatud, ning 28.05.
  17. a andis kaebaja seaduslik esindaja maksuhaldurile suulisi selgitusi /tl 37/, kuid ettevõtlusega tegelemist või ettevõtluse alustamist kinnitavaid tõendeid kaebaja ei esitanud, siis järelikult oli isik enne 01.07.
  18. a korraldust nr 12.2-3/3921-3 teadlik, et tema suhtes on pooleli registreerimismenetlus. Kaebaja väide, et maksuhaldur ei sea 01.07.2010 korralduses kahtluse alla kaebaja tegelemist ettevõtlusega, on tõele mittevastav. Vastupidiselt kaebaja arusaamale viitab vastustaja eelnimetatud korralduses otseselt KMS § 20 lg-le 4 ning kohustab esitama täiendavad sisendkäibemaksu kajastavad dokumendid. Seega ei ole vastustaja kuidagi 01.07.
  19. a korralduses avaldanud nõustumust, et kaebaja ettevõtlusega tegelemine oleks tõendatud. Järelikult on ilmselgelt õigusliku olukorraga vastuolus kaebaja nägemus, et käibemaksukohustuslasena registreerimisest keeldumine on lubatud üksnes siis, kui 4 maksuhaldur tõendab, et äriühingu puhul on tegemist riiulifirmaga või äriühing osaleb maksupettuses. Tegelikkuses on seadusandja pannud tõendamiskohustuse käibemaksukohustuslasena registreerimist taotlevale isikule, kes peab näitama ettevõtlusega tegelemist või selle alustamist Eestis. Ettevõtlusega tegelemine või selle alustamine ei või olla hüpoteetiline, vaid peab olema reaalselt kontrollitav. Väidetavalt võõrandas RKO Platvorm OÜ KP Büroo OÜ-le valmimata äriplaani, mille eest tasuti ettemaksu korras 30.05.
  20. a arve nr 6-1 alusel kokku 300 000 krooni /tl 51/. Samal päeval väljastas KP Büroo OÜ kaebajale kui tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 8 p 7 tähenduses seotud isikule, arve nr 210001 kirjeldusega Äriplaan “Raamatupidamisteenuse pakkumine Soomes” summas 306 000 krooni /tl 52/. Järgnevalt koostas 30.05.
  21. a kaebaja eeltoodud sisuga arve TuMS § 8 p 7 tähenduses seotud isikule SKO Raamatupidamine OÜ-le /tl 53/. Raha liigub ülalmärgitud ahelas nii, et eraisik O. V. teeb 31.05.
  22. a sissemakse summas 312 000 krooni SKO Raamatupidamine OÜ arvelduskontole, kust 312 000 krooni tasutakse 31.05.
  23. a kaebaja arvelduskontole, sealt kantakse 31.05.
  24. a 306 000 krooni KP Büroo OÜ-le ning 6 000 krooni O. V.le. KP Büroo OÜ maksab saadud rahasumma 306 000 krooni 31.05.
  25. a välja O. V.’le /tl 56-60/. See tähendab, et algselt SKO Raamatupidamine OÜ arvelduskontole tasutud summa jõuab lõppkokkuvõttes samas suuruses sissemakse tegemise päeval tagasi O. V. valdusesse. Kuna maksuhalduri hinnangul ei olnud isiku ettevõtlusega tegelemine või sellega alustamine piisavalt tõendatud, siis kohustas maksuhaldur kaebajat esitama lisatõendeid ettevõtlusega tegelemise või selle alustamise kohta. Samuti koostas PMTK korraldused kolmandatele isikutele, et koguda teavet ja tõendeid, mis kinnitavad või lükkavad ümber kaebaja ettevõtlusega tegelemise või selle alustamise Eestis. PMTK väljastas 02.06.
  26. a korralduse nr 12.2-3/3917-2 /tl 40/ ja 18.06.
  27. a korralduse nr 12.2-3/3917-3 /tl 49/ RKO Platvorm OÜ-le, keda kohustati andma kirjalikku teavet ja esitama dokumente seoses väidetava tehinguga, mis puudutab kaebajat. 17.05.
  28. a korraldusega nr 12.2-3/3917-1 pöördus maksuhaldur tõendite kogumiseks KP Büroo OÜ /tl 36/ ning 02.06.2010 korraldusega nr 12.2-3/3921-2 SKO Raamatupidamine OÜ poole /tl 41/. Kaebajalt ja kolmandatelt isikutelt saadud teave ei tõendanud kaebaja tegelemist ettevõtlusega ning maksuhaldur keeldus 19.07.
  29. a õiguspäraselt otsusega kaebajat käibemaksukohustuslaste registrisse registreerimast. Arvestades, et ettevõtlusega tegelemist tõendavad dokumendid on reeglina ettevõtja ja tema tehingupartnerite mõjusfääris, siis tõendite kogumine maksuhalduri enda initsiatiivil on piiratud. Käibemaksukohustuslaseks registreerimist taotlev isik peab ise näitama üles piisaval määral aktiivsust, et vajadusel enda väiteid tõenditega usaldusväärselt kinnitada. Vastustaja toonitab ka asjaolu, et haldusakti kontrollitakse selle andmise hetke seisuga. Seega ei saa haldusakti õiguspärasust mõjutada kaebaja poolt 18.08.
  30. a vormistatud väidetav üleandmise-vastuvõtmise akt /tl 19/, sest Otsus tehti eelnimetatud dokumendist ajaliselt märksa varem. Maksuhaldur saab käibemaksukohustuslaseks registreerimise otsuse teha üksnes olemasolevate tõendite pinnalt. KOHTU PÕHJENDUSED
  31. Käesolevas asjas on RP Investments OÜ vaidlustanud PMTK tehtud Otsuse, millega kaebaja jäeti käibemaksukohustuslasena registreerimata. Kaebaja soovib selle otsuse tühistamist ja vastustajale ettekirjutuse tegemist teha kaebaja soovitud toiming. Kuivõrd RP Investments ei ole kaebusega vaidlustanud vaideotsust ja tulenevalt

§ 19

lg-st 7, mille kohaselt kohus vaatab kaebuse läbi üksnes taotluse ulatuses, olemata seotud kaebuse sõnastusega, siis jätab kohus tähelepanuta kaebaja asjakohatud, kaebuse esemest väljuvad väited MTA aadressil vaide lahendamisel. Samuti tuleb jätta tähelepanuta alles kaebusele lisatud äriplaani üleandmise-vastuvõtmise akt /tl 19/, mis kannab kuupäeva 18.08.

  1. a. Et 5 vaidlustatav Otsus tehti juba 19.07.
  2. a, st kuu aega varem kõnealuse dokumendi väidetavast koostamisest, siis ei saanud MTK hinnata selle alusel kaebaja väidetavat tegelemist ettevõtlusega. Järelikult ka kohus ei saa kõnealuse tõendi põhjal kontrollida ega saa nimetatud tõend samuti kuidagi mõjutada Otsuse õiguspärasust ja kehtivust. Puuduvad andmed, et nimetatud akt ja selles nimetatud äriplaan oleks esitatud isegi vaidemenetluses. Viidatud tõend võib omada küll tähtsust RP Investments uue taotluse tema käibemaksukohustuslasena registreerimiseks läbivaatamisel ja sellekohase uue otsuse tegemisel, kuid mitte käesolevas menetluses.
  3. KMS § 2 lg 2 avab ettevõtluse mõiste selle seaduse tähenduses: isiku (§ 3) iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Ettevõtlusena käsitatakse ka notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ametitegevust. Ettevõtlusena ei käsitata äriühingu ja tema püsiva tegevuskoha vahelist teenuse osutamist. Riigi-, valla- ja linnaasutuse ning avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevust käsitatakse ettevõtlusena üksnes siis, kui see tegevus kujutab endast nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ I lisas sätestatud majandustegevust või selliseid käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 loetletud tehinguid ja toiminguid, mida saavad teha ka teised maksukohustuslased ning mille maksustamata jätmine mõjutab oluliselt konkurentsi. Sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt käibemaksukohustuslane (edaspidi maksukohustuslane) on ettevõtlusega tegelev isik, kaasa arvatud avalik-õiguslik juriidiline isik, või riigi-, valla- või linnaasutus (edaspidi isik), kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (§ 19). Et KMS § 1 lg 1 p 1 järgi käibemaksu objekt eelkõige on käive, välja arvatud maksuvaba käive, mille tekkimise koht on Eesti, ning vastavalt KMS § 4 lg-le 1 käive on: 1) kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus; 2) kauba või teenuse omatarve; 3) kauba toimetamine teise liikmesriiki ilma võõrandamiseta oma sealse ettevõtluse tarbeks (§ 7 lõike 1 punkt 3); 4) kauba sundvõõrandamine tasu eest, on selge, et ettevõtluse mõiste ja seega ka käibemaksukohustuslasena registreerimine on otseselt seotud käibega. Tulenevalt KMS § 19 lg-st 1, kui isiku tehtavate käesoleva seaduse § 1 lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud tehingute, välja arvatud põhivara võõrandamine ning Eesti isikule teostatav kaugmüük, maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 16 000 eurot (kaebaja avalduse esitamise ajal - 250 000 krooni), tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida (edaspidi registreerimiskohustus). Registreerimiskohustust ei teki, kui isiku kogu maksustatava käibe moodustab nullprotsendise käibemaksumääraga maksustatav käive, välja arvatud kauba ühendusesisene käive ja käesoleva seaduse § 10 lõike 4 punktis 9 nimetatud teenuse käive, kui teenust osutatakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasele. KMS § 20 lg 41 kohaselt isik peab registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur otsustab registreerimise tõendite saamisest alates kolme tööpäeva jooksul. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust.
  4. Ülalviidatud sätteid arvestades on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja arvamus nagu ettevõtlusega tegelemine KMS tähenduses oleks määratlemata õigusemõiste, on ilmselgelt ekslik. Samuti on ekslik kaebaja arusaam tõendamiskoormusest ja tõendamise esemest. KMSst tuleneb selgelt, et eelkõige äriühing ise peab tema käibemaksukohustuslasena registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab ettevõtlust Eestis. Maksuhalduri õigus keelduda isiku registreerimisest seondub just asjaoluga, et vaatamata 6 lisatõendite nõudmisele/kogumisele ei ole ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ikkagi avaldaja poolt piisavalt tõendatud. Kahtlemata võib ettevõtlusega mittetegelemine seisneda ka kaebaja viidatud nn riiulifirmana eksisteerimises ja/või maksupettuste toimepanemises, kuid KMS asjakohastest normidest ei saa kuidagi välja lugeda, et selleks, et keelduda kaebaja registrisse kandmisest, pidanuks vastustaja tõendama osaühingu poolt toimepandud laialdast maksuõigusrikkumist või osaühingu eksisteerimist nn riiulifirmana. KMS §-st 20 nähtub, et sõltumata sellest, kas isikul on tekkinud kohustus end registreerida käibemaksukohustuslasena lg 1 alusel või teeb ta seda vabatahtlikul lg 2 alusel, igal juhul tuleb tõendada ettevõtlusega tegelemist või selget, kontrollitavat sellekohast kavatsust. Niisuguse nõude täitmine, st et äriühing ka tegelikult tegeleb, on võimeline tegelema ja tahabki reaalselt tegeleda ettevõtlusega, peab edaspidi muu hulgas aitama vältida paraku küllalt levinud käibemaksupettusi. Antud juhul asja materjalidest nähtuvalt PMTK on 17.05.2010 korraldust andes kasutanud talle seadusest tulenevat õigust nõuda/koguda täiendavaid tõendeid, kuna PMTK on korralduses leidnud, et tema hinnangul ei ole avalduses märgitu piisavaks tõendiks selle kohta, et avalduse esitaja tegeleb või kavatseb tegeleda ettevõtlusega (avaldusele ei olnud lisatud ühtegi tõendit). Samuti on vastustaja kogunud mujalt tõendeid, sh selgitusi asjassepuutuvatelt kolmandatelt isikutelt (KP Büroo OÜ, RKO Platvorm O, SKO Raamatupidamine; tl 36, 39-43, 45-46, 49). Kõiki tõendeid on PMTK käsitlenud ja analüüsinud Otsuses. Vastustaja on kõiki kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses hinnates jõudnud järeldusele, et RP Investments OÜ puhul ei ole Eestis ettevõtlusega tegelemine (ka tulevikus tegelema hakkamine) piisavalt tõendatud. Et maksuhaldur on seejuures esitanud ka omapoolsed põhjendused tõendite sel viisil hindamise kohta ning kohus jagab vastustaja seisukohti kaebajapoolsete tõendite ebausaldusväärsusest, siis puudub vajadus käesolevas kohtuotsuses Otsuse motivatsiooni üle korrata. PMTK on veenvalt näidanud, et kaebaja seadusliku esindaja X.X. selgitused ettevõtlusest on üldsõnalised ja vastuolulised ning miks vastustajal on alust arvata, et RP Investments OÜ, KP Büroo OÜ ja SKO Raamatupidamine OÜ vahel toimunud tehingute teostamise ainus eesmärk oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks RP Investments OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimisel. Kaebuse esitaja ei ole kohtumenetluses suutnud kohut vastupidises veenda, sh selgitada väidetava äriplaani valmise ja selle eest tasumise asjaolusid, mida maksuhaldur Otsuses ettevõtluse tõenditena seadis kahtluse alla. Järelikult on RP Investments OÜ kaebus alusetu. Otsuses on toodud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning nende omavaheline loogiline seostatus, mis on veennud kohut, et just niisugune tagajärg pidigi saabuma. Otsus vastab nii maksuhalduri õigusaktidele kui ka haldusaktidele üldiselt esitatavatele sisu- ja vorminõuetele, mistõttu tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis sellisena ei saa rikkuda kaebaja õigusi (ettevõtlusvabadust ehk „mõjuda negatiivselt äritegevuse väljavaadetele“). 4.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb RP Investments OÜ kaebus rahuldamata ning PMTK ei ole

§ 93

lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.