3-10-2757/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2757 Haldusasi Puhdas Pesumaja OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
2. juuli 2010 otsuse nr 12.2-3/3922-4 tühistamise ja käibemaksukohustuslasena registreerimise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja: Puhdas Pesumaja OÜ Esindaja: juh. liige X. X. Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus Esindaja: Kristi Sääsk RESOLUTSIOON
3. Jätta Puhdas Pesumaja OÜ kaebus rahuldamata.
4. Jätta iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda.
5. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
6. Puhdas Pesumaja OÜ esitas
7. mail 2010 Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele (edaspidi PMTK) avalduse enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena. PMTK jättis kaebuse esitaja avalduse
8. juuli 2010 otsusega nr 12.2-3/3922-4 rahuldamata, asudes seisukohale, et Puhdas Pesumaja OÜ ettevõtlusega tegelemine või sellega alustamine ei ole piisavalt tõendatud. Maksuhaldur leidis, et Puhdas Pesumaja OÜ juhatuse liikme selgitused ettevõtluse alustamise kohta on üldsõnalised ja vastuolulised, samuti märkis maksuhaldur vaidlustatud otsuses, et on alust arvata, et Puhdas Pesumaja OÜ, KTN Finants OÜ ja Puhdas Tekstiil OÜ vahel toimunud tehingute teostamise eesmärgiks oli kasutada neid ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks Puhdas Pesumaja OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimisel. Otsuses märgiti samas, et menetluse 1 käigus ei leidnud tuvastamist, et Puhdas Pesumaja OÜ-l oleks olemas väidetavalt tellitud äriplaan, mille täitmise tulemusel oleks võimalik saada tulu. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
10. oktoobril 2010 esitas Puhdas Pesumaja OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
11. juuli 2010 otsuse nr 12.2-33/3922-4 tühistamist ning kaebuse esitaja käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustamist. Kaebuse esitaja leiab, et on andnud maksuhaldurile piisavalt selgitusi tõendamaks osaühingu ettevõtlusega alustamist. Selgituste kohaselt ostis OÜ Puhdas Pesumaja OÜ-lt KTN Finants äriplaani ,,Pesuteenuse osutamine Lätis’’ hinnaga 306 000 krooni ning võõrandas selle OÜ-le Puhdas Tekstiil hinnaga 312 000 krooni. Kaebuse esitaja lisab, et äriplaani eest tasuti ülekandega. Kaebuse esitaja hinnangul on ,,ettevõtlusega tegelemine’’ käibemaksuseaduse (KMS) tähenduses määratlemata õigusemõiste, mille alusel on piiratud osaühingu ettevõtlusvabadust käibemaksukohustuslaste registrisse mittekandmisel ning lisab, et ka Riigikohus ei ole oma lahendites selgitanud sõnapaari ,,ettevõtlusega tegelemine’’ KMS tähenduses. Tuginedes Riigikohtu
12. mai 2010 otsusele asjas nr 3-3-1-18-10, milles on selgitatud, et maksukohustuslase kogutud ja esitatud tõendite õigsust eeldatakse, leiab kaebuse esitaja, et tema poolt tellitud äriplaan, selle eest tasumine ning ka selle müümine on käsitletav ettevõtlusena. Ka märgib kaebuse esitaja, et KMS § 2 lg 2 ei pea lubatavaks seostada ettevõtlusega tegelemist selle tegevuse eesmärkidega, kuid just seda on käesoleval juhul maksuhaldur kaebuse esitaja hinnangul teinud sekkudes kaebuse esitaja majandustegevuse sisusse. Kaebuse esitaja märgib, et esitas äriplaani üleandmis-vastuvõtmisakti vastustajale, kõrvaldades sellega maksuhalduri kahtluse, et kaupa tegelikult olemas ei ole. Seega kaebuse esitaja seisukohast on kõrvaldatud vastustaja põhiväide selle kohta, et äriplaani ei ole, mistõttu ei ole võimalik kaebuse esitajat registreerida käibemaksukohustuslasena.
13. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja oleks pidanud tõendama osaühingu poolt toimepandud laialdast maksuõigusrikkumist või osaühingu eksisteerimist nn riiulifirmana, selleks et keelduda tema registrisse kandmisest. Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile ette, et nimetatud väite osas ei ole seisukohta võetud, kuigi nii kohtutel ja riigi täitevvõimu esindajatel on kohustus vastata menetlusosalise põhiargumendile isegi siis, kui see on spetsiifilise iseloomuga. Ka viitab kaebuse esitaja Euroopa Inimõiguste Kohtu
14. oktoobri 2010 avaldustele nr 23759/03 ja 37943/06 kohtuasjas Shchokin vs Ukraina, mille kohaselt tuleb kohaldada maksukohustuslasele kõige soodsamat tõlgendust juhul kui siseriiklikud maksuseadused võimaldavad erinevaid tõlgendusi või ei ole selged. VASTUSTAJA SEISUKOHT
15. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel ja otsuse õiguspärasuse hindamisel on oluline, kas otsuse andmise hetke seisuga oli Puhdas Pesumaja OÜ poolt tõendatud, et äriühing tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Vastustaja seisukohast ei ole Puhdas Pesumaja OÜ ettevõtlusega tegelemine või sellega alustamine Eestis tõendatud.
16. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega nagu oleks ,,ettevõtlusega tegelemine’’ määratlemata õigusmõiste. Maksuhaldur viitab seejuures KMS § 2 lõikele 2 ning § 1 lõike 1 punktile 1 ja § 4 lõike 1 punktile 1 ning leiab, et ettevõtlusega tegelemine kujutab endast isiku iseseisvat majandustegevust, mis on suunatud käibe tekkimisele- kauba müümisele või teenuse osutamisele ettevõtluse käigus.
17. Maksuhaldur on seisukohal, et Puhdas Pesumaja OÜ poolt väidetavalt alles koostamisel oleva äriplaani soetamine KTN Finants OÜ-lt ja selle samal päeval edasi võõrandamine Puhdas Tekstiil OÜ-le ei ole vaadeldav ettevõtlusega tegelemisena või ettevõtluse tegelemisega 2 alustamisena KMS- i tähenduses. Vastustaja hinnangul on kummastav, et äriplaani ei lisatud Puhdas Pesumaja OÜ poolt PMTK-le esitatud vaidele ega kaebuse lisana kohtule ning see seab kahtluse alla äriplaani olemasolu.
18. Ka viitab vastustaja Riigikohtu halduskolleegiumi
19. aprilli 2003 otsuse nr 3-3-1-29-03 punktile 11, milles on märgitud, et maksuameti kohustus registreerida käibemaksukohustuslased tähendab ka kohustust kontrollida registreerimiseks avalduse esitanud isikut ja registrisse kantud käibemaksukohustuslast. Maksuhaldur ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et käibemaksukohustuslasena registreerimisest keeldumine on lubatud üksnes siis, kui maksuhaldur tõendab, et äriühingu puhul on tegemist riiulifirmaga või äriühing osaleb maksupettuses, kuivõrd ka KMS § 20 lg 41 sätestab, et isik peab registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust ning kui see piisavalt tõendatud ei ole, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Vastustaja selgitab, et seadusandja on pannud tõendamiskohustuse käibemaksukohustuslasena registreerimist taotlevale isikule. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
20. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et Puhdas Pesumaja OÜ kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul on maksuhaldur õigesti asunud seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole piisavalt tõendanud ettevõtlusega tegelemist ning seega on kaebuse esitaja käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduse läbivaatamisel kogutud tõendite ning ilmnenud asjaolude pinnalt põhjendatud maksuhalduri otsus jätta kaebuse esitaja käibemaksukohustuslasena registreerimise avaldus rahuldamata.
21. Käibemaksuseaduse § 19 lõikest 1 tulenevalt on kohustus end maksukohustuslasena registreerida isikul, kelle KMS § 1 lõigetes 1 ja 3 nimetatud tehingute (välja arvatud põhivara võõrandamine ning Eesti isikule teostatav kaugmüük) maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni (16 000 eurot), välja arvatud juhul kui kogu maksustatava käibe moodustab nullprotsendise käibemaksumääraga maksustatav käive, mis pole seejuures kauba ühendusesisene käive. KMS § 20 lõike 41 esimese lause kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Sama lõike teises lauses sätestatakse, et kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel ning viimases lauses sätestatakse, et maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust.
22. Ettevõtlusega tegelemise kontrolli eesmärk on välistada võimalus, et käibemaksukohustuslasena registreeritaks isikud, kes ettevõtlusega tegelikult ei tegele, kuna sellise isiku puhul võib käibemaksukohustuslasena registreerimise tegelik eesmärk olla käibemaksupettuste toimepanemine või neis osalemine. Seetõttu tulebki isikul enda käibemaksukohustuslasena registreerimiseks tõendada reaalse majandustegevusega tegelemine ning juhul kui maksuhalduril tekib põhjendatud kahtlus, et isik ettevõtlusega ei tegele ning täiendavate tõendite kogumisega ei ole võimalik seda kahtlust hajutada, tuleb registreerimisest keelduda.
23. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja arusaam, et mõiste ettevõtlusega tegelemine sisu on seaduses ja kohtupraktikas piisavalt selgelt määratlemata. Ettevõtluseks loetakse seejuures KMS § 2 lg 2 kohaselt isiku iseseisvat majandustegevust, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajal põhimõtteliselt õigus, väites, et ettevõtlusega tegelemise kontrollimisel ei saa maksuhaldur sekkuda isiku majandustegevuse sisusse. See ei tähenda siiski, et maksuhaldur ei peaks kontrollima, kas majandustegevus, mille kohta on isik esitanud teatud dokumente, ka tegelikult toimunud on. Nii nagu maksustamisel, peab maksuhaldur ka isiku käibemaksukohustuslasena 3 registreerimisel lähtuma väidetavate tehingute ja toimingute tegelikust majanduslikust sisust, mitte üksnes nende õiguslikust vormist. Seega ei saa maksuhaldur isikut käibemaksukohustuslasena registreerida üksnes formaalsete tõendite alusel, kui tal on põhjendatud kahtlus, et esitatud dokumendid võivad olla fiktiivsed ning neist nähtuvat majandustegevust tegelikult toimunud ei ole või kavandatud tulevast majandustegevust ei plaanita tegelikult ellu viima hakata. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et registreerimisest saaks keelduda üksnes juhul kui on tuvastatud ettevõtja osalemine maksupettuses või see, et tegemist on nö. riiulifirmaga. Sellist nõuet seadusest ei tulene. KMS § 20 lg 41 kohaselt on keeldumise aluseks see, et isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust ning kuivõrd ettevõtlusega tegelemise või sellega alustamise tõendamine on ettevõtja kohustus, tähendab see, et maksuhaldur saab registreerimisest keelduda, kui esitatud tõendid pole piisavad või veenvad.
24. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et mingisugust äriplaani OÜ Puhdas Pesumaja ostnud ei ole ning ebatõenäoline on, et reaalselt mingi äriplaani ostmise kavatsus oli. Sellele viitab esiteks asjaolu, et kaebuse esitaja ning äriühingud, kellelt ta väidetavalt äriplaani tellis (KTN Finants OÜ) ja kellele ta sama äriplaani väidetavalt edasi müüs (Puhdas Tekstiil OÜ) on omavahel tihedalt seotud – kaebuse esitaja ja OÜ KTN Finants juhatuse liikmeks on üks ja sama isik X.X., kes on volitatud esindajana käinud maksuhalduri juures selgitusi andmas ka OÜ Puhdas Tekstiil eest. Teiseks on igati asjakohane maksuhalduri tähelepanek, et X.X., andes kaebuse esitaja nimel maksuhaldurile
25. juunil 2010 suulisi selgitusi, ei osanud tegelikult mitte midagi öelda tellitud ja tulevikus valmiva äriplaani sisu kohta, samas teades juba seda, et äriplaan müüakse edasi tema emaga seotud ettevõttele Puhdas Tekstiil OÜ. Enam kui 300 000 krooni eest äriplaani soetamine, ilma, et tellija oskaks anda mistahes üksikasjalikke selgitusi selle äriplaani põhimõtete kohta, on ebatõenäoline ja eluliselt mitteusutav. Asjaolule, et tegelikult mingisugust erinevatel arvetel kajastatud äriplaani olemas ei ole ega ei koostata, viitab ka tõsiasi, et väidetavalt OÜ-le KTN Finants sellesama äriplaani müünud RKO Platvorm OÜ ei ole maksuhaldurile sootuks mingisuguseid selgitusi selle tehingu kohta andnud. Liiatigi on maksuhaldur tuvastanud, et KTN Finants OÜ on küll saanud RKO Platvorm OÜ-lt arve, tasudes samal päeval aga selgitusega „RKO Platvorm arve tasumine“ hoopis O. V. kontole, samas kui ka Puhdas Tekstiil OÜ on Puhdas Pesumaja OÜ-lt väidetavalt soetatud äriplaani tasumisele kuuluva summa saanud O. V. lt. Eeltoodu viitab sellele, et majanduslikus mõttes äriplaani müügiga seotud tehinguid toimunud ei ole, koostatud on üksnes arved arvete tasumiseks on sisuliselt liigutatud omavahel seotud ettevõtjate vahel ühte ja sedasama rahasummat. Eeltoodud seisukohta ei lükka ümber vaideorganile esitatud äriplaani üleandmisakt. Tegu on omavahel lähedalt seotud isikute vahel koostatud dokumendiga, mida sellisena tuleb käsitada loodud tõendina asjaolu kohta, mida ükski teine tõend ei kinnita. Nii vaidlusaluses otsuses kui vaideotsuses on kaebuse esitajale ette heidetud, et ta ei ole esitanud äriplaani ennast. Põhimõtteliselt on võimalik, et käesoleva kohtumenetluse ajaks on kaebuse esitajal olemas mingisugune äriplaan, ent miski ei kinnita, et tegemist on väidetavalt KTN Finants OÜ-lt soetatud kaubaga. Samuti tuleb tähele panna, et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga ning ka vaidlusaluse otsuse hindamisel ei saa lähtuda neist asjaoludest, mis on tekkinud pärast vaidlusaluse otsuse tegemist. Kohus märgib viimaks, et kui kaebuse esitaja on tegelikult asunud ettevõtlusega tegelema, on tal võimalik maksuhaldurilt uuesti taotleda enda käibemaksukohustuslasena registreerimist.
26. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 4