Obsah (5)

§ 4§ 55§ 249§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-2092 Määruse kuupäev ja koht 25. november 2019 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi M. M esialgse õiguskaitse taotlus Viru Vangla kohustam

§ 4lg-le 1 halduskohtu pädevusse.

5.3. Järgmisena hindab kohus, kas tegemist on korduva esialgse õiguskaitse taotlusega.

§ 55

lg-le 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti. Kohus tuvastas, et haldusasja nr 319-2020 raames taotles M. M kohtult esialgse õiguskaitse korras Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist võimaldada talle kohtumine vanglast sõltumatute ekspertidega (arstidega), kes hindaksid üksikvangistuse mõju taotleja vaimsele ja füüsilisele tervisele. Kohus märgib, et haldusasjas nr 3-19-2020 lähtus kohus faktilistest asjaoludest, et vangla psühhiaater on 26.03.2019 ja 05.10.2019 langetanud meditsiinilised otsused, mille alusel on taotleja terviseseisundi poolest võimeline kandma üksikvangistust ja millega taotleja ei olnud sõnaselgelt nõus. Haldusasja nr 3-19-2020 raames esitatud taotluses ei ole taotleja viidanud RaKS §-le 40. Samuti puudus tol hetkel kohtul Viru Vangla 30.10.2019 vastus nr 6-10/401002 tema taotlusele. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, ei pea kohus käesolevas haldusasjas esitatud esialgse õiguskaitse taotlust võrreldes haldusasjaga nr 3-19-2020 erinevate faktiliste asjaolude tõttu korduvaks vastavalt

§ 55lg-le 3.

5.

1. Kohus tuvastas, et taotleja on esitanud Viru Vanglale ka kohustamisvaide teisese arsti arvamuse saamise võimaldamiseks, mis on hetkel menetluses. Esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest on tasutud riigilõiv ja taotlus on põhistatud. 5.
2. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et taotlus vastab nõuetele ja on lubatud. II 6.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad neli tingimust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema subjektiivne õigus, mis annab talle õiguse esitada nõue peaasjas ning nõuda esialgset õiguskaitset. Teiseks tuleb kontrollida, kas esialgse õiguskaitse mittevõimaldamisel esineb pöördumatu tagajärje võimalus. Kolmandaks tuleb hinnata summaarselt kaebuse eduväljavaateid ning lõpuks tuleb esialgse õiguskaitse andmise otsustamiseks kaaluda vastanduvaid huvisid, kusjuures kaalukausile tuleb asetada ühelt poolt avalik huvi ja ettenähtavad tagajärjed vastustaja jaoks esialgse õiguskaitse kohaldamisel, ning teiselt poolt esialgse õiguskaitse taotleja õigused, nende rikkumise tõenäosus ja raskus, pöördumatu tagajärje saabumise tõenäosus ja raskus. Kohus märgib, kui üks eelpoolnimetatud esialgse õiguskaitse rahuldamise eeldusest on täitmata, ei analüüsi kohus järgmiseid eeldusi ja taotlus jääb rahuldamata. 3 6.

1. Kohtupraktikas on leitud, et esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida soovitakse kaitsta ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse (vaidemenetluse) ajal.4 6.1.
2. Kohus on seisukohal, et taotlejal kui kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt teisese arsti arvamuse saamise võimaldamist. RaKS § 40 lg 1 sätestab, et teisene arvamus käesoleva seaduse tähenduses on teise tervishoiuteenuse osutajast eriarsti või teise tervishoiuteenuse osutaja juures töötava eriarsti sõltumatu arvamus, mille eesmärk on anda hinnang esmase arvamuse andnud eriarsti poolt kindlustatud isikule pandud diagnoosi õigsuse, talle määratud ravimi või tervishoiuteenuse vajalikkuse, selgitatud alternatiivide ja oodatava mõju ning tervishoiuteenuse osutamisega seotud riskide kohta. Eelnevast nähtub, et RaKS § 40 lg 1 sätestab subjektiivse õiguse nõuda teisese arvamuse võimaldamist kindlustatud isikule. Seega tuleb kindlaks teha, kas taotleja, kes viibib Viru Vanglas kinnipeetavana, on kindlustatud isik RaKS tähenduses. RaKS § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik käesoleva seaduse tähenduses on Eesti alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, ajutise viibimisalusega Eestis seaduslikult viibiv ja töötav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega käesoleva seaduse alusel või käesoleva seaduse § 22 lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik. RaKS § 5 lg-st 2 ja § 22 lg-test 1 ja 2, ei tulene, et kindlustatuks isikuks oleks vanglas viibiv kinnipeetav. Õiguskirjanduse kohaselt ei tasuta erinevalt elanike ravikindlustuses kehtivast solidaarsuspõhimõtetest, kus ravikulud hüvitatakse sotsiaalmaksust, kinnipeetavate eest sotsiaalmaksu ning nende tervisehoiuteenuse kulud hüvitatakse riigieelarvest.5 Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS-s eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 491 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Vabariigi Valitsuse määrusest nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ ei tulene, et vanglaväliselt arstilt teisese arsti arvamuse saamine oleks rahastatav riigieelarvest. Samuti tuvastas kohus, et ei TTKS, VangS vangla sisekorraeeskiri ega võlaõigusseaduse
3. peatükk ei sätesta kinnipeetavale õigust nõuda vanglalt või vangla arstilt teisese arsti arvamuse saamise võimaldamist juhul, kui kinnipeetav ei ole nõus vanglaarsti või väljaspool vanglat tegutseva arsti otsusega või arvamusega. 6.1.
4. Sellest tulenevalt leiab kohus, et taotlejal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt teisese arsti arvamuse saamise võimaldamist, mistõttu ei esine taotlejal esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadust. Kohus selgitab, et kui vangla arst otsustab, et taotleja on võimeline kandma üksikvangistust, kuid taotleja arvates ei vasta selline otsus või arvamus tema tegelikule terviseseisundile, on tal õigus vaidlustada see meditsiiniline otsus maakohtus.6 6.
5. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
6. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendatavas määruses, millega ühtlasi lõpetatakse haldusasja menetlus on kohtul kohustus kohaldada

§ 108

ehk otsustada halduskohtumenetluse käigus tekkinud menetluskulude jagamise üle.

§ 108

lg 1 sätestab, et menetluskulud 4 RKHKm 3-3-1-59-14, p 12 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk

1. 6 RKHKo 3-3-1-53-10, p
2. 5 4 kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt

§ 108lg-st 11, jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

8. Juhindudes

§ 175

lg-st 3, rahuldab kohus taotluse ja asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime initsiaalidega. /allkirjastatud digitaalselt/ 5