lg 2 p 7 järgi, Natalja Zhukovi süüdistuses
novembri 2015 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Robert Meidra kaitsja adv. Paul Järve, süüdistatava Natalja Zhukovi kaitsja adv. Rünno Roosmaa Süüdistatavad Robert Meidra ja Natalja Zhukov (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. P.Järve ja adv. R.Roosmaa Prokurör Kaido Tuulemäe RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 30. novembrist 2015 Robert Meidra ja Natalja Zhukovi suhtes tühistada osaliselt ja nimelt: 1) Robert Meidra süüdimõistmises
prg 200 lg 2 p 7 osas; 2) Robert Meidralt menetluskuludena ekspertiisikulude - ekspertiisiakt nr 13E-SS0206 30.04.2014 ja eksperdi arvamus (14/52) – eest väljamõistetud summa osas; 3) Natalja Zhukovalt menetluskuluna eksperd arvamuse (14/52) eest väljamõistetud summa osas. 1 Teha selles osas uus o t s u s , millega 1) Mõista Robert Meidra süüdi
prg 22 lg 3 ja 200 lg 2 p 7 järgi, jättes temale mõistetud karistuse muutmata. 2) Mõista Robert Meidralt menetluskuluna riigituludesse: - ekspertiisikulu (ekspertiisiakt nr 13E-SS0206 30.04.2014) 110,50 €; - eksperdi arvamus (14/52) 20 €. 3) Mõista Natalja Zhukovalt menetluskuluna riigituludesse eksperdi arvamuse (14/52) eest 20 €. 4) Mõista Eesti Vabariigilt välja Robert Meidra kasuks 300 € apellatsioonimenetluses lepingulisele kaitsjale makstud tasu eest. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava Robert Meidra kaitsja adv. Paul Järve apellatsioon rahuldada osaliselt. Süüdistatava Natalja Zhukovi kaitsja adv. Rünno Roosmaa apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mi kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksu alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 30. novembri 2015 otsusega süüdi tunnistada Robert Meidra
lg 2 p 7 järgi ja mõista karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 1 alusel lugeda kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 03.04.2014 – 05.04.2014, so 3 (kolm) päeva. Ärakandmisele kuulub karistus 2 (kaks) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.
lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Robert Meidra ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvata alates 30.11.2015. 2 Süüdi tunnistada Natalja Zhukov
lg 2 p 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.
lg 1 alusel lugeda kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 03.04.2014 – 04.04.2014, so 2 (kaks) päeva. Ärakandmisele kuulub karistus 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
lg 1 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu Pärnu 10.11.2015 otsusega mõistetud karistuse 3 (kolm) kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta 2 (kaks) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.
lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Natalja Zhukov ei pane 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvata alates 30.11.
Säde poolt. Selliseid põhjendusi kohus esitanud ei ole ja paljasõnaline elulise usutavuse väide apellandi hinnangul ei päde. Lisaks eeltoodule kinnitavad apellandi arvates seisukohta, et röövimise plaani ei olnud, ka teised tõendid. Nimelt on Janno Künnap tunnistajana (vt kohtuotsus lk 8) väitnud, et sai kohtumisel N.S-i ja R. Sädega aru, et mingi auto on vaja „üle lasta“ s.o. auto lihtsalt ilma raha maksmata ära võtta, mis pole oma olemuselt, kui ei kasutata vägivalda, röövimine vaid avalik vargus. Maakohtu otsuses on ulatuslikult tehtud oletusi sellest, mida reaalselt sai teada kavandatud auto äravõtmisest R. Meidra, kes ise on väitnud, et temaga ei jagatud neid plaane, so tema ei teadnud neist midagi. Vaidlust ei ole selle üle, et R. Meidra osutas, nagu ka mitmel korral varem, R. Sädele nn autoteenust, tulles temale tellimise peale Tallinna sadamasse autoga vastu. Samas pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et R. Säde kutsus R. Meidrat kuritegu toime panema. Tõendatud on, et kogu aja, mil R. Säde R. Meidra autot kasutas (alates Tallinna sadamast kuni Audu kooli juurest äratulekuni ja seltskonna laialiminekuni), oli autos ka R. Meidra, kes enda sõnul ei tahtnud autot niisama teise inimese kätte anda, vaid soovis ise olla auto kasutamise juures. R. Meidra on kinnitanud, et terve päeva tarbis ta alkoholi (õlut), seda toodi ka mitmel korral juurde. Seda väidet kinnitavad ka jälitusmaterjalid. R. Meidra ja ka R. Säde sõnul R. Meidra tukkus autos eesistmel ja oli vahepeal ka tagaistmel tukastamas. R. Meidra kinnitamist mööda ta ei süvenenud toimuvasse, näiteks ei teadnud, miks on vaja Türilt tuua ära L.H vöi miks on vaja teda K-Rauta juures oodata. Samuti on R. Meidra selgitanud, et siis, kui mindi APle Türi kanti järgi, jäi tema kohapeale jõudes autosse. Millest L.H ja R. Säde omavahel rääkisid, seda tema ei kuulnud. R. Meidra on kinnitanud, et need isikud, kellega koos tema süüdistuses väidetavalt olevat röövimise toime pannud on peale R. Säde temale võõrad. Ka L.H on kinnitanud, et tema ei tundnud R. Meidrat. Reeglina ei asuta koos võhivõõraste isikutega kuritegu toime panema. See selgitab ka R. Meidra väidet, et teda asjasse ei pühendatud. Maakohus on aga mitmes kohas kohtuotsuses (vt nt lk. 18) asunud seisukohale, et kuivõrd L.H tegi enda sõnul esimest korda kõne automüüjale (JE) autost, kus olid ka teised isikud, pidi seda kuulma ka R. Meidra. Selle väitega soovis kohus osundada ,et R. Meidra pidi sellisest kõnest aru saama, et kavandatakse röövimist. Apellandi hinnangul on selliste järelduste tegemine kirjeldatud olukorra põhjal võimatu, liiatigi on ümber lükkamata R. Meidra väited, et tema ei ole selliseid kõnesid kuulnud või tähele pannud, nii nagu ta ei märganud, et keegi võis kasutada tema telefoni, mis seisis autos keskkonsooli peal. Apellandi hinnangul ei saa välistada, et seda telefoni kasutati, kuid ilma R. Meidra teadmata, näiteks ajal, mil ta autos tukkus. Võimalik, et R. Säde pidas normaalseks R. Meidra telefoni kasutamist. Apellant on seisukohal, et maakohtul ei ole viidet ühelegi otsesele tõendile, mis kinnitaks, et R. Meidra teadis, pidi teadma või sai aru, et JE suhtes kavandatakse röövi. Kohtu poolt soovitud tõendeid ei asenda ka toetumine prokuröri väidetele, nagu oleks R. Meidra nn peatuste ajal, kui käidi asjal, tehti suitsu ja joodi õlut virge ja ergas. Selliseid tõendeid ei asenda ka prokuröri ebaõige väide sellest, et K-Rauta juures sõitis R. Meidra autoga silla alla ootama AP, sest tegelikkuses jätkas sõitmist nagu ennegi R. Säde. Selliseid tõendeid, mis kinnitaks, et R. Meidra pidi aru saama, et kavandatakse röövi, ei saagi olla ja seda põhjusel, et kuni Audru kooli juures käimiseni ja R. Meidra eraldumiseni ülejäänud seltskonnast, kaitsja hinnangul mingit röövi ei plaanitudki. Apellandi hinnangul ei ole ümber 6 lükatud R. Meidra seisukohta sellest, et tema ei saanud üldse millegi kuritegeliku kavandamisest aru. Kohus on leidnud, et nii Ruslan Säde, N.S, Indrek Kalden, L.H kui ka Robert Meidra olid kaastäideviijad, kuivõrd nad kõik valitsesid tegu. Apellandi hinnangul on kohus ebaõigesti kohaldanud
lg 2 ja hinnanud selleks ebaõigesti kogutud tõendeid.
lg-s 2 on sätestatud: kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Riigikohus on rõhutanud, et on tähtis, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse ära- langemisel, so funktsiooni mittetäimisel ühe või mitme grupi liikme poolt, ei panda tegu kas üldse toime või see ei leiaks aset sellisel kujul (RKKKo 3-1-1-57-10, p 6.2). Riigikohus märkis selles lahendis, et tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana peab kohus sellist seisukohta põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis annavad aluse väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. R. Meidra suhtes puudus alus
Kohus ei ole otsuses viidanud ühelegi tõendile, mis võimaldaks lugeda tõendatuks, et R. Meidra koos teiste kohtuotsuses nimetatud isikutega oleks pannud ühiselt ja kooskõlastatult toime röövimise. Kohtuotsusest nähtuvalt leidis kohus, et R. Meidra transport oli vajalik kogu röövimise läbiviimisel, et isikuid ühest kohast teise toimetada. Otsuse kohaselt andis R. Meidra otsuses nimetatud seltskonna kasutusse temale kuuluva sõiduauto ning sõitis nimetatud seltskonnaga koos esmalt Türi valda APle järele, kust suunduti tagasi Pärnusse, kus seltskond ootas esmalt Papiniidu kandis ja seejärel Audrus väidetavalt kohtumist JE-iga, mida aga ei tulnudki. Kohtu hinnangul plaaniti nendes kohtades panna toime rööv, mis aga jäi toimumata. Tõendeid väidetava röövi kavandamise kohta kohtule esitatud ei ole, vastav hinnang on üksnes oletuslik. Otsuses on kirjeldatud, et pärast Audrust lahkumist läks seltskond laiali, kusjuures R. Meidra läks teistest eraldi Sauga alevikku, kus ta elab. Edasi nähtub otsusest, et sama päeva õhtul võeti JE-ilt vägivalda kasutades sõiduauto BMW Z4. Otsusest järeldub ka, et kohtu hinnangul oli üheks vahetus röövimisaktis osalejaks R. Säde, samuti viitab kohus I. Kaldenile. Kohtuotsuses ei ole nimetatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et sündmuskohal või selle läheduses oleks viibinud ka R. Meidra või et sündmuskohale minekuks oleks kasutatud R . Meidra sõidukit, vaid vastupidi – kohtuotsuses käsitletakse erinevaid tõendeid selle kohta, et R . Meidra viibis sündmuse toimumise ajal Sauga alevikus koos teise seltskonnaga. Seda kinnitavad ennekõike kõneeristus (vt kd 3 lk 19 alt teine lõik, kus R. Säde helistab 20.34 R. Meidrale ja küsib nn kainet rooli; R. Meidra aga kordab vastuses ei ole, ei ole, ei ole), andmed tema telefoni paiknemise kohta e. mastiandmed ja tunnistaja MM ütlused (nendele hinnangu andmise osas vt p 3.4), aga ka süüdistatava enese ütlused. Kohus ei ole vähimalgi määral põhjendanud ega näidanud neid faktilisi asjaolusid, mis võiksid anda aluse väita, et R. Meidra on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-57-10, p 6.2). Kohus on rõhutanud R. Meidra transpordi olulisust ja väitnud, et R. Sädel ei olnud võimalik mujalt autot saada ning et R. Meidra transport oli vajalik kogu röövimise läbiviimisel, et isikuid ühest kohast teise toimetada. Samas on kohus tuvastanud, et 04.10.2013 päeval 7 sõitis seltskond küll R. Meidra autoga ringi, kuid mingeid kuritegusid toime ei pandud. Seega ei pannud samal ajal ühtegi kuritegu toime ka R. Meidra. Otsuses käsitletud kuriteo (JE-ilt auto äravõtmine tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamisega) toimepanemisel aga R. Meidra sõidukit ei kasutatud ning R . Meidra sündmuses ei osalenud. Seega ei omanud R. Meidra transport üldse sellist tähendust, nagu kohus sellele on omistanud. Samuti ei muutnud asjaolu, et R. Meidra oli juba teises kohas ja tervitas teise seltskonnaga alkoholi nende isikute plaani, kes röövimise kavandasid ja kes selle toime panid. Tegelikkuses kohtu poolt kontrollitud tõendite põhjal saab järeldada üksnes seda ,et R. Meidra ei hoidnud sündmuse kulgemist enda kontrolli all, ta mingilgi moel ei valitsenud tegu, ei määranud, kas ja kuidas tegu toime panna. R. Meidra ei andnud oma tegevusega mitte kuidagi mitte mingisugust panust selleks, et röövimine aset leiaks. Antud juhul süüteokoosseisu realiseerimine ei sõltunud vähimalgi määral R. Meidrast. R. Meidra ei ole osalenud ühise röövimist puudutava teootsuse langetamisel ega tegutsenud ühtse teoplaani järgi (RKKKo 3-1-1-26-13, p 14). R. Meidra ei ole temale etteheidetud tegu toime pannud. Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaoludele, millest maakohtu otsuses on täiesti mööda mindud, so faktidele sellest, et olemasolevad tõendid näitavad selgelt, et tegelikult oli teovalitsejaks Soomes asuv nn kontaktisik. Tema oli pidevas ühenduses nii JE-iga kui ja R. Sädega. Just Soomes asuvale isikule andis R. Säde aru sellest, mis on tema poolt tehtud ja mis toimub. Seejuures ei olnud R. Meidra enam koos R. Säde ega teiste isikutega, kui R. Säde sai Soomest andmed JE võimalikust lahkumisest Eestist järgmisel päeval, mis kannustas teda koheselt tegutsema. Otsustuse koheselt kohtuda JE-iga ja võtta temalt auto ükskõik mil moel tegi R. Säde ja R. Meidral polnud selles mingit rolli. Kui R. Säde helistaski R. Meidrale ja küsis, kas temal on nn kainet rooli, sai ta vastuseks, et ei ole (salvestuses on täiesti selgelt tabatav, et R. Meidra on alkoholi tarvitanud). Sellega näitas R. Meidra, et tema on alkoholi tarvitanud ja ei soovi mitte kusagile minna, jäädes oma elukoha lähedal asuvasse tanklasse koos kohalike noorte seltskonnaga. Kohtu järeldused sellest, et telefonikõnele vastates olevat R. Meidra hääle järgi täiesti adekvaatne ja kohus järeldavat, et ta jäi tanklasse teisi nn röövi toimepanijaid ootama, on täiesti lubamatu ja oletuslik ja kahjuks pärineb seegi järeldus prokuröri sulest. Kuidas kohtu arvates selline nn ootamine täidaks kuriteokoosseisu on arusaamatu. Eeltoodut arvestades on kohus ebaõigesti kohaldanud
Apellandi hinnangul on kohtulik uurimine toimunud ühekülgselt ja puudulikult, tõendeid on ebaõigesti hinnatud, mis on lõppastmes viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni, R. Meidra alusetu süüdimõistmise ja karistamiseni. Apellandi hinnangul ei ole ühtegi tõendit, mis võiks kinnitada R. Meidra poolt temale etteheidetava kuriteo toimepanemist. R. Meidra süüditunnistamine tugineb tõendite asemel järelduslikele oletustele. Esiteks puuduvad tõendid selle kohta, et kohtuotsuses märgitud isikute ringis oleks kokku lepitud JE-ilt sõiduki vägivallaga äravõtmist. Kohus on sellise hinnangu andnud põhjusel, et „aetakse kokku röövimiseks vajalikku isikute ringi“ (otsuse lk 8, aga vt ka prokuröri süüdistuskõne). Kohus on leidnud, et 04.10.2013 hiljemalt kella 11:41 ajal oli R. Säde kaasanud „röövimise plaani“ R. Meidra, sest nimetatud ajal sõitis R . Säde R. Meidrale kuuluva sõiduautoga Sauga alevist välja ja suundus Pärnu poole. Samas ei leia kohtuotsusest põhjendusi selle kohta, miks leiab kohus, et kavandati röövimist ja kuidas 8 siis kaasati R. Meidra. Võib oletada, et kuna sama päeva õhtul võeti JE-ilt sõiduauto vägivalda kasutades ära, siis on kohus teinud sellest etteruttava järelduse, et algusest peale oli tegemist röövi kavandamisega, kuigi tegelikkuses see nii ei olnud. Kohus on asunud seisukohale, et kõik osateod alates APle järgi minemisest kuni auto vägivallaga äravõtmiseni, moodustavad ühe terviku (otsuse lk 12, 17). R . Meidrasse puutuvalt on selline hinnang meelevaldne ja põhjendamata. Esiteks puuduvad tõendid selle kohta, et 04.10.2013 R. Meidra sõidukiga tehtud sõidud olid seotud röövimise plaaniga. Isegi juhul, kui kellelgi seltskonnast oli kavatsus panna toime kuritegu, siis ei ole tõendatud, et R. Meidra sellest teadis või veelgi enam - sellise plaani ühisesse teostamisse omapoolse tegevusega panustas. Selliseks panustamiseks oleks tal pidanud olema mingi konkreetne põhjus. Tema suhtes pole ühtegi sellist välja toodud. Otsuses on kirjeldatud, et pärast Audrust lahkumist läks seltskond laiali, kusjuures R. Meidra läks teistest eraldi Sauga alevikku. Edasi nähtub otsusest, et sama päeva õhtul võeti JE-ilt vägivalda kasutades sõiduauto BMW Z4. Otsusest järeldub ka, et kohtu hinnangul oli üheks vahetus röövimisaktis osalejaks R . Säde, samuti viitab kohus I. Kaldenile. Iseenesest on kohtu selline järeldus vastuolus süüdistusaktiga, kus väidetakse, et kannatanult võtsid auto ära N.S ja I. Kalden. R. Säde on väitnud, et auto võttis kannatanult ära tema ja peksis kannatanut ka tema, sellele viitab ka R. Säde kõneeristus, kus ta vestleb Soomes asuva kontaktisikuga. Kohus on sidunud R. Meidra sõiduauto BMW Z4 äravõtmise sündmusega 04.10.2013 kl 20:53 R. Säde poolt R. Meidrale tehtud kõne abil. Tsitaat kohtuotsusest (lk 15): „Kohus tuvastas kõne eristuse põhjal, et kell 20:53 helistas Ruslan Säde (SAUKOU3, Sauga alevik) Robert Meidrale (JANESSELJA3, Sauga alevik) tundes huvi, et kus te olete. Selle peale küsis Robert Meidra, et kus Ruslan Säde ise on ning Ruslan Säde vastas, et ta on alevikus, kohas, kuhu Robert Meidra ta tõi. Robert Meidra kinnitas, et nad on Lukoilis ja ei lähe kuhugi.“ Kuidas teada, kes on R. Säde kõnes „te“ all mõeldud isikud, jääb arusaamatuks ja ei anna kohtule mingit alust meelevaldseteks järeldusteks. Sellest sisult mitte midagi ütlevast lõigust on kohus aga otsuse ülejärgmises lõigus teinud väga kaugeleulatuvad järeldused: „Ruslan Säde kõnest on aru saada, et Robert Meidra on täiesti adekvaatne ja avaldab Ruslan Sädele oma edasist valmisolekut. Kohtu hinnangul on samuti tajutav, kuidas Ruslan Säde peab endamisi aru, rahuldub Robert Meidra vastusega ja annab mõista, et Robert Meidra püsiks seal.“ Läbi sellise hinnangulise tõlgenduse on kohus teinud põhjendamatu järelduse, et R . Meidra osales sõiduki röövimise plaanis. Tegelikkuses R. Meidra mingilgi moel röövimises ei osalenud, vaid veetis röövi toimumise ajal aega teises seltskonnas. Seevastu teine kõne, kus R. Säde küsib nn kainet rooli on selgem ja sellest järeldub vaid üks teadmine - R. Meidra enam ei sõida, sest ta pole nn kaine rool ja oma asukohast kusagile ei lähe. Kohus on käsitlenud 04.10.2013 kell 17:15 R. Säde kõnet Soome kontaktiga, kus R. Säde ütles, et nemad on põhimõtteliselt kõik laiali ning ootavad kõnet, samuti, et inimene, kes seda teeb, on kohal ja jääb ööpäevaks veel siia, kui tänaseks midagi ei selgu (otsuse lk 17). Otsuse kohaselt nähtub kohtu hinnangul sellest kõnest, et tahtlus röövimise tegu toime panna ei ole katkenud ning see hõlmab kogu gruppi, sh R . Meidrat. Kohtu mõttekäik jääb tabamatuks, kuna ei ole võimalik näha seost R. Säde poolt öeldu ja R. Meidrale omistatava käitumise vahel. Olnuks R. Meidral tahtlus panna toime kuritegu, poleks ta jäänud oma asukohta ja ei oleks keeldunud olema autojuhiks. 9 Apellandi hinnangul puudub igasugune alus käsitluseks, et 04.10.2013 päeval tehtud sõitude ja sama päeva õhtul toimunud sõiduki äravõtmise näol on tegemist ühtse tervikuga, algusest peale kogu seltskonna, sh R. Meidra ühise plaaniga. Päevaste sõitude ja õhtul toimunud sõiduki äravõtmise vahel puudub seos. Päeval toimunud sõitudeks kasutati R. Meidra sõidukit ja R. Meidra sõitis ka ise kaasa, kuid õhtuste sündmustega ei olnud R. Meidral mitte mingisugust seost. Kohus on R. Meidra süüditunnistamisel tuginenud ainult kaudsetele tõenditele ning lugenud kõik süüdistusversiooniga mittesobivad tõendid ebausaldusväärseteks (siinkohal tuleb järjekordselt meenutada, et maakohtu seisukohad ei ole midagi muud, kui prokuröri süüdistuskõne lõigud ja maakohtu enda seisukohti ju R. Meidra süüdimõistmiseks ei kasutata). Kohus on lugenud kallutatuks tunnistaja M. Meidra ütlused, tunnistaja R . Säde ütlused, ning samuti süüdistatava R . Meidra ütlused. Samas ei ole kohus veenvalt tõenditele tuginevalt kummutanud ei M. Meidra ütlusi (selle kohta, et R . Meidra viibis 04.10.2013 Sauga aleviku kohalike elanike seltskonnaga koos õhtul kuuest kuni kella kaheni öösel ja seda näitab ka tema telefoni asukoht nii nagu ka kõneeristused) ega R. Säde ütlusi (selle kohta, et tal oli R. Meidrat vaja üksnes põhjusel, et viimasel oli auto ja tal oli vaja autot, et asju ajada). Samuti pole ümber lükatud R. Meidra enda ütlusi. Kui kohus tahakski neid ebausaldusväärseteks tunnistada, pole see teatud osas võimalik, sest neid kinnitavad teised, objektiivsed tõendid, mis on esitatud süüdistava poole poolt (kõneeristused, mobiilimasti andmed). Tunnistaja AP poolt kohtus antud ütlustest, et esimest korda helistas ta automüüjale autost, kus olid ka teised, on kohus järeldanud, et seda pidi kindlasti kuulma ka R. Meidra ja seetõttu leidis kohus, et R. Meidra soovib ilmselgelt vastutusest vabaneda ja oma osaluse vähendamiseks annab teadvalt ebaõigeid ütlusi. Otsusest jääb arusaamatuks, kuidas oleks R. Meidra pidanud AP ja automüüja vahel toimunud telefonikõnest (milles lepiti kokku kokkusaamises) järeldama, et kavatsetakse röövi? Kohtuotsuses on väidetud, et kuigi R. Meidra teod jäid röövimise ettevalmistavasse staadiumisse, oli tema teopanus oluline. Apellant leiab, et selline hinnang on meelevaldne ja põhjendamata. Esiteks ei ole millegagi tõendatud, nagu oleks R. Meidra olnud teadlik röövimise toimepanemise plaanist (kui see üldse olemas oli). Isegi, kui oleks tõendatud, et isikutel oli ühine plaan panna toime röövimine ja et R. Meidra sellest teadlik oli, siis ei nähtu otsusest asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldust, et 04.10.2013 päeval Türi valda, Pärnus Papiniidu kandis ja Audrusse tehtud sõidud (milleks kasutati R . Meidra sõidukit ja kus R. Meidra kaasa sõitis) omasid sama päeva õhtul toimepandud kuriteo suhtes sedavõrd olulist tähtsust, et neid tuleb vaadata ühtse tervikuna. Kui teha väike kõrvalepõige ja pöörduda algmaterjalide ehk süüdistusakti juurde, siis selle põhjal olnuks R. Meidral ülimalt raske end üldse kaitsta. Kaitsja küll viitas kaitsekõnes sellele, et kohtulik uurimine toimub üksnes süüdistusakti järgi (vt KrMS § 268 lg 1), kuid käesolevas kriminaalasjas ei ole nendel asjaoludel kohtu jaoks tähtsust olnud. Süüdistusakti järgi (vt R.Meidra süüdistust lk.10) märgitakse täiesti arusaamatul moel järgmist: „Seejärel kogunesid R. Säde, N.S, I. Kalden ning L.H Pärnus kooli tänaval ning lepiti kokku, et JE tuleb 04.10.2013 kella 21:00 kuni 22:00 vahelisel ajal uuesti autot AP-le näitama Nurme tankla juurde, misjärel see proovisõidu järgselt Pärnumaal Sauga vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt kõrval Niida tee ja Sauga jõe vahelisel alal asuvas parklas N.S-i ning I. Kaldeni poolt vägivalda kasutades JE-ilt ära võeti.“ Maakohtu 10 istungil need väited üldse kinnitust ei leidnud ja neid esitati hoopis teisiti süüdistava poole poolt. Sellises koosluses ei kogunetud, selliseid kokkuleppeid ei sõlmitud, kohus viitab ise, et R. Säde käitus vastavalt Soomes asuva kontakti poolt saadud infole jne. Süüdistusakti kohaselt võtsid kannatanult auto vägivaldselt ära N.S ja Kalden. Tegelikult selle kohta tõendeid pole. Eksisteerivad vaid R. Säde väited ja tema poolt Soome kontaktile edastatu, et tema andis kannatanule kõvasti peksa. Samuti, et tema võttis auto ära. R. Säde ei ütle, et meie andsime peksa, vaid ütleb, et mina andsin. Prokuratuuri teooriat järgides on see oluline ja tähendab ennekõike seda, et kannatanule andis peksa R. Säde üksinda ja seda vaatamata kannatanu arvamusele. Samuti tähendab see, et auto äravõtjaks oli R. Säde üksinda. Oluline on ka, et kannatanu ei tunne kedagi ära (R. Meidra kohta on ta öelnud, et pole seda isikut kunagi näinud) ja sündmuskohal peale ühe isiku kedagi ei näinud, kuigi väidab, et sai löögi tagant vastu pead, millest järeldati, et oli vähemalt kaks isikut. Kohtuotsuses (lk 20) väidab maakohus, et röövimise panid toime 5 isikut, mis ei ole realistlik ega võimalik. Seega on kogu sündmustik väga ebaselge ja vastuoluline. Süvendab seda ebaselgust veel ka asjaolu, et näiteks I. Kalden, N.S ja L.H on kokkuleppemenetluses röövimises süüdi mõistetud ja ise ka sellise lahendiga nõustunud, kuigi on väitnud, et ei pannud seda kuritegu toime. Kaitsja hinnangul võib tegemist olla nn justiitskuriteoga, so olukorraga, kus süüdistava poole survel on kohtualused omaks võtnud süüteod, mida nad toime panna ei saanud ja nõustunud on nad põhjusel, et neid lubati hoida kuni üldmenetluse alguseni kindlasti vahi all, üldmenetluse algus aga oleks lükkunud ülimalt kaugesse aega. Soovides mitte määramatuks ajaks vahi alla jääda, olid kohtualused nõus vastu võtma karistusi tegude eest, mida nad ei saanud toime panna. Olgu eelnimetatud isikutega kuidas on, selge on üks asi – R. Meidra ei pannud ka süüdistusakti kirjelduse järgi toime röövi, nii nagu ta ei teinud seda ka tegelikkuses. Ta ei saanud seda mingil moel toime panna, seda kavandada, soovida ja ette kujutada, sest R. Säde (kes lisaks Soomes asuvale kontaktisikule) tõelise teovalitsejana hoidis kogu tegevust enda kontrolli all, võttis otsuse võtta kannatanult auto jõuga ära vastu alles vahetult peale seda, kui sai teada, et kannatanu ei jää Eestisse ja kavatseb järgmisel päeval lahkuda. Tegemist võis olla R. Säde käitumisekstsessiga ehk juhtumiga. Kohus aga neid asjaolusid ei kaalu ega hinda. Maakohtu hinnangul subjektiivsest küljest eeldab
lg 2 p 7 sätestatud tegu vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Kohus leiab, et R. Meidra pani kuriteo toime kavatsetusega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes. Kohus märgib põhjendatult, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb kuriteo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Samuti peatub kohus
Kohus tõdeb, et kaastäideviimise puhul valitseb nendest igaüks tegu ja eeldab ka seda, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Kui kohus soovis sellega näidata R. Meidrat kui kaastäideviijat, tekitab ta vaieldamatult vastuolu tõendite ja õigusteooria vahel. Pidades R. Meidrat röövimise kaastäideviijaks annab kohus R. Meidra suhtes üksnes paljasõnalise, trafaretse konstateeringu. Kohus ei ole näidanud, millest tema järeldused alguse saavad, millised on need tõendid. Olemasolevate tõendite baasil on ilmne, et R. Meidra ei ole endale seadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärke 11 ja olles sündmustest eemal, pole temal mingit ülevaadet sellest, mis reaalselt toimub. Ta ei valitse mingilgi määral seda tegu ja ei üritagi seda teha. Ilmselt ta ka ei tea, mis tegelikkuses toimub. Apellandile ei ole selge, millele tuginevalt on kohus subjektiivse külje koosseisulised asjaolud tuvastanud. Kaitsja hinnangul pole R. Meidra tahtlus üheski vormis röövimise toimepanemiseks tõendamist leidnud. Kuigi maakohus on kohtuotsuses korduvalt (ilmselt mingi segaduse toimel) viidanud sellele, et teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma ja et samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (Riigikohus nr 3-1-1-5-08; RKKKo 3-1-1-97-04 p 21), ei ole ta R. Meidra suhtes seda teadmist õiguspäraselt kasutanud. Ka ei ole maakohtu hinnang (vt kohtuotsus lk 21) sellest, et „gruppi kuuluvate isikute tegevus tuleb omistada tervikuna kõikidele grupi liikmetele, konkreetsed osateod ei ole seejuures olulised ja et vägivald omistatakse kõigile grupi liikmetele, hoolimata sellest, kes reaalselt kannatanut ähvardas ja peksis (vt nt 3-1-1-17-99; 3-1-1-100-06; 3-1-1-108-13 p 6)“ sobiv R. Meidra kohta hinnangu andmiseks. Kohtu tuginemine just neile kolmele kohtuotsuses märgitud Riigikohtu lahenditele ei ole asjakohane, sest kõigi kolme näite puhul viibivad kõik täideviijad kuriteosündmuse juures ja sõna otseses mõttes omavad sündmuse üle kontrolli. Küll aga märgitakse Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-1-100-06 p-s
Samuti tulnuks kaaluda, kas R. Meidra sai röövimise plaanist teada, kui autos räägiti sõiduki ostust-müügist, võlast jne, mitte aga röövist. Kas tema üldse sai aduda R. Säde kavandatud tegevuse sisu ja tähendust kui helistati, et kellegagi kohtuda ja kui R. Meidra oli sellel ajal alkoholi tarvitanuna unine. 12 Kohus on väitnud, et isikute kinnipidamise, läbiotsimiste ja asitõendite protokollid tõendavad kuriteo toimepanemist grupis, leiti, et need tõendid väidetavalt kinnitavad, et isikud suhtlesid omavahel ühtse teoplaani elluviimiseks tihedalt. Leitakse, et nende alusel on R. Meidra pannud toime
Apellandi hinnangul ei ole ta pika tööpraktika juures ammu näinud sellist vastutustunde puudumist. Kohus on R. Meidra süüdi mõistnud röövimises ja põhjendanud sellise tõsise süüdistuse asjaolusid nii olematu ja ainetu sõnamassiga, millel pole ju mingit tähendust. Ka siis, kui kohus oleks võtnud vaevaks ja need tõendid lahti kirjutanud, olnuks tulemus olematu, sest viidatud materjalid ei kinnita R. Meidra poolt röövimise toimepanemist. Kohus pole sisuliselt vaevunud neid hindama. Täiesti arusaamatu ja põhjendamata on R. Meidralt ekspertiisikulu (255 eurot, 663 eurot, eksperdi arvamuse eest 60 eurot) väljamõistmine. Ükski neist ekspertarvamustest ei tõenda mitte mingilgi moel R. Meidra süüd, pole otseselt temaga seoses ja need kulud on juba teistelt isikutelt välja mõistetud, liiatigi siis, kui R. Meidra pole röövimist toime pannud. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (KrMS § 338 p 2) ning kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusega aga ka suhtumisega, et tähelepanu väärivad vaid süüdistava poole seisukohad, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p-d 1 ja 3 ja § 339 lg 1 p-d 7 ja 12). Süüdistatava Natalja Zhukovi kaitsja adv. Rünno Roosmaa taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kaitsja viitab seejuures KrMS §-dele 338 p 3, 339 lg 1 p 8 ja 341 lg 2. Kaitsja peab Natalja Zhukovi süüditunnistamist põhjendamatuks järgmistel kaalutlustel. Kohtuotsuses on N. Zhukovile esitatud süüdistus leidnud käsitlemist lehekülgedel 21 – 28, milles kokkuvõtvalt on kohus jõudnud tulemini, et . Seega puutuvalt N. Zhukovi süüdistusse vajab esmase ja olulisema küsimusena lahendamist küsimus sellest, kas N. Zhukov teadis, et BMW Z4 kujutas endast 04.10.2013 toimepandud süüteo tulemit ehk röövvara. Samas on tõsi, et
järgi nõutava kuriteokoosseisu täitmiseks pole küll tähtis, millise süüteo läbi vara saadi, aga konkreetsel puhul ei saa mööda vaadata asjaolust, et läbi erinevate karistuskokkulepete on kinnitust leidnud, et selleks süüteoks oli grupiline rööv
Ja nii ongi kohtuotsuse N. Zhukovit puudutavas analüüsis lähtutud küsimusest, kas on tõendatud N. Zhukovi teadmine sellest, et eeltegu süüteo mõttes oli röövimine. N. Zhukov ise 28.09.2015 kohtuistungil kinnitas, et sai teada sellest, et auto on süüteo tulem 03.04.
prg 221 sätetele vastutaks R. Meidra sellisel juhul ka röövimise ettevalmistamise eest, kuna ta on oma nõusoleku kuriteo toimepanemiseks andnud. Nõusolek ei pea olema suuline, kirjalik vaid võib olla ka konkludentses vormis. Õige on seisukoht, et R. Meidra ei viibinud röövimise täideviimise juures e. kannatanu suhtes vägivalla kasutamise ja temalt auto äravõtmise juures. Samas ei tähenda see, et R. Meidra oleks loobunud väljatöötatud kuriteoplaani elluviimisest. Tema eemalejäämine röövimise täideviimisest oli pigem juhuslikku laadi – mingil momendil otsustati, et röövimise plaan viiakse ellu järgmisel päeval ja anti kõigile grupiliikmetele nö vabad käed ning mindi laiali. Siis aga selgus, et siiski ei saa seda järgmisele päevale edasi lükata ja ajaks, kui hakati jälle kokkusaamist organiseerima, oli R . Meidra juba teises seltskonnas ja väidetavalt ei olnud võimeline kainet rooli pakkuma. Samas on omavahelistest vestlustest järeldatav, et R. Meidra soovis jääda ikka aktiivseks, ta teatas enda asukoha ja väitis, et ei lahku sealt niipea. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et see fakt, et kuriteoplaani väljatöötamises e. kuriteo ettevalmistavas staadiumis aktiivselt tegutsev ja kaasaabi osutanud isik jääb kuriteo täideviimise ajaks ruumiliselt eemale sündmuste toimumise kohast e. kuriteo vahetu täideviimise kohast, ei välista tema vastutust kuriteo toimepanemise eest. Siinjuures selgitab kohtukolleegium, et teovalitsemise teooriast lähtudes sisustatakse täideviimist teovalitsemisena - objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumina, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb). Teo valitsemine on ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kaastäideviimise korral räägitakse funktsionaalsest teovalitsemisest - funktsionaalne täideviimine on seega tervik, mis realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähendab kuriteokoosseisu ning seega ka täideviimise puudumist (RKKKo 3-1-1-23-01). Nendest põhimõtetest lähtuvalt on sisustatud ka edasine kohtupraktika kaastäideviimist puudutavas küsimuses. Selleks, et rääkida kaastäideviimisest, peab olema esmalt tuvastatud isikute ühine tegutsemine objektiivses mõttes. Tõsi, isik ei pea vahetult tegutsema sündmuskohal, tema teopanus võib jääda isegi ettevalmistavasse staadiumisse. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb aga kindlaks teha, et tema teopanus oli tegu kui tervikut silmas pidades oluline; isik peab tegutsema vastavalt tööjaotusele, mis on grupi liikmete poolt paika pandud, et saavutada tagajärje saavutamise suurem tõenäosus (just viimane teeb grupiviisilise teo toimepanemise suuremal määral etteheidetavaks). Subjektiivselt peab kaastäideviimist iseloomustama aga kokkulepe panna toime teatud süütegu (seaduse mõttes kooskõlastatult) – just vastastikune rollijaotus ja selle alusel tegutsemine moodustab ühise 17 teovalitsemise, mille tulemusel saab rääkida kaastäideviimisest kui omistamisnormist (isik vastutab teise isiku poolt tehtu eest, nagu oleks ta selle ise toime pannud). Kui isik ei osale omakäeliselt süüteo toimepanemises, kuid siiski soovitakse teda käsitleda täideviijana, on esmajoones oluline tuvastada tema oluline teopanus objektiivses mõttes (st kas teopanuse osutamine ettevalmistavas staadiumis või avaldus tema teopanus täideviimise käigus), mille alusel saaks väita, et vaatamata eemalolekule vahetust süüteokoosseisu realiseerimisest hoidis ta sellele puudusele vaatamata sündmuste kulgu olulisel määral enda kontrolli all, mis asetaks ta sündmuse kui terviku keskmesse. Toimuva keskne kuju on e. täideviija on see, kes määrab, kas ja kuidas tegu toime panna. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud R. Meidra teopanus ettevalmistavas staadiumis sedavõrd oluline objektiivses mõttes, et olles ise eemal kuriteo vahetu toimepanemise kohast, oleks ta hoidnud sellele vaatamata sündmuste käiku enda kontrolli all olulisel määral ning olnud seega ka sündmuse kui terviku keskmes. R. Meidrast ei sõltunud see, kas ja kuidas kuritegu toime panna. Tema poolt kuriteo ettevalmistavas staadiumis antud teopanus e. aineline kaasabi, toetas e. soodustas teise teiste isikute poolt õigusvastase teo toimepanemist. Maakohtu otsuses esitatud põhjendustega on leidnud tõendamist asjaolu, et R. Meidra tegevus avaldas mõjupõhjusliku seose ahela arengule ja toetas selle arengut. Põhjuslikkus on piisav, kui kaasaaitamine teeb põhiteo võimalikuks. Veel rõhutab kohtukolleegium, et kaasaaitamisteona käsitletakse mitte üksnes sellist tegu, mis on täideviimisteo absoluutseks eelduseks, vaid ka sellist tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust. Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. Kaasaaitamise subjektiivsete koosseisutunnuste realiseerimiseks peab kaasaaitajal olema nn kahekordne tahtlus. Esiteks peab kaasaaitajal olema vähemalt kaudne tahtlus kaasaaitamisteo toimepanemiseks. Teiseks peab tal vähemalt kaudse tahtluse vormis olema tahtlus ka toimepanija poolt õigusvastase teo toimepanemise suhtes. Kaasaaitaja tahtlus õigusvastase põhiteo suhtes peab hõlmama põhiteo olulist ebaõigussisu (otsused 3-1-1-94-00, 3-1-1-60-02, 3-1-1-43-10, 3-1-1-97-09, 3-1-1-6-11, 3-1-1-13-12). Kohtukolleegiumi hinnangul on R. Meidra puhul kõik need eeldused ka täidetud. Eeltoodud põhjendustel tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse R. Meidra süüdimõistmises röövimise täideviijana ja mõistab ta süüdi, kui grupilisele röövimisele kaasaaitaja
Kohtukolleegiumi seisukohast ei pea R. Meidra süüdimõistmine kuriteo osavõtus e. kergemas toimepanemise vormis, kui seda maakohus, kaasa tooma temale mõistetud karistuse kergendamist. R. Meidrale etteheidetav tegevus ei ole muutunud vähemaks, tegemist on vaid erineva karistusõigusliku hinnanguga tema tegevusele. Ka näeb seadus ette võimalust mõista apellatsioonikohtu poolt isik süüdi kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus, kuid jätta karistuse muutmata (
prg 340 lg 2 p 3). Kohtukolleegium nõustub kaitsja apellatsiooniga osas, mis puudutab menetlu skulude – ekspertiisikulude - väljamõistmist R. Meidralt maakohtu otsuses toodud summades. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb R. Meidrale ka kohustus hüvitada ekspertiisikulud, millised on tekkinud tema poolt toimepandud kuriteo menetluses vajalike ekspertiiside läbiviimise tulemil e. ekspertiisikuludena. 18 Riigikohus on oma määruses 3-1-1-121-13 selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimese lause kohaselt peab süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud süüdimõistetu. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada. Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12). Süüdistusaktis, mis oli koostatud 7 isiku suhtes – 5 isikut süüdistati röövimises, 2 süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmises ja turustamises, olid menetluskulude hulka loetud KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi ekspertiisi tegemise kulud järgmiselt: ekspertiisiakt nr 13E-GE1321, 12.12.2013.a - 3990 eurot; ekspertiisiakt nr 13E-SS0206, 30.04.2014.a - 663 eurot; arve 14/56, 15.09.2014.a – 120 eurot. 11.11.2014 lõpetas kohus karistuse ebaotstarbekuse tõttu kriminaalmenetluse Janno Künnapi suhtes, keda süüdistati
prg 202 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Määruses on märgitud, et menetluskulud jäävad riigi kanda. Millised menetluskulud ja millistest konkreetsetest menetluskuludest milline osa riigi kanda jäi, täpsustatud ei ole. Järgmine lahend, mis tehti nelja süüdistusaktis loetletud süüdistatava suhtes, oli kohtuotsus kokkuleppemenetluses samast kuupäevast e. 11.11.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.