Obsah (7)

§ 100§ 29§ 97§ 84§ 28§ 35§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Piret Rõuk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 31

§ 100

lg 5 alusel 1465.24 eurot ning viivis 21.09.2018 seisuga 81.89 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras hüvitiselt alates 22.09.2018 kuni hüvitise tasumiseni. Hagiavalduse asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 16.11.2010 tööleping nr 18-03/
2. 01.06.2017 sõlmiti töölepingu nr 18-03/56 lisa 3, milles sõnastati lepingu punkt 4.1 selliselt, et tööandja maksab töötajale igakuist töötasu 1440 eurot bruto, makstes selle välja pangaülekandega üks kord kuus (kuu viimasel tööpäeval), samuti hüvitisi ja preemiaid kooskõlas tööandja vastavate kinnitatud eeskirjadega. 05.01.2018 sai hageja avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta tööandjast tingitud majanduslikul põhjusel koondamise tõttu, mille kohaselt oli töölepingu lõppemise päev 09.01.
3. 09.01.2018 allkirjastasid hageja ja kostja töölepingu lõpetamise kokkuleppe, mille punkti 2 kohaselt pidi kostja tasuma hagejale kompensatsiooni väljatöötatud põhipuhkuse päevade eest, lisaks hüvitisena ühe kuu keskmise töötasu ning hüvitise etteteatamis tähtajast puudujäävate päevade eest. Punkti 3 alusel pidi kostja tasuma hagejale varasema kokkuleppe alusel hüvitist ühe kuu keskmise töötasu määras. Kostja tasus hagejale hüvitist vähem etteteatatud aja eest 2761.56, kostja täiendava kompensatsiooni 1440.00 eurot ning koondamishüvitise 2230.27 eurot. Hageja esitas 21.02.2018 kostjale nõudekirja täiendavate hüvitiste saamiseks - töölepingu ülesütlemisest vähemetteteatatud aja eest 1465.24 eurot (bruto),

§ 100

lg 1 alusel koondamishüvitist 23.67 eurot (bruto) ning vastavalt poolte vahel 09.01.2018 sõlmitud kokkuleppele 813.94 eurot (bruto). Kostja nõustus osaliselt ja tasus täiendavalt hüvitise vastavalt poolte vahel 09.01.2018 sõlmitud kokkuleppele 790.27 eurot. Kostja ei nõustunud tasuma täiendavalt hüvitist töölepingu ülesütlemisest vähemetteteatatud aja eest ega

§ 100lg 1 alusel.

Kostja on jätnud hagejale tasumata hüvitise vähemetteteatatud aja eest 2 1465.24 euro ulatuses. 5. Kui tööandja teatab ülesütlemisest ette vähem, on töötajal

§ 100

lg 5 alusel õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Vähem ette teatatud aja eest on töötajal õigus saada hüvitist vastavalt

§ 29

lõike 8 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimustele ja korrale. Hüvitist on õigus saada töötaja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mis jäävad etteteatamistähtaja perioodi sisse ja mille võrra vähem ette teatati. Hageja keskmine tööpäevatasu oli 105.67 eurot. Hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 05.01.2018.

§ 97

lg 2 punktist 2 tulenevat etteteatamistähtaega (60 kalendripäeva) järgides oleks tööleping pidanud lõppema 06.03.2018. Perioodi 10.01.-06.03.2018 jääb 40 tööpäeva, seega pidi kostja tasuma hagejale hüvitist 4226.80 eurot.

§ 84

lg 1 tulenevalt pidi kostja tasuma hagejale kõik saadaolevad tasud hiljemalt töölepingu viimasel päeval, so 09.01.

1. Viivis perioodi 10.01.2018 - 21.09.2018 eest on 81.89 eurot, millele lisandub iga viivitatud päeva eest 0.32 eurot. Kostja vastuväited
2. Kostja palus hagi rahuldamata jätta. Kostja ei vaielnud vastu hagiavalduses toodud asjaoludele, milles olid esile toodud poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamise alus, aeg ja kostja poolt hagejale väljamakstud hüvitised.
3. Poolte vahel on vaidlus

§ 100

lg 5 tõlgendamise osas, mis seisneb selles, kas nimetatud hüvitise arvestamisel on vajalik lähtuda eelmise kuue kuu töötaja keskmisest töötasust ja arvestada hüvitise arvestamise juures ka varasemalt makstud preemiaid või on vajalik lähtuda töötaja ja tööandja poolt kokkulepitud töötasust ning sellest, mida töötajal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kostja on seisukohal, et sätte eesmärk ei ole asetada töötaja paremasse olukorda teistest töötajatest, kes jätkavad töö tegemist etteteatamistähtaja lõpuni, vaid kaitsta töötajat kehvema olukorra eest. 8.

§ 97

lg 2 p 3 kohaselt kohustus tööandja töötajale ülesütlemisest teatama ette vähemalt 60 kalendripäeva. Tööandja teatas 05.01.2018 töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest koondamise tõttu ja teavitas töötajat ka asjaolust, et töölepingu kehtivuse viimane päev on 09.01.

1. Kuna tööandja teatas töötajale ette 4 kalendripäeva, siis kohustus ta maksma töötajale hüvitist ulatuses, mida töötajal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Seega on töötajal õigus saada hüvitist ajavahemiku 10.01.
2. kuni 06.03.2018 eest. Hüvitise maksmisel lähtus tööandja töötaja töölepingus kokkulepitud tasust, mis jaguneb kuude lõikes järgnevalt: jaanuaris 16 tööpäeva eest summas 1047,27 eurot (bruto); veebruaris 20 tööpäeva eest summas 1440 eurot (bruto); märtsis 4 tööpäeva eest 274,29 eurot (bruto). Hagejal ei olnud töölepingu alusel õigus hüvitataval perioodil saada preemiat ning samuti puudus selles osas kostja ühepoolne otsus. Hüvitataval perioodil puudusid mistahes asjaolud, mis oleks tinginud hagejale lisatasu maksmise.
3. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et

§ 100

lg 5 hüvitist tuleks arvestada keskmise töötasu alusel.

§ 29

lg 8 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 § 1 lg 1 kohaldatakse määrust töötaja keskmise töötasu arvutamisele ning maksmisele 3 seaduses ettenähtud juhtudel. Seega on sõnaselgelt piiratud keskmise töötasu rakendamise juhud ja kostja leiab, et hageja teisesisuline tõlgendus läheb vastuollu eelnimetatud sätte mõttega.

§ 100lg 5 keskmise töötasu maksmist ette ei näe.

Kohtuotsuse põhjendused 10. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja teatas hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette 40 tööpäeva; et hageja keskmine töötasu on 105,67 eurot; et kostja tasus hagejale hüvitist

§ 100lg 5 alusel 2761,56 eurot.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas avaldajale tuli välja maksta hüvitis lähtudes töötaja keskmisest töötasust või tasust, mida töötaja oleks saanud töölepingu jätkumisel etteteatamise aja lõpuni. 12.

§ 97

lg 2 p 3 kohaselt peab tööandja töötajale, kelle töösuhe on kestnud viis kuni kümme tööaastat, töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 60 kalendripäeva.

§ 100

lg 5 kohaselt kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kohus on seisukohal, et

§ 100

lg 5 sätestatud hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda töötaja eelmise kuue kuu keskmisest töötasust alljärgnevatel põhjendustel. 13.

§ 28

lg 2 punkt 1 ja 2 järgi peab tööandja kindlustama töötaja tööga ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

§ 35

sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et

§ 35

reguleerib üksnes neid olukordi, kus töösuhe pärast töö mitteandmist jätkub, kuna sellist järeldust antud sättest ega

-ist tervikuna teha ei saa. Seega tuleb tööandjal maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu juhtudel, kui tööandja ei anna töötajale tööd.

§ 100

lg 5 alusel hüvitise maksmise puhul ongi tegemist olukorraga, kus hagejal oleks lähtudes

§ 97

lg 2 p 3 olnud õigus töötada peale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatamist veel vähemalt 60 kalendripäeva, kuid kostja talle tööd enam ei andnud, vaid otsustas kompenseerida selle hüvitisega. Seejuures ei saa antud asjas omistada töötaja nõusolekule mingit tähendust, kuna etteteatamistähtaja järgimine ja selle mittejärgimise korral hüvitise maksmine iga vähem ette teatatud päeva eest on tööandja seadusest tulenev kohustus.

§ 2tulenevalt on töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Järelikult on põhjendatud maksta keskmist töötasu ka etteteatamistähtaja mittejärgimisel ning vähem ette teatatud aja eest on töötajal õigus saada hüvitist vastavalt

§ 29

lõike 8 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud keskmise töötasu maksmise tingimustele ja korrale. Hüvitist on õigus saada töötaja keskmise tööpäevatasu alusel nende tööpäevade eest, mis jäävad etteteatamistähtaja perioodi sisse ja mille võrra vähem ette teatati. 14. 05.01.2018 sai hageja kostjalt avalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta tööandjast tingitud majanduslikul põhjusel koondamise tõttu, mille kohaselt oli töölepingu lõppemise 4 päev 09.01.2018 (lk 14).

§ 97

lg 2 punktist 2 tulenevat etteteatamistähtaega, 60 kalendripäeva, järgides oleks tööleping pidanud lõppema 06.03.

2. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi: määrus) § 2 lg 2 kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Hageja keskmise töötasu arvutus vastab määrusele ja pooltel selle üle vaidlus puudub. Arvestades eeltoodut, pidi kostja tasuma hagejale hüvitist 4226.80 eurot (40 x 105.67 eurot). Kostja tasus hagejale hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähemetteteatatud aja eest summas 2761.56 eurot, seega on kostja jätnud hagejale tasumata hüvitise vähemetteteatatud aja eest 1465.24 euro ulatuses, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
3. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 113 lg-le 1 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 84

lg 1 alusel muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega pidi kostja tasuma hagejale kõik saadaolevad tasud hiljemalt töölepingu viimasel päeval 09.01.

1. Sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 10.01.2018 - 21.09.2018 eest on 81.89 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.09.2018 kuni hüvitise tasumiseni.
2. 22.01.2019 esitas kostja vastuväite 14.01.2019 kohtumääruse resolutsiooni p-le 3 jätta käesolevas asjas kaebeõiguse tagamiseks lihtmenetlus kohaldamata. Kohus on seisukohal, et vastuväide kuulub rahuldamisele ja kohus annab loa kohtuotsusele edasikaebamiseks Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Menetluskulude jaotus
3. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
5. TsMS §-de 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 ja lg 4 järgi on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ja seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu.
6. Hageja menetluskulu nimekirja ja menetluskulu dokumentide kohaselt on tema menetluskuluks esindaja kulu töövaidlusasjas nr 4-1/772/18 kokku 4,5 tundi ja sellele 5 järgnenud tsiviilasjas 2-18-10096 kokku 9,5 tundi, kõik kokku 14 tundi tunnihinnaga 108 eurot maksumusega 1512 eurot (käibemaksuga).
7. Hageja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ning kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
8. Kostja ei ole hageja menetluskuludele kohtu määratud tähtajaks vastuväiteid esitanud.
9. Kohus on seisukohal, et menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning esitatud mõistlikus suuruses. Seega kuuluvad need kostjalt täies ulatuses väljamõistmisele. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulu väljamõistmise otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/ Otsuse põhjendusi muudetud Tallinna RK 17.12.2019 lahendiga. 6