§-de 306, 310, 311, 313, 315, kohus otsustas: Süüdi tunnistada Margo Meigo KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning karistuseks mõista
lg 1, VÕS § 65, § 127, § 128, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt Jüri Miililt ja Margo Meigolt A. K. kasuks (314.55) kolmsada neliteist eurot ja 55 senti, mis kanda A. K. arveldusarvele nr x (SEB pank). Rahuldada osaliselt A. K. mittevaralise kahju nõue ning välja mõista
lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde; - pakend nr 1, milles papp-pakend, milles kaks nuga –
lg 3 p 4 alusel hävitada; - pakend nr 2, milles paberkott, milles T-särk, dressipluus ja jope –
lg 3 p 4 alusel hävitada; - Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontol olev 230 eurot – anda üle A. K. või teha nimetatud summas pangaülekanne A. K. arveldusarvele nr x (SEB pank). Välja mõista
lg 1 alusel süüdimõistetult Margo Meigolt menetluskulud riigi tuludesse –
lg 1 alusel süüdimõistetult Jüri Miililt menetluskulud riigi tuludesse –
lg-le 1 tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.
lg 3 kohaselt võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebe korras 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Asjaolud Margo Meigot süüdistatakse selles, et tema - koos Jüri Miil´iga 06.02.2016.a kella 16:40 ajal Pärnu linnas Keskväljak 1 juures olevas parklas tungis sõiduautosse x numbrimärgiga x ja röövis A. K.. Margo Meigo istus sõiduautos juhiistmel istunud A. K. taha tagaistmele ning nõudis raha. Margo Meigo hoidis A. K. noa tera kõril ja kägistas teda, A. K. kõrvale istunud Jüri Miil otsis samal ajal A. K. taskuid läbi ja hoidis A. K. jopest kinni. Seejärel Margo Meigo lõi rüseluse käigus A. K. noa teraga selja piirkonda. Kägistamise tagajärjel tundis A. K., et hakkab teadvust kaotama, mistõttu viskas sõiduautost välja tema käes olnud sularaha 325 eurot. Seepeale Margo Meigo lõpetas kägistamise ning Margo Meigo ja Jüri Miil läksid sõiduautost välja, võttes võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaasa 325 eurot sularaha. A. K. tekitati röövimise käigus füüsilist valu, 3,2 cm torkehaav seljal parema abaluu kohal ning varalist kahju summas 325 eurot. Võõra vallasasja äravõtmisega grupi poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga ja relvana kasutatava muu esemega, pani Margo Meigo toime KarS § 200 lg 2 p 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Jüri Miili süüdistatakse selles, et tema - koos Margo Meigo’ga 06.02.2016.a kella 16:40 ajal Pärnu linnas Keskväljak 1 juures olevas parklas sõiduautos x numbrimärgiga x röövis A. K.. Margo Meigo hoidis A. K. noa tera kõril ja kägistas teda. Samal ajal istus Jüri Miil A. K. kõrvale ja otsis A. K. taskuid läbi ja hoidis A. K. jopest kinni. Seejärel Margo Meigo lõi rüseluse käigus Ats Kuusikule noa teraga selja piirkonda. Kägistamise tagajärjel tundis A. K., et hakkab teadvust kaotama, mistõttu viskas sõiduautost välja tema käes olnud sularaha 325 eurot. Seepeale Margo Meigo lõpetas kägistamise ning Margo Meigo ja Jüri Miil läksid sõiduautost välja, võttes võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaasa 325 eurot sularaha. A. K. tekitati röövimise käigus füüsilist valu, 3,2 cm torkehaav seljal parema abaluu kohal ning varalist kahju summas 325 eurot. Võõra vallasasja äravõtmisega grupi poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, toime pandud vägivallaga ja relvana kasutatava muu esemega, pani Jüri Miil toime KarS § 200 lg 2 p 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3 1-18-2693 - 20.03.2016.a kella 11:30 paiku x x x korteris haaras kahe käega kaela piirkonnast kinni oma endisel elukaaslasel K. K., kellel oli süles nende ühine laps ning sikutas K. K. paremast kõrvast. Jüri Miil tekitas K. K. oma eelpool kirjeldatud tegevusega füüsilist valu ja nahamarrastused kaelal. Teise inimese tervise kahjustamisega lähisuhtes pani Jüri Miil toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. - 10.04.2016.a kella 04:30 paiku x x Vana 57 asuvas Pauguse baaris lõi K. U. parema käe rusikaga ühel korral vastu pead vasakule oimu piirkonda, mille tagajärjel K. U. kukkus põrandale selili. Löömisega tekitas Jüri Miil K. U. füüsilist valu ja vasaku kulmu piirkonna marrastuse. Teise inimese tervise kahjustamisega korduvalt pani Jüri Miil toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. - 15.09.2016.a kella 22:00 paiku x x korteris voodis ning hiljem esikus tülitsedes pigistas tekkinud rüseluse käigus kätega kahel korral kaelast oma elukaaslast K. S., millega tekitas K. S. füüsilist valu ja punetuse kaelal kõri piirkonnas ning rüseluse käigus hematoomi parema jala säärel. Teise inimese tervise kahjustamisega lähisuhtes ja korduvalt pani Jüri Miil toime KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtumenetluse poolte seisukohad kohtus Süüdistatav Margo Meigo end röövimises süüdi ei tunnistanud, kuid tunnistas, et tema ja A. K. vahel oli kähmlus, mille käigus ühel hetkel sai A. K. noahaava. Samas süüdistatav leidis, et juhtunu sai alguse sellest, et kõigepealt lõi teda A. K.. Kaitsja asus seisukohale, et kui M. Meigo süüdi mõista, siis tuleks tema tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi ning karistuseks mõista tingimuslik karistus. Süüdistatav Jüri Miil end talle etteheidetavate kuritegude toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Röövimise osas asus süüdistatav seisukohale, et ta väljus autost kohe pärast R. P. ja kõndis minema. Elukaaslaste suhtes kehaliste väärkohtlemiste toimepanemiste osas süüdistatav end süüdi ei tunnistanud ja leidis, et tegemist oli vaid enesekaitsega. J. Miil leidis, et ajal, mil toimus K. U. löömine, ei viibinud ta baaris. Kaitsja leidis, et J. Miil tuleb kõigis talle etteheidetavates tegudes õigeks mõista. 05.06.2018.a esitas prokurör kohtule täpsustatud süüdistuse. Prokurör leidis, et süüdistatavate süü neile etteheidetavate kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör taotles M. Meigo süüdi mõistmist KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning tema karistamist 3 aasta ja 10 kuulise vangistusega, mida suurendada Pärnu Maakohtu 28.03.2012.a otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra ning liitkaristuseks taotles prokurör 7 aastat 6 kuud ja 22 päeva vangisust. Prokurör taotles J. Miili süüdi tunnistamist KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning tema karistamist 3 aasta ja 8 kuu vangistusega, J. Miili süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning tema karistamist 10 kuu vangistusega. Prokurör taotles KarS § 64 alusel liitkaristuseks 3 aastat ja 10 kuud vangistust, mida suurendada Pärnu Maakohtu 03.09.2015.a otsusega mõistetud kandmata karistuse võrra ning liitkaristuseks taotles prokurör 4 aastat 1 kuu ja 28 päeva vangistust. Lisaks taotles prokurör süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmist, politsei tagatiskontol oleva 230 eurot üleandmist A. K. ning esitas oma seisukoha asitõendite osas. Kohtu seisukoht Esmalt märgib kohus, et 05.06.2018.a esitatud täpsustatud süüdistuse kohta, et tegemist on lubatava täpsustusega vastavalt
Kohus leiab, et süüdistatavate süü neile ette heidetavate kuritegude toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. 4 1-18-2693 KarS § 200 lg 2 p 7, 8 Margo Meigole ja Jüri Miilile heidetakse ette koos 06.02.2016.a A. K. röövimist. Margo Meigo istus sõiduautos juhiistmel istunud A. K. taha tagaistmele ning nõudis raha. Margo Meigo hoidis A. K. noa tera kõril ja kägistas teda, A. K. kõrvale istunud Jüri Miil otsis samal ajal A. K. taskuid läbi ja hoidis A. K. jopest kinni. Seejärel Margo Meigo lõi rüseluse käigus A. K. noa teraga selja piirkonda. Kägistamise tagajärjel tundis A. K., et hakkab teadvust kaotama, mistõttu viskas sõiduautost välja tema käes olnud sularaha 325 eurot. Seepeale Margo Meigo lõpetas kägistamise ning Margo Meigo ja Jüri Miil läksid sõiduautost välja, võttes võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaasa 325 eurot sularaha. A. K. tekitati röövimise käigus füüsilist valu, 3,2 cm torkehaav seljal parema abaluu kohal ning varalist kahju summas 325 eurot. Kannatanu A. K. selgitas kohtus, et 06.02.2016.a tulid auto juurde kaks meesterahvast, kes esmalt küsisid suitsu ja siis istusid autosse tagaistmele. Ühel hetkel pani Margo Meigo talle noa kõrile ning nõudis raha. Kõrvalistmel istunud R. P. hüppas seepeale autost välja ja jooksis minema. Seejärel üks meestest, s.o Jüri Miil, istus juhi kõrvalistmele ning hoidis kannatanut jopest kinni, otsides taskuid läbi. Kui M. Meigo oli kannatanule noa kõrile pannud, siis kannatanu enesekaitseks väänas süüdistatava kätt, mille peale süüdistatav hakkas kannatanut kägistama ning kannatanu lõi süüdistatavat omakorda küünarnukiga, mille peale süüdistatav lõi kannatanut noaga selga. Ühel hetkel viskas kannatanu autost välja ka raha, lootes, et see aitab kaasa süüdistatavate tegevuse lõppemisele. Kannatanu kinnitusel nägi ta, et välja visatud raha korjas M. Meigo üles. Pärast noaga löömist süüdistatavad lahkusid, mille peale kannatanu samuti väljus autost, võttis pagasnikust kurika ning asus M. Meigot taga ajama. Süüdistatav Margo Meigo väitis kohtus, et 06.02.2016.a läksid nad Jüri Miiliga kokku saama kahe inimesega, et saada nendelt kätte K. A. võlg. Süüdistatav võttis kaasa noa. M.Meigo väitis, et kohale jõudes küsiti autos viibijate poolt esimese asjana neilt nn. „manti“ ehk narkootiliseid aineid ja kästi autosse istuda. M. Meigo tunnistas, et küsis autos, kus raha on, mille peale talt jälle küsiti narkootilisi aineid. Järgnevalt tuli järsku löök rusikaga näopiirkonda. Seejärel toimus kähmlus ning süüdistatav võttis taskust välja noa, et sellega ennast kogemata ei vigastaks. Seejärel hakkas noa pärast võitlus, mille käigus kannatanu sai noaga kuidagi torgata, kuid süüdistatava kinnitusel ta kannatanut noaga tahtlikult ei löönud. Süüdistatava kinnitusel lahkus Jüri Miil autost, kui autost väljus ka R. P.. Süüdistatav Jüri Miil selgitas kohtus, et 06.02.2016.a läksid nad Margo Meigoga kokku saama kahe inimesega, et saada kätte K. A. võlg. Süüdistatav väitis, et kohale jõudes küsiti esimese asjana neilt narkootiliseid aineid ning M. Meigo küsis, kus raha on. Süüdistatava kinnitusel kästi neil autosse istuda. Ühel hetkel löödi M. Meigot rusikaga näkku ning teist korda löödi küünarnukiga. J.Miili kinnitusel neil kelleltki jõuga vara äravõtmise eesmärki ei olnud. Süüdistatava kinnitusel ta noaga toimunud rüselust ei näinud, sest selleks ajaks oli ta juba autost lahkunud. Süüdistatava kinnitusel väljust ta autost, kui väljus ka R. P.. ning hakkas bussijaama poole jalutama. Mingit raha süüdistatav kuskil ei näinud. Eelnevalt viidatud ütlustest järeldub, et ühelt poolt väidab kannatanu, et süüdistatavad röövisid teda, samas süüdistatavad väidavad, et kedagi nad röövinud ei ole ja nad läksid vaid K. A. võlga ära tooma. Seega käesoleval juhul esineb vastuolu süüdistatavate ja kannatanute seisukohtades, mistõttu tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi saab pidada usutavamaks ning kuidas haakuvad süüdistatavate ja kannatanute seisukohad muude kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Kannatanu ütlustega haakuvad tunnistaja R. P. ütlused, kes selgitas kohtus, et 06.02.2016.a pidi ta kohtuma K. A., kuid tema asemel tulid kaks meesterahvast ja hüppasid autosse. Üks meestest nõudis A. K. raha ning lõi kannatanut noaga. Tunnistaja lahkus autost ning helistas Häirekeskusesse. Kannatanu kinnitusel üks meestest oli noaga ja teine hoidis kannatanut kinni ning otsis taskuid läbi. Ühel hetkel kaks meest väljusid autost ja jooksid minema, kellest ühte asus tunnistaja koos kannatanuga taga ajama. Veidi aja pärast jõudis ka politsei. Tunnistaja kinnitusel oli kannatanul kaasas raha, mille pangaautomaadist võtmist nägi tunnistaja ka pealt. Tunnistaja kinnitusel oli sündmuses mõlemal süüdistataval oma osa. 5 1-18-2693 R. P. kui ka kannatanu poolt kirjeldatud pangaautomaadist raha võtmine on kinnitust leidnud ka konto väljavõttega (I kd t.l 57), millest nähtub, et 06.02.2016.a kell 16.25 on välja võetud sularaha 325 eurot. Kannatanu kinnitas, et ettevõte, kelle arvelt raha võeti on tema ettevõtte. Kohus leiab, et kuna vahetult enne kuriteosündmust on kannatanu välja võtnud 325 eurot, pidi kannatanul tema suhtes kuriteo toimepanemise ajal olema vähemalt 325 eurot sularaha. Seega väljavõetud sularaha suurus haakub kannatanu ütlustega autost välja visatud raha kohta. Tuginedes kannatanu ja tunnistaja ütlustele ning konto väljavõttele, on kohtu hinnangul tuvastatud, et kannatanu viskas autost ühel hetkel välja sularaha. Kohtulikul uurimisel taotles prokurör tunnistaja J. S. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist
Kohus võttis kohtuistungil tunnistaja ütlused kriminaalasja juurde. Samas leiab kohus, et kohtuotsuse tegemisel tuleb need tõendikogumist kui lubamatu tõend kõrvale jätta. Nimelt
lg-dest 2 ja 3 tuleneb, et
Ka õiguskirjanduses1 on märgitud, et varasemate deponeerimata ütluste vastuvõtmine ei ole lubatud § 291 lg 1 p-des 4 ja 5 märgitud juhtudel. Politseiametnikest tunnistajad S. T., A. T. ning V. S. selgitasid kohtus, et 06.02.2016.a oli väljakutse seoses röövimisega. Isikud peeti kinni ning leiti ka üks nuga. A. T. on leitud nuga ka pildistanud (I kd t.l 39-40). Samuti on seda nuga vaadeldud 17.03.2016.a (I kd t.l 120-122). Ka patrullilehtedelt (I kd t.l 142-143) nähtub, et 06.02.2016.a oli väljakutse seoses rööviga. Tunnistaja K. A. selgitas kohtus, et ta viibis koos süüdistatavatega baaris, kes ühel hetkel läksid kuhugi mingi võla järgi. Tunnistaja ei teadnud, kuidas see väidetav võla asi lahenes. Kaitsja esitas kohtule väljavõtted sõnumitest (I kd t.l 196-197). Kohtu hinnangul ei sea viidatud sõnumid tunnistaja ütlusi kahtluse alla ega muuda neid ebausaldusväärseteks. Ka esitatud sõnumites on tunnistaja samamoodi kinnitanud, et süüdistatavate ja kannatanu ning tunnistaja kohtumise ajendiks oli kellegi võlg. Kohtu hinnangul ei ole M. Meigo ja M. Miil poolt toime pandud kuriteo tuvastamisel oluline ega määrava tähtsusega, kas tegemist võis olla K. A. või kellegi teise võlaga. 06.02.2016.a sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd t.l 96-103) ja 08.02.2016.a läbiotsimisprotokolliga (I kd t.l 104-115) on kindlaks tehtud, et sõiduautol, millega viibis sündmuskohal A. K., oli juhiistmel verekahtlane määrdumine. Tunnistaja R. P. selgitas kohtus, et helistas Häirekeskusesse. Nimetatu on kindlaks tehtud ka õiendi (I kd t.l 116) ning asitõendi vaatlusprotokolliga (I kd t.l 117-119). Tunnistaja poolt Häirekeskussesse helistamine viitab kohtu hinnangul selgelt sellele, et kannatanu ja tunnistaja ei küsinud süüdistatavatelt narkootilisi aineid nagu väidavad süüdistatavad. Kui sa oled kellegagi leppinud kokku kohtumise narkootiliste ainete üleandmiseks, siis isegi juhul kui üleandmine n.-ö. käest ära läheb ja juhtub midagi, ei ole eluliselt usutav, et narkootilisi aineid soovinud isik hakkab helistama Häirekeskussesse. Nimelt sellise põhjusega nagu helistas Häirekeskusesse R. P., s.o. röövimine, on ilmselge ja igaühele mõistetav, et lisaks kiirabile saadetakse sündmuskohale ka politsei. Kutsudes sündmuskohale politsei, riskiks ka võimalik narkootikume soovinud isik ise süüteomenetlusega. Ilmselgelt hakkaks politsei juhtunut uurima ning selle käigus võiks ilmneda narkootiliste ainete tehing, mis aga võiks helistajale omakorda kaasa tuua näiteks kriminaalmenetluse. Seega süüdistatavate poolt väidetud narkootiliste ainete küsimine ei ole eluliselt usutav. Juhul, kui oleks toimunud kannatanu ja tunnistaja poolt narkootiliste ainete küsimine, on ilmselge, et tunnistaja Häirekeskusesse helistanud ei oleks ning olukorda oleks püütud lahendada kuidagi teisiti. Viidatud kõne Häirekeskusesse lükkab kohtu hinnangul ümber ka J. Miili väite selle kohta, et ta lahkus autost kohe pärast R. P. ning suundus Pärnu bussijaama poole. Ilmselgelt kui üks süüdistatavatest oleks liikunud Pärnu bussijaama poole, oleks tunnistaja seda kõnes Häirekeskusele ka öelnud. Antud kõnes on tunnistaja öelnud vaid, et jooksevad Tallinna väravate poole, mis on bussijaama suhtes vastassuunas. Seega kohtu hinnangul J. Miil ei saanud lahkuda autost kohe pärast R. P. ja suunduda bussijaama poole. 1 Kriminaalmenetluse seadustik: kommenteeritud väljaanne, Juura 2012, lk 570. 6 1-18-2693 17.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokolliga (I kd t.l 123-131) on kindlaks tehtud, et sündmuse järgselt olid kannatanu jope, särk ja dressipluus verekahtlase määrdumisega ning neis oli abaluu kohal augud. Kiirabikaardi (I kd t.l 139-141) ja patsiendikaardiga nr 16/05080 (I kd t.l 135-138) on käesolevas asjas tõendamist leidnud, et 06.02.2016.a saabus A. K. kiirabiga Pärnu haiglasse. Kannatanul oli abaluu piirkonnas noahaav. Kannatanule osutati haiglas kohene abi ning lasti koju. Sündmuskohal peeti kinni Margo Meigo, kel tuvastati joove (I kd t.l 145-147) ning toimetati kainenema. Kinnipidamisel leiti M. Meigo juurest sularaha kokku 230 eurot. Antud raha kohta väitis süüdistatav, et see oli tema raha. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul on tegemist rahaga, mille A. K. viskas autost välja ning M. Meigo üles korjas. Esiteks kannatanu kinnitas, et ta nägi, et M. Meigo korjas maast raha. Teiseks politseiametnik V. S. kinnitas kohtus, et M. Meigol olnud raha oli mitmekordselt kokku murtud ja justkui ühes rullis. Seega M. Meigol olnud raha ei olnud n.-ö. sirgelt rahakotti pandud nagu tavaliselt inimesed teevad, vaid oli kiiresti rahakotti surutud. Politseiametniku selgitusi kinnitab ka 17.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokoll (I kd t.l 133134), millest nähtub, et rahatähtedel on mitmed murdumisjooned ning raha oleks juskui rulli keeratud olnud. Märgitu kinnitab kohtu hinnangul üheselt seda, et tegemist sai olla vaid A. K. rahaga. Ilmsegelt, kui M. Meigo raha üles korjas ning A. K. asus teda kurikaga taga ajama, ei olnud M. Meigol aega raha korralikult rahakotti panna, vaid surus selle kuidagi rahakotti. Süüdistatav väitis, et kui see oleks olnud A. K. raha, oleks see pidanud olema verine, sest tal olid käed verised. Sellise väitega kohus ei nõustu. Nimelt kinnipidamise protokolli juures olevatel fotodelt on üheselt näha, et M. Meigo kätel ei ole verekahtlast määrdumist. Kuigi A. K. viskas autost välja 325 eurot, siis asjaolu, et M. Meigolt leiti 230 eurot, ei tähenda, et tegemist ei olnud A. K. rahaga. Näiteks võis osa raha, s.o 95 eurot, tuul eemale või auto alla puhuda vms. Ilmselgelt ei olnud M. Meigol antud olukorras aega hakata otsima, et kas kuskil eemal või auto all on veel mingi raha. M. Meigo ilmselgelt korjas üles selle, mis oli nähtaval ja võimalik n.-ö. jooksu pealt kaasa haarata. Asjaolu, et M. Meigolt leiti 325 euro asemel 230 eurot ei mõjuta kuidagi kuriteo tõendatust ega kvalifikatsiooni. Lisaks nähtub kinnipidamise protokolli juures olevatelt piltidelt, et M. Meigol oli kinnipidamisel parema silma nurgas hematoom ehk sinikas. Märgitud fotod lükkavad kohtu hinnngul ümber süüdistatava väite selle kohta, et esimesena lõi teda A. K. rusikaga näkku. Süüdistataval silma nurgas olev sinikas on kohtu hinnangul omane küünarnukiga löömisele. Süüdistataval ei ole näopiirkonnas mitte ühtegi sellist vigastust, mille kohta saaks järeldada, et tegemist võiks olla rusikalöögiga. Veel enam, kannatanu poolt süüdistatava löömise osas on süüdistatavate ütlused vastuolulised. Nimelt M. Meigo väitis, et kannatanu lõi teda ühe korra rusikaga, samas J. Miil väitis, et kõigepealt lõi kannatanu M. Meigot rusikaga ning siis veel küünarnukiga. Seega üks süüdistatav räägib ühest löögist ning teine süüdistatav kahest löögist. Samas süüdistataval fotografeeritud vigastused viitavad selgelt vaid sellele, et ta on saanud küünarnukiga silma. Vigastuse olemus kinnitab kannatanu A.K. ütlusi selle kohta, et ta lõi enesekaitseks tema taga, tagaistmel istunud M.Meigot küünarnukiga. Hematoom paremal silmanurgas on töenäoline vigastus taolisel juhul, kuna eesistmel viibinu poolt küünarnukiga sooritatud n.ö. kaarega löök võis suure tõenäosusega tabada selja taga viibinud süüdistatavat parema silma paremasse külje piirkonda. Seega süüdistatavate poolt väidetud löömine ei haaku tuvastatud vigastustega ning kannatanu ütlustega, mistõttu ei vasta süüdistatavate vastavasisulised väited tõele ning on ilmselgelt kantud motiivist vähendada enda süüd antud juhtumis, pääsemaks kriminaalvastutusest. Kuigi J. Miili väited kannatanu M. Meigo löömise kohta ei vasta tõele, siis kohtu hinnangul sellesisuliste ütluste andmine viitab selgelt sellele, et J. Miil ei lahkunud autost siis, kui lahkus R. P.. Selleks, et süüdistatav sai kohtus üldse löömise kohta ütlusi anda, pidi ta pealt nägema seda, kuidas A. K. enesekaitseks M. Miili küünarnukiga lõi. A. K. kinnitusel toimus küünarnukiga löömine vahetult enne noaga löömist ning R. P. sõnul teda noaga löömise ajal enam autos ei olnud. Seega nii A. K. kui ka R. P. ütlustest järeldub, et juhul kui kannatanu oleks süüdistatavat ise esimesena rusikaga löönud või ta oleks näinud pealt seda, kuidas A. K. lõi süüdistatavat enesekaitseks küünarnukiga, ei oleks saanud J. Miil seda näha, vaid oleks pidanud olema löömise toimumise ajaks 7 1-18-2693 autost lahkunud. Seega, et süüdistatav sai üldse väita, et kannatanu lõi süüdistatavat, pidi ta olema autos kauem, kui ta seda ise tunnistab, vastasel juhul ta löömise kohta ütlusi anda ei oleks saanud. Lisaks ei kinnita süüdistatavate versiooni juhtunust ka kannatanul tuvastatud noahaav. Kannatanul on noahaav abaluu piirkonnas. M. Meigo väitis, et tal oli kannatanuga kähmlus noa pärast ning siis kuidagi kogemata sai kannatanu haava. Juhul, kui noahaav oleks kannatanule tekkinud süüdistatava kirjeldatud viisil, ei oleks see ilmselgelt abaluu piirkonnas ehk seljal, vaid keha eespool, nt rinna piirkonnas vms. Tuvastatud noahaav viitab selgele löögile. Selleks, et tekiks kannatanul tuvastatud haav, peab nuga sisenema ülevalt poolt ehk sellise haava tekkimiseks on vajalik, et käsi, milles on nuga, oleks tõstetud kõrgemale. Nimetatu aga tähendab, et haav ei saanud tekkida juhuslikult, sest kui inimene tõstab noaga käe üles ei ole enam tegemist kogemata tekkiva haavaga, vaid noalöögiga. Kohus on veendunud, et abaluu piirkonda ei saa noahaav tekkida kogemata kähmluse käigus. Kuna kohus on ümberlükanud M. Meigo väite selle kohta, et rahakotis olnud raha oli tema oma, samuti M. Meigo väite selle kohta, et A. K. sai haava kogemata, samuti tuginedes R. P. Häirekeskusesse tehtud kõnele ning J. Miili ütlustele kannatanu poolt M. Meigo löömise kohta, on kohus veendunud, et J. Miil ei lahkunud autost samaaegselt R. P.. Arvestades eelpool viidatut ei ole kohtul alust kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et ühel hetkel istus J. Miil juhiistme kõrvalistmele ning hoidis kannatanut jopest kinni ja sobras taskutes. A. K. jopest kinni võtmist ning taskutes otsimist kinnitas ka R. P.. Kuigi kaitsja seadis kohtus kahtluse alla, et kas R. P. sai näha kannatanu jopest kinni hoidmist ja taskutest otsimist, on kohus veendunud, et tunnistaja sai kirjeldatut näha. Tunnistaja kinnitusel juhtus see kohe pärast seda, kui ta autost lahkus. Seega kohtu hinnangul oli tunnistaja sel hetkel veel autole piisavalt lähedal, et ta sai kirjeldatud näha näiteks läbi auto klaaside. Süüdistatavad on väitnud, et esimesena lõi kannatanu M. Meigot. Arvestades kõike eelpoolviidatut kogumis, on kohus veendunud, et süüdistatavate väide kannatanu esimesena löömisest ei saa pidada usaldusväärseteks. Kriminaalasjas ei viita mitte miski sellele, et esimesena oleks M. Meigot löönud A. K.. Kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolud viitavad üheselt sellele, et süüdistatavad istusid kannatanu autosse ning nõudsid noa ähvardusel raha üleandmist. Sellist seisukohta toetab ka näiteks asjaolu, et M. Meigo ise on tunnistanud, et nõudis autos raha. Kohtu hinnangul on eelpooltoodule tuginedes käesoleval juhul kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud järgmine sündmuste käik. Margo Meigo koos Jüri Miiliga sisenes A. K. autosse. Kohus ei välista, et M. Meigo ja J. Miil läksid auto juurde kellegi palvel võlga küsima. Samas kannatanu ja tunnistaja seda ei teadnud ega pidanudki teadma. Isegi juhul, kui süüdistatavad läksid võlga küsima, ei olnud tegemist süüdistatavate võlaga, vaid kellegi kolmanda isiku võlaga. Seega süüdistatavatel puudus seadusik alus raha enda valdusesse saamiseks. M. Meigo nõudis A. K. raha üleandmist. Margo Meigo hoidis A. K. nuga kõril ja kägistas teda. A. K. kõrvale istunud Jüri Miil otsis samal ajal A. K. taskuid läbi ja hoidis jopest kinni. Seejärel Margo Meigo lõi rüseluse käigus A. K. noa teraga abaluu piirkonda. Ühel hetkel viskas A. K. sõiduautost välja 325 eurot. Seejärel Margo Meigo ja Jüri Miil väljusid sõiduautost ning M. Meigo korjas maas olnud rahast ülesse vähemalt 230 eurot. Süüdistuse kohaselt heidetakse Margo Meigole ja Jüri Miilile ette röövimist. Röövimine on asja äravõtmine vägivallaga. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et M. Meigo nõudis kannatanult raha, mille käigus pani M. Meigo kannatanule noa kõrile, samuti lõi noaga abaluu piirkonda. Noa kõrile asetamise ning löömine olid vahendid raha enda valdusesse saamiseks. Seega antud juhul on raha enda valdusesse saamiseks pandud kannatanu suhtes toime esmalt ähvardamine (noa kõrile asetamine), millega näidati, et kui raha üle ei anta, siis lõigatakse kõri läbi ehk ähvardamine KarS § 120 mõttes. Samuti pandi toime kehaline väärkohtlemine, s.o kannatanut löödi noaga, mis on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. Seega vägivald oli vahend vallasasja ehk raha enda valdusesse saamiseks. Kohtu hinnangul oli käesoleval juhul süüdistatavate eesmärgiks saada enda valdusesse kannatanul olev raha ning selleks oldi valmis kasutama vägivalda, kuna kaasa võeti nuga. Tuleb möönda, et noa kaasavõtmisega pidid süüdistatavad möönma mistahes võimaliku tagajärje saabumist. Seda enam, et nuga asus M. Meigol põues ehk üleriiete taskus, s.o äärmiselt kättesaadavas kohas ja seda oli 8 1-18-2693 võimalik koheselt kasutada. Noa puhul on tegemist ohtliku vahendiga, millega on võimalik tekitada vigastusi, sh surmavaid ja eluohtlikke vigastusi. Eelnevaga on kohtu hinnangul tuvaatatud, et süüdistatavate sooviks oli saada enda valdusesse kannatanu raha, välistamata selle saavutamiseks vägivalla kasutamist. Süüdistatavatele heidetakse ette röövimise toime panemist grupis relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Relvana kasutatav muu ese on mistahes ese, millega on võimalik kashjustada elavat või muud objekti (kööginuga, triikraud, saag kruvikeeraja, pesapallikurikas, golfikepp, aialatt, metallitükk jne); vigastuse tekitamiseks valmistatud või kohandatud ese või muu ese, millega on võimalik kannatanu elu, tervist või kehalsit puutumastust reaalselt kahjustada. Oluline on ka see, et nimetatud eset on võimalik relvana kasutada niisuguse vägivalla mõttes, millega süüdlane ähvardas (RKKK 3-1-1-10-98). Käesoleval juhul kasutati nuga, mis on p 8 mõttes relvana kasutatav muu ese. Samuti on antud juhul röövimine toime pandud grupis. Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolud viitavad selgelt teo grupis toimepanemisele. Süüdistatavatel oli ühine teootsus ja tegutseti selle järgi. Samas selline ühine teootsus ei eeldagi isikute võrdset rolli või panust teo toime panemisel. Piisab kui tegutsetakse teootsuse elluviimiseks. Kohus on seisukohal, et tegu pandi toime grupis. Juhul, kui antud asjas ei oleks olnud gruppi, siis ilmselt ei oleks kuritegu vähemalt sellisel kujul toime pandud. Mõlemal süüdistataval oli oma osa kuriteo toime panemisel. Ilmselgelt J. Miil enda kohal viibimise, kannatanust kinni hoidmise ja taskutes sobramisega võimendas, M. Meigo esitatud nõuet. Eeltooduga on kohtu hinnangul täidetud süüdistatavale KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi etteheidetud kuriteo objektiivne koosseis. Röövimise koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahlusega. Lisaks sellele näitab asja ebaseadusliku omastamise eesmärk subjektiivse koosseisutunnustena kavatsetust asja äravõtmise suhtes. Käesoleval juhul ei ole kahtlust selles, et süüdistatavate eesmärgiks oli kannatanult raha saamine ehk asja äravõtmise suhtes oli kavatsetus. Raha enda valdusesse saamiseks ei välistanud süüdistatavad ka vägivalla kasutamist ehk kohtu hinnangul oli vägivalla kasutamise suhtes vähemalt kaudne tahtlus. Noa kaasavõtmisega pidid süüdistatavad möönma mistahes võimaliku tagajärje saabumist, sh võimalikku vägivalla kasutamist kannatanu suhtes. Noa puhul on tegemist ohtliku vahendiga, millega on võimalik tekitada näiteks ka surmavaid vigastusi. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et antud juhul on röövimine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mõlema süüdistatava puhul puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud täielikku tõendamist süüdistatavate poolt neile KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine. M. Meigo kaitsja arvates tuleks M. Meigo süüdi mõista KarS § 121 järgi. Kohus on aga antud juhul tuvastanud, et M. Meigo on toime pannud KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mistõttu puudub alus teo ümberkvalifitseerimiseks. Jüri Miil süüdistus kehalistes väärkohtlemistes a) 20.03.2016.a episood Jüri Miile heidetakse ette 20.03.2016.a oma endise elukaaslase K. K. kõrist pigistamist ja kõrvast sikutamist. Süüdistatav tunnistas, et neil endise elukaaslasega on olnud konflikte, kuid ta eitas kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Süüdistatava väitel oli kannatanu äkilise iseloomuuga ning tuli ette olukordi, kus tal tuli ennast kaitsta. Kannatanu K. K. keeldus kohtus ütlusi andmast, mistõttu taotles prokurör
Kohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud
Kohus on seisukohal, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool (prokurör) on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise 9 1-18-2693 asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväited. Kannatanu K. K. on kohtueelses menetluses kirjeldanud, kuidas 20.03.2016.a J. Miil tema suhtes vägivalda kasutas. Kannatanu on kirjeldanud, kuidas süüdistatav haaras tal kõrist ja pigistas ning sikutas paremast kõrvast. Kirjeldatu tekitas kannatanule valu ning tema kaelal olid kriimud. Kiirabikaardist (I kd t.l 174) nähtub, et 20.03.2016.a on K. K. pöördunud kiirabi poole, sest endine elukaaslane tuli kallale. Kiirabi tuvastas kaelal punetavad triibud. Seega kiirabi poolt tuvastatud vigastused (punetava triibud kaelal) haakuvad ja kinnitavad kannatanu ütlusi selle kohta, et J. Miil võttis tal kõrist kinni ja pigistas. J. Miil on 03.09.2015.a Pärnu Maakohtu otsusega vägivallakuroteos, s.o KarS § 120, süüdi mõistetud. Samuti, arvestades, et J. Miili süü leidis käesoleva otsusega tuvastamist ka teises kahes kehalises väärkohtlemises, puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu ütlustes, et J. Miil pigistas teda kõrist ja sikutas kõrvast. Eeltooduga on kohtu hinnangul leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et 20.03.2016.a kasutas J. Miili kannatanu suhtes vägivalda. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kahelda selles, et kannatanu tundis valu. Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-50-13 p-s 12 märkinud, et KarS § 121 piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Antud juhul pöördus kannatanu kiirabisse, kes tuvastas triibud kõril. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et kui sind pigistatakse kõrist nii, et sellest jäävad triibud, on pigistamine ilmselgelt põhjustanud valuaistingu. KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes lähisuhe on kahe või enama inimese vaheline pere-, sugulus-, põlvnevus, hõimlus- või armastussuhe, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. 2 Süüdistataval ja kannatanul on ühine laps, samuti oli tegemist endiste elukaaslastega. Seega on antud juhul ilmselgelt tegemist KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes lähisuhtega. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud vastuvaidlematud tuvastamist, et J. Miil kasutas 20.03.2016.a K. K. suhtes vägivalda, pigistas kõrist ja sikutas kõrvast, mis põhjustas kannatanule valu. Eeltooduga on täidetud KarS § 121 lg 2 p 2 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Kohus on seisukohal, et Jüri Miil pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega. Jüri Miil pidi teadma või vähemalt möönma, et K. K. kõrist pigistades ja kõrvast sikutades põhjustab ta talle valu. Seega Jüri Miil teadis ja tahtis või vähemalt möönas süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud antud episoodi osas täielikku tõendamist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. b) 10.04.2016.a episood Jüri Miilile heidetakse ette 10.04.2016.a K. U. rusikaga pea piirkonda löömist. Süüdistatav väitis, et oli süüdistuses märgitud ajal hoopis teises kohas ja tal oli sõbranna külas. Süüdistatava väitel ei ole ta kedagi löönud. Prokurör taotles kohtus kannatanu K. U. ütluste avaldamist
Kohus leiab, et käesoleval juhul esineb alus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks. Rahvastikuregistri andmetel (I kd t.l 87) on kannatanu K. U. surnud. Samuti on kohtu hinnangul käesoleval juhul täidetud
Kohus on seisukohal, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi 2 Eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) seletuskiri, lk 51. 10 1-18-2693 usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool (prokurör) on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväited. K. U. on kohtueelses menetluses selgitanud, et 10.04.2016.a kella 4 paiku hommikul aitas ta naisel koristada Vändras asuvat baari. Kella 4.30 paiku trügis kannatanust baari ukse juures mööda üks noormees, kellel ta palus lahkuda, kuna baar oli suletud. Lahkumisnõude peale noormees lõi kannatanut parema käe rusikaga vasakule poole oimu kohta. Löögist kukkus kannatanu põrandale selili. Pärast löömist jooksis noormees minema. Kannatanul tuli löögi tagajärjel peast verd. Kannatanu kinnitusel tundis ta löömise tõttu tugevat valu, samuti valutas kannatanul kukkumisest selg. Facebooki vahendusel tundis kannatanu lööjana ära Jüri Miili. Samuti on kannatanu lööjana tuvastanud Jüri Miili äratundmiseks esitamisel (I kd t.l 175-176). Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja M. U. ütlused. Tunnistaja selgitas kohtus, et J. Miil tahtis baari sisse saada, kuid K. U. ütles talle, et baar on kinni ning seepeale süüdistatav lõi kannatanut näkku. Tunnistaja kinnitusel ta löömist ei näinud, sest ootas baari ees autos. Samas kuulis tunnistaja kannatanut karjatamas, mistõttu jooksis baari ja nägi, et kannatanu oli maas. Tunnistaja kinnitas, et kannatanu tundis piltidelt lööjana ära J. Miili. Seega tunnistaja ütlused haakuvad kannatanu ütlustega, et kannatanut löödi ning löögi tõttu kukkus kannatanu maha. Samuti kinnitab tunnistaja, et kannatanu tuvastas lööjana J. Miili. Pärast löömist on kannatanu 10.04.2016.a kell 6.16 pöördunud kiirabi poole (I kd t.l 181). Kiirabikaardist nähtub, et pöördumise põhjuseks oli baaris näkku löömine, mille tagajärjel kukkus kannatanu selili. Kiirabi tuvastas kannatanul ka vasakul kulmul marrastuse. Nimetatud vigastus kinnitab kannatanu ütlusi selle kohta, et teda löödi vasakule poole oimu kohta. Kohtu hinnangul järeldub eelpool kirjeldatud tõenditest üheselt, et 10.04.2016.a löödi K. U. näo piirkonda. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu maha, samuti oli löögist kannatanu vasakul kulmul marrastus. Kohus on veendunud, et lööjaks oli J. Miil. Nimelt on kannatanu äratundmiseks esitamisel tundnud lööjana ära J. Miili. Samuti nähtub nii kannatanu kui tunnistaja ütlustest, et kannatanu tundis Internetis olevatelt piltidelt lööjana ära J. Miili. Süüdistatava väited viibimisest kuskil mujal on paljasõnalised ja tõendamata. Juhtudel, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1.) Käesoleval juhul on J. Miil esitanud kohtus versiooni, et viibis löömise ajal koos sõbrannaga. Arvestades Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-85-07 märgitud, leiab kohus, et antud juhul on tegemist paljasõnalise väidetega, mida ei ole võimalik kontrollida. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks J. Miili viibimist sõbrannaga kuriteosündmuse toimumise ajal kuskil mujal. Veel enam, prokurör märkis süüdistatava küsitlemisel, et viidatud sõbranna andis kohtueelses menetluses ütlusi ega ole kinnitanud, et oleks süüdistuses märgitud ajal viibinud koos J. Miiliga. Seega on kohtu hinnangul J. Miili väide sõbrannaga koos viibimisest paljasõnaline ja tõendamata. Eeltooduga on kohtu hinnangul leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et 10.04.2016.a lõi J. Miil K. U.. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kahelda selles, et kannatanu tundis valu. Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-50-13 p-s 12 märkinud, et KarS § 121 piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa 11 1-18-2693 tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Antud juhul löödi kannatanut näo piirkonda ning löögist kukkus kannatanu maha. Iga keskmine mõistlik inimene saab aru, et kui sind lüüakse näo piirkonda sedavõrd tugevalt, et sa kukud maha, on löömine ja kukkumine ilmselgelt põhjustanud valuaistingu. Samuti kinnitab süüdistatava poolt kannatanule valu tekitamist asjaolu, et baari juures õues viibinud kannatanu poeg M. U. kuulis, kuidas tema isa löögi saamisel karjatas. Korduvus KarS § 121 lg 2 p 3 mõttes tähendab kehalise väärkohtlemise varasemat toimepanemist, sõltumata kas selle eest on karistatud või mitte. Tegemist on vastutust raskendava erilise isikutunnusega KarS § 24 lg 3 mõttes. Korduvus on karistusõiguslik mõiste ning tähendab samaliigilise süüteo toimepanemist vähemalt teist korda. Peksmine kui korduv löömine ühe episoodi raames jääb põhikoosseisu raamidesse ega moodusta käesolevat kvalifikatsiooni.3 Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et ka enne 10.04.2016.a, s.o 20.03.2016.a, on J. Miil toime pannud kehalise väärkohtlemise. Seega esineb J. Miilil antud episoodi osas eriline isikutunnus. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud vastuvaidlematud tuvastamist, et olles varem pannud toime kehalise väärkohtlemise, lõi J. Miil 10.04.2016.a K. U.. Löömise tõttu tundis kannatanu valu. Eeltooduga on täidetud KarS § 121 lg 2 p 3 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Kohus on seisukohal, et Jüri Miil pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega. Jüri Miil pidi teadma või vähemalt möönma, et kannatanut näo piirkonda lüües põhjustab ta talle valu. Seega Jüri Miil teadis ja tahtis või vähemalt möönas süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hinnates tõendeid kogumis, on käesolevas kriminaalasjas leidnud antud episoodi osas täielikku tõendamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. c) 15.09.2016.a episood Jüri Miilile heidetakse ette 15.09.2016.a oma elukaaslase K. S. kaelast pigistamist. Süüdistatav tunnistas, et neil elukaaslasega on olnud konflikte, kuid ta eitas kannatanu suhtes vägivalla kasutamist. Süüdistatava väitel oli kannatanu ise konfliktse iseloomuuga ning tuli ette olukordi, kus tal tuli ennast kaitsta. Kannatanu K. S. keeldus kohtus ütlusi andmast, mistõttu taotles prokurör
Kohtu hinnangul on käesoleval juhul täidetud
Kohus on seisukohal, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool (prokurör) on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväited. Kannatanu K. S. on kohtueelses menetluses kirjeldanud (I kd. t.l. 45-47), kuidas 15.09.2016.a J. Miil tema suhtes vägivalda kasutas. Kannatanu on kirjeldanud, et konflikt sai alguse sellest, et tema soovis magama jääda, kuid J. Miil soovis veel televiisorit vaadata. Kuna kannatanu pani televiisori korduvalt kinni, siis ühel hetkel J. Miil ärritus ning võttis kätega kannatanu kõri haardesse ja pigistas. Pigistamine põhjustas kannatanu kinnitusel valu. Kannatanu sai haardest lahti ning suundus esikusse riietuma. Esikus võttis süüdistatav uuesti kaelast kinni ja pigistas, samuti tõmbas süüdistatav kannatanu jope katki. Ülekuulamise juures olevatelt fotodelt (I kd. t.l. 48-50) nähtub, et K. S. kaelal on punane laik ning jope on katki. Seega fotodelt nähtuv kinnitab kannatanu ütlusi selle kohta, et J. Miil võttis tal kõrist kinni ja pigistas. Korterist väljudes helistas kannatanu politseisse. Kannatanu väidet Häirekeskusesse helistamise kohta kinnitab 27.09.2016.a asitõendi vaatlusprotokoll (I kd t.l 185). Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab OÜ Sindi Tervisekeskuse tõend (I kd t.l 182), millest nähtub, et 15.09.2016.a tungiti kannatanu kallale ning kägistati. Kannatanu kaelal tuvastati punetus 3 Karistusseadustik: kommenteeritud väljaanne. Juura 2015.a,, lk 386-
Jüri Miilile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu on 390 (I kd t.l 32)+180 (I kd t.l 190)=570 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajalike tasu ja kuludega. Arvestades kriminaalasja, ei ole tegemist põhjendamatult suure tasu ja kuludega. Seega kuulub
Käesolevas kriminaalasjas on kohtus tunnistajana andnud ütlusi M. U., kes esitas kohtule ka kulude hüvitamise taotluse summas 25 eurot (II kd t.l 20) seoses 11.03.2019.a kohtuistungil osalemisega. Tunnistaja taotles sõidukulude hüvitamist summas 15 eurot ning päevapalga hüvitamist summas 10 eurot. Sõidukulud on tunnistajal tekkinud marsruudi x läbimisega. Tunnistaja elukoht on x, mistõttu oli põhjendatud ka sõidukulude hüvitamise taotlemine. x Pärnusse ja tagasi on enam kui sada kilomeetrit. Seega sõidukulude hüvitamise taotlemine summas 15 eurot on põhjendatud. Keskmise päevapalga kohta tunnistaja kohtule tööandja tõendit esitanud ei ole.
lg 4 teine lause sätestab, et kui tunnistaja ei esita tööandja tõendit, arvutatakse hüvitis töölt eemalviibitud aja eest, 15 1-18-2693 lähtudes kehtivast miinimumpalgast. 2019.a on kehtiv miinimumpalk 540 eurot. 2019.a märtsis oli 21 tööpäeva, mis teeb ühe tööpäeva tasuks 540/21=25.71 eurot. Antud juhul taotleb tunnistaja hüvitist, mis on nimetatud summast väiksem. Seega tuleb tunnistajale hüvitada keskmine päevapalk taotletud summas, s.o 10 eurot. Kohus rahuldas esitatud kulude taotluse 12.03.2019.a. Seetõttu riik hüvitas/hüvitab isikule kulud kokku summas 25 eurot. Tunnistaja andis ütlusi seoses K. U. löömisega. Nimetatud episoodis mõisteti süüdi Jüri Miil. Seega tuleb tunnistaja kulud välja mõista nimetatud süüdistatavalt. Seega kuulub J. Miililt
Käesolevas kriminaaslasjas teisaldati sõiduk politsei parklasse, millega seoses tekkis kulu 54 eurot (I kd t.l 189). Sõiduki teisaldamine toimus seoses 06.02.2016.a episoodiga. Antud episoodis mõistetakse süüdi nii M. Meigo kui ja J. Miil. Seega tuleb nimetatud kulu välja mõista süüdistatavatelt võrdsetes osades ehk kummaltki süüdistatavalt
S § 200 lg 2 p 7, 8 on tulenevalt KarS § 4 lg-st 2 esimese astme kuritegu. Seega vastavalt
lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 tuleb kummaltki süüdistatavalt välja mõista ka sundraha 1350 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistatavatelt välja mõista menetluskulud järgnevalt: 1)
lg 1 alusel välja mõista Margo Meigolt menetluskulud riigi tuludesse –
lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 462 eurot,
lg 1 p 6 alusel 27 eurot ning
2)
lg 1 alusel välja mõista Jüri Miililt menetluskulud riigi tuludesse –
lg 1 p 2 alusel 25 eurot,
lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 570 eurot,
lg 1 p 6 alusel 27 eurot ning
Tõkend Süüdistatavate suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. Asitõendid - CD-plaadid –
lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde; - pakend nr 1, milles papp-pakend, milles kaks nuga –
lg 3 p 4 alusel hävitada; - pakend nr 2, milles paberkott, milles T-särk, dressipluus ja jope –
lg 3 p 4 alusel hävitada; - Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontol olev 230 eurot – anda üle Ats Kuusikule või teha nimetatud summas pangaülekanne A. K. arveldusarvele nr x (SEB pank). Antud rahasumma puhul on tegemist A. K. röövitud rahaga, mitõttu tuleb antud rahasumma üle anda A. K. või teha nimetatud summas ülekanne isiku pangakontole. Tsiviilhagi A. K. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju osas summas 1041.26 eurot ning mittevaralise kahju osas 15 000 eurot. a) Varaline kahju Hagi kohaselt koosneb varalise kahju summa kahjustunud riietest, röövitud rahast, auto salongi puhastamise, parandamise jms seotud kuludest. Kohus leiab, et varalise kahju nõue seoses kahjutunud riietega on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 132 lg 1 sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. 16 1-18-2693 17.03.2016.a asitõendi vaatlusprotokolliga (I kd t.l 123-131) on käesoleval juhul kinnitust leidnud, et kannatanul 06.02.2016.a kuriteo ajal seljas olnud jope, dressipluus ja särk on juhtunu käigus saanud selliseid kahjustusi (augud, verega määrdumine), mistõttu on esemed muutunud kasutuskõlbmatuks. Juhul, kui A. K. ei oleks röövitud, siis kannatanu riided ei oleks kahjustunud/hävinenud ning kannatanul oleks olnud võimalik neid esemeid edasi kasutada. Seega riiete kahjustumine/hävimine on põhjuslikus seoses toime pandud kuriteoga. Tsiviilhagile on lisatud väljavõtted e-poodidest sarnase jope, dressipluusi ja särgi kohta. Jope maksumus 175.95 eurot, dressipluusi maksumus 8.39 eurot ja särk 35.21 eurot. Esmete hind ei ole põhjendamatult madal ega kõrge. Kohtu hinnangul on tegemist mõistliku suurusega summadega. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks kannatanu varalise kahju nõuet seoses riiete kahjustumise/hävinemisega. Kohtu hinnangul on riiete osas kohane hüvitis 175.95+8.39+35.21=219.55 eurot. Kannatanu taotleb röövitud raha hüvitamist. Kriminaalasajas on tuvastamist leidnud, et kannatanu viskas autost välja 325 eurot, millest 230 eurot leiti M. Meigo juures. Nimetatud summa tagastatakse käesoleva otsusega A. K.. Seega seoses röövimisega on kannatanu ilma jäänud 325-230=95 eurost. Juhul, kui A. K. ei oleks röövitud, ei oleks kannatanu rahast ilma jäänud. Seega röövitud raha osas on tsiviilhagi põhjendatud ja kuulub rahuldamisele summas 95 eurot. Lisaks eelnevale taotleb kannatanu auto salongi puhastamise, parandamise jms seotud kulude hüvitamist. Märgitud osas kahju tõendamiseks on tsiviilhagile lisatud vaid umbkaudsed teenuste hinnad, nt salongi keemiline puhastus ja nahahooldus alates 120 eurot, istmete osaline parandus alates 60 eurot jne. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust selles, et kannatanu auto istmed said kahjustusi. Märgitu on kindlaks tehtud ka 08.02.2016.a läbiotsimisprotokolliga (I kd t.l 104-115). Kohus leiab, et kannatanu taotletud viisil ei ole võimalik kahjuhüvitist seoses auto istmete kahjustumisega kindlaks määrata. Selleks, et oleks võimalik mõista välja hüvitis seoses kahjustunud istmetega, peaks kohtule olema esitatud konkreetse auto istmete parandamise/puhastamise arve või vähemalt teenuste selge kalkulatsioon/hinnapakkumine konkreetselt selle auto istmete parandamiseks, puhastamiseks vms. Selliste umbmääraste teenuste hindade alusel nagu on märgitud hagiavalduses ei ole kohtul võimalik kindlaks teha, milliseid teenuseid ja millises mahus on istmete kuriteoeelse olukorras taastamiseks vaja teostada. Üksnes konkreetse kalkulatsiooni/hinnapakkumise alusel on võimalik tuvastada ja kindlaks teha kahju suurus, mis tekkis kannatanule seoses kuriteo käigus kahjustusi saanud autoistmetega. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole võimalik kindlaks teha, milline kahju kannatanule seoses istmete kahjustumisega tekkis ehk antud juhul on tõendamata tekkinud kahju suurus. Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et eelmärgitud osas tuleb varalise kahju nõue jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks A. K. varalise kahju nõuet summas 219.55+95=314.55 eurot. Lähtudes eeltoodust, rahuldada A. K. varalise kahju nõue osaliselt ning ning välja mõista
lg 1, VÕS § 65, § 127, § 128, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt Jüri Miililt ja Margo Meigolt A. K. kasuks 314.55 eurot, mis kanda A. K. arveldusarvele nr x (SEB pank). b) Mittevaraline kahju A. K. taotleb mittevaralise kahju 15 000 eurot välja mõistmist. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kuritegu isikule moraalse ja vaimse kahju, samuti püsivad armid. Vigastust tuli õmmelda, samuti põhjustas see valu. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on tõendamist leidnud, et 06.02.2016.a toime pandud röövimise käigus löödi A. K. noaga abluude piirkonda. Seega kohtu hinnangul on antud juhul tegemist VÕS § 134 mõttes mittevaralise kahjuga. 17 1-18-2693 Riigikohtu lahendi 3-2-1-54-07 kohaselt eeldatakse VÕS § 130 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, millest tulenevalt peab hageja tõendama, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Riigikohtu lahendi 3-2-1-34-05 kohaselt tuleb mittevaralise kahju tõendatuks lugemisel olema kindlaks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb hagejal viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Riigikohus on 12.12.1996.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. Moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Seejuures on kolleegium viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26.02.1998.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 asunud seisukohale, et hageja peab tõendama, et kehavigastuse tagajärjel on talle moraalne kahju tekkinud. 08.02.2001.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-11-01 on kolleegium leidnud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kohus peab mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-105-01 kohaselt kahjustab mistahes isikliku õiguse rikkumine inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge, muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. A. K. palub mittevaralise kahju hüvitisena välja mõista 15 000 eurot. Kannatanu märgib, et juhtunu põhjustas talle moraalse ja vaimse kahju, samuti püsivad armid. Vigastust tuli õmmelda, samuti põhjustas see valu. Kohtule esitatud kiirabikaardi (I kd t.l 140) kohaselt oli 06.02.2016.a väljakutse x, x, kus A. K. tuvastati noahaav, talle osutati kohapeal esmaabi ning viidi Pärnu haiglasse. Patsiendikaardist 16/05080 (I kd t.l 135-138) nähtub, et 06.02.2016.a saabus Pärnu haiglasse kiirabiga A. K.. Patsendil tuvastati abaluu piirkonna noahaav. A. K. osutati haiglas kohane abi ning suunati koju. Kohus on seisukohal, et kannatanu on tõendanud nii endal 06.02.2016.a juhtunu tagajärjel tervisekahjustuse tekkimise kui ka tervisekahjustuste negatiivse mõju. Ilmselgelt pidi kannatanu tervisekahjustuse tõttu taluma valu ja ebamugavusi, mis kaasnesid vigastuse raviga, nt õmbluste teostamine, nende eemaldamine jms. Kohus, hinnates eelmainitud tõendeid ja asjaolusid kogumis, leiab, et A. K. on kandnud juhtumi tagajärjel moraalset kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 märkinud, et hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu 18 1-18-2693 varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. 06.02.2016.a juhtunu tagajärjel kutsuti kannatanule kiirabi, kes viis ta Pärnu haiglasse, kus talle osutati kohane abi. Ilmselgelt kaasnesid kannatanule vigastusega valu ja ebamugavused. Samas tuleb hüvitise määramisel arvestada ka sellega, et iseenesest üldjoontes kannatanul organid töötavad, kannatanu ei kaotanud jäset või muud kehaosa, samuti ei ole tajutavad muutusi tema välimuses vms. Isikul võib küll olla arm abaluu piirkonnas, kuid tegemist on kohaga, mis on enamuse ajast riietega kaetud ega ole seetõttu väga silmatorkav. Samuti ei olnud tegemist suure haavaga vaid umbes 3 cm haavaga ehk ka sellest ei saanud jääda väga silmatorkavat haava. Harju Maakohtu 21.06.2016.a otsusega nr 1-16-3374 on kannatanule seoses rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava tekitamisega välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 1000 eurot. Harju Maakohtu 15.04.2016.a otsusega nr 1-16-1519 on kannatanule seoses kõhuõõnde ulatuva torkelõikehaava tekitamisega välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 420 eurot. Harju Maakohtu 25.05.2016.a otsusega nr 1-16-2655 on kannatanule seoses kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava ja lõikehaavaga vasaku sääre eespinnal tekitamisega välja mõistetud mittevaraline kahjuhüvitus 3000 eurot. Kõigi viidatud juhtumite puhul on tegemist olnud KarS § 118 mõttes raske tervisekahjustusega. Samas käesoleval juhul rasket tervisekahjustust tuvastatud ei ole. Lisaks sellele tuleb vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1-01 hüvitise mõistmisel arvestada ka kahju tekitaja varalist olukorda. Maksu- ja Tolliameti teatistest (I kd t.l 193, 194) nähtub, et kuriteosündmusele eelnenud ajal oli süüdistatavate sissetulek minimaalne. Kohus leiab, et süüdistatavate varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks neil veel täiendavalt kanda suuri rahalisi kohustusi, kuivõrd lisaks tsiviilhagile tuleb kanda ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud. Võttes arvesse kõike eeltoodut, sh kohtupraktikat, leiab kohus, et A. K. poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt on õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks 1000 eurot. Lähtudes eeltoodust, rahuldada osaliselt A. K. mittevaralise kahju nõue ning välja mõista
lg 1, § 65, § 134, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel solidaarselt Jüri Miililt ja Margo Meigolt A. K. kasuks 1000 eurot, mis kanda A. K. arveldusarvele nr x (SEB pank). Teet Olvik kohtunik Peeter Madisson rahvakohtunik 19 Raimond Lobjakas rahvakohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.