TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-2228 Määruse kuupäev ja koht 3. detsember 2019 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi M. M esialgse õiguskaitse taotlus Viru kohustamiseks T

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad neli tingimust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema subjektiivne õigus, mis annab talle õiguse esitada nõue peaasjas ning nõuda esialgset õiguskaitset. Teiseks tuleb kontrollida, kas esialgse õiguskaitse 1 mittevõimaldamisel esineb pöördumatu tagajärje võimalus. Kolmandaks tuleb hinnata summaarselt kaebuse eduväljavaateid ning lõpuks tuleb esialgse õiguskaitse andmise otsustamiseks kaaluda vastanduvaid huvisid, kusjuures kaalukausile tuleb asetada ühelt poolt avalik huvi ja ettenähtavad tagajärjed vastustaja jaoks esialgse õiguskaitse kohaldamisel, ning teiselt poolt esialgse õiguskaitse taotleja õigused, nende rikkumise tõenäosus ja raskus, pöördumatu tagajärje saabumise tõenäosus ja raskus. Kohus märgib, kui üks eelpoolnimetatud esialgse õiguskaitse rahuldamise eeldusest on täitmata, ei analüüsi kohus järgmiseid eeldusi ja taotlus jääb rahuldamata 2.

1. Kohtupraktikas on leitud, et esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida soovitakse kaitsta ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse (vaidemenetluse) ajal.1 Tulenevalt esialgse õiguskaitse taotluses kirjeldatud faktilistest asjaoludest tühistas Viru Vangla psühhiaater O. Toomla vangla administratsiooni survel varem väljastatud saatekirja taotleja saatmiseks Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda, kuid taotleja sooviks on endiselt sattuda nimetatud Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda, kus on rohkem arste, kes saaksid paremini tegeleda taotleja terviseprobleemidega. Sellest tulenevalt soovib taotleja Tartu Vanglasse saatmist tervislikel põhjustel, mitte vangistusseaduse (VangS) § 19 lg-s 1 sätestatud alustel. 2.
2. Kohus on juba korduvalt selgitanud taotlejale, et vastavalt VangS § 52 lg-le 2 arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 sätestab, et kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel. Riigikohus on öelnud, et kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Arsti poolt saatekirja väljastamine või mitteväljastamine on meditsiiniline otsus, mis on maakohtus vaidlustatav.2 Järelikult suunab kinnipeetavat sh teisesse vanglasse vajaliku ravi saamiseks või uuringute teostamiseks vangla arst, mitte vangla. Vangla vaid täidab saatekirja. Ilma arsti saatekirjata puudub Viru Vanglal kohustus saata taotleja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda. Hetkel esialgse õiguskaitse taotlusest on võimalik sõnaselgelt aru saada, et taotlejal puudub selline arsti poolt väljastatud saatekiri (oli tühistatud arsti poolt). Ühtlasi on varasemalt haldusasja nr 3-19-2183 menetluse raames tuvastatud (Tartu Halduskohtu 15.07.2019 määrus), et Viru Vangla ei avaldanud ja ei avalda mingil moel survet psühhiaatrile, ta on meditsiiniliste otsuste langetamisel vaba ja sõltumatu. Samuti selgus haldusasja nr 3-19-1885 (Tartu Halduskohtu 21.10.2019 määrus) menetluse raames, et psühhiaater O. Toomla tühistas 28.09.2019 taotlejale väljastatud saatekirja muuhulgas Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, kuna ta leidis hiljem, et tema otsus oli ekslik. Eksliku otsuse tegemise tingis see, et psühhiaater O. Toomlal ei olnud otsuse tegemisel ajal andmeid selle kohta, et taotleja viibis 23.07-06.08.2019 ravil Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Peale seda, kui psühhiaater O. Toomla vastavate andmetega tutvuda sai, jõudis ta järeldusele, et taotleja puhul ei ole vajadust tema paigutamiseks ei Viru Vangla meditsiiniosakonda ega ka Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda. 1 2 RKHKm 3-3-1-59-14, p 12 RKHKo 3-3-1-53-10, p-d 7-
3. 2 2.
4. Kokkuvõttes on halduskohus seisukohal, kuna taotlejal puudub psühhiaatri poolt väljastatud saatekiri Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, siis puudub tal subjektiivne õigus nõuda ka sellist ümberpaigutamist tervislikel põhjustel. Kohus selgitab veel kord taotlejale, kui taotleja ei ole nõus psühhiaater O. Toomla saatekirja tühistamise kui meditsiinilise otsusega, on tal õigus vaidlustada selline otsus maakohtus, mitte halduskohtus. 2.
5. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendatavas määruses, millega ühtlasi lõpetatakse haldusasja menetlus on kohtul kohustus kohaldada

§ 108

ehk otsustada halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude jagamise üle.

§ 108lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Tulenevalt

§ 108lg-st 11, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

4. Juhindudes

§ 175

lg-st 3, rahuldab kohus taotluse ja asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime initsiaalidega. /allkirjastatud digitaalselt/ 3