← Eesti

1-19-7775/6

1-19-7775 HARJU MAAKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Määruse tegemise aeg ja koht 28. november 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-7775 Kohtunik Elina Elkind Kriminaalasi

§ 209lg 2 p 4) järgi ja A L süüdistuses Kar

S § 209 lg 2 p 3 (

§ 209

lg 2 p 4) järgi üldmenetluses Prokurör Kati Maitse-Pärkna Süüdistatav M L (elukoht: xxxx; isikukood xxxx; xxxx kodanik; xxxx; emakeel: xxxx; töökoht xxxx, juhataja; kehtivad karistused puuduvad) Kaitsja Mihkel Gaver Süüdistatav A L (elukoht: xxxx; isikukood xxxx; xxxx kodanik; xxxx; emakeel: xxxx; töökoht: xxxx; karistatus: kehtivad karistused puuduvad) Kaitsja Liis Suik Kannatanu M M (lepinguline esindaja H J) Menetlustoiming Kriminaalmenetluse lõpetamine aegumistähtaja möödumise tõttu RESOLUTSIOON kuriteo 1-19-7775 1. Lõpetada kriminaalmenetlus M L süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 (

§ 209lg 2 p 4) järgi ja A L süüdistuses Kar

S § 209 lg 2 p 3 (

§ 209lg 2 p 4) järgi üldmenetluses Kr

MS § 199 lg 1 p 2 alusel, s.o kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu.

  1. Jätta kannatanu M M lepingulise esindaja H J tsiviilhagi läbi vaatamata. Selgitada kannatanule, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras.
  2. A L määratud kaitsja Liis Suigi riigi õigusabi eest makstud tasu (kohtueelses menetluses 244,80 eurot ja kohtumenetluses 394,80 eurot) ning käekirjaekspertiiside kulu jätta riigi kanda.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt M L kasuks välja 1176 eurot (sealhulgas käibemaks) kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kanda see summa Advokaadibüroo Gaver OÜ arvelduskontole nr xxxx.
  4. J G, M L ja A L käekirja võrdlusproovid ning
  5. veebruari
  6. a xxxx teostatud läbiotsimisel leitud ja ära võetud müügileping (xxxx OÜ ja V M vahel) – jätta kriminaalasja juurde.
  7. Sõiduauto Xxxx registreerimisnumbriga xxxx tagastada seaduslikule valdajale (kohtule esitatud süüdistusakti kohaselt M M).
  8. Kohtumäärus edastada kohtumenetluse pooltele. EDASIKAEBAMISE KORD KrMS § 387 lg 1 alusel võib kohtumäärusele esitada määruskaebuse Harju Maakohtule 15 päeva jooksul pärast seda, kui isik sai määrusest teada või pidi teada saama. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED Asjaolud ja menetluse käik
  9. Põhja Ringkonnaprokuratuur edastas Harju Maakohtule
  10. oktoobril 2019 süüdistusakti, mille kohaselt M L ja A L süüdistatakse järgmises teos. 1.
  11. M ja A L andsid ühiselt ja kooskõlastatult OÜ-s H C S, mille osanik ja juhatuse liige oli M L, töötavale M M valdusesse ja kasutusse täpselt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt
  12. a suvel mootorsõiduki Xxxx registreerimisnumbriga xxxx, kuna M M avaldas soovi mootorsõiduki ostmiseks. Mootorsõiduki omanik oli alates
  13. juulist 2007 AS Nordea Finance Estonia, vastutavaks kasutajaks M L ja kasutajaks A L. Andes mootorsõiduki M M valdusesse ja kasutusse kinnitasid M ja A L M M, et soovivad mootorsõiduki müüa M M hinnaga 8000 eurot ja leppisid kokku, et mootorsõiduki hinna tasumiseks osamaksetena hakkavad M ja A L kinni pidama M M töötasust OÜ-s H C S igakuiselt 600 eurot. 1.
  14. M M lahkumisel töölt OÜ-st H C S täpselt tuvastamata ajal, kuid vähemalt
  15. a sügisel tekitasid M ja A L M M teadlikult ebaõige ettekujutuse, et nad soovivad jätkuvalt 1-19-7775 mootorsõiduki xxxx M M müüa. Selleks nõustusid nad sõlmima M M uue tööandja D E OÜga (esindaja R P) lepingu, mille kohaselt D E OÜ maksab M ja A L M M eest ja abistamiseks sõiduki omandamisel selleks ajaks veel tasumata jäänud osa sõiduki hinnast, s.o 3500 eurot. Selleks sõlmiti
  16. jaanuaril 2013 M L ja D E OÜ vahel mootorsõiduki müügileping hinnaga 3500 eurot. Sellise tegevusega süvendasid M ja A L M M arusaama ja usku, et sõiduki hinna täieliku tasumise korral on tema sõiduki Xxxx registreerimisnumbriga xxxx omanik ja tema omandiõigus registreeritakse Maanteeameti liiklusregistris. Mootorsõiduki müügilepingu sõlmimisel
  17. jaanuaril 2013 kinnitasid M ja A L D E OÜ-le, et liisinguleping mootorsõiduki osas on lõppenud ja mootorsõiduki ainuomanik on M L, mis fikseeriti mootorsõiduki müügilepingu punktis
  18. Müügilepingu kohaselt võttis M L kohustuse registreerida mootorsõiduk liiklusregistris ühe kuu jooksul lepingu sõlmimisest ostja, s.o OÜ D E nimele (lepingu punkt 6). 1.
  19. Tegelikkuses
  20. jaanuaril 2013 OÜ-ga D E müügilepingut allkirjastades teadsid M ja A L, et liiklusregistri kande muudatust omaniku osas nemad teha ei saa, sest liisinguleping AS Nordea Finance Estonia ja M L vahel mootorsõiduki osas ei olnud tegelikult lõppenud ning sõiduki omanik oli
  21. jaanuaril 2013 AS Nordea Finance Estonia. Liisinguleping lõpetati ja vara omandiõiguse ülemineku leping sõlmiti AS Nordea Finance Estonia ja M L vahel
  22. detsembril
  23. Samuti oli teadvalt ebaõige müügilepingus M L kinnitus, et tema on sõiduki ainuomanik ja kolmandatel isikutel puuduvad õigused sõidukile, tekitades sellise kinnitusega teadvalt ebaõige ettekujutuse D E OÜ esindajas R P ja M M, et sõiduki omandiõiguse ümbervormistamine ja autoregistri kande muudatus on
  24. jaanuari
  25. a müügilepingu sõlmimise järel võimalik ja sõltub ainult M L. 1.
  26. M M pöördus
  27. a lõpus M L ja A L poole, et vormistada mootorsõiduk M M nimele, kuna M ja A L poolt küsitud mootorsõiduki hind, s.o 8000 eurot oli täies mahus tasutud M L. M L keeldus koostamast dokumenti, mille kohaselt mootorsõiduki omandiõigus kuulub M M ja teda liiklusregistris mootorsõiduki omanikus registreerimast. Selle asemel müüsid M ja A L kooskõlastatud plaani alusel mootorsõiduki
  28. detsembril 2014 xxxx OÜ-le, teenides täiendavalt mootorsõiduki müügist 2500 eurot ning tekitades sellise tegevusega M M varalist kahju summas 8000 eurot.
  29. Sellise tegevusega panid M L ja A L toime KarS § 209 lg 2 p 3 (kehtiva kohaselt KarS § 209 lg 2 p 4) järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil grupis.
  30. Kohus korraldas süüdistatavate kohtu alla andmise ja tsiviilhagi menetlusse võtmise otsustamiseks
  31. novembril 2019 kohtueelistungi, kuhu kutsuti kaitsjad, prokurör ja kannatanu lepinguline esindaja. Kohtueelistungil küsis kohus kohtumenetluse poolte seisukohta teo võimaliku aegumise osas. Prokurör leidis, et tegu ei ole praegusel ajal aegunud, sest teo toimepanemine kestis kuni
  32. detsembrini 2019, mil mootorsõiduk müüdi XXXX OÜ-le, jättes sellega kannatanu jäädavalt ilma auto omandist. Süüdistatavate kaitsjad leidsid, et tegu võib olla aegunud. Kannatanu esindaja ei avaldanud teo aegumise osas seisukohta. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
  33. Kohus leiab, et praeguseks ajaks on möödunud kuriteo aegumistähtaeg ja põhjendab seda 1-19-7775 järgmiselt. 4.
  34. Süüdistusakti kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil kehtis KarS § 209 (kelmus) lg 1 järgmises redaktsioonis: „varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega“. Selline karistusseadustiku kelmuse definitsioon kehtis kuni
  35. detsembrini
  36. Samal ajal kehtinud KarS § 81 (süüteo aegumine) lg 1 p 2 sätestas, et kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. KarS § 10 (teo toimepanemise aeg) nägi seejuures ette, et tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata. 4.
  37. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-72-10 p-st 12 leiti, et kelmuse toimepanemise ajaks tuleb lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole. Varalise kasu saamist KarS § 209 mõttes ei ole põhimõtteliselt võimalik käsitada teona karistusõiguslikus tähenduses. Tegu karistusõiguslikus mõttes saab seisneda üksnes konkreetses inimkäitumise aktis (tegevuses või tegevusetuses). Varalise kasu saamine kelmuse koosseisutunnusena ei kirjelda aga süüdlase käitumisakti, vaid (selle tagajärjel) tekkinud muudatust välismaailmas. Teatavasti eeldab KarS §-s 209 nimetatud varalise kasu saamine muu hulgas kannatanul või kolmandal isikul eksimuse tekkimist ja sellest tingituna varakäsutuse tegemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. novembri
  39. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09 p 13 ja
  40. novembri
  41. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09 p 12). Kannatanul või kolmandal isikul eksimuse tekkimine ja sellest tingitud varakäsutuse tegemine ei saa kuidagi olla käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. KarS § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. Järelikult ei ole ühegi tagajärjedelikti puhul võimalik samastada tegu ja teost ajaliselt ning ruumiliselt eraldatud tagajärge, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. jaanuari
  43. a otsus asjas nr 3-1-1-61-06, p 17).
  44. Kohus leiab, et praeguses asjas saab süüdistusaktis kirjeldatud süüdistatavate pettuslikuks teoks kannatanu suhtes lugeda esitatud süüdistuse kohaselt M M(väär)ettekujutuse loomist, et nad soovivad talle sõidukit müüa ja et sõiduk registreeritakse kannatanu nimele liiklusregistris. Süüdistuses kirjeldatakse seda kui kannatanus teadlikult ebaõige ettekujutuse loomist hiljemalt
  45. a sügisel (kui ta lahkus töölt OÜ-st H C) ja seejärel ka D E OÜ-ga
  46. jaanuaril 2013 müügilepingu sõlmimisel. Süüdistusest ilmneb, et lepingu sõlmimisega kaasnes D E OÜ makse M L summas 3500 eurot ja järgnesid M M maksed D E OÜ-le, mis olid lõppenud igal juhul hiljemalt kannatanu D E OÜ-st lahkumise ajaks (
  47. september 2014). Lepingu kohaselt pidi M L registreerima sõiduki D E OÜ nimele liiklusregistris ühe kuu jooksul pärast müügilepingu sõlmimist, kuid seda ei tehtud. 1-19-7775
  48. Kohtu hinnangul nähtub seega süüdistusest, et lepingu sõlmimisel tekkis M M (ja eelduslikult ka D E OÜ-l, kes võib olla käsitatav kolmanda isikuna) väärettekujutus, et sõiduki maksumusest puudujääva raha maksmisel M Lle läheb sõiduki omand üle algselt D E OÜ-le ja seejärel M M. Seetõttu tegi D E OÜ M M huvides varakäsutuse M L, tasudes talle 3500 eurot. Selle tulemusena said süüdistatavad varalist kasu D E OÜ ja M M varasemate varakäsutuste arvelt kokku 8000 eurot. Kelmuse koosseisu mõttes saab pettuslik tegu kesta hiljemalt kuni kannatanu poolt (viimase) varakäsutuse tegemiseni, misjärel süüdistatav saab varalist kasu ja kannatanu varalist kahju.
  49. Kohtu hinnangul süüdistatavate tegevusetus pärast müügilepingu sõlmimist ja lõpuks ka auto müük XXXX OÜ-le ei ole iseenesest käsitatavad kannatanu või D E OÜ petmisena, mille tagajärjel oleks saadud varalist kasu - süüdistatavate varaline olukord ei paranenud kannatanu ja kolmanda isiku arvelt seetõttu, et nad jäid pärast lepingu sõlmimist passiivseks või seetõttu, et sõiduk müüdi hiljem XXXX OÜ-le. Varalise kasu saamine XXXX OÜ-lt ei olnud põhjuslikult seotud kannatanu M M petmisega. Sõltuvalt asjaoludest võib see tegu olla käsitatav eraldivõetult karistatava teona, mida ei ole aga praeguse süüdistusakti pinnalt võimalik järeldada.
  50. Kohtu hinnangul ei ole seejuures tähtsust prokuratuuri kohtueelistungil esitatud väitel, et ka pärast seda, kui M M ja D E OÜ tasusid süüdistatavale sõiduki ostuhinna, jätkasid süüdistatavad kannatanu petmist sellega, et ei teavitanud kannatanut omandi üleandmise ja liiklusregistrisse kande tegemise soovi puudumisest. Kannatanu ja kolmanda isiku tegevusetus pärast müügilepingu sõlmimist ei saa pikendada süüdistatava teo toimepanemise aega ehk petmistegu, sest see ei olnud tingitud süüdistatavate käitumisest. Sarnaselt teistele süütegudele ei muuda kelmuse puhul aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks. Seda enam aga ei saa tegevus muutuda tegevusetuseks pärast tagajärje (praegusel juhul varalise kasu saamise) saabumist. Samuti ei ole kohtu hinnangul tähtsust sellel, et sõiduauto oli pärast müügilepingu sõlmimist M. M kasutuses, sest petmisesemeks ei olnud süüdistuse kohaselt auto kasutusõigus, vaid omandi üleandmine ja liiklusregistrisse kande tegemine.
  51. Ühtlasi märgib kohus, et isegi kui lähtuda sellest, et pettus kestis (tegevusetusena või konkludentsena) ka pärast lepingu sõlmimist ja kasu saamist (raha tasumist), millist tõlgendust kohus ei pea iseenesest õigeks, pidi see lõppema hiljemalt siis, kui M L keeldus auto M M nimele liiklusregistrisse kandmast. Sel hetkel ei olnud M M enam väärettekujutust sellest, et sõiduk kantakse tema nimele liiklusregistris. Süüdistuses on seda hetke määratletud kui „
  52. a lõpus“. Süüdistuse asjaoludest ja prokuratuuri eelistungil avaldatust võib järeldada, et see pidi toimuma pärast seda, mil M M tasus võla D E OÜ-le ja lahkus töölt (
  53. september 2014) ja enne
  54. detsembrit 2014, mil sõiduk müüdi XXXX OÜ-le. Kohus märgib, et
  55. aasta lõpp on ebamäärane mõiste ja kõik kahtlused teo toimepanemise aja osas tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei ole kohtu hinnangul välistatud, et see toimus enne
  56. oktoobrit 2014, s.o 5 aastat enne seda, kui süüdistusakt edastati kohtule või vähemalt enne kohtu alla andmise otsustamist.
  57. Olukorras, kus müügilepingu kohaselt pidi omand üle minema D E OÜ-le ja üle antud oli ka auto valdus, võinuks D E OÜ sõiduki omandada heauskselt ka siis, kui M L ei olnud sel 1-19-7775 hetkel tegelikult sõiduki omanik, kuna sõiduki omanik (liisingufirma) ei kaotanud valdust tahtevastaselt (asjaõigusseaduse § 95 lg-d 1 ja 3). Süüdistuses väidetakse, et M L pettis D E OÜ-d ja M M ka selles osas, et ta on sõiduki ainuomanik, mistõttu tegemist võib olla heauskse omandamisega. Samas sõltub omandiõigus sõidukile praegusel ajal sellest, mil viisil omandas sõiduki XXXX OÜ ja selle kohta süüdistusakti pinnalt lõplikke järeldusi teha ei saa.
  58. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 1-15-11032/308 asuti seisukohale, et süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  59. veebruari
  60. a otsus asjas nr 1-17-4243/30, p 11). Vaatlusaluste tegude toimepanemise ajal kehtinud ja praegu kohaldatav KarS § 81 lg 1 p 2 redaktsioon nägi ette, et teise astme kuriteo korral ei tohi kedagi süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui isiku tegevuses on tuvastatavad petmisteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  61. septembri
  62. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12). Kolleegium nõustus maakohtuga, et aegumist tuleb arvutada alates viimasest katsestaadiumis toimepandud koosseisupärasest (petmis)teost.
  63. KarS § 81 lg 5 nägi ette, et kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses väljaspool kohtumenetlust kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega või tema vara või rahapesu objektiks oleva vara arestimisega. Süüdistusakti andmete kohaselt ei ole praeguses kriminaalasjas kirjeldatud meetmeid kohaldatud. Samuti ei nähtu süüdistusaktist, et esineksid kriminaalmenetluse peatumise alused.
  64. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et M. L ja A. L etteheidetav kuritegu on praeguseks ajaks aegunud ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel.
  65. KrMS § 2962 (tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmine) lg 1 p 4 kohaselt kohus jätab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse. Ühtlasi on kannatanu loobunud oma
  66. novembri
  67. a avalduses M. L vastu esitatud tsiviilhagist. KrMS § 2962 lg 1 p 2 kohaselt jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata, kui kannatanu võtab tsiviilhagi tagasi. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta M Me tsiviilhagi M. L ja A. L vastu läbi vaatamata. Selgitada kannatanule, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei välista sama hagi esitamist tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanu lepinguline esindaja ei ole esitanud kohtule kannatanul tsiviilhagi esitamisega tekkinud kulusid tõendavaid dokumente.
  68. A L määratud kaitsja Liis Suigi riigi õigusabi eest makstud tasu (kohtueelses menetluses 244,80 eurot ja kohtumenetluses 394,80 eurot) ning käekirjaekspertiiside kulu tuleb KrMS § 183 lg 1 alusel jätta riigi kanda.
  69. M. L lepinguline kaitsja Mihkel Gaver esitas taotluse, paludes hüvitada süüdistatavale M. L valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 3463,6 eurot (sealhulgas käibemaks), kandes hüvitise advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele nr XXXX. Taotlusest nähtub, et kaitsja tunnitasu on 140 eurot (millele lisandub käibemaks) ja tööd on tehtud kokku 20 tunni 37 minuti ulatuses. Kohus leiab, et võttes arvesse kriminaalasja keerukust ja kohtule esitatud kaitseakti sisu ning võttes arvesse, et kaitsja taotlused kohtueelses menetluses jäeti 1-19-7775 rahuldamata on tasu põhjendatud 7 tunni ulatuses, s.o 1176 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 183 lg 1 alusel tuleb vastav kulu riigilt välja mõista M. L kasuks ning kanda see hüvitis advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele nr XXXX.
  70. J G, M L ja A L käekirja võrdlusproovid ning
  71. veebruari
  72. a xxxx teostatud läbiotsimisel leitud ja ära võetud müügileping (XXXX OÜ ja V M vahel) – jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.
  73. Sõiduauto Xxxx registreerimisnumbriga xxxx tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel seaduslikule valdajale. Kohus märgib, et eelmenetluses ja väljaspool kriminaalasja sisulist lahendamist ei ole võimalik teha lõplikku otsustust asitõendi kuuluvuse osas. Siiski järeldab kohus süüdistusakti pinnalt, et sõiduauto valdaja on praegusel ajal M M, kellele sõiduauto on antud ka vastutavale hoiule. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus sõiduki M M, võtmata seejuures lõplikku seisukohta selle omandi suhtes. (allkirjastatud digitaalselt) Elina Elkind Kohtunik Kohtumäärus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 23.01.2020.

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.