1-18-9060/28

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-9060 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. novembri 2019 määrus Aleksandr Fjodorovi tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta süüdimõistetu Aleksandr Fjodorovi (Fjodorov; isikukood 39601090858) kaitsja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
3. novembri 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohtu 04.01.2019 otsusega karistati Aleksander Fjodorovi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi 2 aasta vangistusega ja KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 2 aasta 3 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Fjodorovile mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. KarS § 76 lg 8 ja KarS § 65 lg 2 kohaselt mõisteti A. Fjodorovile liitkaristus, suurendades Harju Maakohtu 17.09.2015 kohtuotsusega nr 1-15-4579 mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 kuud 23 päeva) käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuse (1 aasta 8 kuud vangistust) võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 10 kuud 23 päeva vangistust. Harju Maakohtu 14.12.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-10396 mõistetud rahaline karistus viia täide iseseisvalt. Karistuse kandmise aja algus 04.02.2019 ja lõpp 27.12.
6. Viru Maakohtu 25.11.2019 määrusega jäeti A. Fjodorov vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
7. Süüdimõistetu A. Fjodorov ei kuulu elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisele, kuigi tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed eeldused on täidetud. Kinnipeetav kannab karistust teise astme kuritegude eest ning ta on käesolevaks ajaks ära kandnud talle mõistetud vangistusest rohkem kui 1/3 ning andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks. 2.
8. Maakohtu hinnangul ei ole täidetud ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused. Kinnipeetaval on karistusregistri andmetel 4 kehtivat kriminaalkaristust, reaalset vangistust kannab ta teist korda. Korduv kriminaalkorras karistatus viitab sellele, et isik ei ole varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud ega oma käitumist õiguskuulekuse suunas korrigeerinud, vaid on jätkanud uute kuritegude toimepanemist. 2.
9. Käesoleval juhul ei ole täidetud süüdimõistetu õiguspärase käitumise tingimus, sest kinnipeetaval on 1 kehtiv distsiplinaarkaristus. Tallinna Vangla on 11.03.2019 koostanud dokumendi nr 5-2/19/191, s.o kinnipeetava A. Fjodorovi distsiplinaarasi seoses allumatusega, millest nähtub, et kinnipeetav A. Fjodorov tunnistati süüdi VangS § 67 p 1 rikkumises ja talle määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus. Kui kinnipeetav ei suuda vanglas, range järelevalve all, alluda kehtestatud korrale ning käituda õiguskuulekalt, siis seab see kahtluse alla tema võime teha seda vabaduses. 2.
10. K-raha andmetel on isikul tasumata nõudeid 6405,66 eurot, mis võib raskendada tema majanduslikku toimetulekut vabaduses. Vanglas on kinnipeetav keeldunud majandustöödel osalemisest ning teda on majanduslikult toetanud lähedased. Maakohtu hinnangul ei saa jätta tähelepanuta, et isik on varasemalt toime pannud varavastaseid kuritegusid. Seetõttu puudus maakohtul kindlus, et isik vabanemisel majanduslike raskuste ilmnemisel ei asu uuesti kuritegelikule teele. Viru Vangla andmetel on kinnipeetaval diagnoositud narkosõltuvus, mis võib samuti mõjutada tema majanduslikku toimetulekut. Kuna kinnipeetav on kuritegusid toime pannud alkoholijoobes, kuid ise ta alkoholi tarvitamist probleemiks ei pea, võib alkoholi tarvitamise jätkamine vabaduses suurendada uue vägivaldse kuriteo toimepanemise riski. Lisaks sellele on kinnipeetav ise öelnud, et on alates
11. eluaastast tarvitanud alkoholi. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et viimased kuriteod on isik toime pannud katseajal, mis määrati talle seoses vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisega. A. Fjodorov vabanes vangistusest tingimisi enne tähtaega 28.06.2017 ning talle määrati 6 kuu pikkune katseaeg, kuid uued kuriteod pani ta toime juba 25.07.2017 ja 15.08.
12. Eeltoodust tulenevalt puudus maakohtul kindlus, et katseaeg ja käitumiskontroll on sel korral piisavalt mõjusad vahendid, et hoida ära uute kuritegude toimepanemist kinnipeetava poolt. 2.
13. Positiivsena võib välja tuua, et kinnipeetav on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening ning et tal on vabanemisel olemas elu- ja töökoht ning lähedaste toetus. Maakohtu hinnangul ei kaalu kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad asjaolud üles negatiivseid, millel kohus ka peatus ning milliseid peab kohus kaalukamateks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kogumis. Vangla ja prokuratuur ei toeta samuti kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Määruskaebus
14. Viru Maakohtu 25.11.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Fjodorovi kaitsja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu, kes palub tühistada maakohtu määrus, teha uus määrus, millega vabastada A. Fjodorov tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. 2 3.
15. Määruskaebuses leitakse, et süüdimõistetule määratud distsiplinaarkaristus on võrdlemisi tühine ja ei väljenda, et vangistusest ennetähtaegselt vabanedes asuks isik koheselt seadust rikkuma. Viru Vanglas viibides on A. Fjodorov käitunud väga seaduskuulekalt ja on oma käitumisega näidanud, et suudab õiguspäraselt käituda. Kõnealune distsiplinaarrikkumine leidis aset Tallinna Vanglas. 3.
16. Maakohus on jätnud arvestamata, et kõik alused süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks on olemas. A. Fjodorovil on olemas elukoht, toetavad ema ja isa, vanaema ning tüdruksõber, kes teda toetavad ja ootavad, töökoht, alkoholi ja narkootikume ta enam ei tarvita, vangistuse ajal vabaduses olevate kriminaalse taustaga isikutega ta suhelnud ei ole ning tal puudub kavatsus teha seda ka edaspidi. A. Fjodorov soovib vabaneda, et asuda tööle ja tasuda kõik tema vastu esitatud rahalised nõuded, olla toeks oma vanaemale. Peale kontrollnõuete täitmist soovib asuda elama oma vanemate ja tüdruksõbra juurde Rootsi Kuningriiki. Sõprusringkonda ei kuulu enam kriminaalkorras karistatud isikuid. 3.
17. Kohtumääruse tegemine on toimunud formaalselt muid asjaolusid peale kaitsealuse mineviku arvesse võtmata ning seetõttu piiratakse määrusega A. Fjodorovi õigusi. Kaitsja on samuti seisukohal, et määruse tegemisel ei ole maakohus arvesse võtnud kõiki asjaolusid, toetudes ainult A. Fjodorovi varasematele karistustele ja isikute kirjeldusele tema tutvusringkonnas. A. Fjodorovi koht ei ole vanglas. Süüdimõistetu on olnud lapsepõlvest alates arvel psühhiaatriahaiglas, on läbinud kodused õpingud, kuid viimastes klassides on õppinud Lasnamäe eriklassis. Isiku suhtes on ka kriminaalmenetluses läbi viidud psühhiaatriline ekspertiis, kuid sellele ei ole tähelepanu pööratud vangla iseloomustuses. Vastates kaitsja küsimustele ei aktsepteeri kinnipeetav seda reaalsust, milles ta praegu on, sest ta isegi ei tea, et ta oli lapsepõlves arvel, ta ei tea, et tema jaoks ei ole ette nähtud rohkem programme. See kõik näitab seda, et tegemist on isikuga, kellel on erivajadus. Ka Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et A. Fjodorov oli väga mõjutatud sõprade poolt. A. Fjodorovi tugiisikuks on määratud tema ema, kes väga soovib poega tema vanast sõpruskonnast eraldada. See eraldamine on aga võimalik vaid vabaduses, mitte vanglas. Üheks võimaluseks on ka see kohustus, mida saab panna käitumiskontrolliga – mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega. Kui A. Fjodorov peab viibima veel ühe aasta vangistuses, siis me kunagi ei tea, kas ta hakkab suhtlema vanglast leitud sõpradega edaspidi või mitte. 3.
18. Maakohtu määrusest ei nähtu, missugused faktilised asjaolud võimaldavad arvata, et süüdimõistetu võib panna toime uusi kuritegusid ega täidaks kriminaalhoolduse nõudeid. Asjaolu, et isik on mitu korda kohtu poolt karistatud ei anna alust veel kahelda tema valmiduses elada vabaduses seadusekuulekalt. Kaitsja on seisukohal, et allutades isikut elektroonilisele kontrollile ja määrates temale teatud kontrollnõudeid, kontrollib siiski kriminaalhooldusametnik isiku igapäevaseid liikumisi ja tegevusi. Tagamaks A. Fjodorovi seadusekuulekat käitumist vabaduses võib temale määrata kontrollnõuetena mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega ja mitte tarvitada alkoholi ja narkootilisi aineid, mis on viimasel ajal üsna levinud kohtupraktika analoogsete juhtumite puhul. Sellega saab riik veel ühe lisatagatise A. Fjodorovi seadusekuuleka käitumises osas. Maakohus on A. Fjodorovi ennetähtaegselt vabastamata jättes teinud kaalutlusvea. Maakohus oma määruse tegemisel ei järginud KarS § 76 lg-s 4 ja KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatut ega arvestanud kinnipeetava ja tema kaitsja argumente, mis viis kaitsealuse õiguste ebaõiglase piiramiseni ning mille tõttu tuleb vaidlustatud maakohtu määrus tühistada.
19. Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2019 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 03.01.
20. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. 3 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
21. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud määruskaebuse alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi.
22. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses tõstatatuga, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse ruum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus käesolevalt kaalutlusviga ei tuvastanud. See, et kaebuses ei nõustuta maakohtu määruse põhistustega, ei tähenda, et tulenevalt sellest saaks asuda seisukohale, et maakohtu määrus oleks põhistamata, veelgi enam, et seal oleks tehtud kaalutlusviga. Samuti ei saa maakohtule ette heita positiivsete asjaoludega mittearvestamist. Süüdimõistetu on loonud ise oma käitumisega olukorra, kus kohtutel puudub alus uskuda, et süüdimõistetu on võimeline oma käitumist muutma ning karistus oleks omad eesmärgid saavutanud. Ka ei ole võimalik tuvastada, et maakohus ei oleks järginud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet tulenevalt KrMS § 3051 lg-st
24. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik vähetähtsustada A. Fjodorovil olevat kehtivat distsiplinaarkaristust. Nimelt tuleneb kinnipeetava iseloomustusest, et Tallinna Vanglas olles ei ole kinnipeetav allunud vanglateenistuse ametnike korduvatele korraldustele, mistõttu määrati karistuseks noomitus. Kaitsja hinnangul on see asjaolu vähetähtis ning see leidis aset Tallinna Vanglas, kuid Viru Vanglas on süüdimõistetu käitunud väga seadusekuulekalt ja näidanud, et suudab õiguspäraselt käituda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole oluline asjaolu, kas isik kannab karistust Tallinna või Viru Vangla ühe karistuse jooksul, sest oluline on karistuse kandmise periood. Ka Tallinna Vanglas viibitud aeg käib käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistuse kandmise alla ning vähetähtis ei ole ka asjaolu, et distsiplinaarkaristus on määratud 11.03.
25. Kohtul tuleb arvestada asjaolusid määruse tegemise aja seisuga ning sellest nähtuvalt on süüdimõistetul 1 kehtiv distsiplinaarkaristus, mis näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo.
26. Maakohus ei ole jätnud arvestamata süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid (kaitsja nimetab neid ennetähtaegseks vabastamiseks kõigi aluste olemasoluks), vaid on andnud nendele asjaoludele süüdimõistetust lähtuvalt konkreetse hinnangu. 4 Maakohus on arvestanud, et A. Fjodorovil on olemas elukoht, toetavad ema ja isa, vanaema ja tüdruksõber, kes teda toetavad ja ootavad ning töökoht. Sellest tulenevalt, et faktiliselt on tegemist küll positiivsete asjaoludega, peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et süüdimõistetul oli elukoht olemas ka enne vangistust. Samuti ei selgu kinnipeetava iseloomustusest, et puudunud oleks varasemalt lähedaste toetus kui ka tüdruksõber. Süüdimõistetu elas ka varasemalt vanaema juures, kelle juurde soovib nüüd elektroonilise valve alla vabaneda. Ometi ei ole see ära hoidnud uute kuritegude toimepanemist ja enamgi veel, seda peale ennetähtaegselt karistuse kandmiselt vabanemist. Ringkonnakohtu hinnangul näitab katseajal uue kuriteo toimepanemine süüdimõistetu tegelikku suhtumist õiguskorda ning seda, kuidas süüdimõistetule mõjuvad mõistetud karistused, sh korduvad vangistused. Süüdimõistetu ei oska oma käitumist muuta õiguskuulekaks ning ringkonnakohtul puuduvad argumendid, mille alusel asuda käesolevalt teistsugusele seisukohale. Süüdimõistetul on olnud vabaduses probleeme töötamisega nagu seda ka vangistuses ning arvestades süüdimõistetu valivust töötamise osas, siis puudub veendumus, et majanduslikust toimetulekust tulenev risk oleks maandatud, sest ei ole teada, kas süüdimõistetu ka reaalselt tööle asuks, kui talle miski ei meeldi. Määruskaebusest käib korduvalt läbi süüdimõistetu suhtluse küsimus kriminaalse taustaga isikutega ja nendega mittesuhtlemine ning soov nendega mitte suhelda. Määruskaebuses tuuakse välja, et süüdimõistetu sõprusringkonda ei kuulu kriminaalkorras karistatud isikuid, ta on sõprussuhted katkestanud ning ta ei ole huvitatud nende ülessoojendamisest. Samas jälle leitakse, et süüdimõistetu ema soovib peoga vanast sõpruskonnast eemaldada ning see on võimalik üksnes vabaduses. Arvestades, et süüdimõistetu väidetavalt nendega nagunii ei suhtle, siis jäävad argumendid arusaamatuks ja edutuks. Veelgi kummastavam on määruskaebuses toodud seisukoht, et kui A. Fjodorov peab viibima veel ühe aasta vangistuses, siis ei tea kunagi, kas süüdimõistetu suhtleb edasi kriminaalkorras karistatud isikutega või mitte. Vangla on siiski karistusasutus ning süüdimõistetul endal tuleb teha valikuid, kuid nagu see nähtub ka määruskaebusest, on need seisukohad heitlikud ning süüdimõistetu ebaedus on selle kohaselt võimalik süüdistada kõiki teisi peale süüdimõistetu enda. Arvestades üksnes kaitsealuse minevikku piiratakse kaebaja hinnangul määrusega A. Fjodorovi õigusi. Ringkonnakohus peab siinkohal taaskord juhtima tähelepanu asjaolule, et isikul ei ole õigust nõuda enda ennetähtaegset vabastamist, see on tähtaegade saabumisel kohtu kaalutlusotsus ning tutvudes maakohtu määrusega ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks üksnes lähtunud süüdimõistetu varasemast elukäigust. Isik, kes on toime pannud kuriteo, peab arvestama, et sellele järgneb karistus ning kui varasemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud, siis ongi sobiv karistus vangistus. Isik, kes ei anna alust pidada tema käitumist vangistuses positiivseks ega anna alust eelduseks, et tema käitumine vabaduses on õiguskuulekas, peab oma karistuse tervikuna ära kandma vangistuses. Seega jääb edutuks ka argument, et A. Fjodorovi koht ei ole vangistuses. Kaitsja toob välja, et süüdimõistetu on olnud lapsepõlvest alates arvel psühhiaatriahaiglas, on läbinud kodused õpingud, kuid viimastes klassides on õppinud Lasnamäe eriklassis. Isiku suhtes on ka kriminaalmenetluses läbi viidud psühhiaatriline ekspertiis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellele vaatamata võimalik asuda seisukohale, et süüdimõistetu ei ole võimeline vangistust kandma. Seejuures süüdimõistetu ise enda tervise üle ei kurda. Ka jääb edutuks määruskaebuses toodud etteheide, et maakohtu määrusest ei nähtu, missugused faktilised asjaolud võimaldavad arvata, et süüdimõistetu võib panna toime uusi kuritegusid ega täidaks kriminaalhoolduse nõudeid. Süüdimõistetu on seda oma varasema käitumise ja kriminaalhooldusel olemisega peale ennetähtaegset vabastamist näidanud. Siinjuures on oluline märkida, et uute kuritegude toimepanemise hindamine on alati oletuslik, tõsikindlalt väita seda 5 väita ei ole võimalik, seetõttu on see ka tõenäosus, mis on kujunenud arvestades kõiki KarS § 76 lg 4 asjaolusid. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt kaitsjale, et varasem karistatus ja käitumine vangistuses teiste asjaoludega kogumis annab selge suuna sellele, kuidas inimene käitub edasiselt. Arvestades, millistel tingimustel on süüdimõistetu suhtes kriminaalhooldus ebaõnnestunud, puudub ringkonnakohtul veendumus, et elektrooniline valve omaks süüdimõistetu suhtes nii suurt mõju, mis kõrvaldaks kõik esinevad riskid. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. A. Fjodorov on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust koos elektroonilise valvega.
27. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
28. novembri 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 6