Obsah (7)

§ 424§ 74§ 75§ 44§ 45§ 50§ 73

1-19-9365 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2019. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9365 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik

§ 424lg 2 järgi kokkuleppemenetluses kiirmenetluse korras Pärnu Maakohtu 25.

novembri

1. a otsus Vaidlustatud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Riho Männiksaar (ik 37911074220, viibib Tallinna Vanglas) RESOLUTSIOON Jätta Riho Männiksaare apellatsioon Pärnu Maakohtu
2. novembri
3. a otsuse peale läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu ja tagastada selle esitajale. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Prokuratuur, süüdistatav Riho Männiksaar ja tema määratud kaitsja Avo Pärmann sõlmisid
5. novembril
6. a-l kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 nimetatud kokkuleppe kiirmenetluse korras R. Männiksaare süüditunnistamiseks karistusseadustiku (

) § 424 lg 2 järgi ja karistamiseks 2 aasta vangistusega, millest kuulub kohesele täitmisele 2 kuud vangistust ning 1 aasta ja 10 kuud vangistust jääb

§ 74lg-te 1,3 alusel täitmisele pööramata, kui R.

Männiksaar ei pane 2 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning järgib

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Ühtlasi lepiti kokku, et R. Männiksaar kohustub

§ 75

lg 2 p 2 alusel mitte tarvitama katseajal alkoholi, samuti, et temalt võetakse

§ 424lg 4 p 2 ja § 50 lg 3 ja § 55 alusel ära juhtimisõigus 1 aastaks ja 6 kuuks.

Lisaks lepiti kokku, et R. Männiksaar kohustub KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitama menetluskulu summas 545,40 eurot, mis koosneb määratud kaitsja tasust summas 86,40 eurot, asitõendi saatekulust summas 54 eurot, kiirmenetluse sätete alusel vähendatud sundrahast summas 405 eurot. Samuti lepiti kokku, et menetluskulude tasumine ajatatakse KrMS § 180 lg 3 alusel ühe aasta peale. 1 1-19-9365

1. Pärnu Maakohtu
2. novembri 2019 kohtuistungil avaldas R. Männiksaar, et talle on arusaadavad tema õigused KrMS § 34, § 35 lg 2 järgi ja kaitsja osavõttu kohtuistungist ta ei soovi. Samuti avaldas R. Männiksaar, et süüdistus ja kokkulepe on talle arusaadav, ta on kokkuleppega nõus ja sõlmis selle vabatahtlikult, avaldas selle sõlmimisel oma tõelist tahet ja jääb kokkuleppe juurde.
3. Pärnu Maakohtu
4. novembri 2019 otsusega mõisteti R. Männiksaar süüdi

§ 424

lg 2 järgi ja teda karistati 2 aasta vangistusega, millest määrati

§ 74

lg-te 1,3 alusel kohesele ärakandmisele 2 kuud vangistust ja ülejäänud 1 aasta ja 10 kuud vangistust tingimisi täitmisele pööramata, kui R. Männiksaar ei pane 2 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja järgib

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ning täidab

§ 75lg 2 p 2 alusel pandud lisakohustust mitte tarvitada katsejal alkoholi. Kohus määras, et R. Männiksaar tuleb Kr

MS § 130 lg 41 alusel vahistada kohtuotsuse täitmiseks ja karistusaja alguseks on

1. november
2. Lisaks määras kohus, et R. Männiksaarelt võetakse ära juhtimisõigus

§ 424lg 4 p 2, § 50 lg 3 ja § 55 alusel 1 aastaks ja 6 kuuks.

Sama kohtuotsusega mõistis kohus R. Männiksaarelt välja menetluskulu 545,40 eurot, mida tal on võimalik tasuda ositi 1 aasta jooksul. APELLATSIOON

2. detsembril 2019 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus süüdistatava R. Männiksaare apellatsioon, milles ta taotleb sisuliselt kohtuotsuse tühistamist karistuse osas. R. Männiksaar leiab, et kohtuotsusega mõisteti talle karistus, mida seadus ei võimalda mõista. R. Männiksaare hinnangul ei ole võimalik ühe eksimuse eest määrata mitu karistust. Seejuures ei selgitatud R. Männiksaarele, mis vahe on kiir- ja üldmenetlusel. Kiirmenetluse korral rahulikult aega mõelda pole. Riiklikud kaitsjad on vanad ja nende asemel võiksid olla noored kaitsjad. R. Männiksaar selgitab, et talle mõisteti 3 erinevat karistust:
3. vangistus;
4. võeti ära juhtimisõigus;
5. määrati katseaeg käitumiskontrolliga. Viimase täitmiseks peab ta töötu olema, et seda täita. Kaheks kuuks vanglasse minekuga R. Männiksaar nõustub.
6. R. Männiksaar sai Pärnu Maakohtu
7. novembri 2019 otsuse kätte arestimajas
8. novembril
9. Viimane päev apellatsiooni esitamiseks oli seega
10. detsembril 2019 (KrMS § 319 lg 3). Selle tähtaja jooksul Tallinna Ringkonnakohtule R. Männiksaare kriminaalasjas täiendavaid apellatsioone ei laekunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Apellatsioonis on süüdistatav viidanud sellele, et talle mõisteti kokkuleppemenetluses karistused, mida seadus ei võimalda mõista. Veel on R. Männiksaar viidanud, et tal polnud võimalik kiirmenetluse tõttu rahulikult mõelda, talle ei selgitatud kiir- ja üldmenetluse erinevusi ning ta pole rahul riigi õigusabi kvaliteediga. Viimatimärgitud etteheited võivad kogumis viidata KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumisele. Kuigi kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise võimalused on KrMS § 318 lg 4 kohaselt piiratud, võimaldab see säte vaidlustada R. Männiksaare apellatsioonis viidatud rikkumiste korral kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras. Vaatamata sellele, et süüdistataval on kaebeõigus, on juba ringkonnakohtu eelmenetluses kohtukolleegiumile selge, et apellatsioonis esitatud argumendid on ilmselgelt ebapiisavad ega saa tingida maakohtu otsuse tühistamist. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse läbiviimine põhjendatud ning esitatud apellatsioonid jäävad ringkonnakohtu eelmenetluses KrMS § 326 lg 3 korras läbi vaatamata. Oma seisukohta põhjendab kriminaalkolleegium järgmiselt. 2 1-19-9365
12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi väljendatud juhise kohaselt on apellatsioon ilmselt põhjendamatu näiteks juhul, kui selle argumendid pole õiguslikult asjakohased ehk need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited pole õiguslikult asjakohatud, saab apellatsiooni jätta läbi vaatamata üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega üldjuhul võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt igasugune edulootus (vt nt RKKKm 118-7632/56, p-d 10-11 koos viidetega) (p 6). R. Männiksaare apellatsiooni ainus sisuline taotlus on tühistada kohtuotsus karistuse osas. Kohtukolleegiumi hinnangul tugineb R. Männiksaare taotlus muu hulgas seadusest tulenevale keelule (

§ 424lg 4 p 2), ja ka tervikuna õiguslikult asjakohatutele argumentidele.

Nii puudub apellatsioonimenetluses vähimgi võimalus rahuldada apellatsiooni taotlust karistuse muutmiseks ehk tegemist on ilmselgelt põhjendamatu apellatsiooniga.

1. R. Männiksaare apellatsioonist tuleneb sisuliselt, et ta on nõus kandma ära 2 kuud vangistust. Karistuse osaliselt tingimisi jätmine ja lisakaristuse kohaldamine kujutavad endast tema hinnangul eraldiseisvaid karistusi, mis ei tulene seadusest. Teisisõnu leiab apellant, et teda on karistatud ühe kuriteo eest lubamatult kolme erineva karistusliigiga. Ringkonnakohus selgitab R. Männiksaarele, et see apellatsioonis esitatud käsitlus on õiguslikult asjakohatu. R. Männiksaart karistati maakohtu otsusega karistusega, mis koosneb põhi- ja lisakaristustest ehk talle mõisteti vangistus ja kohaldati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Seaduse kohaselt on lubatav, et süüdistatavale mõistetud karistus koosneb nii põhi- ja lisakaristusest (vt nt ka RKKKo 3-1-1-59-15, p-d 12-13). Põhikaristuste liigid on sätestatud karistuseadustiku
2. peatüki
3. jaos: rahaline karistus (

§ 44

) ja vangistus (

§ 45

). Füüsilisele isikule süüteo eest kohaldatavad lisakaristuste liigid on sätestatud

-i

1. peatüki
2. jaos. Seal sisalduv

§ 50

lg 1 p 1 sätestab, et kui seadusest ei tulene teisiti, võib muu hulgas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. Kohtukolleegium juhib apellandi tähelepanu sellele, et R. Männiksaar mõisteti süüdi

§ 424lg 2 järgi.

Sel juhul näeb seadus (

§ 424

lg 4 p 2) kohustuslikus korras ette, et lisaks põhikaristusele tuleb kuriteo toimepanija suhtes kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Eelnevat arvestades ei tulene R. Männiksaare taotlus karistuse muutmiseks, selliselt, et kohaldataks üksnes põhi- ja mitte lisakaristust, seadusest. Seega on tegemist apellatsiooni perspektiivitu taotlusega. Õiguslikult asjakohatu on ka R. Männiksaare apellatsioonis väljendatud arusaam, nagu kujutab vangistuse osaliselt tingimisi kohaldamine ja katseaja määramine endast eraldiseisvat karistust. Ringkonnakohus selgitas eelpool, et karistusseadustik määratleb ära nii põhikui ka lisakaristuse liigid. Vangistuse kohaldamine osaliselt tingimisi ja katseaja määramine ei ole seaduse kohaselt eraldi karistuse liikideks, vaid see kujutab endast,

§-dest 73 ja 74 tulenevalt, juba mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisi.

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 võimaldavad jätta mõistetud põhikaristust kas täielikult või osaliselt tingimisi ja sel juhul on karistusest tingimisi vabastamise osaks see, et süüdlasele määratakse katseaeg. Eelnevat arvestades tuleneb R. Männiksaarele kokkuleppemenetluses kohtuotsusega mõistetud karistus seadusest ja apellatsiooni argumentidel selle muutmine on absoluutselt välistatud.

1. Apellatsioonis on R. Männiksaar avaldanud rahulolematust riigi õigusabi kvaliteedi, samuti kiirmenetluse eripära suhtes ja heitnud menetlejale ette, et R. Männiksaarele ei selgitatud, mis vahe on kiir- ja üldmenetlusel. Ringkonnakohus märgib, et ka kumulatiivselt võttes, jäävad need kaebuse etteheited üldsõnalisteks ja asjassepuutumatuteks. Riigi õigusabi kvaliteedi osas heidab R. Männiksaar ette, et seda osutavad advokaadid on vanad. Kuidas see asjaolu viis konkreetsel juhul maakohtus süüdistatava õiguste rikkumiseni, kaebusest siiski teada ei saa. Seejuures väärib tähelepanu, et nähtuvalt kriminaalasja materjalidest, mitmegi olulise menetlustoimingu puhul on 3 1-19-9365 süüdistatav avaldanud, et ta kaitsja osavõttu nendest tegelikult ei soovigi (vt nt kahtlustatava ülekuulamise protokoll, tl 18;
2. novembri 2019 kokkulepe, tl 33). Kaebuse väide, et R. Männiksaarel polnud aega rahulikult mõelda, on samuti konkretiseerimata ja otsitud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti süüdistatav kahtlustatavana kinni
3. novembri 2019 öösel kella 2 ajal (tl 14). Ülekuulamine toimus
4. novembri 2019 hommikul kella 11 ajal, misjärel koostati R. Männiksaare suhtes kiirmenetluse protokoll. Alles mitu tundi hiljem, kella nelja ajal õhtul toimus kriminaalasjas kohtuistung (kohtuistungi protokoll, tl 34). Nähtuvalt istungiprotokollist selgitas kohus talle seal tema õigusi ja uuris R. Männiksaare seisukohti sõlmitud kokkuleppe osas. R. Männiksaar ei avaldanud istungil kordagi, et tal polnud aega piisavalt mõelda või ta ei saa tegelikult aru, mis võimalused tal käimasolevas menetluses on. Vastupidi, R. Männiksaar avaldas sõnaselgelt istungil kohtule, et kokkuleppe sõlmimine kiirmenetluses oli tema vaba tahe ja ta jääb selle juurde. Kaebuses pole viidatud, et süüdistatav oleks kordagi avaldanud menetluse kestel ise, et ta toimuvaga nõus pole, vastupidi – esimest korda teeb süüdistatav menetluse osas etteheiteid apellatsioonis. Mis puudutab kaebuse etteheidet, et R. Männiksaarele ei selgitatud kiir- ja üldmenetluse erinevust, siis seda seadus ka ei nõua. Kiirmenetlust kohaldatakse KrMS § 2561 lg 1 kohaselt prokuratuuri taotlusel, kui isikut kahtlustatakse teise astme kuriteos, mille tõendamiseseme asjaolud on selged ja kui on kogutud kõik vajalikud tõendid, 48 tunni jooksul alates isiku kahtlustatavana ülekuulamisest või kinnipidamisest. Süüdistatavasse puutuvalt on oluline kiirmenetluse kohaldamisel selgitada, kas tema on nõus asja arutamisega tunnistajaid välja kutsumata (KrMS § 2562 lg 1 p 2). Apellatsioonis ei väideta, et see oleks jäänud tegemata. Kiirmenetluse protokoll aga kinnitab, et R. Männiksaar oli nõus asja arutamisega tunnistajateta (tl 25).
5. Kolleegium leiab, et konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega.
6. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning see tuleb jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4