Obsah (11)

§ 201§ 344§ 345§ 64§ 73§ 121§ 338§ 2172§ 56§ 74§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-7947 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelik

§ 201

lg 2 p 2,

§ 344

lg 1,

§ 345lg 1 järgi üldmenetluses Harju Maakohtu 18.

septembri 2019 otsus Kaitsja Prokurör Kristiina Savtšenkova Süüdistatav Olga Kozlovskaja, ik: 46302040237, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud. Kaitsjad Aivar Pihlak ja Hendrik Kirsimäe Kriminaalasi RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 18. septembri 2019 otsus kriminaalasjas nr 1-18-7947 Olga Kozlovskajale

§ 64

lg 1 alusel liitkaristusena mõistetud 4 aastase vangistuse reaalselt kandmisele kuulumise osas. Uue otsusega: 1.

§ 73

lg 1,2 alusel määrata Olga Kozlovskajale mõistetud 4 aastasest vangistusest koheselt ärakandmisele 6 (kuus) kuud vangistust. 1 Koheselt täitmisele pööratud 6 kuulise vangistuse kandmise alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. 2.

§ 73

lg 2,3 alusel jätta osa vangistusest, so 3( kolm) aastat 6 ( kuus) kuud täitmisele pööramata kui Olga Kozlovskaja ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu.

1. KrMS § 78 p 1 alusel arvestada katseaja kulgemise algust kohtuotsuse kuulutamise päevast, so
2. oktoobrist
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
6. KrMS § 185 lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks Olga Kozlovskaja( ik:46302040237 )kasuks 1344.00 ( üks tuhat kolmsada nelikümmend neli ) eurot. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
7. Olga Kozlovskajat süüdistatakse

§ 201

lg 2 p 2 järgi ettenähtud kuriteo, so temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramise (eriti) suures ulatuses toimepanemises. O. Kozlovskaja oli ajavahemikul 05.10.2009 kuni 19.02.2016 äriühingu OÜ D (alates 14.06.2016 K OÜ) juhatuse liige. Juhatuse liikme staatusest tulenevalt omas O. Kozlovskaja ajavahemikul 05.10.2009-26.02.2016 ainuisikuliselt OÜ D Swedbank AS-s asuva pangakonto nr EE962200221047403290 käsutusõigust. O. Kozlovskaja pööras OÜ D vara kolmanda isiku OÜ G (registrikood XXXXXXXX) kasuks, tehes sellele äriühingule enda juhitava äriühingu arvelt ülekandeid 738 821.19 euro väärtuses. Ülekannete tegemine oli TsÜS §-st 35 ja ÄS § 187 lg-st 1 kohaselt ebaseaduslik vastuolu tõttu juhatuse liikme seadusest tuleneva hoolsus- ja lojaalsuskohustusega. Samuti põhjusel, et nende tegemisel on tuginetud ÄS § 181 lg-s 3 sätestatu kohaselt algusest peale tühisele tehingule. O. Kozlovskaja tegutses ajavahemikul 17.02.2016-23.02.2016 OÜ D kontolt ülekandeid tehes huvide konfliktis, s.o vastuolus ÄS § 187 lg-ga 4 koosmõjus § 168 lg 1 p-ga 10. O. Kozlovskaja teadis, et rahaliste vahendite saamiseks puudub OÜ-l G tegelik õigus, et ülekanded tehakse võltsitud lepingule ja arvetele tuginedes ning et taoliste tehingute tegemine on vastuolus seaduse ja OÜ D huvidega. O. Kozlovskaja tegutses kavatsetult, eesmärgiga pöörata OÜ D rahalisi vahendeid OÜ G kasuks.

§ 121p 2 kohaselt on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Eriti suur on

§ 121p 3 kohaselt kahju või süüteo ulatus, mis ületab 400 000 eurot.

2. O. Kozlovskajat süüdistatakse

§ 344

lg 1 järgi dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, intellektuaalses võltsimises. 2 O. Kozlovskaja lasi kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata isikul kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 09.03.2016 koostada inglise keelse dokumendi pealkirjaga „Trust and general management contract“, mille osapoolteks on koostatud dokumendi kohaselt märgitud H LTD, OÜ D ning OÜ G. O. Kozlovskaja allkirjastas kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 09.03.2016 nimetatud dokumendi OÜ D esindajana ning H LTD esindajana. Samuti lasi O. Kozlovskaja nimetatud dokumendi allkirjastada RN-l OÜ G esindajana. Dokument ei koostatud dokumendi sõlmimise kuupäevana näidatud kuupäeval, s.o

1. oktoobril 2009, vaid pärast seda, kui O. Kozlovskaja sai
2. aasta veebruaris teada, et OÜ D ainuosanik H LTD ning selle äriühinguga omanike ringi kaudu seotud P LTD ei ole rahul O. Kozlovskaja tegevusega OÜ D juhtimisel. H LTD ei ole 15.08.2009 välja andnud O. Kozlovskaja nimele ühtegi volikirja. H LTD väljastas 14.08.2009 O. Kozlovskajale volikirja, mis hõlmas üksnes neid tehinguid ja toiminguid, mis olid vajalikud viimati viidatud äriühingu tütarühingu asutamiseks Eesti Vabariigis. Dokumendi pealkirjaga „Trust and general management contract“ alusel on võimalik omandada õigusi. Nimelt sätestab nimetatud dokument rea õigusi G OÜ-le, nagu näiteks õigus juhtida OÜ-d D ja saada selle eest tasu, samuti ridamisi G OÜ õigustele korrespondeeruvaid kohustusi OÜ-le D ning H LTD-le. Dokumendi võltsimisel tegutses O. Kozlovskaja kavatsetult, s.o teadis, et tema palvel koostatava dokumendi alusel on võimalik omandada õigusi, et selle dokumendi sisu ei vasta tegelikkusele, ning seadis tegelikkusele mittevastava dokumendi koostamist eesmärgiks.
3. O. Kozlovskajat süüdistatakse

§ 345

lg 1 järgi teadvalt võltsitud dokumentide kasutamises eesmärgiga omandada õigusi. O. Kozlovskaja oli alates OÜ D asutamisest 05.10.2009 kuni 19.02.2016 äriühingu juhatuse ainuliige, kes ÄS § 183 kohaselt korraldas osaühingu raamatupidamist ning kelle ülesandeks raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 punkti 2 kohaselt oli muuhulgas kõikide OÜ D majandustehingute dokumenteerimine. Juhatuse liikmena võttis O. Kozlovskaja kohtueelses menetluses täpsemalt tuvastamata kuupäeval, kuid hiljemalt 17.02.2016 OÜ D raamatupidamisse vastu OÜ G nimelt koostatud arve (inglise keeles „invoice“) nr D203 summas 100 000 eurot ja 19.02.2016 G OÜ nimelt koostatud arve (invoice) nr 16002 summas 900 000 eurot kuupäevast 19.02.2016, millised esitati justkui 05.10.2009 dateeritud juhtimislepingu (inglise keeles „Management agreement“) alusel. Arve nr D203 tasus O. Kozlovskaja 17.02.

1. O. Kozlovskaja lisas kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid hiljemalt 09.03.2016 OÜ D raamatupidamisdokumentide hulka inglise keelse dokumendi pealkirjaga „Trust and general management contract“. Lepingu punkti 11 kohaselt pidi lepingus kokkulepitud tasu makstama hiljemalt viiendal päeval peale juhtimisteenuse osutaja, s.o OÜ G poolse sellekohase kirjaliku nõude, s.h arve esitamist. Tuginedes eespool nimetatud lepingule ja 19.02.2016 arvele nr 16002 tegi O. Kozlovskaja internetipanga vahendusel OÜ D arvelduskontolt süüdistuse p 5 kajastatud ülekanded OÜ G pangakontole. Nimetatud arveid ja lepingut OÜ D raamatupidamisdokumentide hulka lisades ning nendele tuginedes pangaülekandeid tehes oli O. Kozlovskaja teadlik sellest, et nimetatud dokumendid on intellektuaalselt võltsitud. O. Kozlovskaja lisas OÜ G nimelt koostatud 09.02.2016 arve nr D203, 19.02.2016 arve nr 16002 ja dokumendi pealkirjaga „Trust and general management contract“ OÜ D raamatupidamisdokumentide hulka eesmärgiga omandada õigust/dokumentaalset alust teha OÜ D rahaliste vahendite arvelt perioodil 17.02.2016-23.02.2016 otsuse p-s 5 nimetatud rahaülekandeid summas 180 000 eurot ja 630 000 USD ehk kogusummas 738 821.19 eurot. 3 HARJU MAAKOHTU OTSUS
2. Maakohus tunnistas Olga Kozlovskaja süüdi

§ 201

lg 2 p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 (kolm) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Tunnistas Olga Kozlovskaja süüdi

§ 344lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

Tunnistas Olga Kozlovskaja süüdi

§ 345

lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 9 (üheksa) kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõistis Olga Kozlovskajale liitkaristuseks 4 (neli) aastat vangistust. Kr

MS § 414 lg 2 alusel luges vangistuse kandmise alguseks Olga Kozlovskaja vanglasse saabumise aja. Mõistis Olga Kozlovskajalt välja KrMS § 180 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 2,3 alusel menetluskuluna kannatanu esindajale ja tunnistajale hüvitatud kulud summas 5084.45 eurot; ekspertiisikulu 154 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 eurot. Mõistis Olga Kozlovskajalt välja kannatanu K OÜ kasuks esindaja kulu summas 38 865 eurot. Jättis Olga Kozlovskaja taotluse menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. APELLATSIOON 5. Kaitsja taotleb Harju Maakohtu 18.09.2019 kohtuotsuse tühistamist süüdimõistmise ja karistamise ning menetluskulude süüdistatava kanda jätmise osas ja kaevatud osas uue otsuse tegemist, millega Olga Kozlovskaja mõistetakse temale esitatud süüdistustes õigeks ning lõpetatakse antud kriminaalmenetlus ja menetluskulud jäetakse riigi kanda; või alternatiivselt tühistada otsus süüdistatavale mõistetud vangistuse määra osas ning vähendada üksikkaristusi, vähendada liitkaristust ning jätta vangistus

§73või § 74 sätteid kohaldades tingimisi kohaldamata.

Jätta maa- ja apellatsioonikohtus kantud süüdistatava menetluskulud riigi kanda. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune kohtuotsus sisaldab selliseid puudusi, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, palub apellant saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellant leiab, et maakohus on ühekülgselt ja selektiivselt hinnanud ning tõlgendanud kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust (

§ 338

p 2) ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (

§ 338p 3).

Mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (

§ 338p 4). Apellant on seisukohal, et maakohus on rikkunud Kr

MS § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Maakohus jättis mitmed olulise tähtsusega kaitseväited sisuliselt analüüsimata ega ole kõrvaldanud nendest tulenevaid kahtlusi süüdistusversiooni paikapidavusest. Rikkumised on piisavalt kaalukad käsitamaks neid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.04.2015 kohtuotsus asjas 3-1-1-14-15, pd 42 ja 50). 5.

1. Dokumendi võltsimise osas on süüdistus äärmiselt abstraktselt sedastatud, mis piirab kaitseõiguse teostamist. Süüdistusakti p-s 16.
2. puudub piisav selgus ja täpsus ning kajastamata on olulisemad süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, ennekõike aeg ja õigusvastane tegevus, mis võiks olla O. Kozlovskaja karistusõigusliku vastutuse eelduseks. 4 Kaitsja leiab, et kui ei ole teada dokumendi koostamise aega (isegi umbkaudselt), siis pole võimalik teha ka järeldust, et dokument võib olla koostatud selles näidatud dateeringust erineval ajal. Kaitsel ei olnud võimalik võltsimise süüdistuse sisust välja lugeda O. Kozlovskajale inkrimineeritava teo objektiivset kirjeldust dokumendi intellektuaalse võltsimise osas

§ 344lg 1 järgi.

Sellist käitumist, mis vastaks süüdistuses esitatud kuriteo kvalifikatsioonile ja ka kvalifikatsiooni sedastamise nõuetele, ei ole süüdistuses esile toodud. Kaitse vastuväide võltsitud dokumendi süüdistatava poolt allkirjastamise tõendamatuse osas, on kaitse poolt esitatud juba kaitseakti punktides 3.1.4-3.1.7. Kaitse tõi antud asjaolu kohtuvaidluste teesides esile just seetõttu, et pöörata tähelepanu süüdistuses sisalduva süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjelduse puudulikkusele ja see läbi kaitseõiguse rikkumisele. Maakohus oleks pidanud kõnealuse kaitse vastuväite kõrvaldama asjas uuritud tõendite pinnalt – seda aga kohus suutnud ei ole.

§ 344lg 1 näol on tegemist nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisuga.

Apellandi seisukohast saaks selline teokirjeldus olla täidetud vaid võltsitud dokumendi koostamise kaudu, mis saab seisneda antud juhul 05.10.2009 Juhtimislepingu teksti vormistamises ja trükiseadmest väljutamisest ning sellise dokumendi allkirjastamises. Neid asjaolusid aga ei ole O. Kozlovskajale omistatud ega ka tõendatud. Antud menetluses ei ole läbi viidud allkirjaekspertiisi, mis tõendaks, et 05.10.2009 Juhtimislepingul asuvad O. Kozlovskaja allkirjad. Antud juhul ei ole süüdistuses märgitud ega ka vaidlusaluses kohtulahendis tõendatud seda, kuidas on realiseeritud teopanus dokumendi võltsimisel O. Kozlovskaja poolt. Tunnistaja RN ütlused on kaitsja arvates usutavad ja kohtuotsuses tehtud kriitika tunnistaja RN ütluste usaldusväärsuse osas seoses varajasemate ütluste vastusoluga, ei ole tõsiseltvõetav, on otsitud ning moonutatud. Kohtuotsuse punktis

1. sedastatud maakohtu põhjendus, et tunnistaja TJ ütlused ei tõenda 05.10.2009 Juhtimislepingu olemasolu enne 2016, ei ole veenev. Maakohtu otsuses viidatud asjaolul, et D seaduslik esindaja NH ei olnud 05.10.2009 Juhtimislepingust teadlik, puudub oluline tähendus. Nimelt oli NH D formaalne juhatuse liige, kes ei ole kunagi ei D ega D majandustegevusega kursis olnud. Ülekuulatud D töötaja ED ütlused ei oma mingit kaalu 05.10.2009 Juhtimislepingu koostamise aja hindamisel. Kohus on lugenud tunnistaja PL spekulatiivse järelduse alusel tõendatuks, et O. Kozlovskaja mõistis pärast 18.02.2016 Genfis toimund kohtumist, et teda võidakse tagasi kutsuda D juhatusest. Tegemist on alusetu ja paljasõnalise spekulatsiooniga, millel puudub tõenduslik väärtus ning mida ei ole kohane süüteo subjektiivse koosseisu elementide sisustamisele arvestada. Süüdistuse sisus on otsesõnu märgitud, et O. Kozlovskajat teavitasid tagasi kutsumisest 22.02.2016 D uus juhatuse liige SS ja Singapuri äriühingu P LTD esindaja MP. Ühtlasi märgib apellant, et kohtuotsuse punktis
2. märgitud asjaolu, et MP osales 18.02.2016 Genfi kohtumisel, ei vasta tõele ning on tõendamata. Maakohus on käsitanud 19.02.2016 kell 9.04 ajal 819 sekundit kestvat O. Kozlovskaja kõnet RN-le 05.10.2009 Juhtimislepingu tellimisena. Apellandi seisukohast põhineb antud kohtu järeldus tõendite vääral hindamisel tegeliku konteksti väliselt. Maakohtu tõlgendus 05.10.2009 Juhtimislepingu tellimise kohta vahemikus 19-20.02.2016 on iseenesest vasturääkiv faktiliste asjaoludega. Nimelt on G väljastanud juba 09.02.2016 arve nr D203, milles sisaldub viide Juhtimislepingule ja mille alusel on tehtud D poolt ülekanne G arvelduarvele 17.02.2016 kuupäeva seisuga. 5 Kohus ei ole antud asjas arvestanud ega analüüsinud 05.10.2009 Juhtimislepingu võltsimise vastuväite tõendamiseks kaitse esitatud dokumentaalseid tõendeid, mis tõendavad vaidlusaluse lepingu olemasolu hiljemalt kuupäeval 04.11.
3. Väär ja eksitav on maakohtu väide, et 05.10.2009 Juhtimislepingu koostamise aja väljaselgitamiseks määrati ekspertiis. Ekspertiis määrati vaid lepingu allkirjastamise aja määramiseks, selgitamaks millisel kirjeldatud kuupäeval leping allkirjastati. EKEI 02.11.2016 ekspertiisiaktis nr 16E-DM0028; 16E-DM0031 ei ole vastatud menetleja küsimusele, kas vaidlusalune uuritav leping on allkirjastatud
4. a või veebruaris
5. a. Seega ei ole antud ekspertiisiakti pinnalt leidnud tõendamist vastav süüdistuse versioon, et see Juhtimisleping võib olla koostatud tagasiulatuvalt. Muu hulgas ei käsitle antud EKEI ekspertiisiakt üldse vaadeldava 05.10.2009 Juhtimislepingu lepingu koostamise või allkirjastamise aja ega allkirjastajate isiku välja selgitamist, vaid nimetatud dokumendi muude omaduste kirjeldamist. Selles osas on ka EKEI ekspert KM oma ütlustes selgitanud, et menetleja püstitatud küsimusele vastust ei antud. EKEI ekspertiisiakt 16E-DM0028; 16E-DM0031 dateeringuga 02.11.2016 ei vasta KrMS § 107 lg 3 ega lg 6 nõuetele. EKEI ekspertiisiakt koos lisadega ei ole vahetu ja selle lisad ei vasta KrMS § 95 ega kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 4 lg 2 nõuetele, mille kohaselt eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja poolt määratud muu isik. Apellant leiab, et EKEI ekspertiisi lisa puhul pole tegemist lubatava ega usaldusväärse tõendiga. Antud tõend ei ole kogutud sellise tõendiliigi kogumist reguleerivate seadusesätetega kooskõlas ning see on sisult vastuoluline ega anna vastust ekspertiisi määruses esitatud küsimusele. Tegemist ei ole ekspertiisiaktiga ning samuti ei ole selle dokumendi autor ekspert KrMS-i mõistes. Ühtlasi ei ole antud analüüside ning aruande kogumisel järgitud KrMS-i nõudeid. 5.
6. Apellant leiab, et süüdistus võltsitud dokumendi kasutamise osas

§ 345lg 1 mõistes on puudulik.

Selgusetuks jääb, kuidas on antud arved seonduvad võltsitud dokumendi kasutamisega, sest tegemist on arvetega, mille osas võltsimist ei ole toimunud. G 09.02.2016 arve nr D203 ja 19.02.2016 arve nr 16002 ei ole võltsitud. Arve kujutab endas kauba või teenuse eest makseettepanekut sisaldavat dokumenti. Võltsimise esemeks on siiski ainult 05.10.2009 juhtimisleping. Seega ei ole kohane põhistada võltsitud dokumendi kasutamist (sh ka teisi koosseise) tuginedes arvete võltsimisele, sest antud arvete kui dokumentide võltsimist ei ole antud juhul tõendatud. Arvetes pole viidatud võltsimise kahtlustusega lepingule ning arvetes toodut ei ole alus samastada vaidlusaluse lepinguga. Võltsitud dokumendi kasutamise osas ei ole koosseisupärane ka süüdistuses märgitud episood selles, et tema on täpselt tuvastamata kuupäeval, kuid hiljemalt 09.03.2016, OÜ D raamatupidamisdokumentide hulka võtnud inglise keelse dokumendi pealkirjaga „Trust and general management contract“ (eesti keeles „Usalduse ja üldise haldamise leping“). Selline ajaline määratlus pole piisavalt täpne. Antud määratlus hõlmab endas ajavahemikku enne 10.03.2016. Etteheide võltsitud dokumendi kasutamise osas on oma olemuselt vastuoluline. O. Kozlovskaja ei ole antud dokumenti teadlikult kuhugi õiguste omandamise eesmärgil esitanud. Seega ei saa raamatupidamises antud lepingu hoidmine või kajastamine olla õigusvastase teona võltsitud dokumendi kasutamise mõistes käsitletav. 5.3. Kaitsja, viidates ÄS § 180 lg-le 1, 4 ja § 181 lg-le 1 leiab, et prokurör ei ole omastamise esemeks olevate ülekannete tegemise keeldu tõendanud, sest O. Kozlovskaja volitused selliste tehingute tegemiseks tulenesid otseselt seadusest seoses juhatuse liikme staatusega. O. Kozlovskaja tehtud makseid ei saa pidada ebaseaduslikeks

§ 201

tähenduses lojaalsuskohustuse rikkumise mõistes, kuna ainuüksi süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud 6 ei võimalda sellisele järeldusele jõuda. Samuti ei ole maakohus selgitanud, milles konkreetselt seisnes hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Maakohus on mitmel korral viidanud 05.10.2009 Juhtimislepingu sisule ning et see on D jaoks koormav või kahjulik, kuid mis määral on see etteheidetav O. Kozlovskaja ja D õigussuhtele, seda ei nähtu. Nii süüdistus kui ka kohtuotsuse analüüs on vastuolulised asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Omastamise episoodide puhul, mis toimusid pärast 17.02.2019 ei ole kohane rääkida terviklikult üldse juhatuse liikme vastutusest, kuna O. Kozlovskaja ei olnud alates 19.02.2019 enam D juhatuse liige. O. Kozlovskaja ei olnud 19-23.02.2016 ülekannete tegemise ajal enam D juhatuse liige, mistõttu antud episoodide osas juhatuse liikme esindusõiguse rikkumise etteheide ei päde. O. Kozlovskajale saab omastamise süüdistuse kohaselt olla etteheidetav juhatuse liikme kohustuste rikkumise valguses vaid 17.02.2016 ülekanne summas 100 000 USD (Eesti Panga kursi järgi 89 798,85 eurot). Kohtu hinnang sellest, et 05.10.2009 Juhtimisleping oli D’le kahjulik jääb omastamise koosseisu objektiivsete elementide sisustamise seisukohast arusaamatuks. Omastamise esemeks on D vara, aga mitte D vara. 14.08.2009 volitus oli universaalne üldvolitus. Antud volitusega anti O. Kozlovskajale õigus otsustada D asutamisega seonduvaid küsimusi, sh allkirjastada antud ettevõtte asutamise, käimatõmbamise ja juhtimisega seotud tehinguid. Apellandi hinnangul seondub 05.10.2009 Juhtimisleping D asutamise ja ettevõtte käimatõmbamisega ning vastav volitus tulenes just 14.08.2009 volitusest, milline oli lepingusse sisestatud eksliku dateeringuga. G’i 05.10.2009 Juhtimislepingust tulenev kohustus ei pea olema väljendatud läbi G’i töötajate. G’il oli ka juhatuse liige. Kohus ei ole tõendanud, et G ei osutanud D’le teenuseid. Kohus ei ole selgitanud, et milline oleks pidanud olema juhtimisteenuse osutamine, et lugeda see 05.10.2009 Juhtimislepingu mõistes usutavaks. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et O. Kozlovsakaja omas rahaülekannete tegemisel mingil määral kontrolli G üle. O. Kozlovsakaja on G juhatuse liige alles alates 06.07.

1. Enne seda oli ta juhatuse liige 08.01.2008 kuni 30.09.
2. Maakohutu järeldus on meelvaldne ja tõendamata. Samuti ei saa antud juhul nõustuda kohtuotsuse punktis
3. sedastatuga justkui oleks tunnistaja PT G emaettevõtte Dohyo AB juhatuse liikmena andnud tunnistust selle kohta, et G allub O. Kozlovskaja kontrollile või oleks tegelik kasusaaja. Maakohtu järeldused selles osas, et süüdistatav omas omastamise episoodide ajal G-ga samaväärset majanduslikku huvi, on meelevaldsed ja tõendamata. Kokkuvõtvalt on kaitsja seisukohal, et inkrimineeritavate kuritegude objektiivse koosseisu tunnused on täimata. Seega esinevad KrMS § 199 lg 1 p-i 1 mõistes kriminaalmenetlust välistavad asjaolud, mistõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista. 5.
4. Inkrimineeritavate tegude eest määratud karistus on mõistetud liigse rangusega nii pikkuselt (määra) kui reaalse vangistuse (liigi) näol. Apellandi hinnangul ei ole mõistetud karistus vastavuses etteheidetavate tegude raskuse ega nende ebaõigusega. Apellant ei nõustu punktis
5. maakohtu hinnanguga, et ainult reaalne vangistus vastab toimepandud teo ebaõigusele ja suudab mõjutada apellanti edaspidi rikkumisest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Kohus ei ole siinjuures oma seisukohta selgitanud ega sisulist põhjendusi pakkunud. Maakohus on jätnud arvestamata kogu apellandi ja kannatanu vahelise tsiviilõigusliku suhte. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.04.2019 kohtuasja 2-16-3785 kohtuotsuse punkti
6. kohaselt on kõrgeim kohus nõustunud, et isegi kui antud Juhtimisleping oleks allkirjastatud pärast kuupäeva 05.10.2009, siis ei tee see sellest lepingudokumendist võltsingut. Kuivõrd antud 7 tsiviilasjas on kannatanu kasuks apellandilt välja mõistetud vastav hüvitis, siis ei ole antud kriminaalasjaga kaasnevate õiguslike tagajärgede määr ebaproportsionaalne. Apellandi hinnangul tuleks karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava senist seaduskuulekat käitumist. Apellandil puuduvad varajasemad rikkumised. Maakohtu etteheide, et justkui teo toimepanemise asjaoludest nähtub, et süüdistatav toimib vajaduse tekkides kõhklematult, kiiresti ja tõhusalt, on ainetu ja põhjendamata. Kohatu on kohtu viide kahetsuse puudumisest ja selle arvestamisega süü raskuse hindamisel või karistuse määramisel. Antud asjas on maakohtu määratud karistusmäärad kõigi kolme koosseisu puhul üle sanktsiooni keskmise määra, ilma et süüdistatava süüd saaks pidada tavapärasest suuremaks või esineksid raskendavad asjaolud. Antud juhul puudub süüdistataval kriminaalne taust ja korduvus ning lisaks puuduvad erilised teopanuse tunnused, mis suurendaks süüd. Apellant leiab, et süüdistatava ja kannatanu ärisuhte kestvust ning dünaamikat arvestades, ei ole tema süü nii suur, et see tingiks talle karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemal. Apellandi seisukohast saaks kohane karistus olla oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Nõustuda ei saa maakohtu väitega, et antud juhul ei ole karistuse tingimuslik kohaldamine võimalik või lubatav. Süüdistatava kasuks räägib asjaolu, et tal ei ole varajasemaid karistusi ning antud juhul ei ole tegemist raske kuriteoga. Süüdistatava suhtes tingimusliku karistuse kohaldamist võimaldab ka karistuspraktika. Maakohus ei ole oma otsuse punktis
7. selgitanud, miks tuleb liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga. Tulenevalt eeltoodust on otsust vajalikul määral põhjendamata jättes rikutud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et süüdistatavale määratud karistus ei ole asjakohaselt ega õiguslikult põhjendatud. Süüdistatava suhtes soovitud karistuse eesmärkide kaalumine on toimunud puudulikult. Maakohus ei ole põhistanud tingimisi karistuse kohaldamata jätmist. Apellant on seisukohal, et kohaldatud karistus on ebaproportsionaalne ning põhjendamatult koormav. Nimetatud asjaoludel taotleb apellant alternatiivselt, kui süüdistuses esitatud teod on siiski süüdistatavale omistatavad, karistuse vähendamist ja tema karistusest vabastamist tingimisi. SÜÜDISTATAVA KIRJALIK SEISUKOHT
9. oktoobril 2019 esitas süüdistatav ringkonnakohtule avalduse, milles teatas, et toetab kaitsja esitatud apellatsiooni ning soovib asja suulist arutamist tema osavõtuta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11. oktoobril 2019 aastal toimunud apellatsioonikohtu istungist võttis osa ka süüdistatav, kes toetas kaitsja poolt esitatud apellatsiooni täies ulatuses. Kaitsja toetas esitatud apellatsiooni ja jäi kõikide taotluste juurde. 8 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Prokurör palus jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
12. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja ära kuulanud menetlusosalised, märgib apellatsiooni alusel järgmist.
13. Kaitsja leiab, et võltsimise süüdistus on konkretiseerimata mistõttu on kaitseõiguse teostamine piiratud. Esmalt kaitsja leiab, et süüdistuses esitatud võltsimise toimepanemise aeg on ebaselge ja vastuoluline kuna ei välista ka dokumendi dateeringu kuupäeva, so 05.10.
14. Teiseks on kaitsja arvamusel, et käitumist, mis vastaks

§ 344ettenähtud kvalifikatsioonile, ei ole süüdistuses esile toodud.

Eelnimetatud etteheited süüdistusele on esitanud kaitsja juba kaitseaktis, taotledes muuhulgas ka süüdistusakti tagastamist KrMS § 262 p 2 alusel( 1 kd. t.lk. 5-9). Eelistungil on nimetatud taotluse alusel kohus süüdistust kokkuvõtvalt selgitanud. Prokurör on nõustunud kohtu refereeringuga. Maakohus on eelmenetluses koostatud kohtu alla andmise määruses leidnud, et süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele. 9.

1. Kolleegium osutab, et KrMS § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks muu hulgas kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on korduvalt oma lahendites ( vt RKKKo nr 3-1-1-51-00, 3-1-1-45-07 ja 3-1-1-85-08) sedastanud, et kriminaalmenetluse seadustik ei kirjuta ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Maakohtu istungil, pärast avakõnes prokuröri poolt süüdistusest ülevaate andmist, on süüdistatav kinnitanud, et temale on süüdistus arusaadav ja ennast süüdi ei tunnista ( 1 kd. t.lk. 26 pöördel). Seega on süüdistataval olnud süüdistus selge ja ka kaitsjad on saanud maakohtu menetluses vastavalt kaitsetaktikale süüdistuse argumentide kummutamiseks oma tõendid ja väited esitada. Kolleegium osutab, et süüdistuses on ka kaitsja poolt viidatule lisaks märgitud, et „Trust and general management contract“( koostati pärast seda kui O.Kozlovskaja sai 2016 aasta veebruaris teada, et ainuosanik ja omanike ringi kaudu seotud P Ltd ei ole rahul O.Kozlovskaja tegevusega OÜ D juhtimisel. Seega on süüdistuses ära näidatud kuriteo toimepanemise ajavahemikuks 2016 veebruar kuni
2. märts 2016, mis on kaitseõiguse teostamiseks piisavalt konkreetne. 9.
3. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-83-10 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Riigikohus on sedastanud ka, et süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit ja süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest ( vt RKKKo nr 3-1-1-83-11). Kolleegium leiab, et esitatud süüdistuse põhjal oli menetluseseme kindlaksmääramine võimalik. Süüdistatavale kaitseõiguse teostamiseks ja kohtule menetluse toimetamiseks vajalik 9 teave konkreetse teoetteheite ja prokuratuuri õigusliku hinnangu kohta on süüdistuse sisus kajastatud. Kolleegium osutab, et

§ 344

süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja sellest tulenevalt dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus. Dokumenti vale kuupäeva ja muude ebaõigete faktiväidete kandmise kaudu saab kahjustatud dokumendiga seotud käibe usaldusväärsus. Tegemist on intellektuaalselt võltsitud dokumendiga. Süüdistusest on arusaadav milles prokuröri seisukohalt seisnes O. Kozlovskaja poolt dokumendi võltsimine ning ekslikud on kaitsja apellatsiooni p-s 4.3.5, 4.3.6, 4.3.7 tehtud etteheited süüdistuse sisule. Nii on dokumendi võltsimise süüdistuses märgitud, et Usalduse ja Üldise Haldamise Leping ei ole koostatud ega allkirjastatud O. Kozlovskaja poolt 05.oktoobril 2009, vaid O.Kozlovskaja tellis selle koostamise ja ka allkirjastas selle hiljem, mistõttu pole antud juhul aktuaalne ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-31-10 sedastatu. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-53-07 kohaselt puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Kolleegium leiab, et süüdistuse sisust tulenevalt pole tuvastatav selline ebakonkreetsus ja selgusetus, mis süüdistuse sisule hinnangu andmisel tooks kaasa süüdistatava suhtes õigeksmõistva otsuse tegemise.

1. Kaitsja on leidnud (apellatsiooni p-d 3.
2. kuni 3.7.), et maakohus on rikkunud otsuse põhjendamiskohustust ja nimetatud rikkumine tuleb tunnistada KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks. Kaitsja on põhjendanud oma väidet sellega, et maakohus pole kaitse argumente ega tõendeid hinnanud. Kolleegium osutab, et KrMS § 341 lg 3 kehtestab põhimõtte, et kui ringkonnakohus tuvastab KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine seaduslik vaid juhul, kui rikkumist pole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna apellant ei ole eeltoodud apellatsiooni p-s 3 märgitud etteheidet konkreetsete tõenditega sisustanud, siis nimetatud punktis esitatud väited jäävad tagajärjetuks.
3. Kolleegium osutab, et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, seejuures hinnata ka tõendeid maakohtust erinevalt. Seetõttu on ringkonnakohtul esitatud apellatsiooni alusel võimalik kontrollida maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu seaduslikkust ning vajadusel seda korrigeerida.
4. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on O.Kozlovskajale ette heidetud Usalduse ja Üldise Haldamise Lepingu( maakohtu otsuses Trust, antud otsuses edaspidi Leping, 3 kd. t.lk. 180-185) intellektuaalset võltsimist. 12.
5. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt oli üheks Lepingus tegelikkusele mittevastavaks andmeks märgitu, et Lepingu kohaselt tegutses O.Kozlovskaja H LTD (edaspidi H) esindaja NH 15.08.2009 välja antud volikirja alusel. Maakohus on hinnanud nimetatud võltsimise tunnuse tõendatuks ja seda tuginevalt eelkõige tunnistajana ülekuulatud NH ütlustele. Nimelt on tunnistajana ülekuulatud H direktor NH ( 7 kd. t.lk. 10 pöördel- 13) andnud ütlusi, et tema eelnimetatud kuupäeval volikirja välja ei andnud ja selleks puudus ka H otsus. Samuti on viimane andnud ütlusi, et H ei teadnud midagi Lepingu olemasolust. Kaitsja väide, et viimasel asjaolul puudub oluline tähtsus, tegemist oli isikuga, kes ei olnud majandustegevusega kursis, ei sea kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsust sellest, et Lepingus nimetatud volikirja 10 pole ta Olga Kozlovskajale väljastanud ning H lepingust teadlik ei olnud. Samasisulisi ütlusi on kohtuistungil andnud ka G peadirektor PL ( 7 kd. t.lk. 3-10). Seega ei vasta lepingus märgitu tegelikkusele. H ei volitanud O.Kozlovsjakat sellise lepingu sõlmimisel ennast esindama ning selles osas on lepingusse kantud sisult ebaõiged andmed, mis on intellektuaalse võltsimise tunnuseks. Kaitsja apellatsioonis viidatud asjaolul kas tunnistaja NH oli H majandustegevusega kursis või mitte eeltoodu alusel kuriteo objektiivsele tunnusele vastava asjaolu tuvastamise juures tähtsust ei oma. 12.
6. Süüdistuse ja kohtuotsuse kohaselt oli teiseks Lepingus tegelikkusele mittevastavaks andmeks seal märgitud sõlmimise kuupäev
7. oktoober
8. Maakohus jõudis tõendite kogumile hinnangut andes järeldusele, et Leping oli koostatud selles märgitud kuupäevast tunduvalt hiljem. Kaitsja märgib, et maakohtu poolt ( otsuse p-s 56) tunnistaja RN ütluste usaldusväärsusele antud hinnang ei ole tõsiseltvõetav, otsitud ja moonutatud. Kaitsja leiab, et tunnistaja kohtueelsel uurimisel ja kohtulikul uurimisel antud ütlustes puudub vastuolu. Selles osas kolleegium osutab, et maakohtu istungi protokolli kohaselt on prokurör KrMS § 289 lg 2 alusel taotlenud apellatsioonis esitatud osas vastuolu tõttu tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ( 1 kd. t.lk. 178) ja KrMS § 289 lg 3 alusel vastuolu tõttu tsiviilasjas nr 2-16-3787 tunnistaja poolt kohtuistungil vande alla antud ütluste avaldamist ( 1 kd. t.lk. 179). Kaitsja ei ole kummalegi avaldamisele vastu vaielnud ehk siis on nõustunud prokuröri seisukohaga, et RN poolt kohtuistungil ristküsitletud ütluste ja avaldatud ütluste vahel esineb vastuolu, mistõttu apellatsioonis esitatud kaitse väide, et vastuolu esinemine on kohtu poolt ostitud või moonutatud on asjakohatu. Apellatsioonist tulenevalt kolleegium märgib, et kohtu poolt näidatud osas esineb tunnistaja ütlustes vastuolu tema poolt eelnevalt antud ütlustega. Nimelt on ristküsitlemisel tunnistaja väitnud, et …siis ma läksin Olga juurde ….ta ütleski, et näed ma leidsin raamatupidamisdokumentide läbivaatamisel siin leidsin kaks eksemplari…selles mõttes ütleme, et seal oligi see, et võib-olla olid, siis need lehed ja võibolla unustanud siis omalt poolt allkirjastamata aga seal olid Olga allkirjad ja olid minu allkirjad. Ühel eksemplaril olid ainult tema allkirjad. Prokuröri küsimusele, et kas siis oli kaks eksemplari, üks eksemplar oli allkirjastatud nii tema kui ka süüdistatava poolt vastab RN, et just nii oli. Tema pani ühele eksemplari nendele lehtedele kus tema alkkirja ei olnud lihtsalt oma allkirjad juurde. ….et paneb need allkirjad ära, et saaksid selle teema lõppenuks lugeda ja oligi kogu lugu( 1 kd. t.lk. 178). Avaldatud kohtueelsel uurimisel antud ütluses aga tunnistaja väitis, et Olgal oli vanast ajast säilinud selle dokumendi põhi, see ei olnud allkirjastatud. See oli tööversioon. Tegid selle põhja alusel sama dokumendi. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et eelpooltoodud tunnistaja ütlustes esineb vastuolu ning kolleegium leiab analoogselt maakohtuga, et süüdistatava selgitus vastuoluliste ütluste andmise põhjuste kohta( 1 kd. t.lk. 178 pöördel) pole mingilgi määral usutav. Nimelt väitis tunnistaja, et kohtueelsel uurimisel ütlusi andes ei olnud tal kõik meeles. Samuti selgitas, et tõde on see, et tegid lepingust veel 2 eksemplari. Kolleegium leiab, et nimetatud ütlused ei selgita usutavalt ega loogiliselt erinevate ütluste andmist ning kaitsja poolne selgitus erinevate ütluste andmise kohta süüdistatava selgitust veenvamaks ei muuda. Maakohus on otsuses esitanud väljavõtte ka kohtuistungi protokollist, kus tunnistaja annab ütlusi sellest, et tema lepingu versiooni sisaldavat faili arvuti vahetamise tõttu kätte ei saanud ja seetõttu 2016 aastal ta võttis valge Wordi dokumendi ja trükkis sinna uuesti lepinguteksti 11 sisse. Kohtuistungil avaldatud tsiviilasjas nr 2-16-3787 tunnistaja poolt kohtuistungil vande alla antud ütluste kohaselt aga oli 2016 aasta seisuga tal lepingu tekstiversioon arvutis säilinud ja ta kontrollis sealt teksti üle. Tekst oli sama. Seejärel allkirjastas lepingu. Nimetatud vastuolu selgitas tunnistaja sellega, et võib-olla sai kohus temast valesti aru( 1 kd. t.lk. 179). Kolleegium leiab, selline selgitus mingilgi viisil ei põhjenda erinevate ütluste andmist kuna asjaolu kuidas kohus millestki aru sai mingit tähtsust ütluste andmisel ei oma. Nagu ka eelnevalt leiab siinkohal kolleegium, et asjakohatud on kaitsja selgitused erinevate ütluste andmise kohta kuna kaitsja väited ei muuda tunnistaja põhjendust usutavaks. Samuti kolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatu, et kriminaalasjas küsitleti tunnistajat täpsemalt, pole versioon, mis selgitaks vastuoluliste ütluste andmist ja kummutaks maakohtu järelduse erinevate ütluste andmisest ning selliste ütluste andmise osas veenvate ja loogiliste selgituste puudumisest. Kaitsja on ka leidnud, et tegemist oli vaid ebatäpsustega ning võivad olla tingitud sellest, et 2009 aasta lepingu koostamisest oli istungite ajaks möödunud pikk aeg, samas on aga ka leidnud, et kuna pikemaajalise meenutamise käigus võivad nüansid meenuda siis saab uute asjaolude ilmnemist lugeda usutavaks. Seega on ühelt poolt kaitsja selgitanud erinevate ütluste andmist pika aja möödumisega ning teiselt poolt seostab pika aja möödumist hoopis kõikide üksikasjade meenumisega. Kolleegium leiab, et selline vastuoluline käsitlus maakohtu järeldust tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude osas antud ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise osas ümber ei lükka ega anna ringkonnakohtule alust tunnistaja ütlustele maakohtu poolt antud hinnangut muuta. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et tunnistaja RN ütluste usaldusväärsusele pole võimalik hinnangut anda tunnistaja TJ poolt antud ütlustele tuginevalt. Kolleegium osutab, et KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Seega pole kohtule etteheidetav tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel nende kõrvutamine teiste tõenditega, sh. teise tunnistaja poolt antud ütlustega. Kaitsja väited, et tunnistajad pole kokku puutunud, üks tunnistaja ei tea teise tunnistaja puutumust süüdistatavaga, ei oma tunnistajate ütluste kõrvutamise ja usaldusväärsuse hindamisel tähtsust. Ekslik on ka kaitsja väide, et tunnistaja TJ ütlused Lepingu nägemisest ja tunnistaja RN ütlused sama Lepingu koostamise asjaolude kohta pole puutumuses. Tunnistajad on andnud ütlusi sama Lepingu kohta, mis on ka kriminaalasjas menetlusesemeks, mistõttu puutumus on ilmne. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kohus saab tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele. Isikuliste tõendite usaldusväärsuse hindamisel tuleb kehtiva kohtupraktika kohaselt( vt RKKKo nr 3-1-1-25-15)) tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. Kolleegium leiab, et vastuolud maakohtu poolt avaldatud dokumentides ja RN poolt kohtuistungil antud ütlustes lepingu koostamise asjaolude kohta on tuvastatavad, mistõttu esitatud apellatsiooni väited ei anna alust tunnistada eeltoodud osas ehk siis tähtsust omavate tõendamiseseme asjaolude osas RN ütlusi usaldusväärseteks. Maakohus on hinnanud tunnistaja RN poolt antud ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks analüüsides neid ka sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga( 10 kd. t.lk.32) kui ka
9. mai 12 2019 asitõendi vaatlusprotokolli andmetega, millest nähtub
10. veebruaril 2016 toimunud RN ja O. Kozlovskaja tekstisõnumite vahetus ( 8 kd. t.lk. 126-131). Kaitsja on leidnud, et maakohus on vääralt nõustunud prokuröri seisukohaga, et
11. veebruaril 2016 aastal O.Kozlovskaja ja RN vaheline vestlus on hinnatav lepingu tellimisena. Kolleegium osutab, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollist koos lisadega nähtub ( 10 kd. t.lk. 4445), et
12. veebruaril 2016 kell 09:04:10 on O.Kozlovskaja helistanud RN-le ja kõne on kestnud 819 sekundit, kell 09:44:37 on O.Kozlovskaja helistanud RN-le ja kõne on kestnud 217 sekundit, kell 14:23:18 on O.Kozlovskaja helistanud RN-le ja kõne on kestnud 414 sekundit, kell 15:06:50 on O.Kozlovskaja helistanud RN-le ja kõne on kestnud 297 minutit. Seega on
13. veebruaril 2016 aastal O.Kozlovskaja initsiatiivil toimunud vestlus kokku kestnud 1747 sekundit ehk ligi 30 minutit. Vestluse sisu on jäänud kohtule teadmata kuna selles osas pole kohtule usaldusväärseid tõendeid esitatud, mistõttu pole vestluse sisu osas võimalik tõsikindlaid järeldusi teha. Asitõendi vaatlusprotokolli andmetest, milline on maakohtus vahetult uuritud ja ka vahetult uuesti tõlgitud( 7 kd. t.lk. 186) nähtub, et O.Kozlovskaja helistab 20.veebruaril 2016 RN-le ja räägib trustilepingust kui omanik on nominaalne ja lepinguga antakse kõik õigused teisele firmale üle kaasa arvatud kõik muudatused juhatuses, kui nominaalne soovib midagi teha. Selle peale RN vastab, et kui sa soovid teha, siis see on mõte, kuid samas uurib kes saab olema lepingu teine pool. Kolleegium ei nõustu kaitsja järeldusega, et nimetatud vestlusest on aru saadav, et O.Kozlovskaja uurib kas olemasoleva juhtimislepingu alusel saavad õigused ja kohustused minna üle teisele äriühingule. Kolleegium märgib, et mingit viidet juba koostatud Lepingule vestlus ei sisalda ning pole ka O.Kozlovskaja poolt esitatud küsimuse vormis vaid lepingu sisuna. Siinkohal kolleegium osutab, et kui lugeda usutavaks versiooni, et kaitsja poolt nimetatud juhtimisleping( Leping) sai koostatud RN enda poolt mitmete kokkusaamiste ja arutamiste tulemusena päevade jooksul 2009 aastal, mille sisuks oligi lepingu p 4 ja 5 kohaselt kõik omaniku juriidiliste õiguste üleminek ning, et omanikul pole õigust teha muudatusi D OÜ haldamisse ja õiguslikku vormi, müüa või muul viisil üle anda äriühingu või aktsiate omandiõigust, mitte võtta äriühingule kohustusi ja mitte muuta äriühingu haldusnõukogu lepingu kehtivuse ajal ilma G OÜ eelneva kirjaliku nõusolekuta, siis puudus vajadus O.Kozlovskajal mingeid küsimusi või sellise lepingu osas sisendit RN-le saata. Selline leping oli ju siis olemas. Samuti puudus RN-l vajadus oma selgitust esitada ja seejuures vormis, et kui viimane soovib seda alles teha. Veelvähem küsida kes lepingu teine pool on, kuivõrd oli ju RN ise sellise lepingu koostanud ja ka allkirjastanud G OÜ esindajana. Kolleegium leiab, et eelviidatud vestlus kuigivõrd ei kummuta maakohtu järeldust, et nimetatud Lepingut ei koostatud selles märgitud kuupäeval, so 05 oktoobril 2009 vaid oluliselt hiljem ning eeltoodud sisuga vestlus kinnitab sellekohast süüdistuse versiooni. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et Lepingu olemasolul raamatupidamisdokumentide hulgas alates 2009 aastast, puudus O.Kozlovskajal vajadus pöörduda selle ülesleidmiseks 2016 RN poole. Piisanuks pöörduda raamatupidamisse. Nii G OÜ kui D OÜ raamatupidaja TJ ütluste kohaselt O.Kozlovskaja tema poole Lepingu leidmiseks ei pöördunud. 12.
14. Kaitsja on vaidlustanud ka maakohtu poolt tunnistaja TJ ütlustele antud hinnangut. Maakohus on leidnud, et kuna tunnistaja ei oska inglise keelt ja eksib Lepingu koostamise aastas, ei tõenda tema ütlused lepingu olemasolu enne 2016 aastat. Tunnistaja TJ ütluste( 7 kd. t.lk. 97-103) kohaselt tegeles ta raamatupidamisega mitmes äriettevõttes koos O.Kozlovskajaga. Muuhulgas teostas ta raamatupidamist ka OÜ-s D ja G OÜ-s. Kinnitab, et nägi juhtimislepingut enda laual. Tegemist oli 2010 aasta lepinguga ja 13 sõlmitud kolme poole vahel P, G ja D vahel. Pani Lepingu eksemplarid mõlema äriühingu kausta. O.Kozlovskaja ütles, et tegemist oli juhtimislepinguga. Ta ei pidanud selle lepinguga midagi tegema, raamatupidamise dokumentides ta seda ei kajastanud. Alles veebruaris 2016 toimusid selle lepingu alusel maksed. Oli kaks arvet. O.Kozlovskaja ütlus, et need kaks arvet on selle Lepingu alusel. Ta oli selle Leping olemasolu unustanud O.Kozlovskaja tuletas talle seda meelde. Lepingut ta ei vaadanud, tegi vaid arved vastavalt ükssada tuhat eurot ja üheksasada tuhat eurot ära. Ennem olid ülekanded ja siis arved. Kolleegium, nõustudes maakohtu järeldusega leiab, et tunnistaja ütlustega pole piisavas ulatuses tõendatud lepingu olemasolu 2009 aastal. Esmalt kolleegium nõustub maakohtu poolt märgituga sellest, et tunnistaja on eksinud lepingu aastaarvus nimetades selleks 2010 kui ka ühes osapooles P, kuid olulisemaks saab hinnata asjaolu, et tunnistaja ütluste kohaselt mingeid toiminguid ta 2010 aastal Lepingu alusel ei teinud, pani vaid Lepingu eksemplarid vastavalt äriühingute lepingute kausta teiste lepingute juurde. Kinnitab, et 2016 aasta veebruaris koostas maksekorraldused ja ülekanded vaid O.Kozlovskaja suulise viite alusel, Lepingut ta ei vaadanud. Samas nähtub kohtuistungi protokolli ja selle helisalvestise alusel, et tunnistaja on kaitsja poolt arvutis Lepingu näitamisel viivitamatult kinnitanud, et tegemist on Lepinguga, mida ta nägi 2010 aastal. Kolleegium leiab, et selline kohene ja veendunult Lepingu äratundmine pärast 10 aastat ja inimese poolt, kelle käest käivad aastas läbi mitmed samade äriühingute kõik lepingud, pole kolleegiumi veendumuse kohaselt usutav ega kummuta maakohtu järeldust, et tunnistaja TJ ütlused ei tõenda lepingu olemasolu enne 2016 aastat. 12.4 Kaitsja viitab, et OÜ G on väljastanud juba 09.02.2016 aastal arve nr D203, milles sisaldub viide Lepingule ja mille alusel on tehtud D poolt ülekanne G arveldusarvele 17.02.
15. Siinkohal kolleegium osutab, et O.Kozlovskajale on esitatud süüdistus ja ta on maakohtu poolt süüdi tunnistatud

§ 345lg 1 järgi muuhulgas eeltoodud võltsitud arve kasutamises.

Nimelt selles, et kuivõrd eelnimetatud arvel on viidatud teadvalt võltsitud Lepingule ja O.Kozlovskaja oli teadlik, et tegelikkuses nimetatud arve alusel ei ole OÜ G reaalselt D OÜ-le mingit teenust osutanud, oli arve näol tegemist intellektuaalselt võltsitud arvega, millise ta kinnitatuna raamatupidamisdokumentide juurde lisas ja mille alusel arvel esitatud 100 000 euro asemel hoopis summas 100 100 USD eelnimetatud ülekande ta ise

1. veebruaril 2016 ka tegi. Viimati nimetatud asjaolu kinnitab Swedbank väljastatud vastus päringule( 5 kd. t.lk. 123), millest nähtuvalt on eelnimetatud makse teostajaks O.Kozlovskaja. Eeltoodu alusel pole viidatud arve alusel kummutatav maakohtu järeldus, et Lepingut ei koostatud selles märgitud
2. oktoobril 2010 ning et tegemist on ebaõige andmega ja dokumendi intellektuaalse võltsimisega. Kolleegium peab vajalikuks ka märkida, et
3. veebruari 2016 aasta D OÜ arvelt tehtud ülekande selgituses pole kuupäevaliselt ega sõnaselgelt viidatud Lepingule ( 2 kd. t.lk. 20-21) vaid on viidatud arvele nr 203 kuupäevast
4. veebruar
5. 12.
6. Kaitsja on leidnud, et maakohtu otsuse p-s 52 tehtud järeldus pole asjakohane ja leiab, et kohtus ülekuulatud ED ütlused ei oma mingit kaalu lepingu koostamise aja hindamisel. Kolleegium osutab, et maakohtu otsuse lk 11 p-s 52 on maakohus refereerinud OÜ D töötajate ED, KK, MŠ, AŠ, DP ütlusi sellest, kas nende poolt äriühingus töötamise ajal, seejuures erinevate äriühingu poolt sõlmitud lepingutest tulenevate ülesannete täitmisel, oli neil kokkupuuteid OÜ-ga G. Ainuke, kes üldse mingist kokkupuutest nimetatud äriühinguga ütlusi andis oligi kaitsja poolt viidatud tunnistaja. Teised ei olnud OÜ D töötamise ajal omanud mingeid kokkupuuteid OÜ-ga G. Eelnimetatu alusel on kohus jõudnud järeldusele, et lepingu täitmisele viitavaid asjaolusid OÜ D töötajad ei kinnitanud. Seetõttu on ekslik kaitsja seisukoht, et p-s 52 on kohus jõudnud ED ütluse alusel järeldusele, et pole usutav lepingust tuleneva 14 teenuse osutamine või lepingu eksisteerimine üldse. Sellist järeldust kohtuotsuse p-st 52 ei nähtu. 12.
7. Kaitsja on kohtule ette heitnud otsuse p-des 43 ja 56 O.Kozlovskajale lepingu võltsimise motiivi omistamist PL spekulatiivse järelduse alusel. Kolleegium märgib, et nendes punktides on viidatud tunnistaja PL ütlustele sellest, et tema arvates sai O.Kozlovskaja
8. veebruaril 2016 toimuval Genfi kohtumisel aru, et ta võidakse OÜ D juhatusest tagasi kutsuda. Tunnistaja on andnud ütlusi ( 7 kd. t.lk. 3-10), et OÜ D oli aruandekohuslane P PTE Ltd Singapur ees. Viimane oli G peamine ettevõte. 2016 veebruari alguses avastati numbriline ebakõla kaupade ja konto oleva raha osas. Toimusid e-kirjavahetuse teel päringud erinevuste osas. E-kirjavahetusel osales ka O.Kozlovskaja, kuid mingit selgust ei saadud, mistõttu kutsuti kokku
9. veebruaril 2016 Genfis kogunemine. Kokkusaamisel üritati aru saada kuidas on võimalik 9 miljoniline erinevus. O.Kozlovskaja rääkis midagi valuutakursi erinevustest ja veel mingitest põhjustest, mida tunnistaja ei mäletanud. Tunnistaja kinnitas, et sellel kohtumisel keegi ei ütelnud O.Kozlovskajale, et ta võidakse juhatusest tagasi kustuda, kuid just tunnistaja poolt väljaüteldud mõttekäik ja stressi olukord ning asjaolu, et nad suhtusid sellesse suure kahtlusega andis tunnistajale aluse arvamuseks, et selle võimalikkus oli O.Kozlovskajale arusaadav. Kolleegium osutab, et isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus ( vt. nt. Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-31-11). Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja ongi andnud edasi oma arvamuse kuidas tema olukorda ja süüdistatava suhtumist sellesse tajus, mistõttu maakohtu poolt otsuses tunnistaja sellekohastele ütlustele viite tegemine on lubatud. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks ka osutada, et subjektiivse tunnuse tuvastamise juures pole kohtu poolt nimetatud asjaolu märkimist leidnud ning

§ 344subjektiivne koosseis ei nõuagi motiivi tuvastamist.

Kohus on otsuse p-s 43 sedastanud, et Olga Kozlovskaja kutsuti OÜ D juhatusest tagasi äriühingu ainuosaniku otsusega 19.veebrurist 2016 ( 2 kd. t.lk. 38), mistõttu sellele viitamine ei too kaasa muudatusi maakohtu põhjendustes ja järeldustes. 12.

1. Kaitsja leiab, et kohus pole analüüsinud ega arvestanud kaitsja poolt kohtule esitatud
2. novembri 2011 tahteavalduse protokolli, mis käsitleb 04.novembri 2011 aasta kohtumist Viinis, kus O.Kozlovskaja ja DT mainivad 05.oktoobri 2009 aasta Lepingut. DT tegutses E AG nimel, V ostuarve kinnitab O.Kozlovskaja viibimist Viinis 2011 aastal. Kolleegium märgib, et kohtuotsuse põhistus eeldab ennekõike tõendite kogumis hindamist ja KrMS § 306 ettenähtud küsimuste lahendamist esitatud ja vahetult uuritud tõendite pinnal. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Samas kolleegium nõustub apellandiga, et kaitsjate poolt süüdistusele esitatud vastuargumendid ei tohi jääda tähelepanuta, kuid seda juhul, kui need on asjakohased. Riigikohus on oma lahendites / nt 3-1-1-8-10/ sedastanud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Kolleegium märgib, et asjaolu, et kohus ei ole istungist osavõtnud kaitsjate kõiki seisukohti ja esitatud tõendeid kohtuotsuses analüüsinud pole antud juhul käsitatav kohtuotsuses põhjenduste puudumisena ega kaitseõiguse rikkumisena kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise mõttes. 15 Kaitsja poolt on apellatsioonis esitatud väide, et DT tegutses tahteavalduse protokolli (Letter of Intent) allkirjastamisel E AG nimel, mida kinnitab nii esitatud visiitkaart (8 kd. t.lk. 132) kui ka äriühingu esindaja GE 25.05.2019 aasta kinnituskiri, et DT oli seotud ettevõttega. Kolleegium leiab, et nimetatud kaitsja väide on ekslik. Nimelt tuleneb E AG esindaja, kuni 2012 aasta novembrini finants-ja tegevjuhi GE
3. mai 2019 aasta kirjast ( 8 kd. t.lk. 106-107), et DT ei ole kunagi E AG-s esindusõigust omanud, ta ei ole kunagi juhatusse kuulunud, samuti pole talle kunagi antud õigust äriühingu nimel tegutseda. Finants- ja tegevjuhina tegutsedes pole GE näinud eellepingut (Letter of intent) ja tema tegutsemise ajal pole äriühing pakkunud ühelegi kliendile „riskide maandamise teenust“ Teab, et DT omas E AG-s kaudselt aktsiaid. Kolleegium leiab, et kaudselt aktsiate omamine mingis äriühingus ei anna mingilgi määral alust tõdemuseks, et sellega kinnitas ja tõendas äriühingu esindaja, et DT tegutses äriühingu nimel, seda enam, et sellist esindusõigust on tegelik esindaja ja tegevjuht sõnaselgelt eitanud. Kaitsja, viidates tahteavalduse protokollile, mis siis käsitleb 04 novembri 2011 aastal kohtumist Viinis, leiab, et O.Kozlovskaja Viinis viibimist kinnitab kaitse poolt esitatud V AS ostuarve nr 31258-
4. Selles osas kolleegium märgib, et nimetatud ostuarve ( 8 kd. t.lk. 135) on teenusena esitatud reisi Tallinn München Viin Frankfurt Tallinn 6 –
5. oktoobril
6. Nimetatud arvel puudub igasugune viide
7. novembrile 2011, mistõttu nimetatud arve O.Kozlovskaja viibimist
8. novembril 2011 Viinis ei tõenda. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kaitsja on maakohtule esitanud ja maakohus on toimikusse lisanud tahteavalduse protokolli (Letter of Intent) (11 kd. t.lk. 87-89) mis on dateeritud
9. oktoober 2011, kuid ka sellel kuupäeval eelnimetatud arve O.Kozlovskaja Viinis viibimist ei tõenda. Kaitsja on esitanud ka väite, et O.Kozlovskaja 2011 aastal Viinis viibimist tõendab ka prokuröri poolt esitatud
10. mai 2019 aasta vaatlusprotokolli andmed, kus vaadeldi D OÜ 2011 aasta avansiaruannete andmeid. Selles osas kolleegium tõdeb, et nimetatud vaatlusprotokollist ( 8 kd. t.lk. 50-54) tõesti nähtub O.Kozlovskaja lähetus viini
11. oktoober 2011 kuni
12. oktoober 2011, kuid nimetatud andmed kuigivõrd ei kinnita O.Kozlovskaja viibimist Viinis ei kaitsja poolt viidatud
13. novembri 2011 ega ka
14. oktoobril
15. Kolleegium hindab selliseid kaitsja apellatsioonis esitatud väited püüdeks ringkonnakohut eksitada. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kohtule esitatud eellepingu sisus tehakse viide
16. septembri 2009 sõlmitud Lepingule ja samuti märgitakse, et eellepingule on lisatud
17. septembri 2009 aasta Leping. Seega on eellepingus viidatud kas mingile teisele lepingule või on Lepingu koostamise kuupäev kahel korral valesti märgitud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kaitsja poolt viidatud ja eelpool käsitatud tõendid ei kummuta ega sea ka kahtluse alla süüdistuse versiooni, milline on kohtuotsuse põhjenduste ja järelduste kohaselt tõendamist leidnud ja nimelt, et Lepingus märgitud kuupäeval dokumenti ei koostatud, mis annab koos teiste tuvastatud võltsimise tunnustega aluse järelduseks, et tegemist on võltsitud dokumendiga. 12.
18. Kaitsja leiab, et EKEI
19. novembri 2016 ekspertiisiakt ei vasta KrMS § 107 lg 3 ja lg 6 nõuetele. Kolleegium sellise väitega ei nõustu. Kaitsja on apellatsioonis viidanud asjakohasele Riigikohtu lahendile, kus on avatud KrMS § 107 lg 3 ja lg 6 nõuded. Siinkohal kolleegium ka osutab, et lahendis 1-15-10967 on Riigikohus samuti märkinud, et kriminaalkolleegiumi praktikas on järjekindlalt osutatud nendele nõuetele, millele peab vastama ekspertiisiakt ja mis ühtlasi piiritlevad eksperdi pädevuse. Nii on viitega KrMS § 107 lg-le 3 märgitud, et ekspertiisiakti põhiosas tuleb esitada uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama 16 paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Kolleegium leiab, et ekspertiisiakti nr 16E-DM0028; 16E-DM0031( 4 kd. t.lk. 14-55) põhiosas on esitatud uuringute kirjeldus, on hinnatud tulemusi ja esitatud põhjendus. Nii on antud ülevaade uurimise meetodite osas ning kajastatud on milliseid töid on ekspert teinud ja antud neile hinnang, ning esitatud on ka põhjendus millest nähtub millisele arvamusele oli ekspertidel võimalik kasutuses oleva metoodikaga jõuda ning on ka selgitatud miks on menetleja poolt antud ülesande täpsemaks täitmiseks ja ekspertarvamuse andmiseks vajalik pöörduda rahvusvahelise koostöö raames abipalvega Kanada Piirivalveameti Teadus- ja Tehnika Direktoraadi kohtuekspertiisi dokumendiuurimise labori poole. Kolleegium osutab, et ekspertiisi läbiviinud eksperdid KM (
20. kd. t.lk. 132-139 pöördel) kui ka KR ( 7 kd. t.lk. 143) on kohtuistungil andnud oma selgitused ekspertiisi läbiviimise osas ja ekspertarvamuse kujunemise osas, samuti on nad andnud selgituse miks otsustati pöörduda Kanada pädeva ekspertiisiasutuse poole abipalvega ning selgitati pädevusi ja koostöö asjaolusid. Seega oli kaitsjatel võimalik ka kaitsetaktikast tuleevalt eksperte küsitleda ning selgusetuks jäänud asjaolusid täpsustada. 12.
21. Kaitsja on leidnud, et Kanada Piirivalveameti Teadus- ja Tehnika Direktoraadi kohtuekspertiisi dokumendiuurimise labori aruanne pole lubatav tõend. Siinkohal kolleegium esmalt nõustub maakohtu otsuse p-s 61 kajastatud seisukohaga ja KrMS § 65 lg-le 1 antud tõlgendusega ning osutab, et välisriigis teostatud ekspertiisiakti tõendina käsitamine ja oma järelduste tegemisel sellele toetumine on kriminaalmenetluses lubatav. Kaitsja põhjendab oma väidet esmalt sellega, et menetleja tegi ekspertiisi teostamise ülesandeks EKEI-le, mitte mõnele välisriigi ekspertiisiasutusele. Kolleegium nimetatud väitega nõustub, kuid hindab ekslikuks kaitsja väite, et EKEI-l puudus õigus pöörduda teise ekspertiisiasutuse poole. Kolleegium leiab, et asjaolu, et EKEI edastab ekspertiisimääruse täitmiseks rahvusvahelise koostöö raames välisriigi pädevale ekspertiisiasutusele ei tähenda, et ekspertiisi teostajaks ei oleks EKEI. Sarnast seisukohta on oma praktikas varem väljendanud Riigikohus, öeldes, et KrMS § 95 lg 3 tähenduses võib ekspertiis olla korraldatud EKEI-s hoolimata sellest, et ekspertiisi ei tehtud riikliku ekspertiisiasutuse territooriumil ega vahetult riikliku ekspertiisiasutuse personali (kohtuekspertide) poolt ( RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 10). Kolleegium ka osutab, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi põhimääruse § 8 p 9 kohaselt teeb EKEI koostööd Eesti ja välisriikide ekspertiisi-, korrakaitse-, õppe- ja teadusasutustega ning erialaseltside ja –organisatsioonidega. Seega on selline välisriigi ekspertiisiasutuse poole pöördumine ja selle kaasamine ekspertiisiks seatud ülesande täitmiseks kooskõlas ka EKEI põhimäärusega. EKEI ekspertiisiaktis ongi põhjendatud menetleja poolt püstitatud ülesande täitmiseks välisriigis ekspertiisi läbiviimise vajadust ning ekspertiisiaktis antud arvamuslikus osas on tehtud viide pädeva asutuse poolt EKEI- ga koostöö raames ja ülesandel teostatud ekspertiisi aruandele, milline on ekspertiisiakti üks osa ( 4 kd. t.lk. 19- 55). Siinkohal kolleegium ka märgib, et Kanada pädeva asutuse poolt antud aruandes, mis sisuliselt on ekspertiisiakt, on esitatud nii ekspertiisi lähteandmed kui läbiviimise metoodika ja teostatud tööd ning uuringutele antud hinnang kui ka põhjendus ning järeldused. Apellatsiooni pinnalt pole alust jõuda järeldusele, et Kanada Piirivalveameti Teadus- ja Tehnika Direktoraadi kohtuekspertiisi talitus pole pädevaks asutuseks EKEI poolt edastatud ülesannet täitma. Kolleegium juba eelpool esitas juhinduvalt Riigikohtu lahendis märgitust, oma põhjenduse sellest, et tegemist on EKEI poolt läbiviidud ekspertiisiaktiga ja vastutusega, mistõttu kaitsja apellatsioonis esitatud argumentatsioon vahetult ekspertiisi teostanud AV mittevastavusest eksperdi tunnustele, pole asjakohane. Siiski peab kolleegium vajalikuks osutada, et maakohus 17 on otsuse p-s 64 juba lahanud AV kvalifikatsiooni ja vastavust eksperdi tunnustele. Kolleegium märgib, et kohtule esitatud aruandes märgitut, et tegemist on Kanada Piirivalveameti Teadusja Tehnika Direktoraadis töötava kohtukeemia eksperdiga, kes ametikohast tulenevalt teeb kohtuekspertiise pole alust kahtluse alla seada. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et ekspertiisiakt koguulatuses, sh kohtuekspertiisi labori aruanne on lubatav tõend. 12.
22. Kaitsja on seadnud kahtluse alla Kanada kohtuekspertiisi labori aruande usaldusväärsuse. Kolleegium osutab, et ekslik on kaitsja väide, et Kanada kohtuekspertiisi labori aruanne ei keskendu asjaolu tuvastamisele, kas Leping oli allkirjastatud
23. oktoobril
24. Aruande sisust lähtuvalt ekspertiisi teostamisel läbiviidud uuringud ja hinnangud ning järeldused kajastavad just nimelt küsimust kas ekspertiisiks esitatud dokumendid on allkirjastatud
25. oktoober
26. Vastuse vormi osas on kaitsja leidnud, et arvamused ei anna vastust püstitatud küsimusele. Kolleegium leiab, et kriminaalmenetluses on lubatav nii kategooriline kui ka tõenäolik eksperdiarvamus (vt RKKKo nr 3-1-1-93-15). Seega ei muuda tõendit ebausaldusväärseks ja vastuoluliseks asjaolu, et eksperdil pole osade allkirjade suhtes olnud võimalik kindlaks teha kas allkiri oli kirjutatud 05.oktoobril või mitte aga osade objektide osas on ekspert andnud tõenäoliku arvamuse ja lugenud õigeks hüpoteesi, et allkirja tint ei ole kantud dokumendile 05.oktoobril
27. Ekspertiisiakti ja uuringu usaldusväärsust ei see kahtluse alla ka kaitsja poolt väidetu, et ekspertiisiks esitatud lehtedel oli rohkem allkirju kui ekspertiisi käigus analüüsiti. Asjaolu, et ekspertiisi käigus ei uuritud kõiki allkirja ei sea kahtluse alla uuritud allkirjade kohta antud arvamust, mida siis kohtul on võimalik hinnata. Kaitsja etteheited tõlke erinevusele seotuna originaalis märgitud vt remark 1.0 on kolleegiumi hinnangul ainetud. Kaitsja pole märkinud, mida siis originaalist erinevalt pole tõlkes kajastatud. Kolleegium ka selgitab, et dokumendi tõlkest nähtub originaali märge, vt remark 1,0 olemasolu ja tehtud on viide akti p-le 1.0, kus on kajastatud ekspertiisi eesmärk. Akti usaldusväärsust ei kõiguta ka kaitsja arusaam, et Q2 osas on tegemist vastuolulise järeldusega. Kolleegium leiab, et kaitsja väide on ekslik. Asjaolu, et ekspert tugines oma järelduses analüüsile, kus oli ekspertiisiks seatud ülesanne täidetav ning oli võimalik kindlaks teha kas tint oli kantud dokumendile 05.oktoobril 2009 või mitte, pole eksperdile etteheidetav ega tähenda, et ekspertiisi järeldus poleks kooskõlas uuringu tulemustega. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei sea kahtluse alla koguulatuses ekspertiisiakti usaldusväärsust. Kohtu poolt ekspertiisiakti kui tõendi hindamisel koos teiste usaldusväärsete tõenditega ning oma järelduste tegemisel sellele tuginemisel pole maakohus menetlusõigust rikkunud. 12.
28. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud etteheidete ja väidete alusel pole tuvastatav maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis annaks aluse tuvastada menetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning mis oleksid kaasa toonud või võinud kaasa tuua ebaseadusliku lahendi tegemise. Kohtukolleegium leiab, et nii eelpool analüüsitud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida argumenti kaitsja poolt viidatud ja süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. 12.
29. Süüdistuses esitatud ja maakohtu poolt tõendatuks loetud

§ 344

lg 1 objektiivsesse koosseisu kuuluvat tunnust, et võltsitud Leping oli kohane õiguste omandamiseks, pole kaitsja apellatsioonis vastuargumente esitanud, mistõttu kolleegium vaid märgib, et võltsitud Lepingu 18 alusel oli võimalik omandada õigusi. Leping näeb ette O.Kozlovskaja juhitava ja tema kontrolli all oleva ( vt otsuse p 66,67) osaühingule G rida õigusi sh. juhtida OÜ-t D ning saada selle eest tasu 100 000 eurot aastas. Samuti pole eraldi vaidlustatud kohtu poolt subjektiivse tunnuse, kavatsetult kuriteo toimepanemise, tuvastamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et O.Kozlovskaja oli nimetatud dokumenti iseloomustavast sisust täielikult teadlik, samuti oli ta teadlik, et dokumendi sisu ei vasta tegelikkusele ning ta tegutses dokumendi võltsimisel eesmärgipäraselt ehk kavatsetult. 13. Võltsitud dokumendi kasutamise osas märgib kaitsja, et maakohus on p-s 80 käsitanud G 09.02.2016 aasta arvet nr D203 ja 19.02.2016 arvet nr 16002 võltsingutena kuid süüdistuse kohaselt oli võltsimise esemeks 05. oktoobri 2009 Leping. Kaitsja tehes viite süüdistuse piire käsitavale Riigikohtu lahendile leiab, et pole kohane põhistada võltsitud dokumendi kasutamist tuginedes arvete võltsimisele kuna nende võltsimine pole tõendatud. Kolleegium leiab, et kaitsja on ekslikult

§ 345

lg 1 vastutusele võtmise eeldusena käsitanud isikule võltsimise süüdistuse esitamist ning ka selles osas süü tõendamist.

§ 345

lg 1 objektiivne koosseis seisneb võltsitud dokumendi kasutamises ja subjektiivne koosseis eeldab teadmist, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Seega ei pea teadvalt võltsitud dokumendi kasutaja ise olema süüdi dokumendi võltsimises ning pole oluline, et talle oleks samas kriminaalasjas võltsimise süüdistus esitatud, mistõttu kaitsja viited süüdistuse piiridele ja vastavale Riigikohtu lahendile on asjakohatud. 13.1. Kaitsja leiab, et arvete õiguslikku olemust või tähendust tuleb kvalifitseerida läbi tsiviilja võlaõiguslike sätete. Kolleegium nimetatud käsitusega ei nõustu. Dokumendi võltsitus on

§ 345

objektiivne tunnus, mistõttu kuulub tuvastamisele ja tõendamisele kriminaalasja raames, kus selline süüdistus on isikule esitatud. Samuti on kaitsja ka ekslikult sisustanud O.Kozlovskajale esitatud süüdistust kitsalt vaid arvete olemasoluga, hoidmisega raamatupidamises.

§ 345lg 1 järgi esitatud süüdistus on kajastatud süüdistusakti p-s 16.2.

ja maakohtu otsuse p-des 23-31 ning antud otsuse p-s 3, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks seda uuesti siinkohal kajastada. 13.

1. Kaitsja on leidnud, et G OÜ 09.02.2016 arve nr D203 ja 19.02.2016 arve nr 16002 sisaldavad viidet 05.10.2009 lepingule „Management Agreement“, kuid väidetavalt võltsitud dokumendiks olev 05.10.2009 Leping kannab nimetust „Trust and general management contract“. Seega ei ole arvetes viidatud võltsimise kahtlusega Lepingule ning arvetes toodut ei ole alust samastada vaidlusaluse Lepinguga. Kolleegium leiab, et kaitsja on apellatsioonis esitatud väidetes vastuoluline. Nimelt on kaitsja apellatsiooni p-s 4.4.17 leidnud, et võltsimise süüdistuse esemeks oleva Lepingu tellimine 1920 veebruaris 2016 on vastuolus faktilise asjaoluga, et G on väljastanud juba 09.02.2016 arve nr D203 milles sisaldub viide Lepingule ja mille alusel on tehtud ülekanne. Ehk siis on kaitsja eelnevalt apellatsioonis hinnanud faktiks, et arvel on tehtud viide just võltsimise süüdistuses käsitatud Lepingule. Kolleegium leiab, et sellised vastuolulised väited ei tingi maakohtu põhjendatud järeldustes kahtluse tekkimist ega ka kummuta mingilgi määral maakohtu järeldust, et arvetel teadvalt võltsitud lepingule viitamine ja teadmine, et tegelikkuses arvete aluseks olevat teenust ei osutatud annab aluse järelduseks, et tegemist oli võltsitud arvetega. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kaitsja ei ole viidanud seejuures ühelegi maakohtule esitatud ja vahetult uuritud tõendile, mis kinnitaks tema väidet, et arvetel oli kajastatud mingi muu 05.10.2009 aastal sõlmitud leping, mistõttu on tema väide ka paljasõnaline. 19 13.
2. Kaitsja on leidnud, et võltsitud dokumendi kasutamise osas pole süüdistus koosseisupärane kuna Lepingu raamatupidamisse esitamise ajaline määratlus on ebatäpne ja süüdistus võltsitud dokumendi kasutamises on isegi see kui vaidlusalune 05.10.2009 Leping kajastus raamatupidamises juba
3. Kaitsja leiab, et etteheide võltsitud dokumendi kasutamises on vastuoluline. Kolleegium esitatud süüdistuses vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite kogumile tuginevalt jõudnud järeldusele, et Lepingut ei koostatud sellel kajastatud päeval, so 05.oktoobril 2009 vaid oluliselt hiljem ja võltsituse tunnuse täidetuks hindamisel pole eelduseks, et täpne võltsimise kuupäev oleks tuvastatud. Samas kolleegium nõustub kaitsjaga, et isegi kui Leping oleks O.Kozlovskaja poolt raamatupidamisele esitatud 2009 aastal ja juba siis oleks ta seda kasutanud ülekannete tegemiseks, oleks ikkagi tegemist võltsitud dokumendi kasutamisega kuna Lepingu võltsituse tunnuseid on süüdistuse alusel kohtu poolt tuvastatuna rohkem kui vaid Lepingu sõlmimise kuupäev. 13.
4. Maakohtu poolt on esitatud põhjendus sellest, et O.Kozlovskaja, kes ÄS § 183 kohaselt korraldas OÜ-s D raamatupidamist, võttis talle teadvalt intellektuaalselt võltsitud arved ja Lepingu raamatupidamisdokumentide hulka eesmärgiga omandada õigust teha osaühingu arvelt ülekandeid OÜ G arvelduskontole ja ka tegi ajavahemikus 17.02.2016 kuni 23.02.2016 viis rahaülekannet. Kohus leidis, et O.Kozlovskaja tegutses teadvalt võltsitud dokumentide kasutamisel kavatsetult. Kolleegium eelnimetatud maakohtu järeldustega nõustub ega pea apellatsioonis järeldusi kummutavate asjakohaste väidete puudumise tõttu vajalikuks kohtu põhjendusi korrata. 14.

§ 201

lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse piiridest lähtuvalt kolleegium märgib, et omastamise objektiivsesse koosseisu kuulub isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslik kolmanda isiku kasuks pööramine. Vaidlus puudub antud juhul selles, et D OÜ ainuosanikuks oli H ja Olga Kozlovskaja ei omanud äriühingus ühtegi osakut. Vaidlus puudub ka selles, et Olga Kozlovskaja, kes oli D OÜ juhatuse liige, omas süüdistuses nimetatud ajal äriühingu Swedbank AS-s asuvale pangakontole juurdepääsu ja seal olevate rahaliste vahendite käsutusõigust. Seega puudub vaidlus selles, et D OÜ vara oli Olga Kozlovskajale usaldatud võõras vara. Vaidlus puudub ka selles, et Olga Kozlovskaja tegi pin-kalkulaatorit kasutades OÜ D Swedbank AS-s olevalt pangakontolt OÜ G Swedbank AS-s olevale pangakontole

1. veebruaril 2016 ülekande summas 100 000 USD,
2. veebruaril 2016 ülekande summas 470 000 USD,
3. veebruaril 2016 ülekande summas 180 000 eurot,
4. veebruaril 2016 kell 12:13 ülekande summas 20 000 USD ja kell 13:21 ülekande summas 30 000 USD. Kokku kandis Olga Kozlovskaja OÜ D kontolt OÜ G kontole rahalisi vahendeid summas 738 821,19 eurot. Kaitsja leiab, et omastamise koosseis pole tuvastatav kuna rahaliste ülekannete tegemise õigus tulenes O.Kozlovskajal juhatuse liikme staatusest. Siinkohal kolleegium eelpoolmärgitu alusel osutab, et süüdistuses ongi tehingute ebaseaduslikkust sisustatud muuhulgas ka äriühingu juhatuse liikmele seadusega ettenähtud hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega, ehk siis tulenevalt juhatuse liikme staatusest. Kolleegium märgib, et kuigi Olga Kozlovskajal oli äriühingu juhatuse liikmena õigus äriühingu nimel viimase vara käsutada, ei anna see iseenesest juhatuse liikmele õigust ühingule kuuluvat vara kolmanda isiku kasuks pöörata. 20 Kaitsja on tehingute ebaseaduslikkusele esitanud vastuargumendi, et juhatuse liikme O.Kozlovskaja poolt OÜ D OÜ esindusõigust ei olnud piiratud kuna puudus nõukogu ja puudus põhikirjast tulenev vajadus tehingute teostamisel osanike nõusoleku saamiseks. Kolleegium leiab, et kaitsja väide ei too kaasa kohtuotsuses muudatuste tegemist kuna süüdistus ja maakohtu poolt esitatud põhjendused ei sisusta tehingute ebaseaduslikkust kitsalt vaid OÜ D OÜ esindusõiguse piiratusega. Siinkohal kolleegium ka osutab, et süüdistuses ja kohtuotsuses on esitatud põhjendus sellest, et tehingute ebaseaduslikkus tuleneb muuhulgas asjaolul, et tegemist oli ÄS § 181 lg 1,4, koosmõjus ÄS § 168 lg 1 p 10, alusel algusest peale ka tühisel tehingul. Nimelt, võttes aluseks kaitseversiooni, et leping oli sõlmitud 2009 aastal, siis oli lepingu sõlmimisel tegemist olukorraga, kus O.Kozlovskaja, kes oli nii D esindaja kui ka sisuliselt G OÜ esindaja, kuna RN tegutses tema suuliselt antud volituse alusel, ehk tegemist oli iseendaga sõlmitud lepinguga, mistõttu oli vajalik osanike poolt tehingu tingimuste ja osaühingu esindaja määramine. Midagi sellist aga tuvastatud ei ole. Samuti on maakohus otsuse p-s 67 ja kokkuvõtvalt p-s 79 esitanud oma põhjenduse sellest, et O.Kozlovskaja poolt rahaliste ülekannete tegemisel oli G OÜ faktiliselt O.Kozlovskaja kontrolli all. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendust korrata, märgib vaid apellatsioonist tulenevalt, et ekslik on kaitsja väide nagu maakohtu otsus oleks selles osas meelevaldne. Nimelt on maakohus otsuse p-s 67 ära näidanud tõendite kogumi, millel selline järeldus tugineb. Kolleegium peab vajalikuks viidata siinkohal vaid Swedbank AS-i vastusele ja tõendile ( 5 kd. t.lk. 125-128), millest nähtuvalt teostab Olga Kozlovskaja G OÜ arvelduskontolt ülekandeid
5. veebruaril 2016 neljal korral, samuti 22 veebruaril 2016 kui ka järgnevatel päevadel, sealjuures teeb ka G OÜ raamatupidajale palga ülekande. Ekslik on ka kaitsja väide nagu maakohus oleks p-s 67 sedastanud, et tunnistaja PT andis ütlusi sellest, et tegelik kasusaaja oli O.Kozlovskaja. Nimelt on maakohtu otsuse kohaselt tunnistaja andnud ütlusi sellest, et tema ei ole OÜ G tegelik kasusaaja ning tema ei tea, kes selleks on. Kaitsja, leides esmalt et ülekannete tegemine on seaduslik kuna tulenesid juhatuse liikme staatusest, on järgnevalt apellatsiooni p-des 6.7.-6.
6. leidnud, et 19-23.veebruar 2016 ei olnud Olga Kozlovskaja enam juhatuse liige, mistõttu nimetatud alusel pole tegemist ebaseaduslike tehingutega. Seega on tegemist vastuoluliste kaitseväidetega, mis ei anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale tehingute ebaseaduslikkuse osas. Kolleegium märgib, et kui O.Kozlovskajal puudus igasugune esindusõigus, siis puudus tal ka vara käsutusõigus ning teadvalt võltsitud lepingule ja arvetele tuginevate rahaliste ülekannete tegemine 20.-
7. veebruaril 2016 on ikkagi hinnatav süüdistuse sisust tulenevalt ebaseaduslikena. Kolleegium leiab, et kaitsja on 14.08.2009 NH poolt koostatud volikirjale ( 2 kd. t.lk. 47-49) andnud apellatsioonis laiendatud tõlgenduse. Maakohtu otsuse p-s 50 lahti kirjutatud volikiri ei volita Olga Kozlovskajat sõlmima ettevõtte juhtimisega seotud tehinguid kolmandate isikutega, mistõttu kaitsja poolt sellesisuline apellatsiooni väide on ekslik. Sellise volituse puudumist on kinnitanud kohtuistungil üle kuulatud ja volikirja koostanud NH kui ka G peadirektor PL. Mõlemad on kinnitanud, et O.Kozlovskajal puudus igasugune õigus H esindada Lepingu või mõne muu sarnase lepingu sõlmimisel. Ekslik on kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et tehingu kahjulikkus H-le pole puutumuses omastamisega kuna tegemist oli OÜ D varaga. Kolleegium osutab, et kuigi süüdistusest tulenevalt on antud juhul oluliseks asjaoluks, et D OÜ pangakontol oleva vara näol oli tegemist süüdistatavale usaldatud võõra varaga, siis vastavalt faktile, et H poolt loodud tütarettevõte D OÜ ainuosanikuks oli H, oli tegemist ka H varaga ja huviga. 21 Kolleegium hindab ekslikuks kaitsja väite, et juhatuse liikme poolt seaduses ettenähtud hoolsus-ja lojaalsuskohustuse rikkumine saab kaasa tuua vaid tsiviilvastutuse, mitte karistusõiguslikke tagajärgi. Kolleegium viitab siinkohal

§ 2172

ettenähtud usalduse kuritarvitamise koosseisu kuuluvale teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisele, siis juriidilise isiku juhatuse liikme puhul muuhulgas ka hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisele. Viimati nimetatu puhul on tegemist üldkoosseisuga, mis aktualiseerub juhul, kui isiku tegu ei vasta

§ 201koosseisule.

Seega kolleegium leiab, et omastamise koosseisu tunnusena, ehk siis isikule usaldatud võõra vara kolmanda isiku kasuks pööramise ebaseaduslikkust, on võimalik muuhulgas sisustada ka tehingu kahjulikkusega ja ka näilikkusega, mille osas on maakohus samuti oma põhjenduse esitanud otsuse p-s 77. Kolleegium nõustub kohtu järeldusega, et Lepingu sõlmimisel poolte tegelik tahe ei olnud suunatud lepingu sisuks oleva töö tegemisele. Kaitsja väide sellest, et Olga Kozlovskaja, D OÜ tegevdirektorina ei juhtinud äriühingut on paljasõnaline ja vastuolus OÜ D põhikirja p 3.1., mille kohaselt juhib osaühingut juhatus. Juhatuse ainuliikmeks oli aga Olga Kozlovskaja. Samuti on nimetatud väide ümber lükatud tunnistajate OÜ D töötajate sh. TJ, AŠ, ED, KK ütlustega kui ka tunnistajate SS, PL ütlustega. Kolleegium leiab, et asjaolu, et süüdistus on sisustanud omastamise objektiivses koosseisus ettenähtud ebaseaduslikkuse enamaga kui vaid lepingu võltsitusega ning võltsitud dokumentide kasutamisega ning maakohus on süüdistuses etteheidetud kogu käitumisele oma hinnangu andnud, sidudes tegusid iseloomustavad asjaolud omastamise tunnustega, pole maakohtule etteheidetav ega anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale Olga Kozlovskaja poolt

§ 201lg 2 p 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise tõendatuse ja süü osas.

Kaitsja ei ole esitanud vastuväiteid maakohtu järeldusele , et kolmanda isiku OÜ G kasuks pööratud kokku 738 821.19 eurot ületab

§ 121p-s 2 ettenähtud suure kahju määra.

Kokkuvõtvalt kolleegium nõustub maakohtu otsuses tehtud järeldusega, et Olga Kozlovskaja on temale usaldatud võõra vara kogusummas 738 821,19 eurot ebaseaduslikult pööranud kolmanda isiku kasuks, manifisteerides omastamistahte. Apellatsioonis esitatud väited ei kummuta kohtu tõendite kogumile tuginevaid põhjendusi ja järeldust tema käitumises, toimepandus

§ 201lg 2 p 2 ettenähtud objektiivsete tunnuste sisaldumise osas.

Maakohtu järeldust, et O.Kozlovskaja pani omastamise toime kavatsetult, pole kaitsja vaidlustanud. Sellest tulenevalt, maakohtu järeldusega nõustudes, ei pea kolleegium vajalikuks sellel tunnusel peatuda.

1. Kaitsja leiab, et maakohtu poolt mõistetud reaalne vangistus on jäänud piisava põhistuseta. Samuti kaitsja leiab, et mõistetud karistuse liik kui ka määr pole vastavuses etteheidetavate tegude raskuse ega nende ebaõigusega. 15.
2. Kaitsja taotleb karistuse vähendamist ja süüdistatava karistusest tingimisi vabastamist. Kuigi kaitsja heidab kohtule ette sanktsioonides ettenähtud kergemaliigilise karistuse mõistmata jätmise osas põhjenduste puudumist, pole kaitsja apellatsioonis mitte ühegi kuriteo eest taotlenud maakohtu poolt mõistetud karistusliigi muutmist ja tema karistamist rahalise karistusega. Apellatsioonikohtu istungil apellant kinnitas, et ei taotle rahalise karistuse mõistmist. Seetõttu, nõustudes maakohtuga, kolleegium vaid märgib, et kergemaliigiline karistus pole kooskõlas

§ 56ettenähtud süü suurusega ega täidaks O.Kozlovskaja puhul karistuse eesmärke.

22 15.2. Kaitsja on teinud maakohtule etteheite sellest, et maakohus pole arvestanud karistusmäära valikul, et tsiviilkohtu otsusega on O.Kozlovskajalt hüvitis välja mõistetud. Kolleegium osutab, et kohtumenetluses esitatud hagi alusel hüvitise väljamõistmine pole asjaoluks, mida peaks vangistusmäära otsustamisel arvestama, mistõttu on kaitsja poolt tehtud etteheide asjakohatu. Nii nagu kaitsja oma apellatsioonis märkis on Riigikohus oma korduvates lahendites ( vt RKKKo nr 1-17-1629) sedastanud, et kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Samuti on Riigikohus märkinud( vt RKKKo nr 3-1-1-99-06), et

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Maakohus on süüdistatavale mõistnud

§ 201

lg 2 p 2 järgi 3 aastase 6 kuulise vangistuse,

§ 344

lg 1 järgi 1 aastase vangistuse ja

§ 345lg 1 järgi 1 aasta 9 kuulise vangistuse.

Selliste üksikkaristuste määra valikul on maakohus eelkõige lähtunud O.Kozlovskaja süü suurusest, mis on maakohtu hinnangul väga suur ja seda arvestades oluliselt ka omastatu väga suurt ulatust. Kaitsja apellatsioonis väljendatud arusaamatuse osas süüdistatava süü väga suureks hindamisel kolleegium märgib, et karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus olenebki süüteo toimepanemise asjaoludest, mistõttu on ainetu kaitsja etteheide, et maakohus on lugenud süü suureks vaid seetõttu, et süüdistatav on kuriteod toime pannud. Kaitsja on leidnud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et O.Kozlovskaja on varem kriminaalkorras karistamata isik. Kolleegium osutab, et maakohtu otsuses kajastatud karistusmäära põhjendustes on maakohus isiku eelnevat õiguspärast käitumist juba arvestanud, mistõttu selle arvestamise põhjusel mõistetud karistusmäär korrigeerimisele ei kuulu. Kaitsja on leidnud, et eripreventiivse mõju hindamisel pole alust arvestada, et süüdistatav pole kahetsust väljendanud. Kolleegiumi veendumuse kohaselt süüdistatava poolt oma tegudele antud hinnangut on kohtul võimalik arvestada. Igasuguse kahetsuse puudumine võib koos toimepandu asjaoludega, süü suurusega anda kohtule aluse veendumuseks, et süüdistatavat on alust karistada vangistusega määras, mis ületab sanktsioonis ettenähtud keskmist määra või on sanktsiooni maksimaalses määras. Kaitsja viited Riigikohtu lahendile, kus on käsitatud keskmise süü korral üle sanktsiooni keskmise määra karistuse mõistmine juhul, kui isik on varem kohtu poolt karistatud, pole antud juhul asjakohane. Nimelt on maakohus tuvastanud teo tehioludest, tagajärjest, süüdistatava käitumisest nii teo toimepanemise ajal kui pärast seda, et süüdistatava süü on väga suur. Seega pole alust lähtuda keskmisest süüst. Kaitsja on esitanud apellatsioonis väite, et maakohus on selgelt ületanud üldisi ja mõistlikke karistusraame. Kolleegium nõustub ringkonnakohtus prokuröri poolt väljendatuga, et karistusraamid tulenevad eelkõige eriosa normis sisalduvast sanktsioonist, kus antakse karistuse liik ja määr. Sellekohast põhjendust kaitsja apellatsioon ei sisalda. Kolleegium peab 23 vajalikuks vaid märkida, et maakohus pole Olga Kozlovskajale karistust mõistes karistusraame ühegi üksikkaristuse ega ka liitkaristuse puhul ületanud. Analoogselt kaitsja apellatsioonis väidetuga osutab kolleegium kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale (vt RKKKo 3-1-1-70-16), et kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Kolleegium leiab, et eeltoodud maakohtu poolt mõistetud karistusmäärade osas otsuse tühistamise alused pole maakohtu otsuse ja apellatsiooni pinnalt tuvastatavad. 15.3. Mõistetud liitkaristusele kaitsja poolt tehtud etteheited on kolleegiumile arusaamatud. Nii on kaitsja, koos viitega Riigikohtu lahendile, leidnud, et maakohus on kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 2 mõttes põhjusel, et kohus pole selgitanud absorbtsioonipõhimõtte ehk kergemate karistuste raskeimaga neelamise printsiibi kohaldamist. Kolleegium osutab, et eelnimetatud liitkaristuse moodustamise võte on süüdistatava jaoks leebeim, mistõttu kaitsja poolt selle kohaldamisele etteheidete tegemine on üldjuhul iseenesest kummastav. Samas antud juhul on oluliseks asjaolu, et maakohus ei olegi eelnimetatud põhimõtet kohaldanud. Nimelt on maakohus

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel kohaldanud asperatsioonipõhimõtet, suurendades mõistetud karistustest raskeimat. Nii on kohus omastamise eest mõistetud raskeimat üksikkaristust, 3 aastat 6 kuud vangistust suurendanud 6 kuu võrra ja mõistnud liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Kolleegium leiab, et mõistetud liitkaristus on süü suurusele ja karistuse eesmärkidele vastav. Maakohus ei ole liitkaristuse mõistmisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Apellatsioonis esitatud etteheited maakohtu poolt mõistetud liitkaristuse muutmist kaasa ei too. 15.4. Kaitsja on taotlenud

§ 73

või

§ 74alusel süüdistatava tingimisi karistusest vabastamist.

Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga. Kuigi kohus ei pea reaalse vangistuse osas põhjenduste esitamisel karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama on maakohus otsuses kajastanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-9906 karistusest tingimisi kohaldamise aluseid ning selgitust raskemate kuritegude puhul karistuse kandmisest tingimusliku vabastamise võimalikkust ning leidnud, et erandlikke asjaolusid ei esine. Kolleegium peab vajalikuks osutada, et viide raskele kuriteole, mille puhul peavad esinema samaaegselt nii kuriteo toimepanemise kui ka süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud pole antud juhul asjakohane kuna süüdistatava poolt toimepandud kuriteod ei kuulu raskete esimese astme kuritegude hulka. Kõik O.Kozlovskaja poolt toimepandud kuriteod kuuluvad oma raskusastmetelt, vastavalt

§ 4

lg-le 3, teise astme kuritegude hulka ning seadusandja on kõikide inkrimineeritud kuritegude eest ette näinud ka kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse, mis sisuliselt tähendab, et need pole käsitatavad ohtlike kuritegudena. Antud juhul tuleb lähtuda arusaamast, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks esinema mõlemad

§-s 73 ja §-s 74 nimetatud alused, s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik olema märkimisväärsete 24 erisustega. Karistusest tingimisi kohaldamine on teise astme kuritegude puhul seaduslik ja võimalik ka juhul, kui seda tingib vaid ühe aluse osas tuvastatud erisused. Kolleegium märgib, et kuigi tegemist on teise astme kuritegudega, siis kuritegude toimepanemise tehiolude osas pole tuvastatavad sellised asjaolud, mis eraldivõetuna tingiksid süüdistatava suhtes mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist. Kuigi kaitsja leiab, et süüdistatava tegu ja tagajärg ei anna alust karmi karistuse mõistmiseks, pole kaitsja viidanud kuritegude toimepanemist iseloomustavatele sellistele asjaoludele, millised koos või eraldi oleksid hinnatavad kuriteo toimepanemist leevendavatena. Süüdistatav, seades endale eesmärgiks temale usaldatud võõra vara omastamise, pani kavatsetult toime nii õiguste omandamise kohase dokumendi võltsimise kui ka teadvalt võltsitud dokumentide kasutamise. Kaitsja poolt viidatud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumine pole asjaoluks, mis annaks aluse

§ 73või § 74 kohaldamiseks.

Kaitsja on leidnud, et tingimusliku karistuse mõistmise toob kaasa süüdistatava isik. Vastavalt karistusregistri õiendile ( 11 kd. t.lk. 41) on O. Kozlovskaja varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata isikuks. Kuigi võib nõustuda prokuröri seiskohaga, et tegemist pole erandliku asjaoluga, tuleb kolleegiumi veendumuse kohaselt pikaajalise reaalse vangistuse mõistmise vajalikkust ja otstarbekust hinnates nimetatud asjaolu pidada siiski oluliseks. Seda enam, et tegemist on teise astme kuritegudega. O.Kozlovskaja puhul on tegemist 1963 aastal sündinud isikuga, väljakujunenud isiksusega, kes on enne vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatud kuritegude toimepanemist olnud kogu eelneva elu õiguskuulekas, millest saab teha järelduse, et kuritegude toimepanemine ei ole tema elustiiliks vaid saab hinnata juhuslikuks käitumiseks. Kuritegude toimepanemistest on möödas enam kui kolm aastat ning ka pärast kuritegude toimepanemisi ei ole süüdistatav seaduserikkumisi toime pannud. Eeltoodust tulenevalt pole ringkonnakohtul alust arvata, et O.Kozlovskaja karistusõiguslik mõjutamine uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks täidab oma eesmärgi vaid pikaajalise reaalse vangistuse ärakandmisega. Erinevalt maakohtust kolleegium leiab, et eelkõige O.Kozlovskaja isikuandmetest tulenevalt on alust tema tingimisi karistusest vabastamiseks. Maakohus, mõistes teise astme kuritegusid toime pannud, varem karistamata isikule küllaltki pikaajalise reaalse vangistuse, pole piisavalt kuritegude raskusastet ega O. Kozlovskaja isikut arvestanud. Samuti ei saa jätta tähelepanuta kaitsja apellatsioonimenetluses, koos viidetega kohtulahenditele, esitatud seisukohta, et kohtupraktikas on nii analoogsete kuritegude toimepanemiste eest kui ka kriminaalasjades, kus on kuritegudega tekitatud veelgi suuremas ulatuses kahju, mõistetud karistused jäetud enamikel juhtudel süüdistatava suhtes täitmisele pööramata. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumil piisav alus arvata, et süüdimõistetu ei pane enam uut kuritegu toime ja 4 aastase, seega küllaltki pikaajalise reaalse vangistuse mõistmine, pole põhjendatud ega kooskõlas kohtupraktikaga ning O.Kozlovskaja suhtes on võimalik ja otstarbekas kohaldada

§ 73sätteid.

Küll aga kohus leiab, et O. Kozlovskaja täielik karistuse kandmisest vabastamine pole arvestades süü suurust aga ka süüdistatava suhtumist kuritegudesse, põhjendatud vaid kohaldamisele kuulub tema osaliselt karistuse kandmiselt vabastamine. Kolleegium leiab, et O.Kozlovskajale tuleb anda tõsine hoiatus nn. šokivangistuse näol, et ta kogeks milliste vabadusepiirangutega on vangistus seotud ning aduks oma tegude lubamatust. Vastavalt Riigikohtu poolt antud juhistele( vt RKKKo nr 3-1-1-41-04) tuleb

§-st 73 esimesest lõikest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel kohesele 25 ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Kolleegium leiab, et koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse pikkuseks on seaduslik määrata 6 kuud, ülejäänud 3 aasta ja 6 kuuline vangistus tuleb aga jätta täitmisele pööramata. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt ning arvestades ka kuriteo toimpanemise asjaolusid ja süüdlase suhtumist kuritegudesse tuleb määrata talle

§ 73lg-s 3 ettenähtud maksimaalne katseaeg, so 5 aastat.

1. Kaitsja on taotlenud maakohtus õigusabiga seotud menetluskulude riigi kanda jätmist. Ringkonnakohus ei teinud O. Kozlovskaja suhtes osalist ega ka täielikku õigeksmõistvat otsust, mistõttu puuduvad seaduslikud alused otsuse tühistamiseks KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulude süüdistatavalt väljamõistmise osas ja maakohtu menetlusega seotud õigusabikulude riigi poolt hüvitamiseks.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4, § 340 lg 2 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
3. septembri 2019 aasta otsuse süüdistatavale reaalse karistuse mõistmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
4. Valitud kaitsja esitas apellatsioonimenetluses taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas koos käibemaksuga 6384 eurot. Kaitsja on menetluskulu riigi kanda jätmise sisustanud õigeksmõistmisega ja viidanud alusena KrMS § 181 lg
5. Kolleegium ei mõistnud Olga Kozlovskajat õigeks, seega nimetatud põhjusel pole menetluskulu hüvitamiseks alust. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist KrMS §
6. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. Kaitsja märgib, et kokku lepitud kaitsja tunnihind oli 140.00 eurot, millel lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et praeguse kohtuasja asjaolusid arvestades on sellist tunnitasu võimalik aktsepteerida. Kaitsja on taotluses maakohtu otsuse tutvumise ja analüüsi ning kliendiga suhtlemise ajaks märkinud 3 tundi, apellatsiooni koostamise ja suhtluse kliendiga ajakuluks 25 tundi, kohtuteeside koostamise ajakuluks 7 tundi ja kohtuistungiks ettevalmistumise ja istungil osalemise ajakuluks 3 tundi. Kokku on märgitud kulutatud ajaks 38 tundi. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt RKKKo nr 3-1-199-11, p-d 9-12). 26 Samuti on kohtul võimalus hinnata kaitsja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kolleegium loeb mõistlikuks kaitsja taotluse 3 tunnise maakohtu otsuse analüüsi ja kliendiga suhtlemise osas. Ebamõistlikuks tuleb aga hinnata apellatsiooni koostamiseks uuesti kliendiga suhtlemiseks kulutatud 25 tundi. Seejuures kolleegium arvestab apellatsiooni sisukust ja asjaolu, et ringkonnakohus hindas põhjendatuks vaid marginaalse osa kaitsja apellatsioonist. Samuti kattus apellatsioonis esitatu suures osas nii kaitseaktiga kui ka kaitsja poolt maakohtule esitatud kohtukõne kirjalike teesidega ning kopeerimise teel nende taasesitamine pole ei aeganõudev ega süvaanalüüsi vajav tegevus. Kolleegium leiab, et apellatsiooni koostamise ja suhtlusele kliendiga vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks saab hinnata 3 tundi. Kaitsja on kohtuteeside koostamise ajaks märkinud 7 tundi. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole põhjendatud kaitsetoiminguga. Ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel, seega enda apellatsioonile veel ka teeside koostamine pole mingilgi määral põhjendatud ning sellise ebavajaliku tegevuse eest makstud tasu hüvitamisele ei kuulu. Kohtuistungi ettevalmistamiseks ja kohtuistungiks kulutatud ajaks saab hinnata 2 tundi, arvestades seejuures kohtuistungi protokollis kajastatud istungi aega, milleks oli 1 tund ja 30 minuti. Sellest tulenevalt määrab kolleegium valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 1344.00 eurot, sh käibemaks. See summa tuleb KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt mõista välja riigilt O.Kozlovskaja kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) 27