1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.august 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-2492 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja,

§ 179lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.

1,4,9 ja § 180 lg.1 alusel välja menetluskuludest, mis koosnevad : sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 435 € (nelisada kolmkümmend viis eurot), isiku ekspertiisi maksumus 84 € (kaheksakümmend neli eurot),kiuekspertiisi maksumus 438 € (nelisada kolmkümmend kaheksa eurot), 2 liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 € (nelisada viiskümmend seitse eurot), sõiduki teisaldamise kulude maksumus 22.88 € (kakskümmend kaks eurot, 88 senti) , DNA ekspertiisi maksumus 342 € (kolmsada nelikümmend kaks eurot), kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot), toimiku koopia kulud 0.45 € (45 eurosenti) - 1827.33 eurot. Ülejäänud, s.o. 1608 eurot jätta riigi kanda. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 15.juuni 2012.a. otsusega süüdi tunnistada V.S (Latt) KarS § 422 lg.1 järgi ning karistada 2(kahe) aastase vangistusega.

§ 238

lg.2 alusel vähendada V.S-ile ( Latt) mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 1(ühe) aasta ja 4(nelja)kuuline vangistus. KarS § 65 lg.2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 07.04.2006.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa s.o. 2 aastat, 2 kuud ja 10 päeva vangistust võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõista V.S-ile ( Latt) 3(kolm) aastat, 6(kuus) kuud ja 10(kümme) päeva vangistust. V.S (Latt) asuda karistust kandma kohtuotsuse jõustumisel. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel lisakaristusena võtta V.S (Latt’lt)mootorsõiduki juhtimise õigus 2(kaheks) aastaks. LS § 127 alusel on süüdimõistetu V.S (Latt) kohustatud 5 tööpäeva jooksul kohtu-otsuse jõustumisest arvates juhiloa loovutama Maanteeametile.

§ 310

lg.1, VÕS § 128 lg.5, § 130 lg.2 , § 1043, § 1045 lg.1 p.2 alusel mõista V.S-ilt ( Latt) välja kannatanu R K poolt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 8 000 € (kaheksa tuhat eurot), varalise kahju nõue jätta rahuldamata. 3 Mõista V.S-ilt (Latt) välja

§ 179lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.

1,4,9 ja § 180 lg.1 alusel sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 435 € (nelisada kolmkümmend viis eurot),isiku ekspertiisi maksumus 84 € (kaheksakümmend neli eurot),kiuekspertiisi maksumus 438 €(nelisada kolmkümmend kaheksa eurot),liiklustehnilise ekspertiisi maksumus 457 € (nelisada viiskümmend seitse eurot),sõiduki teisaldamise kulude maksumus 22.88 € (kakskümmend kaks eurot, 88 senti) ,DNA ekspertiisi maksumus 342 € (kolmsada nelikümmend kaks eurot), kannatanu poolt esindajale tasutud õigusabi summas 1656 € (üks tuhat kuussada viiskümmend kuus eurot), toimiku koopia kulud 0.45 € (45 eurosenti).Menetluskulud kokku 3435.33 eurot.

§ 180lg.3 alusel osa menetluskuludest s.o.

1608 eurot jätta riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud s.o. 1827.33 eurot( üks tuhat kaheksasada kakskümmend seitse eurot, 33 eurosenti ) tasuda ositi 1(ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandus-ministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011, viitenumber 2800049777 või Swed-bangas nr 221023778606, viitenumber 2800049777 ning selgitus: V.S (Latt ) , 1-12-2492 menetluskulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks . V.S mõisteti KarS prg. 422 lg 1 järgi süüdi selles, et tema 17.04.2011 kella 00:49 ajal juhtis mootorsõidukit Mercedes-Benz registreerimismärgiga xxxxxx, millega liikus Tallinnas mööda Randvere teed Jasmiini tee suunas, jättis Randvere teel Kummeli tee ja Jasmiini tee vahelisel alal oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, millega arvestaks ilmastikutingimustega /pime aeg; tehisvalgustus/, tee seisundiga /ebatasane tee/ ja muude liiklusoludega /kurvist väljumine; teised võimalikud liiklejad/, et ta suudaks peatada oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, eriti olukorras, kus nähtavus oli halb /LE § 123 (

1. juulist 2011 kehtivas LS-s § 50 lg 3 p 1, 2)/, ületades selle asemel suurimat lubatud sõidukiirust /40 km/h/, liikudes kiirusega suurusjärgus 65 km/h /LE § 126 (
2. juulist 2011 kehtivas LS-s § 50 lg 5 p 3)/, sõitis ebaõige kiirusevaliku tõttu laugest vasakule suunduvast kurvist väljudes vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku Randvere teel Kummeli tee suunas liikuva mopeediga Aprilia, mida juhtis alaealine R K. Liiklusõnnetuse vältimiseks ei teinud V.S ( Latt) midagi /LE § 64 (
3. juulist 2011 kehtivas LS-s § 33 lg 1)/. Kokkupõrke tagajärjel paiskus R K teelt välja haljasalale, saades eluohtlikud tervisekahjustused. V.S (Latt) põgenes sündmuskohalt. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Raul Otsa esitas maakohtu otsusele apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles Maakohus mõistis V.S-i KarS § 422 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda kaheaastase vangistusega; milles Maakohus

§ 310

lg 1, VÕS § 128 lg 5, § 130 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel mõistis 4 V.S-ilt ( Latt) välja kannatanu R K poolt esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 8 000 € (kaheksa tuhat eurot). Uue otsusega taotleb apellant kvalifitseerida V.S-ile esitatud süüdistus KarS § 422 lg 1 alusel ümber KarS § 423 lg 1 järgi. V.S-ile karistusena vangistuse määramisel kohaldada KarS § 74 lg 5 teise lause alusel karistusest tingimisi vabastamist isiku allutamisega käitumiskontrollile või vangistuse täitmisele pööramise korral asendada see sama pagarahvi kolmanda lause kohaselt üldkasuliku tööga. Mõista V.S-ilt hüvitisena kannatanule välja mittevaraline kahju mõistlikus suuruses, arvestades seejuures süüdistatava majanduslikku seisukorda ning väljakujunenud kohtupraktikat. Jätta V.S-ilt (Latt) välja mõistmata menetluskulud 1827.33 eurot (üks tuhat kaheksasada kakskümmend seitse eurot, 33 eurosenti )

§ 180lg 3 alusel. Kaitsja põhjendab oma taotlust alljärgnevalt. Kar

S § 422 lg 1 kohaselt on karistatav üksnes tahtlikult toimepandud tegu, s.t isik pidi liiklusnõudeid rikkuma vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtlusega on KarS § 16 lg 4 kohaselt tegemist juhul, kui isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Riigikohtu praktika kohaselt peavad subjektiivse külje tuvastamisse olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud. Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Veel on Riigikohus antud seisukohta selgitanud lahendis nr 3-1-1-33-08, et

§ 61

lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta.

§ 62

p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt

§ 312p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Kriminaalasja materjalides sisalduvast sündmuskoha täiendavast vaatlusprotokollist

1. maist
2. a ja selle fototabelitest (vt tl 34) nähtuvalt oli sündmuskoht pimeda kurvi lõpus, tee oli seal auklik ja lainetav, suunavööndid eristamata, teeäär eristamata ja auklik. Sama nähtub ka öösel tehtud sündmuskoha vaatlusprotokollist
3. aprillist
4. a ja selle fotomaterjalist (vt tl-d 7-18), kuid täiendavalt selgub algsest vaatlusprotokollist, et tee oli sündmuskohal ja selle läheduses valgustamata ning väga pime. Samuti oli liiklusvahendi vaatlusprotokollist
5. aprillist
6. a (vt tl 38) nähtuvalt sündmuskoha ilmastik pime ja kuiv, kuid sündmuskoha tee oli valgustamata. Maakohus pidas vajalikuks kohtuotsuses analüüsida kannatanu R K käitumist. Kohus leidis, et sõites kiirusega 40 km/h, umbes poole meetri kaugusel teeservast, ei saanud R K olla isikuks, kelle tegevuse tulemusena nimetatud avarii juhtus. R K ütlusi hinnates 5 on Maakohus jätnud tähelepanuta ka vaatlusprotokollis tuvastatud asjaolu, et teeäär oli märgistamata, seega ei saanud teeäärt eristada antud pimedates oludes (vt tl-d 7-18). Seega ei saa pidada üheselt tõendataks, et R K sõitis „umbes poole meetri kaugusel tee servast“. Maakohus ei ole analüüsinud kohtuotsuses olulisi asjaolusid, mis võisid liiklusõnnetuse toimumisele kaasa aidata, nimelt et teel puudus teekattemärgistus ning teeääred olid märgistamata. Maakohus ei ole hinnanud süüdistatava ütlusi selles osas, mis puudutab teekattemärgistuse puudumist, mis põhjustas kaldumise liigselt vastassuunavööndi poole. Samas on Maakohus üheselt ilma asitõenditega sidumata usutavaks pidanud R K ütlusi. V.S ise on selgitanud nii kohtueelses kui ka kohtulikus menetluses asetleidnud liiklusõnnetuse põhjuseid ja sellega kaasnenud asjaolusid. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ei ületanud V.S tahtlikult sõidukiirust ega rikkunud liikluseeskirja nõudeid. Liiklusõnnetuse (sh võimaliku liiklusnõuete rikkumise) tõi kaasa sõidutee äärmiselt halb olukord. Nimelt ei olnud tee valgustatud, see oli ebatasane ja auklik, suunavööndid olid üksteisest eristusjoontega eristamata ning teeääred selgelt tähistamata ja teepeenrast eristamata. Seda ka liiklusõnnetuse asupaigas olnud kurvis. Selle tulemusena oli V.S-i tähelepanu suunatud halbadest liiklusoludest tingitud teelõigu läbimisele ja viimane ei pööranud tähelepanu enda kiirusele. Samuti oli V.S-i jaoks kokkupõrge kannatanu mopeediga üllatuseks, mis põhjustas ka süüdistatavas šokiseisundi ja tingis sündmuskohalt lahkumise. Süüdistatava ütlused teeolude kohta langevad kokku ka kaassõitja Edvin Butkevitš ütlustega, mille kohaselt oli tee pime ja kurviline. Süüdistatav sõitis lähituledega ja kiirusega ca 50 km/h. Sündmuskoha pimedusele on viidanud ka kannatanu R. K oma kohtueelses menetluses antud ütlustes (tl-d 89-91). Järelikult ei ületanud süüdistatav sõidukiirust ega rikkunud muid liiklusnõudeid tahtlikult, vaid see sai toimuda üksnes ettevaatamatusest. Süüdistatava tähelepanu oli suunatud kogu sõidu ajal halbades teeoludes pimeda kurvi läbimisele, mitte sõidukiiruse jälgimisele. Kaitsja möönab, et kriminaalasjas on vastuolulisi tõendeid, milledelt võib täheldada, et justkui oleks sündmuskohal põlenud tänavavalgustus, kuid arvestades asjaoluga, et nimetatud tõendid on vastuolus eeltoodud kriminaalasjas sisalduvate ja kohtus uuritud faktiliste asjaoludega, tuleb kohtul põhimõttel tõlgendada need kahtlustatava kasuks ja eeldada, et sündmuskohal puudus vajalik valgustus. Samas on Maakohus järeldanud, et käesoleva kriminaalasja materjalidest järeldub, et transpordivahendi juhtimise kogemust omav V.S , sõitis pimedal ajal tuttaval teel, ületas tunduvalt lubatud suurimat sõidukiirust ning nähes küll tagajärje saabumise võimalust, ei muutnud liikumiskiirust väiksemaks lootuses, et tema liikumiskiirus sellistes tingimustes on õigustatud. Kohtu arvates polnud see lootmine seotud juhi tähelepanematuse või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena, mitte aga kergemeelsusena. Kohus pole oma järeldust sidunud esitatud tõendite ja ütlustega. Kohus ei ole põhjendanud, miks R. K ütlused on kohtu jaoks usutavamad kui nt süüdistava A. Schmiti ja kaassõitja Edvin Butkevitši ütlustega, eriti arvestades asjaolu, et nende ütlused ei erine R. K omadest. Sellega on Maakohus rikkunud tõendite hindamise kriteeriume. 6 Arvestades V.S-i poolt antud selgitusi kohtueelses ja kohtulikus menetluses ning nendega kokkulangevaid teisi kriminaalasjas kogutud tõendeid, on selge, et V.S-i poolt toime pandud süütegu on võimalik kvalifitseerida üksnes KarS § 423 lg 1 järgi. Kaitsja peab oluliseks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et hoolsuskohustuse rikkumine ei kaasne alati õigusnormist tuleneva nõude rikkumisega, kuivõrd õiguskorras puudub üldine hoolsaks käitumiseks kohustav norm. Hoolsa käitumise mudel tuleb igas üksikus olukorras välja selgitada tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-109-05). Seejuures võib arvestada üksnes neid asjaolusid, mis oleksid olnud teo toimepanemise hetkel keskmisele kohusetundlikule isikule tunnetatavad. Kaitsja möönab, et V.S oleks pidanud halbu teeolusid arvestades olema hoolikam ja kontrollima ka enda hetke sõidukiirust ning jälgima tähelepanelikult kust algab vastassuunavöönd, vältima hoolikamalt kurvis vastassuunda kaldumist ja jälgima teepeenart. Jättes nimetatud asjaoludega arvestamata, rikkus V.S temal lasunud hoolsuskohustust ning lootis kergemeelselt õnnetust vältida, kuid see ei tähenda, et süüdistatav oleks möönnud ja pidanud võimalikuks liiklusõnnetuse toimumist ehk käitunud kaudse tahtlusega. Maakohus on otsuses välja toonud, et süüdistatava käitumist iseloomustab äärmiselt negatiivselt asjaolu, et ta põgenes liiklusõnnetuse kohalt, peatumata, tundmata huvi, mis juhtus, ning jättes kannatanu vigastatuna teele. Kohus leiab, et süüdistatava väited õnnetusejärgse šokiseisundi kohta on paljasõnalised ja ennast õigustada püüdvad. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõiglaselt ja

ja Riigikohtu põhimõtteid rikkudes eiranud asjaolu, et teeolud olid halvad ning oli pime. Nii kannatanu kui süüdistatava ütlused ühtivad teeolude ja pimeduse kohalt. Seega jätab Maakohus põhjendamatult kõrvale süüdistatava põhjendused ja käitleb neid ebaõiglaselt negatiivselt. Kaitsja ei nõustu kohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahjuhüvitisega summas 8000 euro. Kaitsja leiab, et kohtu poolt kannatanule välja mõistetud 8000 eurot ebamõistlikult suur, võrreldes kannatanul tekkinud kahju, VÕS sätete eesmärgi ja kohtupraktikaga. Kaitsja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Tervisekahjustused loeti oma iseloomult elukohtlikeks ja need võisid olla tekitatud liiklusõnnetuse toimumise ajal, mistõttu võib lugeda liiklusõnnetuse tulemusena tekkinud mittevaraline kahju põhjuslikus seoses olevaks V.S-i tegevusega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Seejuures on kohtu ülesandeks hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Samas peab kohus mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Liiklusõnnetuse tagajärjel kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitised on Eesti Riigikohtu poolt tehtud kohtupraktika analüüsi kohaselt jäänud vahemikku 600 – 9500 eurot. Hilisem praktika on olnud vastavuses eelviidatud analüüsiga. Kaitsja märgib, et ka laiemas perspektiivis 7 on lepinguvälise mittevaralise kahju hüvitise suurused jäänud oluliselt väiksemaks ka palju tõsisemat ja püsivat iseloomu omavate tervisekahjustuste puhul. Ühe näitena paljudest on Tallinna Ringkonnakohus 02. detsembri 2009. a lahendis 1-07-11945 leidnud, et kannatanu, kellel tuvastati keskmine puue ja püsiv osaline töövõimetus 80 % ulatuses, on õigustatud saama hüvitist 6391,16 euro (100 000 EEK) väärtuses. Hüvitise suuruse määramisel võttis kohus arvesse, et lisaks füüsilistele kannatatustele põhjustati kannatanule ka hingelisi üleelamisi ning saadud vigastuste tõttu on kannatanu sunnitud elu lõpuni lonkama, mis tähendab, et tema esteetiline välimus pole enam kunagi endine. Viidatud lahendi foonil on selge, et antud olukorras neli korda suurema hüvitise nõudmine kannatanu poolt on ilmselgelt põhjendamatu ning vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Kaitse toob järgnevalt esile mõned konkreetsed näited näitlikustamaks kannatanu poolt nõutud summa ebaproportsionaalsust. Kaitsja seisukohalt on käesoleval juhul R. Kle tekitatud tervisekahjustuste iseloomust, raskusest ja selle mõjust isikule tulenevalt põhjendatud esile tõsta Harju Maakohtu poolt 09. jaanuaril 2012. a kohtuasjas nr 1-10-12758

§ 310lg-le 1, VÕS § 127 lg-le 6 ja Ts

MS § 233 lg-le 1 määrata uue otsusega kindlaks õiglane mittevaralise kahju hüvitis, lähtudes seejuures kannatanu vigastustest, süüdistatava käitumisest peale sündmust, süüdistatava majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast ning kohtupraktikas omaksvõetud mõistlikust suurusest (s.o 600-4000 eurot). Apellatsioonile esitas kirjalikud vastuväited prokurör, kes ei nõustu apellatsiooni väidetega ja leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Prokurör selgitab, et liiklusvahendi vaatlusprotokollis on politseiametniku poolt ekslikult kirja pandud, et sündmuskoha tee oli valgustamata. Fototabelist on selgelt näha, et tee oli valgustatud, tänavavalgustus põles. Tõendatud on, et vaid üks tänavavalgustuspost ei põle. Ka tunnistaja Butkevitši ütlustest nähtub, et tänavavalgustus põles. Prokurör leiab, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kaitsja väidab vastupidist toetudes kannatanu hinnangulisele ütlusele selle kohta, et teeäär oli märgistamata ja ta liikus umbes 1 m kaugusel teeservast. 9 Nimetatud asjaolu ei oma liiklusõnnetuse lahendamisel mingit sisulist tähendust. Oluline asjaolu e. kokkupõrke toimumise koht on tõendatud ja liiklusekspertiis tuvastas, et mopeed liikus oma sõidusuunas asudes 1,2 m teepeenrast. Põhjendatult on maakohus seega leidnud, et kannatanu tegevus ei põhjustanud liiklusõnnetust. Prokurör ei nõustu apellandi seisukohaga, et maakohus ei ole analüüsinud kohtuotsuses olulisi asjaolusid, mis võisid kaasa aidata liiklusõnnetuse toimumisele – teekattematerjali puudumine, märgistamata teeääred. Kohus on otsuses selles osas oma seisukohta selgitanud. Prokuröri seisukohast on asjakohatu apellandi väide, et sõidukijuhil ei olnud millestki võimalik järeldada, et temale laieneb sel teelõigul kiirusepiirang 40 km/h. Süüdistatav liikus kiirusega 65 km/h, mis on suurem, kui asulas lubatud suurim sõidukiirus. Toimikust küll puudub foto, kust oleks näha liiklusmärk, kuid nimetatud andmed on sündmuskoha vaatlusprotokollis ja samuti oli tegemist süüdistatavale hästi tuttava teega, sest ta liikus seda mööda igapäevaselt. Maakohus on kohtuotsuses eraldi tähelepanu pööranud ka kaitsja väitele, mille kohaselt olid liiklusõnnetuse põhjuseks halvad teeolud, suunavööndite puudumine ja pimedus. Maakohtu seisukoht ja põhjendused on kohtuotsuses ära toodud ja prokurör nõustub nendega. Prokurör leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite hindamisel kriminaalmenetluse norme. Tõendeid on hinnatud nende kogumis ning kohus on jõudnud õigustatult järeldusele, et süüdistatava poolt on toime pandud KarS prg. 422 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotuse lugejale jälgitav ning põhjendused arusaadavad. Tallinna Ringkonnakohtu 25.juuli 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 7.augustini 2012.a. Täiendavaid seisukohti menetluspooled määratud tähtajaks ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Puutuvalt apellatsioonis esitatud taotlusesse süüdistatava käitumise ümberkvalifitseerimise osas märgib kohtukolleegium järgmist. Käesoleval juhul ei vaielda selle üle, et süüdistatav oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, et temapoolsed liikluseeskirjade rikkumised seisnesid süüdistuses loetletud rikkumistes ning, et liikluseeskirjade eiramine süüdistatava poolt oli põhjuslikus seoses kannatanule tekitatud vigastustega e. saabunud tagajärjega. Apellatsioonimenetluse esemeks on süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang, mis sõltub tuvastatud subjektiivsest süüteokoosseisust e. sellest, kas süüdistatavale objektiivse teokoosseisuna omistatud käitumine oli tahtlik või ettevaatamatu. Kohtukolleegiumile on ka selge, et süüdistatava jaoks on konkreetsel juhul elulise tähtsusega küsimus, kas tema käitumine 10 kvalifitseerub ettevaatamatu või tahtliku liikluskuriteona. Nimelt, ei ole vaidlust ka selles, et süüdistatav pani kuriteo toime ajal, mil tal oli osaliselt kandmata eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus - kandmata vangistus 2 aastat 2 kuud 10 päeva ja katseaja kestus kuni 24.juuni 2011.a. Sisuliselt tähendab see seda, et tunnistades süüdistatava süüdi vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteos KarS prg. 422 lg 1 järgi nagu seda tegi maakohus, puuduvad igasugused seaduslikud võimalused karistada teda muu karistusega, kui seda on reaalne vangistus e. see tähendab temale kindlat vangi minekut. KarS prg. 423 järgi kuriteo kvalifitseerimine aga annab võimaluse vaielda esmalt karistusliigi üle ja teiseks, liitkaristuse kohaldamise vajaduse üle, mille moodustamata jätmise korral tekib ka võimalus KarS prg. 69 sätete kohaldamiseks. Sellest tulenevalt on ka apellatsioonis püütud erinevatele Riigikohtu lahenditele viidates n.ö. „lammutada“ maakohtu otsus eelkõige etteheidetega maakohtupoolse tõendite hindamise protsessile. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust apellatsioonis esitatud väited, millega taotletakse maakohtu poolt käsitletud tõendite ümberhindamist. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatava kaitsja täielikult seda kaitseversiooni, millega ta vastustas V.S-ile esitatud süüdistust ka maakohtus; seejuures korratakse apellatsioonis neid argumente, mis olid vaatluse all esimese astme kohtumenetluses ning millele maakohus ka vastas. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist põhimõtte taustal ringkonnakohtu poolt ning V.S-i tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS prg. 423 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni (teistkordselt esitamist leidvad) väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et see toob kaasa süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu muutmise, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatavale inkrimineeritud süüteo subjektiivse teokoosseisu osas rajaneb kõigi olemasolevate tõendite terviklikul analüüsil ja omavahelisel loogilisel kõrvutamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult ning ringkonnakohus jagab maakohtu arusaama süüdistatava käitumises esineva tahtluse täieliku tõendatuse osas talle omistatavas kuriteos. Nagu öeldud, kordab apellant täielikult neid väiteid, mis olid vaatluse all ka maakohtu poolt ning millistele maakohus otsuses ka täielikult vastas; ning ringkonnakohus soostub nendega täiel määral. Nimetatud põhjusel 11 peab kriminaalkolleegium võimalikuks kriminaalasja lahendamisel üksnes täiendavalt korrata neid motiive, mis on esitatud maakohtu otsuses ning mis kattuvad ka samas prokuröri seisukohtadega, millised ta esitas kirjalikus apellatsioonivastuses. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel selgitada, et süüdistataval on tõepoolest vaieldamatu õigus esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul on V.S esitanud kaitseversiooni, mis on leidnud täielikult kummutamist, mistõttu puudub igasugune alus aktsepteerida apellatsiooni peamist kaitseteesi selle kohta, et süüdistatava poolt lubatud sõidukiiruse ületamine tahtlikult ei ole piisavalt tõendatud. Osundatud tõendite ja asjaolude valguses saab selline LE rikkumine olla vaid tahtlik. Kohtukolleegium on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et süüdistatavale süüdistuses omistatud liikluseeskirjade ignoreerimine e. rikkumine, mis seisneb lubatud sõidukiiruse ületamises ja mille üle ei ole ka vaidlust, saab olla toimepandud ainult tahtliku süüvormina. Tegemist on kohtupraktikas vastuvõetud ja absoluutselt valitseva seisukohaga. Selliseid kohtulahendeid, kus süüdistuse järgi ületas sõidukijuht lubatud sõidukiirust ja see oleks kvalifitseeritud KarS prg. 423 järgi kohtukolleegiumile teadaolevalt tehtud ei ole ja kohtukolleegium ei leidnud selliseid ka KIS-st. Kohtukolleegium märgib seejuures, et ei ole alust arvata ega eeldada, et süüdistatav ise oma tahtlust tunnistaks, kuid tegemist on objektiivse käitumisaktiga, mis on antud juhul abistavaks teguriks süüdistatava käitumise subjektiivse külje tuvastamisel. Lubatud sõidukiiruse ületamine on oma olemuselt rikkumine, mitte n.ö. viga nagu seda võib olla valesti valitud, kuid seejuures küll lubatud kiirusel sõitmine. Seisukoht, et lubatud kiiruse ületamine on tahtlik liikluseeskirjade ignoreerimine ei ole põhjendatav teisiti, kui üldteada asjaoluga, et moorsõiduk saab sõita vaid juhi poolt valitud kiirusel. Seejuures on valitud sõidukiirus juhile nähtav tema silmade ees oleval spidomeetril ja selle nähtavus ei sõltu ei ilmast, õues olevast valgusest või pimedusest ega teeoludest. Numbrinäit spidomeetril vastab sõidukijuhi tahtele sellisel kiirusel sõidukit juhtida. Süüdistatav on ise väitnud, et tegemist oli temale tuttava teelõiguga, mida ta läbib igapäevaselt ja seega oli talle ka teada, milline on lubatud sõidukiirus nimetatud teelõigul. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et süüdistatav ületades lubatud sõidukiirust võttis endale lubamatu riski ja kohtukolleegiumi arvates tegutses süüdistatav ilmselgelt arusaamast, et öisel ajal sellises linnast väljas teel politseikontrolli ei ole.
2. Apellatsioonis vaidlustatud mittevaralise kahju suuruse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (3-2-1-152-09). Mittevaraliste kahju suurust otseselt tõendada ei saa. Hüvitis ei tohi aga olla ebaõiglane. Kaitsja taotlus põhineb enamasti temapoolsel 12 kohtupraktika analüüsil ja apellatsioonis väidetakse, et väljamõistetud 8000 eurot on kohtupraktikat arvestades ebaõiglaselt suur. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud kõiki eeltoodud asjaolusid ja see vastab ka kohtupraktikale ning asjaolusid, mis annaks alust väljamõistetud hüvitise vähendamiseks, kohtukolleegium ei tuvastanud. Mittevaralise kahju hüvitamise praktikat on Riigikohus analüüsinud 2007.a. ja 2009.a. Seejuures on 2009.a. kohtupraktika analüüsis märgitud, et kergemate tervisekahjustuste puhul jäi väljamõistetud summa 20 000–50 000 krooni piiridesse, raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral oli vastavaks vahemikuks 100 000– 300 000 krooni. Käesoleval juhul jääb väljamõistetud 8000 eurot ca 125000 krooni) alla nimetatud vahemiku keskmäära. Eraldi on analüüsis välja toodud liiklusõnnetusega tekitatud kehavigastusest tulenevad mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, milliseid on kohus rahuldanud 10 000–150 000 krooni ulatuses. Ära on toodud lahendite kaupa ülevaade sellest, missugused on olnud isiku vigastused ning kui suur on olnud vastavalt välja mõistetud hüvitis. Siinjuures märgib kohtukolleegium, et võrreldes analüüsis loetletud näiteid ja käesolevat kaasust, siis analüüsis toodud loetelu sisaldab vaid vigastusi, millised on seotud erinevata luumurdudega. Ühtegi sellist siseelundi vigastust, mis tõi kaasa ka elundi kaotuse nagu arutataval juhul, selles loetelus ei ole. Maakohtu otsusest on näha, et maakohus on pööranud tähelepanu ka asjaolule, kuidas mõjutab põrna eemaldamine inimese elukvaliteeti.
3. Kaitsja taotleb apellatsioonis veel jätta V.S-ilt välja mõistmata menetluskulud 1827.33 eurot (üks tuhat kaheksasada kakskümmend seitse eurot, 33 eurosenti )

§ 180lg 3 alusel.

Põhjendusi selle taotluse osas apellatsioonis ei ole esitatud. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on vaidlustatud otsusega jätnud menetluskulde kogusummast e. 3435.33 eurost, jKrMS prg. 180 lg 3 alusel 1608 eurot riigi kanda ja süüdistatavalt välja mõistnud 1827,33 eurot.

prg. 180 lg 3 ei võimalda täies ulatuses menetluskulude riigi kanda jätmist. Seega on kaitsja taotlus ebaseaduslik. 4. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks selguse mõttes täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa menetluskulude osas, sest olemasoleva sõnastusega võib see kohtuotsuse täitmisel tekitada ebaselgusi süüdistatava kahjuks. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosas esmalt loetlenud menetluskulud selle järgi, millest need on tekkinud, välja toonud eraldi kõik menetluskulud rahalises vääringus ja seejärel välja arvutanud ka kogu menetluskulude summa. Edasi on maakohus teinud otsustuse, millises summas jätab menetluskulud riigi kanda ning millises summas mõistab välja süüdistatvalt. Ebaselgust tekitab aga see, et asudes loetlema menetluskulusid on maakohus samuti alustanud lausega “Mõista V.S-ilt (Latt) välja

§ 179lg.1 p.2, § 175 lg.1 p.

1,4,9 ja § 180 lg.1 alusel “, seejärel järgnebki menetluskulude loetelu ja ka menetluskulude summa. Kohtuotsuse lugejale jääb mulje, et maakohus on mõistnud välja 13 süüdistatavalt esmalt 3435.33 eurot ja seejärel veel 1827,33 eurot. Tegelikult tuleb 5. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi

prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 24.maist 2012.a. V.S-i suhtes sisuliselt muutmata, kuid

prg. 337 lg 1 p.2 alusel täpsustab selle resolutiivosa. Julia Katškovskaja Malle Preimer Urmas Reinola