KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohus

§ 400lg 4) järgi, Kärt-Ragnar Kitse (Kits) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Ivar Grossevi (Grossev) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Rando Galini (Galin) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Hallar Ränki (Ränk) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, AL süüdistuses Kar

S § 22 lg 3 - § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 22lg 3 - § 400 lg 2 p 1) järgi, B.O süüdistuses Kar

S § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi, Tiiu Valgu (Valk) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Rimi Eesti Food AS-i süüdistuses Kar

S § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi, Vaido Padumäe süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Marko Krusbergi (Krusberg) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, MAXIMA Eesti OÜ süüdistuses Kar

S § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi, Ilja Kulikovi (Kulikov) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Robert Sibula (Sibul) süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi, Prisma Peremarket AS-i süüdistuses Kar

S § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi ning 1 Marge Saluste süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Apellatsioonide esitajad Harju Maakohtu

1. aprilli 2015 otsus üldmenetluses AS Liviko ja Kärt-Ragnar Kitse kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg; Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad vandadvokaadid Margus Mugu ja Rauno Ligi; Ivar Grossevi, Rando Galini ja Hallar Ränki kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn; AS Prisma Peremarket ja Marge Saluste kaitsja vandeadvokaat Arne Ots; Maxima Eesti OÜ kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak; Marko Krusbergi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver; Vaido Padumäe kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg; Robert Sibula kaitsja vandeadvokaat Triinu Järviste; B.O ja Tiiu Valgu kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna ning riigiprokurör Laura Feldmanis. Prokurör Riigiprokurör Laura Feldmanis Süüdistatavad AS LIVIKO, registrikood: 10117341, seaduslik esindaja: juhatuse liige Janek Kalvi ja Tanel Küün, aadress: Masina 11 Tallinn 10144, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Kärt-Ragnar Kits, isikukood: 37406030319, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: AS Liviko, elukoht: Kurni 21 Tallinn 11623, kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 2, tõkendit ei ole kohaldatud; Ivar Grossev, isikukood: 37406284713, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: OÜ Koch, elukoht: Põldheina tee 5-3 Haabneeme Harjumaa 74001, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Rando Galin, isikukood: 38006245215, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kesk-eri haridus, töökoht: AS Liviko, elukoht: Aali tee 24 Kostivere Jõelähtme vald Harjumaa 74204, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Hallar Ränk, isikukood: 37802080041, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kesk-eri haridus, töökoht: AS Liviko, elukoht: Metsa 12-4 Tabasalu Harku vald Harjumaa 76901, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; B.O, registrikood: XXX, seaduslik esindaja: juhatuse liige Kristi Lomp ja Helen Tulve, aadress: Pärnu mnt 238 Tallinn 11624, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Tiiu Valk, isikukood: 46909232713, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: Olerex AS, elukoht: Sütiste tee 5-45 Tallinn 13419, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; RIMI EESTI FOOD AS, registrikood: 10263574, seaduslik esindaja: juhatuse liige Karl Anders Torell ja Erik Lepik, 2 Kaitsjad RESOLUTSIOON aadress: Põrguvälja tee 3 Pildiküla Rae vald Harjumaa 75308, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Vaido Padumäe, isikukood: 37807314219, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: Rimi Eesti Food AS, elukoht: Võsa 15c-14 Jüri alevik Rae vald Harjumaa 75301, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Marko Krusberg, isikukood: 38105196032, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: VKG Plokk OÜ, elukoht: Narva mnt 148-65 Tallinn 13628, kriminaalkorras karistama, kehtivaid väärteokaristusi ei ole, tõkendit ei ole kohaldatud; MAXIMA EESTI OÜ, registrikood: 10765896, seaduslik esindaja: juhatuse liige Vaidotas Pačėsa ja Häili Sokk, aadress: Peterburi tee 47 Tallinn 11415, kriminaal- ja väärteokorras karistamata; Ilja Kulikov, isikukood: 38110032215, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel, haridus: kõrgharidus, ei tööta, elukoht: Kärberi 39-54 Tallinn 13919, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; Robert Sibul, isikukood: 38301260348, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: vene keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: MAXIMA Eesti OÜ, elukoht: Sõpruse pst 246-6 Tallinn 13412, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud; PRISMA PEREMARKET AS, registrikood: 10569681, seaduslik esindaja: juhatuse liige Janne Tapio Lihavainen, Marko Juhani Lievonen ja Teemu Taneli Kilpiä, aadress: A. H. Tammsaare tee 118D
2. korpus
3. korrus Tallinn 12918, kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi ei ole; Marge Saluste, isikukood: 47211070310, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: kõrgharidus, töökoht: Prisma Peremarket AS, elukoht: Rannaniidu tee 3 Viimsi Harjumaa 74011, kriminaal- ja väärteokorras karistamata, tõkendit ei ole kohaldatud. E. Kergandberg, M. Mugu, R. Ligi, T. Pürn, A. Ots, M. Kairjak, J. Tehver, A. Luberg, I. Kangur, D. Teplõhh, E. Muna. Jätta Harju Maakohtu
4. aprilli 2015 otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt KärtRagnar Kitse kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Ivar Grossevi kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. 3 Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Rando Galini kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Hallar Ränki kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt AS Liviko kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada AS-ile Liviko. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Marge Saluste kasuks välja 840 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Prisma Peremarket AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Prisma Peremarket AS-i kasuks välja 840 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Prisma Peremarket AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Tiiu Valgu kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada B.O-le. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt B.O kasuks välja 600 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada B.O-le. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Rimi Eesti Food AS-i kasuks välja 720 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Rimi Eesti Food AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Vaido Padumäe kasuks välja 780 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. 4 Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt MAXIMA Eesti AS-i kasuks välja 700 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada MAXIMA Eesti AS-ile. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Marko Krusbergi kasuks välja 840 eurot (koos käibemaksuga) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Robert Sibula kasuks välja 500 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Advokaadibüroo VARUL AS-i arvelduskontole nr EE702200221005104968 Swedbank AS. Mõista KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Ilja Kulikovi kasuks välja 3974,40 eurot (ilma käibemaksuta) apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest makstud tasu katteks. Nimetatud summa hüvitada Advokaadibüroo VARUL AS-i arvelduskontole nr EE702200221005104968 Swedbank AS Edasikaebe kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu otsusega
5. aprillist 2015 a AS Liviko tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 1 276 000 eurot. Kar

S § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 127 600 eurot. Rahaline karistus summas 1 148 400 eurot jätta täitmisele pööramata, kui AS Liviko ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Kärt-Ragnar Kits tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 210 päevamäära, arvestades päevamäärana 140 eurot, s.o kokku 29 400 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 2 940 eurot. Rahaline karistus summas 26 460 eurot jätta täitmisele pööramata, kui K.-R. Kits ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. 5 Ivar Grossev tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 210 päevamäära, arvestades päevamäärana 78,50 eurot, s.o kokku 16 485 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 1 648,50 eurot. Rahaline karistus summas 14 836,50 eurot jätta täitmisele pööramata, kui I. Grossev ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Rando Galin tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 180 päevamäära, arvestades päevamäärana 56,70 eurot, s.o kokku 10 206 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 1 020,60 eurot. Rahaline karistus summas 9 185,40 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui R. Galin ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Hallar Ränk tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi karistati rahalise karistusega 180 päevamäära, arvestades päevamäärana 53 eurot, s.o kokku 9 540 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäteti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 954 eurot. Rahaline karistus summas 8 586 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui H. Ränk ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. B.O tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 2 956 000 eurot. Kar

S § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 295 600 eurot. Rahaline karistus summas 2 660 400 eurot jätta täitmisele pööramata, kui B.O ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Tiiu Valk tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 180,90 eurot, s.o kokku 27 135 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 2 713,50 eurot. Rahaline karistus summas 24 421,50 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui T. Valk ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Rimi Eesti Food AS tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 3 584 000 eurot. Kar

S § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 358 400 eurot. Rahaline karistus summas 3 225 600 eurot jätta täitmisele pööramata, kui Rimi Eesti Food AS ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Vaido Padumäe tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 74 eurot, s.o kokku 11 100 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 1 110 eurot. Rahaline karistus summas 9 990 eurot jätta täitmisele pööramata, kui V. Padumäe ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. 6 Marko Krusberg tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 17,70 eurot, s.o kokku 2 655 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 265,50 eurot. Rahaline karistus summas 2 389,50 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui M. Krusberg ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Maxima Eesti OÜ tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 1 907 000 eurot. Kar

S § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 190 700 eurot. Rahaline karistus summas 1 716 300 eurot jäeti täitmisele pööramata, kui Maxima Eesti OÜ ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Robert Sibul tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 120 päevamäära, arvestades päevamäärana 36,50 eurot, s.o kokku 4 380 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jätta mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 438 eurot. Rahaline karistus summas 3 942 eurot jätta täitmisele pööramata, kui R. Sibul ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Prisma Peremarket AS tunnistati süüdi KarS § 400 lg 2 (alates 27.02.

§ 400lg 4) järgi ja karistati rahalise karistusega 1 156 000 eurot. Kar

S § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 115 600 eurot. Rahaline karistus summas 1 040 400 eurot jätta täitmisele pööramata, kui Prisma Peremarket AS ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. Marge Saluste tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400

lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, arvestades päevamäärana 55 eurot, s.o kokku 8 250 eurot. KarS § 73 lg-te 1-3 kohaselt jäeti mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata. Kohus määras, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus summas 825 eurot. Rahaline karistus summas 7 425 eurot jätta täitmisele pööramata, kui M. Saluste ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates 29.04.2015. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti välja riigituludesse sundraha AS-lt Liviko 585 eurot, K.- R. Kitselt 585 eurot, I. Grossevilt 585 eurot, R. Galinilt 585 eurot, H. Ränkilt 585 eurot, B.O-lt 585 eurot, T. Valgult 585 eurot, Rimi Eesti Food AS-ilt 585 eurot, V. Padumäelt 585 eurot, M. Krubergilt 585 eurot, Maxima Eesti OÜ-lt 585 eurot, R. Sibulalt 585 eurot, Prisma Peremarket AS-ilt 585 eurot ja M. Salustelt 585 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. AL mõisteti süüdistuses KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1- § 22 lg 3) ja Ilja Kulikov süüdistuses Kar

S § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi õigeks.

Kohus rahuldas A. Lubja taotluse valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises osaliselt ning otsustas hüvitada süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstava tasu summas 15 000 eurot riigieelarve vahenditest. I. Kulikovi taotluse valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamises rahuldas kohus täielikult ning otsustas hüvitada süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstava tasu 27 849,60 eurot riigieelarve vahenditest. 7 Kohtuotsust ei ole vaidlustatud A. Lubja KarS § 400 lg 1 - § 22 lg 3 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1- § 22 lg 3) õigeksmõistmise osas.

Lühidalt ja kordamata süüdistuste sisu, mõisteti AS Liviko, B.O, Rimi Eesti Food AS, MAXIMA Eesti OÜ, Prisma Peremarket AS karistusseadustiku (KarS) § 400 lg 2 (alates 27. veebruarist

§ 400

lg 4) järgi; Kärt-Ragnar Kits, Ivar Grossev, Rando Galin, Hallar Rän, Tiiu Valk, Vaido Padumäe ja Marko Krusberg, Marge Saluste ja Robert Sibul KarS § 400 lg 1 (alates 27. veebruarist

§ 400lg 2 p 1) järgi süüdi selles, et 2009.

a juunis ja juulis sõlmisid nad konkureerivate ettevõtjate vahel konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja tegutsesid kooskõlastatult madalama hinnaklassi 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitrises klaastaaras viinade jaehinna tõstmiseks kokkulepitud tasemele (minimaalselt 63 krooni 50 senti). Süüdistuse kohaselt väljendasid konkurentsi kahjustavas koostöös osalevad ettevõtjad esialgu valmisolekut osaleda madalama hinnaklassi viinade jaehinna ühtlustamises kokkulepitud minimaalsele tasemele

1. aasta juuni lõpuks. Seejärel konkretiseeriti konkureerivate ettevõtjate vahel konkurentsi kahjustavat koostööd ja kooskõlastati kuupäevi, millele järgnes madalama hinnaklassi viinade jaehinna järkjärguline tõstmine kuni kokkulepitud hinnataseme saavutamiseni. Kõik kokkuleppes osalenud ettevõtjad pidid süüdistuses nimetatud madalama hinnaklassi viinade hinnad ühtlustama
2. juuliks 2009, kuid Rimi Eesti Food AS-i tegevuse tõttu lükkus see edasi ja toimus lõplikult 9.–
3. juulini
4. Hinnatõus toimus kõigi kokkuleppes osalenud ettevõtjate jaemüügiüksustes hiljemalt
5. juulil 2009 ja selle tulemusena kujunes odavate viinade madalaimaks jaehinnaks kaubaturul 63 krooni 50 senti (4 eurot 6 senti). Ilja Kulikovi süüdistatati ja anti kohtu alla süüdistuses KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.
6. a KarS § 400 lg 2 p 1) järgi. Süüdistuses heideti Ilja Kulikovile kokkuvõttes ette seda, et tema Maxima Eesti OÜ nimel leppis kokku ja kooskõlastas tegevust
7. aasta juunis ja juulis Rimi Eesti Food AS-i, AS-i Prisma Peremarket, B.O , AS-i Helter-R ning AS-i Liviko esindajatega selles, et 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste madala hinnaklassi klaastaaras viinade (nn odavad viinad) jaehinnad tuleb tõsta minimaalselt 63,50 EEK tasemele. Ilja Kulikovi täpsem roll on välja toodud süüdistusakti lehekülgedel. Maakohus mõistis Ilja Kulikovi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS-i kohaselt on Ilja Kulikovile esitatud süüdistus KarS § 400 lg 1 järgi, mille kohaselt on karistatav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus, millega otseselt või kaudselt määratakse kindlaks kolmandate isikute suhtes hinna- ja muid kauplemistingimusi, piiratakse tootmist, teenindamist, kaubaturgu, tehnilist arengut või investeerimist, jagatakse kaubaturgu või varustusallikat, samuti muu konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus või kooskõlastatud tegevus. Süüdistuse kohaselt on Ilja Kulikovi tegevus alates 27.02.
8. a jõustunud KarS-i uue redaktsiooni kohaselt karistatav KarS § 400 lg 2 p 1 järgi, mille kohaselt on karistatav konkurentidevaheline kokkuleppe sõlmimine, otsuse tegemine või kooskõlastatud tegevus, sealhulgas riigihankes osalemine, kui sellega määratakse otseselt või kaudselt kolmandate isikute suhtes kindlaks hind või muud kauplemistingimused. Peale 27.02.
9. a redaktsiooni muudatust on 15.03.
10. a jõustunud uus KarS § 400 redaktsioon, kuid see on sisuliselt sama, mis 27.02.
11. a redaktsioonis sätestatu. Kohus leidis, et Ilja Kulikov ei ole osalenud konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimisel, Ühtlasi leidis kohus, et Ilja Kulikovi puhul ei olnud tegemist pädeva esindajaga süüdistuses märgitud perioodil, s.t juuni-juuli
12. a. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdi mõistetud süüdistatavate kaitsjad I.Kulikovi osas prokurör. Kaitsjad taotlesid süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatavad õigeks. Alternatiivselt taotlesid AS-i Liviko ja K.-R. Kitse ning B.O ja T. Valgu kaitsjad kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel. Prokurör vaidlustab enda 8 apellatsioonis kohtuotsuse osas, millega I. Kulikov mõisteti KarS § 400 lg 1 (alates 27.02.

§ 400lg 2 p 1) järgi õigeks.

Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega tühistati maakohtu otsus 14 süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas. Ringkonnakohus lõpetas nende süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu. A. Lubja ja I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 185 lg 1 ja § 183 alusel mõistis kohus riigilt süüdistatavate kasuks esimese ja teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu kogusummas 598 066 eurot 50 senti. Riigikohtu 20.juuni 2016 määrusega 3-1-1-38-16 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määrus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus märkis, et uuenenud kohtupraktika valguses ei saa nõustuda ringkonnakohtu ja kaitsjate hinnanguga, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui andis süüdistatavad kohtu alla enne kaitseaktide esitamiseks määratud lisatähtaja möödumist, ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis KrMS §-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud enne süüdistatavate kohtu alla andmist kaitsjate kõiki taotlusi, tehes seda alles hiljem. Kolleegium asus seisukohale, et maakohus ei rikkunud kohtu alla andmise määruse tegemisel kriminaalmenetlusõigust ja menetletava kuriteo aegumine katkes KarS § 81 lg 5 p 2 alusel
5. juunil
6. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et kuritegu on aegunud ja kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Tegemist on materiaalõiguse (KarS § 81 lg 5 p 2) ebaõige kohaldamisega, mis on tingitud kriminaalmenetlusõiguse (eeskätt kohtuliku eelmenetluse korra) ebaõigest tõlgendamisest. Isegi kui menetletav kuritegu oleks aegunud, poleks ringkonnakohus saanud jätta maakohtu otsust I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata. Olukorras, kus prokuratuur oli I. Kulikovi õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leidis, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, pidanuks teise astme kohus I. Kulikovi õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse ka selle süüdistatava suhtes aegumise tõttu lõpetama (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-10915, p 174). Jättes maakohtu otsuse I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata, rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Riigikohus märkis ka prokuratuuriga nõustuvalt, et ringkonnakohus on jätnud menetluskulude hüvitamise otsustuse sisuliselt põhjendamata, piirdudes peaasjalikult menetluskulu hüvitamise taotluste ulatusliku refereerimisega. Riigikohus on varem selgitanud, et sedavõrd suure kaitsjatasu puhul nagu praeguses asjas, tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. juuni
10. a määrus asjas nr 3-1-1-6313, p 22.) Samas leidis Riigikohus sarnaselt ühes määruskaebuse vastuses märgituga, et valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. Ringkonnakohtu viidatud KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. Ringkonnakohus ei arvestanud muu hulgas seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on esimese astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine vähemalt üldjuhul 9 võimalik üksnes siis, kui maakohtule on enne viimase nõupidamistuppa siirdumist esitatud menetlusosalise sellekohane taotlus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. detsembri
12. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 10 ja
13. veebruari
14. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Ajal, kui maakohus läheb nõupidamistuppa, ei ole tema otsuse sisu pooltele teada. Järelikult ei tea süüdistatav ega kaitsja ka seda, kas süüdistatava huvides on vaja apellatsioon esitada või mitte. Veel vähem oskavad nad prognoosida kaebuse mahtu ja selle koostamise võimalikku kulu. Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstava mõistliku suurusega tasu puhul on tegemist apellatsioonimenetluse kuluga. Selle kasuks räägib ka see, et apellatsiooni – ja ka selle koostamise kulu – põhjendatust hindab esmalt just ringkonnakohus. Tulenevalt Riigikohtu tsiteeritud määrusest, märgib kohtukolleegium, et käesoleva apellatsioonimenetluse esemeks ei saa enam olla need kaitseväited kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste osas, millistele tugines Tallinna Ringkonnakohus oma määruses ja millistes on Riigikohus seisukoha võtnud põhjendades, miks tegemist ei ole menetlusõiguse rikkumistega. Samuti ei ole vaidlusesemeks enam kuriteo aegumise küsimus, see küsimus on lõplikult Riigikohtu poolt vastuse saanud ja apellatsioonikohtul ei ole seaduslikku alust Riigikohtu poolt samas kriminaalasjas lahendatud seisukohtade revideerimiseks. Seetõttu ei käsitleta käesolevas otsuses ka apellatsioonide sisu esitades neid väiteid, mis puudutavad küsimust, millised on lahendatud Riigikohtu määruses. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: AS Liviko ja K.-R. Kitse kaitsja E. Kergandberg leiab, et kohtumenetluse käigus on kohus aktsepteerinud prokuratuuri tegevust, millist KrMS ette ei näe. Otsuses on kohus väljunud süüdistuse piiridest, sest oletuslikud eeldused konkurentsialastes küsimustes ei saa olla kohtu pädevuses. Konkurentsiõiguslikult ei saa kaubaturu määratlus rajaneda ühe kohtuniku oletusel ja kaubaturu määratlemine ei ole ega saa olla õiguslik küsimus. Kaubaturu määramisele rakendub EL-is (s.h Eestis) väga selge ja ühene regulatsioon, mida on täielikult eiratud. Kaubaturu olemasolu tuleb tõendada ja selliseid tõendeid ei saa kohus ise luua või välja mõelda. Kaubaturu määratlus on vaidluse keskne teema, sest Eesti karistusõiguses saab ainult kaubaturu kaudu otsustada, kes on kelle konkurent konkreetsel turul. KarS § 400 lg 2 lahutamatu eeldus on konkurentide tuvastamine. Kaitsja arvates on kohtu EL-i õiguse kohaldamata jätmise korduv põhjendus, et …„kohus võib, aga ei pea kohaldama EL õigust“… karistusõiguses oma sisult sama, kui kohus ütleks, et ta ei peagi isiku süüdimõistmisel kõiki asjaolusid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt uurima. Samas ei ole asjas EL-i õiguse kohalduvust kahtluse alla seatud ja sellele on viidanud nii konkurentsiamet kohtueelses menetluses kui prokurör hilisemas menetluses. 24.10.2014 loobus apellant tunnistajate ülekuulamisest põhjusel, mis ilmnesid mh prokuratuuri täpsustustest, et AS-le Liviko tehtud etteheide puudutab ainult konkurentsiõiguslikult horisontaalseid suhteid. Süüdistuse täpsustuste tõttu (vertikaalse etteheite välistamine) puudus AS-l Livikol vajadus tõendada ja selgitada vertikaalset suhtlust ehk hulgimüüja suhtlust jaekettidega, mis oleks väljunud süüdistuse raamidest ja piiridest. 26.11.2014 esitas apellant kaitseaktile lisatud kaubaturu määratlemist puudutavad tõendid (Konkurentsiameti otsused ja Euroopa Komisjoni lahendid), milliste lisamiseks toimikusse vaidles prokuratuur istungil vastu. 19.01.2015 toimunud kohtuvaidlustes, olukorras, kus eelnevalt viidatud tõendid olid kohtutoimikus, pidas prokuratuur neid tõendeid asjakohasteks, märkides, et teatud juhtudel on võimalik geograafilise turuna käsitleda tervet Eestit. Tooteturu osas jäi prokuratuur süüdistusaktis toodud seisukohale, et käesoleva kriminaalasja tooteturg on 40% alkoholisisaldusega odavama hinnaklassi klaasist pudelite turg. 29.04.2015 istungi protokolli ja otsuse kohaselt määratles kohus aga tooteturuks alkohoolsete jookide turu tervikuna. Apellandi arvates ei ole otsuses toodud järeldus tooteturu määratlemisel jälgitav, selline määratlus väljub süüdistusakti raamidest ja piiridest ning on üllatav. Tooteturgu ei saa määratleda ühe kohtuniku oletuste alusel. Alkohoolsete jookide turu määratlemine tervikliku 10 tooteturuna on täielikult tõendamata ja vastuolus senise jaekaubanduses levinud tooteturu määratlemisega. Kohus ei saa asendada süüdistusakti puuduseid oletustega ja tõlgendada oletusi süüdistatavate kahjuks. Tunnistades oletuste alusel kaubaturuks turu, mida kunagi varem ei ole üheski dokumendis iseseisva turuna käsitletud, rikkus maakohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning põhiseaduse §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet. AS-le Livikole ei ole esitatud süüdistust kuriteost osavõtjana - 29.04.2015 protokollis ja otsuses käsitleb kohus AS-i Liviko kord täideviijana ja samaaegselt ka kihutajana. Kohtuvaidluste käigus süüdistust enam muuta ega täiendada ei saa, võimalik on üksnes süüdistusest loobuda. Kohtuvaidlustes esmakordselt tehtud viited AS-le Liviko kui väidetavale horisontaalse kartelli kaasaaitajale või kihutajale või hub and spoke kaudu võimalikule vertikaalsele suhtlusele, väljuvad kaitsja arvates süüdistuse raamidest. Prokuratuuri poolt kohtuvaidlustes tehtud viited AS-le Liviko kui kaasaaitajale või kihutajale või vertikaalsele suhtlusele, saavad tõusetuda vaid siis, kui prokuratuur loobub AS Liviko käsitlemisest teiste jaekaubanduse kettide konkurendina. Prokuratuur kohtuvaidluste käigus aga eelnevast loobunud ei ole. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-12-11 p 18 alusel on konkurentide ja mittekonkurentide kartelliõiguslik analüüs täiesti erinev ning sellest tulenevalt on erinev ka kaitseõiguse teostamine. Kohtuotsuses on Riigikohtu viidatud seisukohta täielikult ignoreeritud. Süüdistuses peab olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (otsused nr 3-1-1-25-12 p 11, 3-1-1-46-07 p 8 ja 3-1-1-158-05 p 9) loetakse kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuse alusel. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-40-14 peab süüdistuse sisu olema arusaadav juba süüdistusest, mitte kohtuotsusest, samas ei räägita AS-le Liviko esitatud süüdistuses kordagi skeemist, vertikaalsest suhtlusest ega ka kihutajast. skeemi osas veel niipalju, et 2014 on AL kaitsnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistritöö teemal kontseptsiooni rakendamine karistusseadustiku § 400 sisustamisel ning kontseptsiooni haakuvus karistusõigusliku kaastäideviimise käsitlusega. Magistritöö kokkuvõttes leiab AL, et rakendamine Eestis eeldaks seadusandjalt KarS § 400 muutmist. Eeltoodud põhjustel on otsuse rajamine AS-le Liviko kui kihutajale süüdistuse piiridest väljumine ja seega kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kaitsja leiab sedagi, et otsuses viidatud vaatlusprotokollidele ja e-kirjadele tuginemine ei ole põhjendatud. Kuidas on konkreetsete kirjadeni jõutud, kuidas on neid otsitud ja selekteeritud, millisesse konteksti on kirjad kokku kopeeritud, jääb kaitsjale arusaamatuks. Vaatlusprotokollid on koostatud süüdistatavate arvutite kõvaketastest väidetavalt tehtud koopiate vaatlemise tulemusel. Nähtuvalt süüdistusakti tõendite loetelust ja kohtutoimiku sisust pole süüdistusaktis tõendina esitatud ega kohtutoimikusse võetud ühtegi kõvaketast - ei algset andmekandjat (st mõne süüdistatava arvutis olnud kõvaketast) ega algsest andmekandjast tehtud koopiat. Kohtutoimikusse saab võtta tõendeid, millised ei ole loetletud süüdistusaktis, KrMS § 297 alusel. Selleks peab prokuratuur tegema vastavasisulise taotluse. Taotlust võtta kohtutoimikusse väidetavad algse andmekandja koopiad, prokuratuur teinud ei ole. Kohus omal algatusel tõendite kogumist ei ole algatanud. Järelikult ei saa kriminaalmenetlusõiguslikult väidetavalt algsest andmekandjast tehtud koopiad kohtutoimikus eksisteerida ja olematusele ei saa otsust rajada. Tegemist on seega KrMS § 339 lg 1 p 12 põhimõtte rikkumisega. Leides, et algse andmekandja koopiaid kui asitõendeid ei pea süüdistusaktis loetlema, rikkus kohus KrMS § 154 lg 2 p 4 ja 10 sätestatut. Algsete andmekandjate asemel esitas prokuratuur kohtutoimikusse vaatlusprotokollid, mis on saadud algsete kõvaketaste koopiate väidetava vaatlemise tulemusel. Vaatlusprotokollile esitatavad nõuded tulenevad KrMS § 87 lg-st
15. Vaatlusprotokollis tuleb KrMS § 146 lg 5 p 1 kohaselt kajastada uurimis- või muu 11 menetlustoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega. Õigusteoorias on seonduvalt märgitud, et „Kuigi elektrooniliste andmekandjate puhul on olulised enamasti neile salvestatud andmed, tuleb vaatlusel kajastada ka nende väliseid tunnuseid, mis võimaldavad tuvastada, et info on saadud just sellelt teabekandjalt, mis on ära võetud menetlustoiminguga. Tunnusteks, mis võimaldavad elektroonilist andmekandjat identifitseerida, on andmekandja liik (nt arvuti kõvaketas, mälukaart, USB-mälupulk jne), tootja ja mudel (nt Seagate Fireball, Kingston Data Traveler vms), seerianumber ning muud välised eritunnused (värvus, kuju,mehaanilised vigastused). Vaatluses tuleb ka kajastada, kuidas on arvuti kõvaketas või server kriminaalasja juurde jõudnud: vaatlusega või mõne muu menetlustoiminguga (nt läbiotsimine või uurija nõue). Samuti tuleb kajastada, milliseid meetmed on võetud tarvitusele, et tagada andmekandjal oleva informatsiooni puutumatus. [--] Tõmmise tegemise puhul on oluline fikseerida kasutatud riist- ja tarkvara, millisest andmekandjast on tõmmis tehtud ning millisele andmekandjale on info talletatud, tuues välja kummagi objekti individuaalsed tunnused. Nimetatud andmete fikseerimine võimaldab tuvastada, et vaadeldakse neid andmeid, mis on saadud uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objektilt“. Kohtutoimikus olevatest dokumentidest on ilmne, et läbiotsimisel ja vaatluse teostamisel ning isegi kohtuliku uurimise käigus on rikutud sisuliselt kõiki riigiprokurör L. Feldmanise poolt KrMS-i kommentaaris loetletud nõudeid. Pole jälgitav ei läbiotsimise käik, arvutitega seonduv oluline teave, kõvaketaste kopeerimine ega koopiatel olevate andmete hilisem puutumatus. Kaitsjal pole olnud ühtegi võimalust veenduda väidetavalt saadetud elektronkirjade olemasolus ega selleski, et kirja saatja on kirja ka tegelikult välja saatnud ning kirja adressaat/või adressaadid selle ka tegelikult kätte saanud. Vahetu teave on salvestatud kõvakettale, vaatlusprotokoll ei ole vahetu tõendiallikas. Kõvakettale salvestatud teave muudetakse kasutamiskõlblikuks ja inimestele tajutavaks tarkvara abil, misjärel saab salvestatud teabest teha vaatlusprotokolli jaoks väljatrükid. Vastuväidete objektiks olevate protokollide puhul ongi väidetavalt nii toimitud ja süüdistust püütakse tõendada elektronkirjade väljaktrükkide abil. Ehk prokuratuuri kohustuseks oli süüdistusaktis ära näidata ja muuta kontrollitavaks see tegevuste kogum, kuidas algsest andmekandjast jõuti väljatrükini. Seejuures peavad andmete muutumatus ja omistatavus algsele andmekandjale olema väljaspool kahtlust. Kohtutoimikus olevates läbiotsimisprotokollides (3 kd, lk 3-8; lk 56-60; lk 121-122; 7 kd, lk 115119; 8 kd, lk 7-8) pole täidetud ühtegi nõuet, mis võimaldaks ära näidata ja muuta kontrollitavaks tegevuste esimene etapp, mis viis läbiotsimisel algse andmekandja leidmisest elektronkirja väljatrükini vaatlusprotokolli lisana. Küll on asjatundja OO ütlustega aga tõendatud, et nii V. Padumäe kui T. Valgu arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset (25.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 8, 13; 11 kd, lk 105118) samuti R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud riistvaralist kirjutuskaitset ning ka tarkvaralise kirjutuskaitse kasutamist polnud asjatundja võimeline tuvastama (25.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 20; 11 kd, lk 105-118). Edasi peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et mäluketaste koopiaid on teinud eriteadmisteta isikud ilma ühegi mõjuva põhjuseta. Nähtuvalt kohtutoimikus olevast Eesti Akrediteerimiskeskuse vastuskirjast (11 kd, lk 21-25) pole Konkurentsiametile väljastatud ühti akrediteeringut või tunnustust. EKEI vastuse kohaselt (11 kd, lk 21-25) on Eesti Akrediteerimiskeskus akrediteerinud EKEI metoodika IO-MR-IT01 „Andmekandjate kopeerimine“. Et R. Kitse, T. Valgu ega V. Padumäe arvuti kõvakettast koopiate tegemisel pole asjatundjate abi kasutatud, on põhjustanud olukorra, kus vaatlusprotokollide lisadena esitatud elektronkirjade autentsust ega täpset saatmisaega pole võimalik kontrollida. Läbiotsimise tulemusel tehtud koopiad ja saadud arvutid on kirjeldatud niivõrd ebatäpselt, et neid pole võimalik jälgida EKEI-le edastamisel, koopiate EKEI-ist tagastamisel ega vaatlusprotokollide punkti 1 „Vaadeldav objekt“ kirjelduse põhjal. Kõvaketaste väidetavaid koopiaid on suvaliselt kasutatud ka prokuratuuri poolt. Olukorras, kus Konkurentsiameti tegevuse tulemusel oli arvutite äravõtmine ja kõvaketastest koopiate tegemine niigi jälgitamatuks ja kontrollimatuks muudetud, on ka prokuratuur üles näidanud ükskõiksust kõvaketaste koopiate jälgitaval kasutamisel. 12 Prokuratuur on kinnitanud (24.11.2014 kohtuistungi protokolli lk 12; 11 kd, lk 96-104), et vahepealsel ajal on prokuratuur ise kõvaketaste ümbrikke avanud ja kõvakettaid kasutanud. Kaitsja on leidnud sedagi, et vaatlusprotokollide koostamist kirjeldav teave on eluliselt ebausutav. Nähtuvalt kaitsja kohtuvaidluse teeside p-st 5.27, on ilmne, et Konkurentsiametis koostati vaatlusprotokolle pööramata mis tahes tähelepanu vaatluse peatumisele ja elektrooniliste andmete koopia käsitsemisele. Lisaks eelviidatud ilmsetele vastuoludele seoses puhkustega on põhjendatud kahelda kõigi vaidlusaluste protokollide koostamise ajalises kestvuses, sest neist ühegi puhul pole dokumenteeritud vaatluse peatamist. Isegi 4-5 tundi järjepidevalt kestvat vaatlust on raske uskuda, rääkimata kuude kaupa kestvast menetlustoimingust. Otsuses eelnevaga arvestatud ei ole, veelgi enam, puhkustega seotud tõendeid ei peetud asjakohasteks. Kaitsja heidab kohtule ette, et kohus ignoreerib või ei pea vajalikuks vaatlusprotokollide koostamise õigusliku regulatsiooni järgmist. Konkurentsiametil ja prokuratuuril olid kõik võimalused tõendite kogumiseks viisil, mis taganuks nende kogumise, kasutamise ja andmete muutumatuse kontrollitavuse. Uurimisasutuse ja prokuratuuri pädevuses oli läbiotsimisel ära võtta algne kõvaketas ning jätta see KrMS § 124 lg 3 alusel enda valdusesse. Arvutite kasutajate majandustegevuse takistamise vältimiseks oleks piisanud ka algsetest kõvaketastest koopiate tegemisest ning nende tagastamisest, sest puudub infotehnoloogiline vajadus algse andmekandja (s.o sama kõvaketta) kasutamiseks. Nii prokuratuuril kui Konkurentsiametil oli võimalik tellida koopiate tegemist EKEI-lt, kelle poolt kasutatav metoodika on akrediteeritud, samas oli võimalik säilitada EKEI-s ka andmekandjatest tehtud koopiaid. Eelnevale on viidanud ka asjatundja OO (11 kd, lk 105-118). Otsuses ei ole eelneva rikkumisega arvestatud. Süüdistuse tõendamiseks esitas prokurör 4.11.2014 taotluse vaatlusprotokollides esitatud andmete usaldusväärsuse tuvastamiseks uurida H. Ränki, R. Galini, I. Grossevi, K.-R. Kitse, T. Valgu, TK ja V. Padumäe arvutitest väidetavalt tehtud koopiaid (XI kd, lk 63-65). AS Liviko ja B.O kaitsjad esitasid 6.11.2014 taotluse suhtes seisukoha (11 kd, lk 69-78) selle rahuldamata jätmiseks kahel põhjusel: KrMS ei näe ette, et kohtuliku uurimise käigus hakatakse läbi viima vaatlusprotokolli ja tõendiks mitteoleva eseme võrdlemist olukorras, kus prokuratuur ka ise ei käsitle vaidlusaluseid andmekoopiaid tõenditena ning veendumaks, kas vaatlusprotokollides vaadeldakse just neid andmeid, mis on saadud uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objektilt, tuleb uurida uurimistoiminguga ära võetud või isiku poolt välja antud objekti ehk algset andmekandjat, kõrvutades seda vaatlusprotokollis kajastatud andmetega. Prokuratuuri taotlus oli seevastu suunatud süüdistusaktis loetlemata ning KrMS § 297 alusel ka täiendava tõendina kogumata arvukate puudustega koopiate vaatlemisele. Kaitsjad taotlesid infotehnoloogilise ekspertiisi korraldamist tuvastamaks, kas vaatlusprotokollide kohaselt väidetavalt leitud andmed on olemas vastavates arvutites. Kohus jättis kaitsjate taotluse rahuldamata põhjendusega, et H. Ränk on pärast talle tema arvuti tagastamist arvutit kasutanud. Kaitsja selle järeldusega ei nõustu, leides esiteks, et ka osaliselt muutunud andmed oleks võimaldanud tuvastada kasvõi osade (nt säilinud elektronkirjad aastast 2009) andmete tõelevastavust ning teiseks, et H. Ränki vastuse pinnalt ei saa teha üldistust ka R. Galini, I. Grossevi, K.-R. Kitse, T. Valgu, TK ja V. Padumäe arvutite kohta. Jätkuvalt rõhutab kaitsja, et tõendiks mitteolevate kõvaketastega tegelemine oli õiguslikult sisutu, samas ilmnesid kohtu poolt kõvaketaste väidetavate koopiatega seotud tegevuses järgmised vastuolud: olukorras, kus prokuratuur niigi juba tegeles vaatlusprotokollide usaldusväärsuse väidetava tõendamisega, asus prokuratuur kohtu ja menetlusosaliste tähelepanu juhtima ka fotodele. 24.11.2014 istungil esitatud väide, et prokuratuur on kogu aeg rääkinud lisaks kõvaketaste koopiate uurimise vajadusele ka täiendavate fotode ja täiendavate failide uurimise vajadusest, on otsene vale. Kaitsja juhtis sellele ka kohtu tähelepanu, sest istungite helisalvestistest ei nähtu, et prokuratuur oleks kasvõi kordki taotlenud mis tahes 13 fotode ja muude failide vastuvõtmist täiendavate tõenditena (XI kd, lk 123). Fotode ja muude failide kogumist ei ole määranud ka kohus. Otsuses on eelnevat fakti täielikult eiratud. Seega on välistatud ka viidatud kõvaketastel väidetavalt olnud fotode ja mis tahes muude failide (sh XI kd, lk 19-27) tõendiväärtus. Prokuratuuri taotluse (usaldusväärsuse kontroll) rahuldamine ning tõendiks mitteolevate kõvaketaste koopiatega tegelemine ei kõrvaldanud vaatlusprotokollidega seotud probleeme. Kaitsja rõhutab sedagi, et kuigi kõvaketaste verifitseerimise raportite (X kd, lk 19-27) toimiku juurde võtmine väljub KrMS-iga lubatavatest piiridest, ei ühti verifitseerimisraportitest nähtuvad mudelid ja seerianumbrid EKEI-st saadud ketastega. Verifitseerimise raporti kohaselt peaks seade nimega 12U-IA0026A1 olema EKEI 1.06.2012 kirja nr 12U-IA0026 punkti 1 kohaselt kõvaketas „Corsair V128 (S/N: 1044122310405182)“- nähtuvalt raportist on kõvaketta mudel hoopis Corsair CSSD-V128GB2 ning seerianumber 10440101180009800017; seade nimega 12U-IA0025B1 peab olema EKEI 1.06.2012 kirja nr 12U-IA0025 punkti 2 kohaselt kõvaketas „Fujitsu MMY2160BM (S/N: K411T822NYNN)“- nähtuvalt raportist on kõvaketta mudel hoopis MHY2160BH; seade nimega 12U-IA0025C1 peaks olema EKEI 1.06.2012 kirja nr 12U-IA0025 punkti 3 kohaselt kõvaketas „WD 500BPKT-75PK4T0 (S/N: WXL1A8143785)“- nähtuvalt raportist on kõvaketta seerianumber hoopis WD-WXL1A
16. Järgnevalt leiab kaitsja, et elektronkirjade saatmist ja vastuvõtmist pole olnud võimalik kontrollida. Internetis toimib elektronkirjavahetus Internet Engineering Task Force’i poolt koostatud standardi RFC 2822 ja ka selle uuema versiooni RFC 5322 abil. Eelnevale viitab ka Juhendi punkt 6.5.2 (lk 142-143), milles selgitatakse muu hulgas, et elektronkirja päises (ingl header) olevad andmed on sätestatud standardis RFC
17. Iga kord kui elektronkirju edastav server saab kirja ning selle edastab, lisatakse kirja päisesse andmed kirja saatnud serveri ning saatmisaja kohta. Sama põhimõtet rakendatakse ka RFC 5322 puhul. Seega elektronkirjast sh selle päisest, saab leida kinnitust selle edastamise kohta ainult juhul, kui see on vastuvõetud e-kiri (st inbox’is ehk saabunud kirjade kaustas olev elektronkiri). Kui teha väljatrükk ainult saadetud elektronkirjast (st sent items’is ehk saadetud kirjade kaustas olevast kirjast), siis pole võimalik ühelgi alusel järeldada, et kiri on adressaadini jõudnud. Adressaadi poolt kirja kättesaamise tõendamiseks on sellisel juhul vajalik kas adressaadi kinnitus kättesaamise kohta või esitada adressaadi poolt kättesaadud elektronkiri koos kirja päises olevate andmetega või uurida meili edastanud ja saanud serverite logifaile, mida kinnitavad ka asjatundja OO ütlused (XI kd, lk 105-118). Kui prokuratuur ei suuda süüdistatavate, kaitsjate ja kohtu jaoks tagada vaatlusprotokollis olevate andmete kontrollitavust algse andmekandja suhtes, siis tuleb vaatlusprotokollid lugeda tõenditeks, mille seaduslikkust ei saa hinnata ning need ei ole KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitletavad lubatava tõendina, tulenevalt Riigikohtu lahendist kohtuasjas nr 3-1-1-21-09 (p-d 9-9.4). Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine seisneb kaitsja arvates eelkõige selles, et kohtueelse menetluse käigus ja süüdistusaktis on jäänud määratlemata kaubaturu mõiste. Otsuses saadakse küll aru kaubaturu määratlemise vajalikkusest, kuid ignoreeritakse kõiki tavapärase kaubaturu määratlemise põhimõtteid. Prokuratuur asus 13.08.2014 menetlusdokumendi p-s 3.
18. (II kd, lk 26-32) seisukohale, et „horisontaalse hinnakokkuleppe puhul ei ole kaubaturgude täpne määratlemine vajalik“, süüdistusaktis viidatakse kaubaturu „nägemusele“, milleks on 0,5 liitrine klaaspudelis 40% odava viina turg, otsuses leitakse, et kaubaturg on üks ja tervik Eesti alkoholiturg. Prokuratuuri poolt viidatud Euroopa Komisjoni 1.10.2008 otsusest asjas nr 39181 (küünlavaha kartell) ja Üldkohtu (varem Esimese Astme Kohus) 25.10.2005 otsusest asjas nr T-38/02 (õlletootjate kartell) ei tulene kaitsja arvates see, et kaubaturgude piiritlemine ei ole hinnakoostöö puhul kunagi vajalik või et see ei ole vajalik antud kriminaalasjas. Käesolevas asjas tõusetub kaubaturgude analüüsi ja piiritlemise vajadus aga olukorras, kus Eesti vanim ja tuntuim viinatootja, kellel oli 2009 kolm väikepoodi Tallinna reisisadamas ja üks Kuressaares ning kelle käibest moodustas viina jaemüük vaid 7,9% (XI kd, lk 62- 63), on saanud süüdistuse viina jaemüügihinna konkurentide vahelises (st horisontaalses) kokku 14 leppimises ja kooskõlastamises suurte üleriigiliste jaekettidega, kellel on Eesti erinevates paikades umbkaudu 170 hüper- ja supermarketit ja ühe segakaupluste ketiga, kes tegutseb Lääne- ja Ida-Virumaal (XI kd, lk 30-59). Kaitsja esitatud koondumisi puudutavad Konkurentsiameti otsused on kaubaturu määratlemise osas ainuvõimalikud, samas ei ole selliste tõendite asjakohatuteks lugemine põhjendatud. Kuigi Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-12-11 p-s 12 öelnud selgelt, et „kui Eesti seadusandja on üksnes Eesti sisest kaubandust mõjutavat ettevõtjatevahelist koostööd reguleerides sätestanud EL-i konkurentsiõigusest erinevaid norme, tuleb juhinduda üksnes neist Eesti seaduses kehtivatest konkurentsieeskirjadest “, ei saa sellest kaitsja arvates järeldada, et kohus võib aga ei pea EL-i konkurentsiõigusest lähtuma. Vastupidi, kohtul lasub kohustus lähtuda EL-i konkurentsiõigusest osas, mis ei lähe vastuollu Eesti siseriikliku õigusega ja EL-i konkurentsiõiguses kaubaturu määratlemise temaatika ei ole üheski osas vastuolus Eesti siseriikliku õigusega. Otsuses toodud seisukoht, et kaitsja poolt esitatud viited EL-i konkurentsiõiguse põhimõtetele on asjakohatud, on seega põhjendamatu. Nii Eesti kui EL-i konkurentsiõiguse kohaselt on ettevõtjate konkurentideks või mittekonkurentideks olemise tuvastamiseks vajalik kaubaturgude analüüs ja piiritlemine. Eesti karistusõiguse, sh KarS § 400 ning KrMS § 7 lg 2 ja § 211 lg 2 nõuetest tulenevalt on kaubaturgude analüüs ja piiritlemine käesolevas asjas vältimatu ja seda oleks pidanud tegema selgelt ja arusaadavalt juba süüdistusaktis. AS-le Liviko süüdistuse esitamiseks KarS § 400 lg 2 alusel pidanuks Konkurentsiamet ja/või prokuratuur tegema turuanalüüsi ja piiritlema jaekaubanduse tasandi kaubaturud ning tuvastama, et AS Liviko on Rimi, Maxima, Prisma, B.Oi ning Helter-R konkurent. Sellist analüüsi tehtud ei ole ja otsuses esitatud kaubaturu määratlus ei ole kooskõlas nii EL-i (sh Eesti) kaubaturge piiritleva regulatsiooniga. Euroopa Komisjoni praktika kinnitab, et AS Liviko ning Rimi, Maxima, B.O ja Prisma ei ole konkurendid, kuna nad ei tegutse ühel ja samal kaubaturul. Euroopa Komisjon ja ka Konkurentsiameti praktikas ei vaadelda jaeturge tootepõhiselt ega üldreeglina isegi mitte tootekategooria põhiselt vaid laiemalt, st toidu- ja esmatarbekaupade vs muud tooted või tootekategooriad kontekstis. Toidu- ja esmatarbekaupade hulka kuulub ka kange alkohol, sh viin, toidukaupade (sh alkohoolsed joogid) jaemüügitasandil on arvukalt turustuskanaleid, mida eristatakse mh müügipunkti kaubavaliku suuruse ja mitmekesisuse ning selle suuruse alusel. Konkurentsiamet on eristanud toidu ja esmatarbekaupade jaemüügikanaleid: hüper- ja supermarketid, säästumarketid (nn discounter tüüpi kauplused), lähikauplused, spetsialiseeritud kauplused, avatud turud, kioskid, bensiinijaamad jms. Euroopa Komisjon on asunud seisukohale, et: „igapäevaste tarbekaupade müük läbi hüper- ja supermarketite ning discounter-kettide on jaetasandil eraldi tooteturg“ ning need hüper- ja supermarketid ning discounter-ketid „tegutsevad eri kaubaturul kui teised jaemüüjad, nagu näiteks spetsialiseeritud kauplused, teenindusjaamad jmt.“ Kaitsja hinnangul ei tugine kohtu seisukoht kaubaturu kohta ühelegi tuvastatud faktilisele asjaolule ega tõendile. Kaubaturgu ei saa määratleda ainult kahe tunnistaja arusaamade alusel. Otsusest nähtub selgelt, et ei prokuratuur ega kohus ei ole pidanud asjaomase turu (kaubaturu) piiritlemist (st. konkurent-konkurent suhte tuvastamist) KarS § 400 lg 2 koosseisuliseks eelduseks, mis peab põhinema tuvastatud faktidel (st tõenditel), vaid on pidanud seda hoopis mingiks abstraktseks personaalse eelistuse/arvamuse (sisetunde) küsimuseks. KarS § 400 lg-st 2 tulenevalt peab kohus tuvastama konkurent-konkurent suhte AS Liviko ja teiste süüdistatavate vahel. Eesti ja EL-i konkurentsiõigusest tulenevalt peab see otsustus põhinema asjaomase turu (kaubaturu) määratlusel, kusjuures Eesti ja EL-i konkurentsiõiguse ning KrMS § 60 ja 62 nõuetest tulenevalt peab asjaomase turu määratlus põhinema seaduskohasel turuanalüüsil ning asjakohastel ja tõendatud faktilistel asjaoludel (turu piiritlemise teguritel). Kaubaturu määratlus ja piiritlemine antud kriminaalasjas nendele nõuetele ei vasta. Seega ei prokuratuur ega kohus ei ole seaduskohasel viisil tuvastanud, et 15 AS Liviko on Rimi, Maxima, B.Oi ja Prisma konkurent, mistõttu ei saa AS-i Liviko KarS § 400 lg 2 alusel süüdi mõista. Kaitsja leiab sedagi, et AS-ile LIVIKO määratud karistuse motiivid on vastuolus kehtiva ning väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud õigusega ning karistus on mõistetud meelevaldselt. KarS § 400 ning selle alusel rahalise karistuse määramisel tuleb kaitsja arvates lähtuda konkurentsiõiguse reeglitest ning vastavatest EL-i õigusaktidest, mille kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud. Kohus on 2009 käibenumbri puhul jätnud tähelepanuta asjaolu, et kohtutoimikus olev majandusaasta aruanne kajastab AS Liviko 2009 müügitulu koos alkoholi aktsiisiga, mistõttu on karistus määratud AS Liviko poolt tasutud riiklikult maksult, mis ei ole õigusriigile kohane. Samas nähtub kohtutoimikus olevast majandusaasta aruandest, et aktsiisikohustus on tekkinud reeglina enne käibe tekkimist. Tulenevalt aruandest maksti Eesti riigile ligikaudu 717 600 000 krooni ehk ligikaudu 45 863 000 eurot aktsiisi. AS Liviko käive ilma aktsiisita oli 39 217 209 eurot, millest 1,5% moodustab ligikaudu 588 258 eurot. Otsuse matemaatilise loogika on vahe ca 50%. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel või alternatiivselt süüdimõistev otsus AS Liviko ja K.-R. Kitse osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks. Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad M. Mugu ja R. Ligi leiavad enda apellatsioonis, et kohus on otsust tehes väljunud süüdistusakti piiridest ja selles puudub põhjendus. Rimi ei ole süüdistusaktis nimetatud kuritegu toime pannud, samuti kohtuotsusest ei selgu ja on tõendamata, et Rimi oleks väidetavalt toimepandud kuriteost saanud mingitki kasu. Kuna Rimi kasu saamine on tõendamata ning Rimi huvi on selgitatud just kasu saamise kaudu, ei ole tõendatud, et V. Padumäe ja M. Krusbergi tegevus oli Rimi huvides. Apellandid paluvad tühistada otsus osas, millega Rimi Eesti Food AS mõisteti süüdi ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks kõigis temale süüksarvatud tegudes. Taotlust põhjendavad kaitsjad järgnevaga: Kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 268 lg-st 1 tulenevat olulist aluspõhimõtet, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusakti kohaselt olid nii AS Liviko kui ka B.O 2009 AS-i NG Investeeringud kontsernis ja süüdistusaktis sedastati, et „vastavalt konkurentsiseaduse § 2 lg 3 1.10.200115.7.2013 kehtinud sõnastuse kohaselt võis konkurentsiseaduse tähenduses lugeda üheks ettevõtjaks samal kaubaturul tegutsevaid ühte kontserni kuuluvaid ettevõtjaid või teisi valitseva mõju kaudu üksteisega seotud ettevõtjaid, kui nende ettevõtjate vahel puudub konkurents. Sellest tulenevalt tuleb vastavalt KonkS § 2 lg-le 3 (kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis) AS Liviko ja B.O lugeda üheks ettevõtjaks KonkS §-s 4 sätestatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse keelu kohaldamise kontekstis, sest mõlemad eelnimetatud äriühingud tegelesid ka alkohoolsete jookide (sh 40-protsendilise alkoholisisaldusega pooleliitriste madalama hinnaklassi viinade) jaemüügiga Eestis. Alates 15.7.2013 on KonkS § 2 lg 3 sõnatust muudetud ning konkurentsiseaduse tähenduses võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjad. Äriseadustiku § 6 kohaselt moodustavad kontserni ka valitseva mõju kaudu seotud äriühingud ning seega äriühinguid, kes kuuluvad ühte kontserni, loetakse konkurentsiseaduse rakendamise eesmärgil üheks ettevõtjaks.“ Süüdistusakti kohaselt loeti AS Liviko ja B.O üheks ettevõtjaks sel ajal kehtinud KonkS § 2 lg 3 kohaselt, mille kohaselt sai ühte kontserni kuuluvaid ettevõtteid üheks ettevõtteks lugeda ainult juhul, kui nende ettevõtjate vahel puudub konkurents ehk ainult juhul, kui AS Liviko ja B.O vahel puudub konkurents ja nad ei ole konkurendid omavahel. Kuna süüdistusaktis loeti AS Liviko ja B.O üheks ettevõtjaks KonkS § 2 lg 3 alusel, siis nähtub eeltoodust, et süüdistuses toodud asjaolude kohaselt ei peetud AS-i Liviko ja B.O 16 omavahel konkurentideks. Seega ei saanud AS Liviko olla ega olnud süüdistusakti asjaolude kohaselt ka teiste süüdistatavate äriühingute (AS Rimi Eesti Food, Maxima Eesti OÜ, Prisma Peremarket AS ja AS Helter-R) konkurendiks iseseisvalt. Süüdistusakti kohaselt oli AS Liviko teiste jaekettide konkurendiks just seeläbi, et ta loeti B.O (kes ei olnud AS Liviko konkurent) üheks ettevõtteks ning seeläbi tuletati süüdistusaktis, et kuna B.O konkureerib teiste jaekettidega, siis järelikult konkureerib teiste jaekettidega seeläbi koos ASga B.O ka AS Liviko ning seda hoolimata asjaolust, et muidu AS Liviko teiste jaekettidega ei konkureerinud (ei konkureerinud ka B.O). Maakohus on aga süüdistatavad süüdi mõistnud kardinaalselt vastupidistest asjaoludest ja alustest lähtuvalt: otsuse p-s 102 leidis kohus täiesti vastupidiselt süüdistusaktis sätestatule, et „Kuivõrd nii AS Liviko, B.O, AS Prisma Peremarket, Rimi Eesti Food AS, Maxima Eesti OÜ kui ka AS Helter-R tegutsevad eelnimetatud asjaomasel turul, siis on kõik äriühingud omavahel konkurendid, s.t ka AS Liviko on teistele äriühingutele konkurendiks ning ühtlasi ei saa B.O ja AS Livikot lugeda kontserniks ega üheks ettevõtjaks, vaid ikkagi teineteise konkurentideks, mistõttu ei ole nende karistamine välistatud/keelatud tulenevalt rangema seaduse tagasiulatuva jõu keelust“. Seejuures on oluline, et maakohus on kaubaturu määratlenud hoopis teistmoodi, kui seda oli tehtud süüdistusaktis. Sellega on maakohus aga täielikult eiranud süüdistusaktis toodut ja rikkunud sellega oluliselt KrMS § 268 lg-d 1 ja 5, tuginedes otsuses asjaoludele, mis kardinaalselt erinevad süüdistuses toodust ja tehes nendele asjaoludele tuginedes süüdimõistva otsuse. Ainuüksi sel alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja AS Rimi Eesti Food AS esitatud süüdistuses KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel õigeks mõista. Kaitsja arvates on seisukoht, et vastavalt KonkS § 2 lg-le 3 (kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis) saab ja tuleb AS Liviko ja B.O lugeda üheks ettevõtjaks KonkS §-s 4 sätestatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse keelu kohaldamise kontekstis, igal juhul asjakohatu ning ebaõige. Isegi kui KonkS lubaks Livikot ja B.Oit käsitleda ühe ettevõtjana, ei oma see mingit kriminaalõiguslikku tähendust, sest kriminaalvastutus saab olla ainult rangelt isikuline ning kriminaalõiguslikult on välistatud ühe juriidilise isiku tegude ülekandmine teisele juriidilisele isikule. Asjaolu, et Liviko ja B.O kuuluvad ühte kontserni ei omanud aga kohtueelsel uurimisel mis tahes tähtsust. Et kohus on väljunud süüdistuse piiridest, ei oma apellantide arvates tähtsust otsuses esitatud täiesti uus süüdistusest hälbiv omapoolne käsitlus sellest, mis asjaoludel ja mis tõendite kohaselt peab ta AS-i Liviko B.O jt jaekettide konkurendiks, samuti maakohtu poolne uus käsitlus kaubaturu osas. Nii süüdistuses esitatud kui ka maakohtu poolt erinevalt tuvastatud kaubaturg, nii toote- kui geograafilise turu osas, on ekslikud ega põhine asjas esitatud tõenditel, samuti ei ole kooskõlas Euroopa Komisjoni praktika ja konkurentsiõiguse põhimõtetega. Otsuses esitatud kaubaturu käsitluse osas ühinevad apellandid Liviko AS-i kaitsja vastuväidetega, märkides täiendavalt, et kaubaturg ei ole üheselt määratav ega üldarusaadav, kaubaturu määratlemiseks on vajalik arvesse võtta ka eksperdi arvamus. 13.08.2014 vastuväidetes ekspertiisi määramisele (II kd, tl 26-32) möönab seda puudust ka prokuratuur, kuid peab vajalikuks siiski esitada küsimusi eksperdile juhuks, kui kohus peaks ekspertiisi määrama. Süüdistusaktis on kohane kaubaturg jäänud korrektselt välja selgitamata. Et taotlused ekspertiisi määramiseks kaubaturu väljaselgitamiseks jäeti rahuldamata, on mh tõendamata ka asjaolu, et käesolevas asjas ei kohaldu vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrus ning sellist asjaolu tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus on otsuses jätnud tähelepanuta apellantide kaitsekõnes V. Padumäe ja M. Krusbergi pädevust puudutavad argumendid ja tõendid. Maakohus on tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, hinnanud valikuliselt ja meelevaldselt, esitades kohati tunnistajate ütlustena väiteid, mida tegelikult öeldud ei ole. Tunnistajate MR, MK, UA ja TK (II kd tl 117-140) ning süüdistatava V. 17 Padumäe ütluste (II kd tl 156-163) kohaselt oli süüdistuses nimetatud ajal viina hinna muutmise otsustamise pädevus Rimi ostudirektoril DZ. Süüdistusaktist tulenevalt töötas V. Padumäe Rimis ostudirektorina alates 06.10.2009, seega räägivad tunnistajad kaitsja arvates perioodist, mis jääb süüdistuse ajaperioodist väljapoole. Maakohus on sattunud eksitusse, kuna ilmselt ei ole tunnistajate ütlusi käsitlenud kogu ulatuses, vaid noppinud kontekstist välja mõned üksikud laused, andes neile seetõttu ebaõige sisu. Nii nähtub tunnistaja MK ütlustest, et viinahinna muutmine käis 2009 suvel V. Padumäest kõrgemalt läbi ning V. Padumäe üleval oli DZ ja siis hinnamuutused käisid sedasi, et V. Padumäe saatis DZ-le muutused üle vaadata. MK on selgitanud, et DZ andis ostudirektori koha V. Padumäele üle alles oktoobris
19. Seega ei olnud V. Padumäe väidetava teo toimepanemise ajal ostudirektor ega täitnud ka ostudirektori ülesandeid, seega ei olnud ta ka pädev esindaja ega juhtivtöötaja. Nii on tunnistajate ütlustega kooskõlas ka süüdistatava V. Padumäe ütlused, et viinahinna otsustusõigus oli ostudirektoril ning M. Krusbergil oli Õhtulehe ostukorvi hindade muutmiseks, st mh süüdistuses nimetatud viinahinna muutmiseks, vajalik nõusolek saada nii V. Padumäelt kui ostudirektorilt (XI kd, tl 160). Ühestki tõendist ei nähtu, et V. Padumäe oleks „AS-ile Liviko väljendanud, et tal pädevus ja ka võimalus muuta odavate viinade väljamüügihindu“ ning ilmselt seepärast ei ole ka kohus viidanud konkreetsele tõendile, kus V. Padumäe midagi sellist oleks öelnud. Pädevuse küsimuse juures on oluline, missugune oli isiku tegelik pädevus, mitte see, mida ta väidab endal olevat. Ka M. Krusbergi osas on kohus temaga seonduvalt tsiteerinud, et „Lisaks on V. Padumäe selgitanud, et M. Krusbergil ei olnud kategooriajuhina oluliste toodete puhul otsustusõigust ja otsused tuli eelnevalt temaga kui kategooriagrupi juhi ja ostudirektoriga kooskõlastada (XI kd, tl 160).“ Eeltooduga on tõendatud, et süüdistuses toodud perioodil oli viina hinna muutmise otsustuspädevus Rimis DZ-l kui ostudirektoril. Kuna DZ ei ole süüdistuses nimetatud tegu teinud (seda ei väida ka süüdistus), on selge, et Rimi ei saa käesolevas asjas vastutada isegi juhul, kui V Padumäe ja/või M. Krusberg panid toime neile etteheidetud teo. Tähele tuleb panna sedagi, et kui isik ületab oma pädevust, siis see ei too kaasa juriidilise isiku vastutust. KarS § 14 lg 1 muudatuse kaasa toonud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast (239 SE, Riigikogu
20. koosseis) nähtub, et „Pädevuse ületamisel ei too teo toimepanemine kaasa juriidilise isiku vastutust“. Samamoodi on õiguskirjanduses sedastatud (P. Pikamäe „Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku § 14 mõttes? Juridica I/2010), et „Seevastu juhtudel, kus õigusvastase teo pani toime pädev esindaja, tuleb lisaks viimase käitumise süülisusele hinnata seda, kas selliselt kindlaks tehtud teo saab süüliselt omistada ka juriidilisele isikule. Pole võimalik leida mõistlikku seletust, miks peab juriidiline isik vastutama süüteo eest, mille on tema esindaja pannud küll toime juriidiliselt isikult tuleneva õiguspädevuse raames ja viimase tegevussfääris, kuid ilma et initsiatiiv selleks oleks tulnud nendelt, kes juriidilise isiku tahet kujundavad. Karistuse või muu õigusjärelmi kohaldamine on õigustatud vaid individuaalse süüetteheite tegemise korral. Selleks tuleb vältimatult tuvastada juriidilise isiku juhtivtasandilt lähtuv panus koosseisupärase teo realiseerimisse“. Seoses Rimi väidetava huviga märgib kaitsja, et igasugused tõendid Rimile väidetavast hinnatõstmisest kasu saamise kohta puuduvad. Otsuse p-s 254 on sellega seonduvalt märgitud, et kuna väidetavalt viinahind Rimi kauplustes tõusis, siis sai Rimi seetõttu ka lisakasumit. Sellist asjaolu ei saa eeldada, see peab olema selgelt tõendatud, s.t kui süüdistus ja kohus väidab, et hinnatõstmise tõttu sai Rimi nn lisakasu, siis tuleb seda ka numbriliselt koos vastavate tõenditega tõendada. Hinnatõus üksinda ei tähenda seda, et sellest saadakse ka kasu. Et on tõendamata, et väidetav tegu tõi Rimile kasu ja oli Rimi huvides, ei saa ka seetõttu V. Padumäe ja/või M. Krusbergi väidetavat tegu Rimile omistada ega Rimi selle eest vastutada. Et tegemist ei olnud Rimi huvides oleva väidetava teoga kinnitab ka see, et ükski Rimi pädev isik vastavat väidetavat tegu toime pannud ei ole. 18 Kohus on otsuse p-s 254 ise lugenud üldteada asjaoluks, et vastaval perioodil tõusis käibemaks 2% võrra ehk nt asjaolu, et viina hind muutus 1,6%, ei saanud Rimile kohtu loogikast lähtudes tuua mingit kasu, hoopis vastupidi (kohtu analüüsist ei nähtu seejuures, et viina hinda oleks enne väidetavat 1,6%-st tõusu selle 2% võrra reaalselt muudetud). Samamoodi on kohus märkinud, et viinahind oli vahepeal süüdistuses nimetatud perioodil isegi 64,10 krooni ehk kui viina hind langetati seejärel 63,50 peale, siis lähtuvalt kohtu loogikast jääb arusaamatuks, kuidas see hinna langetamine Rimile kasu sai tuua. Seejuures viitab kohus oma käsitluses mitmel juhul täiesti erinevatele kuupäevadele (sh et hinda tõsteti väga erinevatel kuupäevadel) ja tunnistab sellega ka ise, et erinevatel ajahetkedel oli viina hind Rimi poodides väga erineva hinnaga ehk sellest tulenevalt jääb täiesti selgusetuks, et kui kohtu hinnangul lepiti hinnatõus kokku/kooskõlastati, siis kuidas seletada seda, et viina hind oli Rimi poodides erinevatel ajahetkedel erineva hinnaga, sh vahepeal ka kõrgem kui süüdistuses etteheidetud 63,50 krooni. Kohtupoolsest analüüsist ei tulene ega ole tõendatud, et just väidetava kooskõlastatud tegevuse/kokkuleppe tõttu just sel ajahetkel vastav hind vastavas poes muutus, s.t. ei ole välistatud, et hind muutus sel hetkel (nt kohtu poolt viidatud 06.07 aga ka 09.07) hoopis nt hinnavaatlejate tegevuse tõttu või just sel päeval muudeti hinda tulenevalt käibemaksu muutusest (on viidatud, et juuli algul sooviti seetõttu hinda muuta) ehk vastava väidetava kasuga seoses (mida pole tegelikult ka tõendatud) ei ole mh tõendatud, et see just süüdistuses etteheidetud väidetava teo tagajärjeks saaks olla ega mitte mingil muul põhjusel (hinnavaatlejate töö või käibemaksu muutumisest põhjustatud muudatuse tõttu, sh juhul kui käibemaks muutub 2%, siis see ei tähenda, et ka pood muudab seepärast oma hinda 2%, vaid pood võib oma hinda ka oluliselt rohkem muuta. Praktikas on tavapärane, et maksutõusuga kaasneb tootele hoopis suurem hinnatõus kui vastav maksutõusu protsent, s.t. maksutõusu kasutatakse ära veelgi suuremaks hinnatõusuks. Süüdimõistev otsus rajaneb põhiliselt vaatlusprotokollidele lisatud valikulistele e-kirjadele, millised on koostatud süüdistatavate arvutite kõvaketastest väidetavalt tehtud koopiate vaatlemise tulemusel. Samas nähtub kohtuotsusest, süüdistusakti tõendite loetelust ja kohtutoimiku sisust, et kohtutoimikusse pole võetud ühtegi kõvaketast - ei algset andmekandjat, s.t mõne süüdistatava arvutis olnud kõvaketast ega algsest andmekandjast tehtud koopiat. KrMS § 146 lg 5 p 1 kohaselt tuleb vaatlusprotokollis kajastada menetlustoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega. Elektrooniliste andmekandjate puhul on olulised enamasti neile salvestatud andmed, samas tuleb fikseerida ka andmekandjate välised tunnused, mis võimaldavad tuvastada, et info on saadud just sellelt teabekandjalt, mis on ära võetud menetlustoiminguga. Tunnusteks, mis võimaldavad elektroonilist andmekandjat identifitseerida, on andmekandja liik, tootja ja mudeli andmed ning muud välised eritunnused. Tuleb ka kajastada, kuidas on arvuti kõvaketas või server asja juurde jõudnud. Oluline on märkida, milliseid meetmed on võetud tarvitusele, et tagada andmekandjal oleva informatsiooni puutumatus. Tõmmise tegemise puhul on oluline fikseerida kasutatud riist- ja tarkvara, millisest andmekandjast on tõmmis tehtud ning millisele andmekandjale on info talletatud, tuues välja kummagi objekti individuaalsed tunnused. Kohtuotsuses pole kõvaketaste kopeerimine ega koopiatel olevate andmete hilisem puutumatus nõuetekohaselt jälgitav. Elektroonilised andmed, s.h elektronkirjad on olemuslikult lihtsalt muudetavad ja seetõttu tuleb erilise hoolikusega fikseerida olukord, mis esines andmete kogumisel, talletamisel ja uurimisel. Oluline on tagada, et iga sellise sammu juures oleks välistatud andmete muutumine. Asjatundja OO ütlustega on tõendatud, et V. Padumäe, T. Valgu ja R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset. Kohus on V. Padumäe ja M. Krusbergi saadetud ja neile saadetud meilide põhjal, võrreldes neid AS Liviko töötajate meilidega ja nende saatmise ajaga, konstrueerinud sündmuste käigu, mis väidetavalt toetab kohtu järeldust, et V.Padumäe ja M. Krusberg panid toime kuriteo. Kaitsjad on juba varem toonud esile, et näiteks teadmata algset andmekandjat sisaldanud arvuti BIOS-i kellaaega ja mitte kasutades kirjutuskaitset, ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et vaadeldavates arvutites on õiged kellaajad, seega pole võimalik veenduda ka meilide saatmise ja saamise kellaaegades ega nende tegelikkusele vastavuses. Just kohtu viidatud 19 sõnumite ajalisele järjestatusele on kohus põhistanud aga V. Padumäe ja M. Krusbergi tegude kaudu ka Rimi AS süüdismõistmise. Kohtuotsuses sisalduv meilide saatmise ajalis-loogiline analüüs ei põhine seega usaldusväärsetel andmetel ning sellest tulenevalt on kohtu vastavad järeldused põhjendamata. 24.11.2014 kohtuistungil kinnitas prokuratuur, et on nimetatud meile ka ise avanud ja uurinud, kuid selle kohta nõuetekohaselt vormistatud menetlustoimingut fikseeritud ei ole. Nimetatud asjaolu ei võimalda tõendina kogutud andmete puutumatust tõsikindlalt kinnitada. Esitatud kõvaketaste materjale pole enam võimalik kontrollida, sest pole säilitatud algset kõvaketast muutumatul kujul ega ole sellest tehtud puutumatut koopiat, mida ei oleks vahepeal avatud ega uuritud. Seega tuleb kõik arvutite kõvakestastelt väidetavalt kogutud (välja trükitud vms) informatsioon ja andmed lugeda ebausaldusväärseiks ja nendest tehtud järeldused põhjendamatuiks. Näiteks sedastab kohus otsuse p-s 230.3, et „M. Krusberg on saanud V. Padumäelt kinnituse ja heakskiidu, et 09.07.2009 asemel on Rimi Eesti Food AS-il võimalik hind kokkulepitud tasemele tõsta juba 06.07.2009 alates“. Sellise väidetava vestluse toimumise ega sisu kohta ei ole ühtegi pealtkuulamise protokolli vms asjakohast tõendit, mistõttu on tegemist pelgalt oletusega. Samamoodi ei tugine ühelegi tõendile maakohtu väide otsuse p-s 230.6, justkui V. Padumäe jälgis, et sõlmitud hinnakokkulepe saaks ka ellu viidud. Täiesti vastuoluline on otsuse p-s 230.6 esitatu, sest ühtedes kohtu poolt viidatud e-kirjades räägiti Mahtra viinast, teistes Valgest viinast, kohus on meelevaldselt need omavahel sidunud. Samamoodi ei ole otsuse p-s 230.10 käsitletud ühtegi V. Padumäed otseselt puudutavat tõendit, kuid see ei ole takistanud kohtul tegemast järeldust, et V. Padumäe suhtles K.-R. Kitsega ja V. Padumäe nõustus jälle millegagi ning seetõttu ka hind muutus. Kuigi teatud erinevatel ajahetkedel on Rimi kauplustes väidetavalt viina hind olnud süüdistuses nimetatud 63.50 krooni (p 228.6), ei kinnita see kaitsja arvates seda, et V. Padumäe andis väidetavalt nõusoleku viina hinnatõstmise osas. Selles osas on Riigikohus lahendi nr 3-1-1-10-11 p-s 23 sedastanud, et „Maakohtu järeldus, et JK ja AS Liviko poolt keelatud hinnakokkuleppe sõlmimine on tõendatud asjaoluga, et ajaliselt pärast seda leiti müügilt pooleliitrist viina läbiräägitud hinnaga, pole formaalloogiliselt korrektne, sest samastab ajalise järgnevuse põhjusliku seosega (post hoc ergo propter hoc).“ Maakohus on jätnud täiesti tähelepanuta ja ümber lükkamata V. Padumäe ja M. Krusbergi kaitsjate (XIII kd, lk 57-64 ja 76-83) vastuväited ja selgitused, mis on ilmselgelt viinud ka kohtu poolsetele ebaõigetele järeldustele, mis ei rajane asjas esitatud tõenditel. Samuti on kohus täielikult eiranud tõendeid, mis kinnitavad, et hindade muutumine oli tingitud hinnavaatlejate tegevusest, lisaks ka asjaolu, et juuli alguses muutis Rimi hindu ka tulenevalt käibemaksu tõusust ning see ei toimunud ühel päeval ega ühekorraga. Tunnistaja R (II kd, tl 119) ütluste kohaselt määrati alkohoolsete jookide hinnad kindlaks vaatluse teel ning et 2009 juunis-juulis ei suhelnud Livikoga viinahinna küsimuses, meilivahetuses oli ainult soovituslik hind. Ka tunnistajad A (II kd tl 125) ja K (II kd tl 132) on kinnitanud viina hindade muutmist just konkurentide poolt viinade hindade muutmisega. Ka V. Padumäe (II kd tl 161 ja pöördel) ütlustest nähtub, et Liviko AS esitas juunis 2009 soovituslikke hindu, kuid Rimi otsustas ikkagi iseseisvalt ja esines erimeelsusi Livikoga hindade suhtes. Hindu
21. juulist 2009 ei muudetud ning jätkuvalt otsustati hindade muutmise üle hinnaseirelt saabunud konkurentide hindade alusel, mis oli Rimi ja teiste sarnaste kauplejate tavapärane praktika, samuti tingis hindade muutmise juuli algul käibemaksu muutus. Hinna korrigeerimise initsiatiiv tuli alati hinnavaatlejatelt, mida kinnitavad kõik asjas kogutud tõendid. Kaitsja rõhutab jätkuvalt, et Rimil puudus mis tahes tahtlus süüdistusaktis nimetatud kuriteo toimepanemiseks ning vastupidine on tõendamata. Isegi kui süüdistuses väidetav tegu on toime pandud ja selle saaks Rimile omistada, on süütegu aegunud. Jätkuvalt peab kaitsja vajalikuks märkida, et juba kaitseaktis tegid kaitsjad taotluse süüdistusakti tagastamiseks või kriminaalasja lõpetamiseks, sest süüdistusakt ei vastanud 20 KrMS § 154 nõuetele (I kd, lk 84-90) - selles puudus seaduses nõutud viide konkreetsele tõendile ja sellele, millist konkreetset elulist asjaolu selle konkreetse tõendiga soovitakse tõendada. Rimi AS-il puudus võimalus enda kaitseks vastuväiteid esitada, kuna teo etteheite kirjeldus tõenditele ei vasta. Tulenevalt KrMS § 268 lg 5 nõudest ei saa kohus antud süüdistuse puhul teha ka süüdimõistvat otsust. Puutuvalt mõistetud karistusse leiab kaitsja, et otsuses sätestatud karistused juriidilistele isikutele ei vasta 2009 aastal kehtinud seadusele. Kohus on otsuse p-s 369 leidnud, et mõnevõrra leebem on teo toimepanemise ajal kehtinud sanktsioon. 2009 kehtinud KarS § 400 lg 2 sanktsioon ei näinud ette karistuse mõistmist lähtuvalt juriidilise isiku käibest ja seetõttu taotles ka prokuratuur Rimile karistuseks rahaliselt väiksemat summat kui Livikole. Kohus, rakendades 2009 mittekehtinud käibest lähtuvat rahalise karistuse määra, suurendas võrreldes prokuröri poolt taotletuga Rimi karistuse summat kolmekordseks, mille tagajärjel määrati Rimile suurem karistus, kui Livikole ja B.Oile ning Maximale, rikkudes sellega 2009 kehtinud karistuse mõistmise põhimõtteid ja raskendades Rimi olukorda. I. Grossevi, R. Galini ja H. Rängi (Ränk) kaitsja T. Pürn palub enda apellatsioonis tühistada maakohtu süüdimõistev otsus kaitsealuste suhtes ja teha uus otsus, millega mõista I. Grossev, R. Galin ja H. Ränk neile esitatud süüdistustes õigeks. Apellandi kaitseargumendid kõigi kaitsealuste suhtes on ühised. Et käesolevas menetlusetapis ei ole enam süüdistusakti muutmine võimalik, tuleb asi lahendada esitatud süüdistusakti alusel. Vastavalt Riigikohtu praktikale tähendab see mh seda, et süüdistusaktis oluliste puuduste tuvastamisel tuleb süüdistatavad õigeks mõista. Apellant ei nõustu otsuse p-s 81 märgituga, et kuivõrd asja alustati 2012 ja sündmused toimusid 2009, siis tõendite olemusest tulenevalt pole võimalik täpsemalt süüdistust esitada. Nõuded süüdistuse täpsusele ja konkreetsusele ei saa sõltuda asja alustamise ajast ega asjaolust, milliste tõenditega süüdistust tõendada soovitakse. Kohtul on õigus tunnistada isik süüdi esitatud süüdistusest väiksemas mahus, kuid see ei tähenda, et kohtul on õigus ebamäärase süüdistuse alusel n.ö oma versioon koostada. Asjaomase tooteturu ja geograafilise turu kohta puudub süüdistuses nii arutluskäik kui tõendid. Usaldusväärselt ei ole määratletud, keda asjaosalistest saaks pidada konkurentideks. Sellises olukorras ei saa apellandi arvates kohus asuda ise otsustama, et viinatootja ja hulgimüüja AS Liviko on jaemüüjate konkurent. Süüdistuses peaks olema olema näidatud, kas tegemist on süüdistusega kokkuleppe sõlmimises või kooskõlastatud tegevuses ning juhul, kui peaks tegemist olema mõlema alternatiiviga, siis milline tegevus on käsitletav kokkuleppe sõlmimise ja milline kooskõlastatud tegevusena. Süüdistusaktis on aga kokkuleppe sõlmimist kajastatud läbivalt koos kooskõlastatud tegevuse toimepanemisega. Tegemist on lubamatu ebamäärasusega, kuivõrd mõlemad alternatiivid on karistatavad. Kohus on lugenud sellise olukorra kaitseõigust rikkuvalt ja alusetult lubatavaks. Otsuse p-s 137 märgib kohus otsesõnu, et nõustub prokuröri väitega hub & spoke skeemi kohta. Apellant viitab asjaolule, et taolist terminit süüdistusaktis kajastatud ei ole. Seega on tegemist situatsiooniga, kus süüdistatavate suhtes kasutatakse argumentatsiooni ja väiteid, mida esmakordselt esitati alles kohtuvaidluste ajal, mis ei lähe kokku ausa ja õiglase kohtumõistmise põhimõttega. Tulenevalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-32-10 p-st 10.4, tuleb ettevõtja mõiste sisustamisel seejuures lähtuda KonkS § 2 lg-s 1 sätestatust. Viidatud otsuse p-s 11.1 analüüsiti, mil moel on füüsiliste isikute tegevus omistatav ettevõttele ehk äriühingule. Riigikohus leidis, et antud juhul ei toiminud äriühingu töötaja selle äriühingu huvides ning seetõttu ei olnud tegemist ka ettevõtjatevahelise kokkuleppega. Kohus ei ole otsuses viidatud Riigikohtu tõlgendusest lähtunud. 21 Apellandi arvates puuduvad otsuses põhjendused, miks käesoleval juhul on kaitsealuste tegevust loetud ettevõtja huvides tegutsemiseks ning järgnevalt karistatavaks KarS § 400 järgi kas kokkuleppe või kooskõlastatud tegevusena KonkS § 2 lg 1 lähtuvalt. Süüdistusaktis ja otsuses püütakse kaitsealuste vastutust avada KarS § 14 sisu ja terminoloogiat kasutades, kuid jäetakse tähelepanuta, et antud sätte alusel tuleb tuvastada juriidilise isiku vastutus. Kohtupraktikas on korduvalt viidatud, et enne juriidilise isiku vastutuse aluste esinemist tuleb tuvastada kuriteokoosseis füüsilise isiku käitumises. Asjaolu, et mingi tegevus on toime pandud juriidilise isiku juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt, ei tähenda automaatselt, et seda tegu saab käsitleda ettevõtja huvides toimunud tegevusena KonkS § 2 lg 1 mõttes. Ainult sellest, et kaitsealuseid lugeda äriühingu pädevaks esindajaks, ei piisa tuvastamaks, et nende tegevuse kaudu pandi toime ettevõtjate vaheline kokkulepe ja/või kooskõlastatud tegevus. Otsuse p-s 132 esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et kohus on vääralt leidnud, et vastutuseks piisab ametiülesannetest tulenevast volitustest äriühingut kolmandate isikute ees esindada (e KarS § 14 toodud juriidilise isiku vastutuse alustest). On äärmiselt kaheldav ka sellise esindusõiguse tuvastamine. Kohus on siinjuures lähtunud tööülesannete analüüsist, kuid asjas pole väidetud ega tõendatud, et kolmandatele isikutele oleks töölepinguid või ametijuhendeid esitatud. Kuivõrd kaitsealuste volitused ei nähtu ei äriregistrist ega kirjalikest volikirjadest, ei saa kolmandate isikute ees esindusõigust tuvastada dokumentide alusel, mida need isikud ei olnud näinud. Järelikult on kohus vääralt tuvastanud, et kaitsealuste tahteavaldused oleksid käsitletavad AS Liviko tahteavaldustena. Otsusest ei selgu ka väidetava kokkuleppe sõlmimise konkreetsed asjaolud. Apellandi arvates tuleb pigem asuda seisukohale, et kui eeldada kohtu poolt tuvastatud asjaolude õigsust, nähtuks asjaoludest mitte kokkuleppe sõlmimine, vaid teatud kooskõlastatud tegevus. Kohus märgib, et kokkuleppe mõte olevat olnud hindade üheaegses tõstmises, kuid on tuvastanud, et üheaegset hindade tõstmist ei toimunud. Nii kaitsealuste kui AS Liviko väidetav motiiv hindade kooskõlastamisega konkurentsi kahjustamiseks, on jäänud avamata. Otsuse p-s 127 esitatud hindade muutmise kuupäevadest ja uutest ning vanadest hindadest nähtub, et hinnad on muutunud erinevatel kuupäevadel ning seejuures toimus nii hindade tõstmine kui langetamine. Puudub informatsioon, millal toimus järgmine hinnamuutus. Asjaolude õigsust eeldades jääb apellandile arusaamatuks, milline huvi või kasu kaasneks taolise tegevusega kaitsealustele või AS-le Liviko ning mil moel on kaitsealuste suhtes tuvastatud ühine tahtlus kogu neile etteheidetavaks tegevuseks. Riigikohtu seisukoha kohaselt on tõendi lubatavuse eelduseks võimalus hinnata selle saamise seaduslikkust ja saamise jälgitavust. Apellant osundab, et otsuses käsitletud asjaolud ei ole tuvastatud lubatavate tõendite (vaatlusprotokollid) alusel, kordamata B.O ja AS-i Liviko kaitsjate seisukohti kõvaketaste koopiatega kaasnevatest probleemidest. Prokurör, esitades 04.11.2014 kirjaliku taotluse kõvaketaste koopiate uurimiseks, möönis, et esines põhjus nende usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuid samas ei esitanud taotlust koopiate asitõenditena asja juurde võtmiseks. Ilmselt ei soovinud prokurör kõvaketaste koopiaid asitõendina käsitleda, sest ei täidetud KrMS § 125 lg 3 nõudeid asitõendi puutumatuse tagamise kohta. Apellant näeb siin probleemi eelkõige selles, et kõvaketaste koopiaid ei olnud tõenditena süüdistusaktis märgitud. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt tuleks sellises olukorras tõendi vastuvõtmisest keelduda isegi vastava taotluse korral. Taotluse puudumise tõttu on aga kõvaketaste koopiate tõendina käsitlemine mõeldamatu. Käsitledes otsuses aegumise temaatikat on kohus leidnud, et inkrimineeritavad teod ei ole napilt aegunud. Kohus ei ole aga käsitlenud seda, kas sellises olukorras pole möödunud mõistlik aeg asja menetlemiseks. Aegumine on absoluutne menetlustakistus, millele järgneb menetluse lõpetamine ilma vastava taotluseta. Mõistlik menetlusaeg peab järelikult olema lühem kui aegumistähtaeg. Kui käesolevas asjas anti süüdistatavad kohtu alla napilt enne aegumistähtaega, siis kerkib järelikult teravalt mõistliku menetlusaja probleem. 22 AS-i Prisma Peremarket ja M. Saluste kaitsja A. Ots leiab enda apellatsioonis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, menetlusõiguse olulise rikkumise ning karistuse ebaproportsionaalse raskuse tõttu. Maakohus rikkus esiteks kriminaalmenetlusõigust oluliselt sellega, et tugines otsuses enamjaolt lubamatutele ja/või ebausaldusväärsetele tõenditele ning teiseks tuvastas ebaõigesti kuriteokoosseisu asjaolud, milline viga oli tingitud nii tõendite ebaõigest hindamisest kui ka materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Kolmandaks määras kohus süüdistatavatele liiga ranged karistused, mis ei ole proportsionaalsed väidetava süü suuruse ning väidetava kuriteo toimepanemise ajal kehtinud kohtupraktikaga. Kaitsja palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kaitsealused neile esitatud süüdistustes õigeks. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tuginedes olulises osas toimikus olevatele prokuratuuri poolt esitatud e-kirjade väljatrükkidele, mis on väidetavalt koopiad osade süüdistatavate arvutite kõvaketastelt leitud e-kirjadest. Kaitsja arvates ei ole tegemist aga dokumentidega, mis saaksid tõendada süüdistatavate vahelist suhtlust ja selle sisu. Niisugusel viisil kogutud ja esitatud tõendeid ei ole juba põhimõtteliselt võimalik kaitsja arvates lugeda ekirjadeks seetõttu, et e-kiri on ühelt elektronposti aadressilt teisele elektronposti aadressile teatud protokolli vahendusel saadetud sõnum, kuid kohtutoimikusse on esitatud vaid väidetavate e-kirjade väljatrükid. Kaitsja on seisukohal, et kohtutoimik tegelikult e-kirju ei sisalda. Maakohus ei ole otsuses kaitsjate poolt tõstatatud kahtlusi e-kirjade, kui tõendi liigi mõttes vaatlusprotokolli lisade, kogumise usaldusväärsuse osas kõrvaldanud, kuid on sellest hoolimata e-kirjadele tuginedes süüdistatavad süüdi mõistnud, rikkudes sellega in dubio pro reo põhimõtet. Asjatundja OO ütlustega on tõendatud, et valdava osa kohtutoimikus olevate e-kirjade puhul ei ole võimalik tuvastada, kas vastav e-kiri on saadetud või kätte saadud. 25.11.2014 istungil ütles asjatundja, et V. Padumäe, T. Valgu ja R. Kitse arvuti kõvakettast koopia tegemisel ei kasutatud ei riist- ega tarkvaralist kirjutuskaitset. Seega ei ole võimalik kindlalt väita, et e-kirjad, millele maakohus on otsuse rajanud, on tõesti kohtutoimikus nähtuval kujul süüdistatavate vahel saadetud ja kätte saadud. Kohtuotsusest nähtub tegelikult vastupidine. Näiteks otsuse p-s 28.9 on kohus leidnud, et H. Ränga arvuti kõvakettast väidetavalt tehtud koopia uurimisel selgus, et osade kõvaketta koopialt nähtuvate e-kirjade saatmisajad ning vorm ei ühti sellega, mis nähtub toimikus olevatelt e-kirjade väljatrükkidelt. Maakohus leidis, et avastatud ühtimatused ei sea kahtluse alla e-kirjade usaldusväärsust tõendina. Kaitsja on seisukohal, et istungil kõvaketaste koopiate uurimisel ilmnenud erinevused kinnitavad kahtlust, et e-kirjade väljatrükid ei ole usaldusväärsed ning neile ei saa tugineda süüdistatavate vahelise suhtluse kindlakstegemisel. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-104-05 p-s 6.2, põhjalikult selgitanud, kuidas on võimalik e-kirja kulgemist jälgida ja tõendada: „IP-aadressi abil on võimalik identifitseerida arvutit, kust lähtuvalt on konkreetne e-kiri teele saadetud, ja on ka jälgitav selle kirja kulgemine. Iga arvuti on temale omaste elektrooniliste tunnuste alusel individuaalne ja seetõttu ka tuvastatav. Kui kriminaalasjas on küsimuseks kirja võimalik päritolu, on vältimatu ka pöördumine selliseid andmeid kajastavate andmekandjate poole.”. Kohtutoimikus puuduvad aga tõendid selle kohta, et väidetavad M. Salustet ja/või Prismat puudutavad e-kirjad oleksid Prisma meiliserveritesse jõudnud või sealt välja saadetud. Kaitsja osundab siinjuures, et kohtuotsuses viidatud M. Saluste poolt saadetud e-kirjad sisalduvad kohtutoimikus esitatud e-kirjade nö „sabas”. On teada, mida kinnitas 26.11.2014 kohtuistungil asjatundja OO, et kirja edasi- või tagasisaatmisel automaatselt genereeritud „saba” on võimalik väga kergelt muuta. Seetõttu ei ole välistatud, et isik, kes selle esimese, niiöelda kõige ülemise e-kirja on saatnud, on sinna mis tahes kaalutlustel midagi juurde kirjutanud. Seda asjaolu ei ole maakohus otsuses M. Salustet puudutavate e-kirjade väljaprintide usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtnud. 23 Toimikus leiduvate e-kirjade autentsuse küsimuses ühineb kaitsja Liviko AS-i ja Rimi kaitsjate apellatsioonkaebustes esitatud seisukohtadega. E-kirjad, millele otsus valdavalt toetub, on vaatlusprotokollide lisad, mille allikas ning kohtueelne saatus on menetlusõiguse rikkumiste tõttu muutunud kontrollimatuteks. Kriminaalmenetlusõigust on rikutud nii vaatlusprotokolli koostamisel, sh kõvaketastest koopiate tegemisel, kui ka hiljem nende hoidmisel. Koopiad kõvaketastest tehti isikute poolt, kellel puudusid vastavad eriteadmised ning koopiate tegemist kajastavad protokollid on puudustega. Prokuratuur on ka hiljem kõvaketaste koopiaid kasutanud ilma neid toiminguid nõuetekohaselt fikseerimata. E-kirjade usaldusväärsuse osas tõstatatud põhjendatud kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kohus on asjaomase turu määratlemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus on käsitlenud väidetavat süüdistatavate vahelist kokkulepet kui horisontaalset konkurentidevahelist kokkulepet, mistõttu tuleb välja selgitada, milline on asjaomane turg ning millised süüdistatavad on omavahel konkurendid. Kaitsja arvates on järeldus (p 3.5), et Liviko, B.O, Rimi, Prisma, ja Helter - R on omavahel konkurendid, ebaõige. Asjaomase turu moodustavad tooteturg ja geograafiline turg. Kaitsja on seisukohal, et Prisma ja Liviko ei ole konkurendid tooteturul. Konkurente tuvastades on kohus väljunud süüdistuse raamidest. Süüdistusaktis loeti Liviko ja B.O üheks ettevõtjaks ning selle kaudu omistati Livikole teiste supermarketite konkurendi staatus. Kohus leidis otsuses, et Livikot ja B.Oit ei saa lugeda üheks ettevõtjaks (p 102). Samas leidis kohus aga üllatuslikult, et Liviko AS on hoopis iseseisvalt kõigi jaekettide, sh. B.Oi konkurent. Kohus on leidnud, et asjaomase tooteturu moodustavad odavad alkoholid ning kõik jaemüügiga tegelevad kauplused, mis müüvad mh ka alkoholitooteid. Kaitsja on seisukohal, et käesolevas asjas oleks lähtuvalt konkurentsiõiguse põhimõtetest ning Liviko AS kaitsja poolt kirjeldatud Euroopa Komisjoni praktikast õige asjaomase tooteturuna määratleda kõigi toiduja esmatarbekaupade (mitte ainult odavate viinade) jaemüük hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplustes, jättes välja müügi spetsiaalkauplustes, avatud turgudel, kioskites ja bensiinijaamades, sest kõik supermarketid konkureerivad omavahel kogu pakutava ostukorvi (mitte vaid osade selle komponentide) osas. Käesoleval juhul ei piisa tooteturu määratlemiseks mitte üksnes konkreetse toote (odav viin) asendatavuse hindamisest, vaid hinnata tuleb ka müügikoha asendatavust. Maakohus on küll hinnanud otsuses (p-s 92-93) nii odava viina kui ka asjakohaste kaupluste asendatavust, kuid jõudnud kaitsja arvates ebaõigele järeldusele, et keskmine tarbija valib odava alkoholi müügikohta üksnes odava alkoholi müügihinna alusel. Kaitsja arvates on tõendatud ning on ka eluliselt usutav, et keskmise tarbija jaoks ei ole nö supermarketi tüüpi kauplus odava alkoholi ostmiskohana asendatav ainult alkoholi müüva kauplusega. Keskmine tarbija ostab supermarketi tüüpi poest kogu toidu ja joogi ning muid igapäevaseid esmatarbekaupu. On ebausutav ja tõendamata, et keskmine tarbija hakkaks odava alkoholi väikese hinnatõusu tagajärjel käima ühe poe asemel kahes poes, et osta odavat alkoholi alkoholipoest, mitte supermarketist. Selline ümberkorraldus on keskmise tarbija jaoks liiga tülikas ja ajakulukas ega kaalu üles hinnavõitu väikese hinnatõusu korral. Sel põhjusel tuleb tooteturuks määrata kõigi toidu- ja esmatarbekaupade jaemüük hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplustes või vähemalt odava alkoholi jaemüük hüper-, super ja discounter tüüpi kauplustes. Puudub vaidlus selles, et Liviko AS-il ei ole hüper-, super- ja discounter tüüpi kauplusi, mistõttu ei ole ta Prisma AS-i konkurent asjaomasel turul. Poolte arusaam endaga konkureerivatest ettevõtetest välistab ka horisontaalse konkurentidevahelise kokkuleppe sõlmimise AS-i Liviko ja Prisma vahel. Kokkulepet ei saa objektiivselt olemas olla, kui pooltel puudub tahe milleski kokku leppida. Asjaolu, et M. Saluste ja Liviko AS-i esindajad ei pidanud Prismat ja Livikot konkurentideks, välistab nende huvi pidada läbirääkimisi odava viina jaemüügi hindade ühtlustamise osas. Samas ei ole kohus põhjendanud, et M. Saluste otsese tahtlusega on hõlmatud ka väidetav objektiivne asjaolu, et Liviko AS ja Prisma AS on konkurendid. Tõenditest nähtub pigem vastupidine -supermarketite 24 töötajad pidasid oma konkurentideks üksnes teisi supermarketeid, mitte aga ainult alkoholi müüvaid poode. Ka M. Saluste ja Liviko esindajate kirjavahetusest nähtub, et M. Salustet huvitavad üksnes teiste supermarketite hinnad. Seega kõik asjakohased tõendid kinnitavad ja on ka eluliselt usutav, et M. Saluste Prisma AS-i ostujuhina jälgis oma tööülesannete täitmiseks teiste supermarketite hindu ning pidas üksnes neid Prisma konkurentideks, Liviko AS-i kaupluste hinnad teda ei huvitanud. Kohus on jätnud ebaõigesti arvestamata asjaolu, et Liviko esindaja, teavitades M. Salustet teiste supermarketite hindadest, ei rääkinud kordagi oma jaemüügi kaupluste hindadest. Liviko AS-i huvi supermarketite viinahindade vastu on tootja/edasimüüja huvi, mitte aga konkurendi huvi. Selline käsitlus välistab horisontaalse kokkuleppe sõlmimise tahtluse Liviko ja Prisma esindajate vahel. Kuigi M. Salustele ja Prismale heidetakse ette konkurentidevahelise konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimist ja konkurentidevahelist konkurentsi kahjustavat kooskõlastatud tegevust, leiab kaitsja, et M. Saluste ei ole kokkulepet sõlminud ja M. Saluste ja Liviko AS esindajate vahel kokkulepe puudus. Otsuses (p-s 317) on kohus õigesti leidnud, et objektiivse koosseisu olemasoluks tuleb tuvastada, et kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse poolteks olid omavahel konkurentideks olevad ettevõtjad, et esines kokkulepe ja kooskõlastatud tegevus ja et sellel oli konkurentsi kahjustav eesmärk või tagajärg. Süüdistusakti ja kohtuotsuse kohaselt suhtles M. Saluste üksnes Liviko esindajatega ja vaidlus puudub selles, et M. Saluste ei suhelnud väidetava kokkuleppe/kooskõlastatud tegevuse osas kordagi teiste supermarketite esindajatega. Samas leidis kohus kaitsja arvates ekslikult, et läbi Liviko vahendamise sõlmis M. Saluste kokkuleppe ka teiste supermarketite esindajatega. Esitatud tõenditest ei nähtu, et M. Saluste oleks sõlminud Liviko esindajaga mingit kokkulepet ega kooskõlastanud tegevust. Isegi kui tuvastada, et M. Saluste sõlmis mingisuguse kokkuleppe/kooskõlastas tegevuse Liviko esindajaga, ei nähtu tõenditest, et ta oleks Liviko kaudu sõlminud kokkulepet ühegi teise supermarketi esindajaga. Kuna Liviko ja Prisma ei ole konkurendid, puudub ka sel juhul kuriteokoosseisu täitev kokkulepe. Kuigi kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kokkulepe ja kooskõlastatud tegevus eristatavad, on kaitsja hinnangul tõendite hindamisel vajalik eristada, kas süüdistatav on sõlminud kokkuleppe või osalenud kooskõlastatud tegevuses, kuna mõlemal alternatiivil on eraldi eeldused, mis tuleb eraldi tuvastada. Kokkuleppe olemasoluks on vajalik vähemalt kahe ettevõtja poolt vastastikuselt ühise tahte väljendamine, kusjuures kokkuleppe vorm ei ole oluline, kui see kujutab endast poolte kavatsuste tõest väljendust - ettevõtjad peavad seega olema väljendanud oma ühist tahet teatud viisil turul käituda. Kui ettevõtja teeb midagi ilma teise ettevõtjaga kokku leppimata või koordineerimata, ei ole tegemist kokkuleppega, mis võiks olla konkurentsiõigusega vastuolus. Samuti tähendab see seda, et kui vaid üks ettevõtja väidab kokkuleppe olemasolu, ei kinnita see kokkuleppe sõlmimist ega tähenda, et teine ettevõtja ei või sellele vastu vaielda. Kooskõlastatud tegevuseks loetakse ettevõtjate vahelist tegevuse kooskõlastamist, mis ei vasta kõigile kokkuleppe tunnustele, kuid mille tulemusena ettevõtjad asendavad konkurentsiriskid teadlikult ettevõtjate vahelise praktilise koostööga. Kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse tuvastamisel on kohus tuginenud Liviko esindajate ja M. Saluste väidetava e-kirjavahetuse väljavõtetele. Kaitsja hinnangul on kohus andnud ekirjadele sisu (p-d 320-324), mida sealt tegelikult ei nähtu - asjaolu, et R. Galin viitab e-kirjas mingile varasemalt telefoni teel sõlmitud kokkuleppele, ei tõenda sellise kokkuleppe sõlmimist. Kohtu poolt antud hinnang, et e-kirja saatmisele eelneval nädalal olid M. Saluste ja R. Galin telefoni teel midagi tõenäoliselt kokku leppinud, sellest tõendist ei tulene. Sellise e-kirja pinnalt ei ole võimalik tõendatuks lugeda seda, et M. Saluste ja R. Galin on üldse kunagi telefonis rääkinud, veelgi vähem aga seda, milline võis olla nendevahelise telefonikõne sisu. Riigikohus on otsuses 3-1-1-10-11 (nn Liviko kaasus) seoses telefonivestlustega, kus üks isik kirjeldab teisele isikule kolmanda isiku poolt väidetavalt öeldut, et vastavate telefonikõnede pealtkuulamise protokollid on vahetuks tõendiks üksnes telefonivestluses osalenud isikute käitumise kohta, kuid ei ole käsitatavad otsese tõendina osas, mis puudutab kolmandale isikule omistatud käitumist (antud juhul keelatud hinnakokkuleppe sõlmimist). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi sõnul väljendavad viimases osas vastavad protokollid üksnes 25 telefonivestluses osalenud isikute ettekujutust ja arusaama kolmanda isiku rollist. Riigikohus viitas samas otsuses, et telefonivestluses osalenud (nn esimene) isik võis kolmanda isiku poolseid sõnu valesti mõista või meelevaldselt eksitada telefonivestluses osalenud teist isikut selles osas, mida kolmas isik oli rääkinud. Sarnaselt viidatud nn Liviko kaasusega saaks eeldusel, et e-kiri oleks lubatav ja usaldusväärne tõend, käesolevas asjas R. Galini 19.06.2009 e-kirja kasutada otsese tõendina vaid R. Galini enda käitumise ning tema ettekujutuse ja arusaama kohta viidatud jaemüüjate seisukohtadest. Selle alusel ei saa aga ühtegi käitumist (sh millegagi nõustumist/mittenõustumist ega ka üldse R. Galiniga millestki sellisest rääkimist) omistada e-kirjas viidatud isikutele. Sama kohaldub analoogia korras ka muude e-kirjade kohta, kus mõni Liviko esindaja viitab kokkuleppe saavutamisele või mõne teise isiku poolt väljendatud seisukohtadele. Kaitsja hinnangul tekivad toimiku materjalidest tõsised ja ümberlükkamatud kahtlused Liviko esindajate (sh R. Galini) ekirjades esitatud väidete usaldusväärsuses. Nii on R. Galini 30.06.2009 saadetud e-kirjad (kd V, lk 39-40) vastuolus tema 19.06.2009 13:52 e-kirjaga teistele Liviko töötajatele - kuigi R. Galin märkis 19.06.2009 e-kirjas, et „Prisma, Rimi, SÄM on nõus“, saatis ta 30.06.2009 nii Prisma kui Rimi (sh Säästumarketi) esindajatele e-kirjad, kus viitas „eelmine nädal“ telefonitsi väljendatud nõusolekule. 30.06.2009 oli teisipäev ning sellele eelnenud nädal hõlmas kuupäevi 22.-28.06.
22. mis tähendab seda, et 30.06.2009 e-kirjades viidatud telefonikõned (kui need üldse toimusid) ning seega Prisma ja Rimi poolt väidetav nõusoleku väljendamine (millele kaitse vastu vaidleb) ei saanud kindlasti toimuda enne 19.06.2009 e-kirja kirjutamist. Seega ei saanud R. Galin ka ise 19.06.2009 oma kolleegidele e-kirja saates olla seisukohal, et Prisma ja Rimi poolt mingi nõusolek on antud. Nimetatud e-kiri võis olla põhjendatud sellega, et ta üritas oma kolleegides tekitada arusaama, et olukord oli teistsugune, kui see tegelikkuses oli (selle ajendiks võis olla näiteks soov näidata enda tegevust tulemuslikumana ja ennast seega paremas valguses). Liviko esindajate e-kirjades toodu ebausaldusväärsusele ja neis sisalduvate väidete tegelikkusele mittevastavusele viitavad ka muud toimikus sisalduvad ekirjad. Nii saatsid Liviko esindajad 29.06.-30.06.2009 nii B.Oile, Rimile, Prismale, ETK-le kui Maximale peaaegu identsed e-kirjad (kd VI, lk 1, 12, 46; kd V, lk 38, 40; köide 4, lk 7) milles väitsid, et kõikide ketikauplustega „on saavutatud kokkulepe“ odavate viinade hinnatõusu osas. Samas küsiti e-kirjades vastavatelt ettevõtjatelt, kas nad on ikka väidetava kokkuleppega nõus. Selline käitumine näitab selgelt, et e-kirjades viidatud kokkulepet ei olnud sõlmitud ning Liviko üritas ettevõtjaid e-kirjade kaudu esitatud alusetute väidetega kokkuleppele või sarnasele tegevusele kallutada. Sarnaselt juuni lõpus saadetud e-kirjadega väidetakse Liviko esindajate poolt 7.07.2009 Prisma ja Helter-R-i esindajatele saadetud e-kirjades et „on saavutatud kokkulepe“ hinnatõusuks kõigis kettides/kauplustes üle kogu Eesti“. I. Grossev kinnitab 8.07.2009 kolleegidele saadetud e-kirjas, et kinnitus on saadud mitmelt e-kirjas loetletud ettevõtjalt, kuigi samas nähtub tema ja H. Ränki 9.07.2009 e-kirjadest (kd IV, lk 22), et mingit taolist kokkulepet ei olnud ei 7.,
23. ega ka
24. juuliks 2009 saavutatud ning ettevõtjad ka sarnaselt ei tegutsenud. Otsuse p-s 320.2 nimetatud R. Galini e-kirja pooleks H Ränkile ja I. Grossevile M. Saluste ei ole ja seega see e-kiri ei saa tõendada mingit M. Saluste tegevust eelnevalt kirjeldatud põhjusel. Et Liviko esindajate teated sisaldavad erinevatele adressaatidele kolmandate isikute kohta vastuolulist ning ilmselgelt ebausaldusväärset infot, on kohus nende e-kirjade sisule tuginedes kolmandate isikute tegevuse kohta järeldusi tehes tõendeid valesti hinnanud. Ühtlasi nähtub I. Grossevi e-kirjadest, et I. Grossev supermarketeid Liviko konkurentideks ei pea ja suhtub nendesse kui Liviko klientidesse tarneahelas. Seega Liviko esindajatel ja M. Salustel puudus tahtlus pidada läbirääkimisi omavahelise horisontaalse konkurentide vahelise kokkuleppe sõlmimiseks, kuna nad ei pidanud üksteist konkurentideks. Otsuse p-s 321 viidatud M. Saluste e-kiri R. Galinile - Prismas on viin eesti Standard müügil hinnaga 69.90 krooni - ei tõenda mingi kokkuleppe sõlmimist ega tegevuse kooskõlastatust. M. Saluste ei jaga ka mingit siseinformatsiooni, sest juba kehtiv hind oli selleks ajaks nähtav ka Prisma kauplustes. Eesti Standard viina hinnatõstmisel puudub seos väidetava kokkuleppega, mille kohaselt pidi odavate viinade hinnad tõstetama vähemalt tasemele 63,50 krooni. Kohtu seisukoht, justkui tõendaks see e-kiri M. Saluste poolt väidetava kokkuleppe 26 täitmist, on põhjendamatu ja ebaloogiline ning tugineb tõendi ebaõigel hindamisel. Toote hinna tõstmine rohkem kui väidetavalt kokku lepitud kinnitab üheselt, et hinda tõsteti muudel põhjustel kui väidetava kokkuleppe tõttu. Konkurentide-vahelise kokkuleppe sõlmimise majanduslik loogika seisneb selles, et ettevõtted saaksid tõsta hinda, ilma et kaotaksid seeläbi oma kliente odavamat hinda pakkuvatele konkurentidele. Hinna tõstmisel rohkem kui näeb ette väidetav kokkulepe, puudub igasugune mõistlik põhjendus. Küll on aga õige maakohtu järeldus (p 323), et sellest e-kirjast nähtub, et M. Saluste ei olnud oma nõusolekut odava viina hinna küsimuses väljendanud, ehk et kokkulepet ei olnud sõlmitud. Otsuse p-s 324.1 viidatud I. Grossevi e-kirjast M. Salustele nähtub üheselt, et hindade tõstmine ei õnnestunud. Kohtu väide, justkui nähtuks sellest e-kirjast, et M. Saluste on 6.07.2009 andnud nõusoleku tõsta odava viina hind 63,50 krooni peale, on seega meelevaldne ja väär. Asjaolust, et Liviko esindaja viitab oma e-kirjas, justkui oleks kokkulepe saavutatud, ei saa tõendada mitte mingit M. Saluste poolset tahteavaldust. Otsuse p-s 324.2 viidatud M. Saluste e-kiri I. Grossevile kujutab endast palve esitamist edastada talle järgmisel päeval info selle kohta, kas teistes supermarketites hinnad tõusid, kuid samas ei viita see tahteavaldusele sõlmida mingit kokkulepet. Lisaks viibis M. Saluste sel ajal ise puhkusel ega saanud seetõttu tegeleda konkurentide hinnamuutuste jälgimisega. Paludes selles küsimuses abi tarnija töötajalt, ei rikkunud ta konkurentsiõigust. Euroopa Kohus on korduvalt väljendanud selgelt seisukohta, et ettevõtjal on õigus oma käitumist muuta lähtuvalt oma konkurentide tegelikust või ennustatavast tulevasest käitumisest – keelatud on vaid selline konkurentide-vaheline nt hinnatõusu puudutav koostöö, millega määratletakse ühine käitumine ning selle hinnatõusu edukuse tagamiseks elimineeritakse mis tahes kahtlused selles osas, kuidas teised konkurendid koostöö oluliste elementide (hinnatõusu suurus, koht ja aeg) osas käituvad. Samas viidatud M. Saluste 08.07.2009 e-kiri Ivar Grossevile, milles teatatakse hinnamuudatusest, ei sisalda kaitsja arvates mingit tahteavaldust kokkuleppe sõlmimiseks. Tarnija teavitamine sellest, et mingi toote hinda on muudetud, ei kujuta endast ei kokkulepet ega kooskõlastatud tegevust. Seega ei nähtu asjas esitatud e-kirjadest kokkuleppe sõlmimist M. Saluste ja Liviko esindajate vahel. Maakohus on vastupidisele seisukohale jõudes omistanud e-kirjadele sisu, mida neis ei ole. Lisaks välistab kokkuleppe sõlmimise Prisma ja Liviko vahel asjaolu, et M. Saluste ei ole Prisma esindaja ega oma volitusi Prisma nimel lepingute sõlmimiseks. Kuigi konkurentsiõiguse mõttes ei pea kokkulepe olema tsiviilõiguslikult kehtiv, peavad sellel siiski olema kokkuleppe tunnused. See tähendab, et kokkulepet saab teise isiku nimel sõlmida üksnes esindusõigusega isik. Kuna M. Saluste ise ei ole ettevõtja, ei saanud ta konkurentsi kahjustavat kokkulepet enda nimel sõlmida, mistõttu kokkuleppe sõlmimine kui koosseisu element välistatud. Et tõendamata on kokkulepe või kooskõlastatud tegevus Prisma ja Liviko vahel, on tõendamata ka kokkulepe või kooskõlastatud tegevus Prisma ja teiste supermarketite vahel. Kaitsja leiab, et isegi juhul, kui asjas esitatud tõendite pinnalt on võimalik tuvastada kokkuleppe sõlmimine/kooskõlastatud tegevus Prisma ja Liviko vahel, ei ole siiski võimalik tuvastada seda Prisma ja teiste supermarketite vahel. Kuna Liviko ja Prisma ei ole aga konkurendid, puudub igal juhul M. Salustele ja Prismale süüks arvatav tegu. Puudub vaidlus selles, et jaekaubandusketid omavahel otse ei suhelnud ja jaekaubanduskettide töötajad suhtlesid üksnes Liviko töötajatega. Sellest hoolimata leidis maakohus, et Prisma on M. Saluste kaudu sõlminud kokkuleppe ning osalenud kooskõlastatud tegevuses ka kõigi teiste jaekaubanduskettidega (p 326). Kohus põhjendas seda väitega, et M. Saluste oli teadlik hinnakokkuleppest ja kooskõlastatud tegevusest teiste jaekaubanduskettidega. Kaitsja sellise kohtu järeldusega ei nõustu. Otsusest jääb arusaamatuks, kelle vahelisest kokkuleppest/kooskõlastatud tegevusest M. Saluste teadlik oli ning kuidas saab üksnes teadlik olemisest järeldada kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses osalemist. Kokkuleppe tuvastamiseks supermarketite vahel tuleks tuvastada, et Liviko töötajad esindasid supermarketeid kokkuleppe sõlmimisel. Puuduvad tõendid ning prokurör ega ka kohus ei ole ka väitnud, et Prisma või mõni teine supermarket oleks Livikole või tema 27 esindajatele selliseid volitusi andnud. Esitatud tõenditest nähtub samuti, et Liviko töötajad ei käitu supermarketite esindajatena ega väljenda nende tahteavaldusi. Liviko esindajad teavitavad aeg-ajalt M. Salustet millestki, mida nad on väidetavalt teiste supermarketite töötajatega suheldes neilt kuulnud, kuid nad ei esine suhtluses M. Salustega teiste supermarketite esindajatena. Pole võimalik tuvastada kokkuleppe olemasolu olukorras, kus väidetava kokkuleppe pooled ei ole omavahel suhelnud ega kasutanud selleks ka esindaja abi. Kohtu loogika, justkui oleks isikul võimalik kokkuleppe osaliseks saada üksnes seeläbi, et ta saab kokkuleppe sõlmimisest kahe teise isiku vahel teada, ei põhine seadusel. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et kooskõlastatud tegevuse üheks eelduseks on kontakt kahe või enama ettevõtja vahel. Käesoleval juhul puudub Prisma ja teistesupermarketite vahel nii otsene kontakt kui ka kontakt esindajate kaudu. Asjaolu, et Liviko töötajad teatasid Prismale, et on teiste supermarketite esindajatega midagi arutanud, ei asenda kontakti kui kooskõlastatud tegevuse eeldust Prisma ja teiste supermarketite vahel. Kohtutoimiku materjalid viitavad hoopis sellele, et sellist ühist tahet ei olnud: I. Grossevi 28.07.2009 e-kirjast (kd VI, lk 60) nähtub, et „kõik ketid sellega kaasa ei tulnud“ ja „paistab, et kaupmeeste vahel ei ole selles osas ühist meelt ega ei olda valmis alampiiris kokku leppima“; PT 10.07.2009 e-kiri (kd IV 4, lk 29), kus ta vastab H. Ränki ekirjale, mille kohaselt on väidetavalt saavutatud kõigi suurkettidega kokkulepe, järgmist: „Kahjuks peab jälle lugema propagandistlikku üleskutset, mille sisu ei vasta tõele! Täna,
25. juuli kell 16.30 ON Paides 40% viina hinnad allpool soovitatut! Seda nii B.Ois kui Maximas ja alates 59.50-st! Ja isegi Liviko toodetud kraami!“. Seega nähtub toimiku materjalidest, et kogu suhtluse näol oli tegemist Liviko esindajate omaalgatusliku ja ühepoolse tegevusega, mille käigus üritati mõjutada kõigi odavate viinade jaehindasid (võib olla selleks, et õigustada enda võimalikku hulgihinna tõusu) ning jätta jaemüügiettevõtjatele mulje, et sellisesse tegevusse on kaasatud ka teised jaemüügiettevõtjad. Liviko ühepoolsele ja soovituslikule tegevusele viitavad muuhulgas Livikosisesed e-kirjad, milles räägitakse seoses uue käibemaksumäära rakendumisega kehtima hakkavatest soovituslikest väljamüügihindadest (kd III, lk 192) ja jaeettevõtjatele saadetud ekirjade sõnastusest, kus antakse hindade muutmiseks soovitus (kd VI, lk 51; kd IV, lk 8, 2223, 26-27). Kooskõlastatud tegevusele viitava vastastikuse kontaktiga saaks olla tegemist juhul, kui üks konkurent avaldaks teisele konkurendile oma tulevikukavatsused või tulevase tegevuse turul olukorras, kus viimane on seda teinud ka omalt poolt või on vähemalt vastavat informatsiooni esimeselt ettevõtjalt palunud. Käesoleval juhul midagi sellist toimunud ei ole. M. Saluste ei ole ei vahetult ega ka Liviko kaudu pöördunud teiste jaemüügi ettevõtjate poole, et läbi viidaks odavate viinade hinnatõus kõigis jaemüügiüksustes. Liviko oli tarnijana ka varem jaganud Prismale informatsiooni viinade jaemüügiturul toimuvast. Seetõttu ei olnud M. Saluste jaoks ka midagi iseäralikku selles, et Liviko esindajad edastasid talle 2009 aasta juunis-juulis informatsiooni Prisma konkurentide hindade kohta. Samuti jälgib Prisma pidevalt konkurentide poolt kehtestatud müügihindu ja ennustab erinevatest allikatest saadavate andmete põhjal nende tulevast käitumist. Prismal on konkurentsiõigusest tulenevalt õigus oma hindu vastavalt konkurentide tegelikele või ennustatavatele tulevastele hindadele muuta, seega on Prismal õigus kasutada ära informatsiooni, mis seaduslikul teel tema käsutusse satub ning mis aitab tal konkurentide tulevast käitumist ennustada. Et ka Liviko esindajad kontrollivad pidevalt viinade jaemüügihindu nii Prisma kui tema konkurentide poodides, tõendavad Liviko esindajate 7.-8.07.2009 e-kirjad, milles viidatakse Liviko poolt tehtavale pidevale turuanalüüsile. Eeltoodust tulenevalt ei olnud M. Salustel mingit põhjust arvata, et informatsioon teiste jaeettevõtjate poolt müüdavate viinade hindade kohta on Livikoni jõudnud kuidagi ebaseaduslikul teel. Prismal on põhimõte, et hindu muudetakse tavaliselt alles siis, kui on näha, et turul on vastava toote hinnatase muutumas. M. Saluste 8.07.2009 e-kirjast nähtuvalt plaanis ta sarnaselt käituda ka 7.
26. 2009 e-kirjaga saadud konkurentide tulevast võimalikku hinda puudutava informatsiooniga, st muuta Prisma hinnad pärast seda, kui turuvaatlus on kinnitanud, et suuremate konkurentide hinnad on turul muutunud. Et M. Saluste viibis sel ajal puhkusel, mistõttu oli põhjaliku ja õigeaegse turuvaatluse läbiviimine seetõttu raskendatud, otsustas M. 28 Saluste pelgalt Säästumarketis toimunud hinnamuutuste alusel muuta „Aus viina“ müügihinda alates 9.07.
27. Samas ei kinnitanud M. Saluste kirjeldatud e-kirjades ega ka mingil muul moel mis tahes Prisma konkurentidega ega ka Livikoga kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalemist, ei palunud Liviko esindajatel teistelt jaeettevõtjatelt viinade müügihindu küsida ega ka oma müügihindu teistele jaeettevõtjatele esitada. Samuti ei olnud M. Salustel mingit põhjust arvata, et Liviko esindajad tema poolt kinnitatud hinnamuudatusest konkurente teavitaks. Sellest tulenevalt on ka loomulik, et turul esineb palju paralleelset käitumist (sh hindade osas), seda eriti selliste toodete osas, mis moodustavad nö tavapärase ostukorvi, mille järgi lõpptarbijad tihti poode valivad ning mille osas ka kolmandad isikud (nt Õhtuleht) hinnauuringuid läbi viivad. Sellisteks toodeteks on muuhulgas ka odavad viinad. Toimiku materjalidest nähtuvalt toimus odavate viinade osas väidetavat paralleelset käitumist lisaks 2009 aasta juulile ka muudel perioodidel, kusjuures 2009 aasta juunis-juulis jälgiti konkurentide hinnakujundust tavapärasest veelgi hoolikamalt, sest seoses 1.07.2009 jõustuma pidanud käibemaksumuudatustega oldi sunnitud oma hindu muutma ning oli ette näha, et müügihindu muudavad ka konkurendid. Seetõttu on ka loomulik, et vastaval perioodil kehtestasid konkurendid üksteise eeskujul sarnaseid hindu ning seda ei saa kaitsja hinnangul pidada tõendiks kokkuleppest või kooskõlastatud tegevusest. Ka Riigikohus on nn Liviko otsuses kinnitanud, et jaekaubanduses tuvastatud pooleliitrise viina hinna muutus iseenesest ei anna veel teavet selle põhjuste kohta. Seega ei saa asjaolust, et odavate viinade hinnad on teatud ajal olnud mitme ettevõtja jaemüügiüksustes ühel tasemel, tuletada nendevahelist kokkulepet või kooskõlastatud tegevust. Seda enam, et käesoleval juhul ei toimunud hinnamuutus ühel ajal, vaid pikema aja jooksul, mis viitab selgelt pigem oligopolistliku turu normaalsele toimimisele kui kokkuleppele või kooskõlastatud tegevusele. On oluline, et ka süüdistuse kohaselt oli hind samal tasemel väga lühikest aega. Olukorras, kus ettevõtjate vahel puudub kontakt ning lisaks on hindade samasus selgitatav turu tingimuste ning oligopolistliku iseloomuga, on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning hinnanud valesti tõendeid, leides, et kooskõlastatud tegevus konkurentide vahel on üheselt tuvastatav. Käesolevas asjas ei ole toimiku materjalide põhjal võimalik väita, et puudub kahtlus supermarketite vahelise kooskõlastatud tegevuse olemasolu kohta. Kohtu seisukoht M. Saluste teadlikkusest Liviko poolt teiste supermarketitega kokkuleppe sõlmimisest on paljasõnaline ning tõendamata. Liviko esindajad andsid oma e-kirjades supermarketite osas vastuolulist infot, teatades, et mingid supermarketid on hindu tõstnud või siis jälle, et hindu ei ole tõstetud. M. Saluste ei teadnud, et teised supermarketid oleksid Livikoga või omavahel mingile kokkuleppele jõudnud, samuti ei avaldanud M. Saluste tahteavaldust ise mingis kokkuleppes osaleda. Kaitsja arvates puudub kokkuleppe sõlmimise/tegevuse kooskõlastamise osas Prisma ja teiste supermarketite vahel ka subjektiivne koosseis. M. Salustel puudus talle süüks pandud teo osas teoplaan, otsus ja kavatsus tegu toime panna. Tulenevalt Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-17-03, väljendab subjektiivne element isiku ettekujutust teost ehk seda, kuidas isik tahtis oma tegu täide viia. Kõigi otsuses M. Saluste osas käsitletud e-kirjade puhul olid aktiivseks pooleks Liviko esindajad, kes esitasid turuolukorra ja hindade kohta informatsiooni, e-kirjadele üksnes vastates polnud M. Salustel kavatsust Livikolt konkurentide tegevuse kohta informatsiooni küsida ega ka Prisma käitumise kohta informatsiooni anda. Seega puudus tal mistahes teoplaan, mille eesmärgiks oleks võinud olla KarS § 400 lg 2 p 1 kirjeldatud tegu. Samuti puudus M. Salustel tahtlus teiste supermarketite esindajatega midagi kokku leppida ning ka arusaam, et ta võib sõlmida Liviko esindajaga suheldes teiste supermarketitega mingit kokkulepet. M. Saluste ei pidanud Livikot Prisma konkurendiks, vaid alkohoolsete jookide tarnijaks. Samas näitab Prisma käitumine muudes sarnastes olukordades selgelt, et konkurentsi kahjustavate kokkulepete ettepanekuid Prisma ei aktsepteeri. Nimelt pöördus Prisma
28. 29 aasta septembris omal algatusel avaldusega Konkurentsiameti poole, kuna tekkis kahtlus, et Prisma konkurendid on sõlminud piimatarnete osas konkurentsi kahjustava kokkuleppe. Prismale avaldati survet piima hinna tõstmiseks ning anti mõista, et kui Prisma hindu ei tõsta, võidakse talle piima tarnimine lõpetada või visatakse Prisma tarnija teistest suurkettidest välja. Prisma survele ei allunud ning hindu ei tõstnud. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et M. Saluste on isik, kelle teod on võimalik Prismale omistada. Milline KarS § 14 lõikes 1 esitatud loetelus olevatest isikutest M. Saluste Prisma suhtes on, ei ole otsuses selgelt välja toodud. Isikut, kellel puudub õigus juriidilise isiku nimel lepinguid sõlmida, ei saa pidada juriidilise isiku esindajaks mingi väidetava kokkuleppe sõlmimisel. Vaidlust ei saa olla selles, et M. Saluste ei ole Prisma organ ega tema liige. Kas kohus on pidanud M. Salustet Prisma esindajaks või juhtivtöötajaks, jääb kaitsjale arusaamatuks. M. Salustel puudus pädevus sõlmida Prisma nimel lepinguid ning kohus ei ole otsuses ka põhjendanud, et tal oleks selline pädevus olnud. M. Saluste tööleping on M. Saluste poolt allkirjastatud 2011 aastal ning p. 10.5 kohaselt jõustuvad selle tingimused alates 1.01.
29. Esitatud töölepingust ei tulene M. Salustele mingeid kohustusi ning seega ei saa sellega ka M. Saluste kohustusi või pädevust tõendada. Esitatud tööleping seoses
30. aastaga ei oma mingit tõenduslikku väärtust. Ka M. Saluste ametijuhend ja tema eeluurimisel antud ütlused ei tõenda ega käsitle M. Saluste positsiooni
31. aasta juunis-juulis. Isegi kui M. Saluste tööleping ja ametijuhend oleksid esitatud kujul 2009 aasta juunis-juulis kehtinud, nähtub neist otseselt, et M. Saluste allub ostujuhina kaubandusdirektorile ning tegeleb ostutegevuse haldamisega, mille alla kuulub ka suhtlemine Prisma tarnijatega ning tegelemine ostuhindadega, kuid mitte tema pädevus sõlmida lepinguid Prisma nimel. Kohus on otsuse p-s 341, viidates M. Saluste
32. aastal kehtinud ametijuhendile, tuletanud ebaõigesti, et M. Saluste oli süüdistuses nimetatud ajal Prisma juhtivtöötaja või esindaja. Ametijuhendist ei tulene M. Salustele õigust Prisma nimel mingeid kokkuleppeid sõlmida. Lepingutel nö silma peal hoidmine ning nende sisu uuendamine on teistsugune tööülesanne võrreldes lepingute sõlmimisega. Isik, kellel puudub õigus juriidilise isiku nimel lepinguid sõlmida, ei saa tuua juriidilisele isikule kaasa vastutust „tema nimel“ sõlmitud lepingu näol. Kaitsja arvates on üldse tõendamata isik, kes otsustas Prisma müügihindade muutmise (kas M. Saluste või kaubandusdirektor kui tema vahetu ülemus või keegi kolmas isik). Kohus on otsuses (p 346) leidnud, et väidetav kokkulepe oli Prisma huvides, sest kui Prisma oleks üksinda viina hinda tõstnud, oleks ta võinud kaotada oma kliendid konkurentidele. Selline kohtu mõttekäik ei ole kaitsja arvates kohtu endapoolse tõendite analüüsi valguses loogiline. Kohus on ise e-kirjade pinnalt tuvastanud, et väidetava kokkuleppe initsiatiiv tuli Livikolt, mitte Prismalt. Olukorras, kus Liviko esindaja väitis, et teised supermarketid kavatsevad hindu tõsta, võis Prisma huvides olla hoopis hindu mitte tõsta, lootes saada seeläbi endale rohkem kliente. Et Prisma ei