← Eesti

1-12-10933/70

Obsah (6)§ 66§ 184§ 63§ 68§ 65§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ring

) § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 250 miinimumpäevamäära, s.o 800 eurot. Arvestades R. Reinsalu kahtlustatavana kinnipidamist 13. novembril 2012, loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 247 päevamäära, s.o 790,40 eurot.

§ 66

alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kümne kuu jooksul, tasudes igakuiselt 79,04 eurot.

  1. Tartu Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a määrusega asendati R. Reinsalu rahalise karistuse tasumata osa 711,36 eurot 2 kuu 14 päeva pikkuse vangistusega.
  4. R. Reinsalu tunnistati süüdi ka Harju Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega kriminaalasjas nr 1-11-3615

§ 184

lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning

§ 63

lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti R.

Reinsalu karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. märtsi
  2. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning R. Reinsalu mõisteti õigeks

§ 184lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi.

Kohtuotsusega määrati R. Reinsalu viivitamatu vabastamine vahi alt. Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus R. Reinsalu õigeksmõistmises

§ 184

lg 21 p 1 järgi ja kriminaalasi saadeti Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsus R. Reinsalu süüditunnistamises ja karistamises

§ 184lg 21 p 1 järgi muutmata.

Nimetatud otsusega loeti R. Reinsalule mõistetud karistusest kantuks ajavahemik

  1. november 2010 kuni
  2. märts 2012, s.o 1 aasta 3 kuud 26 päeva. Kandmata karistuseks loeti 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas
  3. augustil
  5. Tartu Maakohtu
  6. juuni
  7. a määrusega loeti

§ 65lg 1 ja § 64 lg-te 1 ja 2 alusel R.

Reinsalule Tartu Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a määrusega rahalise karistuse asemel kohaldatud vangistus 2 kuud 14 päeva kui karistustest kergem kaetuks R. Reinsalule Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a otsusega kriminaalasjas nr 1-11-3615 mõistetud vangistusega ning kohtuotsuste kogumis mõisteti R. Reinsalule liitkaristuseks 8 aastat vangistust. Sellest vangistusest arvati

§ 68lg 1 alusel maha eelvangistuses viibimise aeg 10.

novembrist 2010 kuni

  1. märtsini 2012, s.o 1 aasta 3 kuud 26 päeva, ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust loeti alates
  2. augustist 2014 ja karistusaeg lõpeb
  3. aprillil
  6. augustil 2019 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid R. Reinsalu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud. Vaidlustatud kohtumäärus
  7. Tartu Maakohus jättis
  8. novembri
  9. a määrusega R. Reinsalu vangistusest ennetähtaegselt vabastamata.
  10. Kohus märkis, et vangistus on oma sihi saavutanud ning isiku ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida ennekõike just uute kuritegude toimumise tõenäosust. R. Reinsalu retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks liialt suur.
  11. R. Reinsalu kuritegude ühiskonnaohtlikkus on vangla iseloomustusest nähtuvalt suurenenud. Samuti iseloomustab narkokuritegu ettekavatsetus ja planeeritus. Murettekitav on, et isik ei tunnista kuritegu ning pisendab seda. Nii selgitas kinnipeetav istungil, et toimus koti edasiandmine ja tema aitas vaid teisel inimesel kotid hotellist autosse tõsta. Ometi nähtub asja materjalidest vastupidine. Kui isik ei tunnista senise käitumise lubamatust, ei saa loota, et ta edaspidi sellise käitumisega ei jätka. Eelviidatut ei lükka ümber ka rehabiliteerivates programmides osalemine, kuivõrd neistki nähtub, et isik tegelikult piisavalt enda senist kuritegelikku käitumist ja selle ennetamise võimalusi analüüsinud ei ole. Nii on märgitud sotsiaalprogrammis „Õige Hetk“ osaluse kohta, et isik oli valmis kuritegelikku käitumist analüüsima vaid üldises plaanis, suhtlemisel eelistas teemad valida ise ning programmi teemade osas hoolitses, et ei mindaks liiga sügavale ja isiklikuks. Samuti järeldub isiku suhtumisest, et tal puudub tõsikindel motivatsioon elus muutuste tegemiseks. 2

(6)
  1. Veel on jätkuvalt murekohaks alkohol. Paraku ei nähtu asja materjalidest, et R. Reinsalu teadvustaks probleemi tõsidust. Süüdimõistetu küll tunnistas, et omal ajal oli tal alkoholiga probleeme ja ta ei saa lubada, et ta kunagi enam tarbima ei hakka, kuid loodab, et on olnud piisavalt kaua sellest eemal. Ta tunneb, et tal ei ole tungi vabanemisel kohe poodi minna. Sama nähtub ka vangla iseloomustusest: isik loodab üksnes enda tahtejõule ning pikale vangistusele, mis on teda hoidnud alkoholist eemal. Valdav osa kinnipeetava kuritegudest on seotud alkoholiga ning vangla materjalidest nähtuvalt on tal alkoholi tarvitatuna keeruline kontrollida agressiivsust. Varasemalt kriminaalhooldusel olles alkoholikeelu rikkumine viitab selgelt, et üksnes isiku tahtejõud on minevikus alkoholist hoidumiseks olnud ebapiisav.
  2. Puutuvalt toetavasse emasse ning töökohta, märkis kohus, et tegemist on asjaoludega, mis eksisteerisid ka varasemalt. Sellest hoolimata ei suutnud R. Reinsalu käituda seadusekuulekalt ning pidi naasma vanglasse. Isiku ütlustest ei ilmnenud uus motivatsiooniallikas, millel võiks põhineda tema edasine seadusekuulekus. Üldjoontes on isiku vabanemisjärgsed tingimused sarnased vangistuseelsete tingimustega. MÄÄRUSKAEBUS
  3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. Reinsalu, kes palub kohtumääruse tühistada ja end tingimisi ennetähtaegselt vanglast vabastada või alternatiivselt lühendada tema ennetähtaegse vabastamise uue arutamise tähtaega kuue kuu võrra.
  4. Kohus on väljendanud, et kinnipeetava kuritegude ühiskonnaohtlikkus on vangla koostatud iseloomustusest nähtuvalt suurenenud. R. Reinsalu on veendunud, et selline järeldus tuleneb vangla tehtud riskihinnangutest. Neis on märgitud korduva üldise kuriteo ja vägivaldse kuriteo protsendid järgmiselt: 2017 – 12% ja 23%, 2018 – 14% ja 29 % ning 2019 – 19% ja 35%. Oma seisukohas on ka prokurör tundnud muret kõrge protsendi pärast. Vangla ega prokuröri taolised arvamused pole kontrollitavad ja on täielikult põhistamata. Samuti kasutatakse kinnipeetava riskihindamisel mh ka karistusregistri arhiveeritud andmeid. Kinnipidamisasutus jätkab järjekindlalt kustunud karistusandmete kasutamist ka kinnipeetava iseloomustuse koostamisel. Riigikohus on selgitanud, et kustunud karistusandmeid ei ole lubatav kasutada ka kinnipeetavat iseloomustava materjalina.
  5. Riskihindamise osas märgib R. Reinsalu veel, et temaga viis selles osas vestluse läbi A.R. , kes talle teadaolevalt oli
  6. augustil 2019 vanemvalvur. Tekib küsimus, milline õiguslik alus on vanemvalvuril vestluse läbiviimiseks. R. Reinsalu leiab ka, et kohus peaks vabastamise üle otsustades eelkõige arvesse võtma kinnipeetava käitumist vanglas. Tänaseks on ta vangistuses olnud aastaid ning vangla on alustanud menetlust tema ümberpaigutamiseks avavanglasse.
  7. R. Reinsalule jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et ta ei tunnista kuritegu ning pisendab seda. Pisendada ei saa seda, mida ta ei tunnistata. Sellest, et kinnipeetav ei ole varem täielikult nõustunud tema suhtes tehtud kohtulahendiga, ei saa aga järeldada, et ta ka nüüd ei tunnista oma süüd ning et uute kuritegude toimepanemise risk pole piisavalt madal. Muret on kohus tundnud ka sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ tagasiside pärast. R. Reinsalu märgib, et kõnealuse programmi raames on läbi viidud jätkuvestlusi ja ka kinnistav vestlus. Kohtule esitatud iseloomustuses tugineti kolme ja poole aasta tagusele hinnangule. On väär arvata, et aja möödudes ning vanuse lisandudes inimese väärtushinnangud ja mõtteviis ei muutu. Veel on mõistetamatu, miks on kohtu arvates tema puhul murekohaks jätkuvalt alkoholi tarvitamine. Kohus viitas varasemal kriminaalhooldusel alkoholi tarvitamise keelu rikkumisele. Igavesti ei saa ette heita minevikus toimunut.
  8. R. Reinsalu leiab, et kohus jättis hoopis tähelepanuta positiivsed asjaolud – töötamise vanglas, töökoha vabaduses, seaduskuulekalt elatud aastad ja distsiplinaarkaristuste puudumise. 3
(6)
  1. Viimaseks juhib R. Reinsalu tähelepanu ka antud asja menetluse pikkusele ja venimisele. Kohtu võimalus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vanglast vabanemise üle avanes
  2. jaanuaril
  3. Vangla edastas kohtule paberid alles
  4. augustil
  5. Kohtuistung toimus
  6. oktoobril 2019 ning määrus tehti alles
  7. novembril
  8. See ei tundu kuidagi mõistlik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 17.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) 18. R. Reinsalu hinnangul on maakohus

§ 76

lg-s 4 toodud ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel eksinud ja jätnud selle vea tõttu teda alusetult karistust kandma. Ringkonnakohus süüdimõistetuga ei nõustu, vaid leiab, et esimese astme kohus ei ole R. Reinsalu tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustades teinud kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. Süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise sisulised eeldused ei ole praeguseks veel täidetud ning ta peab jätkama vanglakaristuse kandmist.

  1. Maakohus on asunud seisukohale, et põhjendatud aluse karta R. Reinsalu kuritegude kordumist annavad tema varasem elukäik ja isiku kohta käivad andmed. Ringkonnakohus nõustub sellise järeldusega. Süüdimõistetul on kaks kehtivat kriminaalkaristust ning vanglas on ta kolmandat korda. Seega varasemad kinnipidamisasutuses viibimise korrad teda seaduskuulekusele ei mõjutanud. Praegu kannab R. Reinsalu vanglas karistust narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja sõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Arvestades, et eelnevad püüded R. Reinsalu käitumist muuta on luhtunud ning ta on vaatamata eelmisele kahele vangistusele toime pannud raske esimese astme kuriteo, ei ole ka kohtukolleegium veendunud tema lubadustes hoiduda kuritegudest.
  2. Samuti tuleb tähele panna, et süüdimõistetu ei ole tõepoolest senini oma süüd narkokuriteos täielikult tunnistanud. Veel Viru Maakohtu istungil
  3. oktoobril 2019, kui arutati R. Reinsalu ennetähtaegselt vanglast vabastamise küsimust, märkis ta kohtule vastates, et mingi kotis edasiandmine oli, tema midagi ei teadnud, ta vaid aitas teisel inimesel hotellist asjad autosse viia. Seega on põhjendamatu R. Reinsalu rahulolematus, et esimese astme kohus järeldas tema poolt kuriteo toimepanemise eitamist tänini. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kui süüdimõistetu vaatamata pikaajalisele vangistusele püüab oma tegu ikka veel välja vabandada, siis ei viita see just tema kahetsemisele ega käitumise muutumisele. Pigem saab siit järeldada, et R. Reinsalu ei pruugi olla mõistnud oma kuritegude põhjuseid ega ole küllaldaselt motiveeritud enda elu muutma.
  4. Ka tuleb maakohtuga nõustuda selles, et uue kuriteo toimepanemise ohuprognoos tõuseb, kui R. Reinsalu hakkab taas alkoholi tarvitama. Nähtub ju vangla koostatud iseloomustusest, et süüdimõistetu kuriteod seondusid alkoholi tarvitamisega ning alkoholi pruukimine on hinnatud tema kuritegeliku käitumise riskiteguriks. Vangistuses R. Reinsalule alkoholi tarvitamise ärahoidmiseks süvendatud tegevusi määratud ei ole. Ta on läbinud küll sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, kuid see programm ei ole suunatud otseselt sõltuvus- või joovastavate ainete tarvitamisprobleemide seljatamiseks (nagu seda on nt sotsiaalprogramm „Eluviisitreening“). Süüdimõistetu ise loodab kaineks jäämisel üksnes pikale tarvitamisvabale ajale ja oma tahtejõule. Kohtukolleegium ei ole aga veendunud, et ainuüksi pikk mittetarvitamise periood ning R. Reinsalu sõnades väljenduv kavatsus on piisavad, järeldamaks tema hoidumist alkoholist. Olgu ka märgitud, et praegune tarvitamisvaba aeg 4

(6)tuleneb suuresti kinnipeetava vanglakaristusest, ehk on talle n-ö peale sunnitud. Seega ei saa välistada, et vabadusse naastes pöördub ta endise tarvitamiskäitumise juurde tagasi.
  1. Hinnates R. Reinsalu kuritegeliku käitumise jätkumise võimalust ei saa tähelepanuta jätta ka tema narkokuriteo asjaolusid. Süüdimõistvast kohtuotsusest selguvalt R. Reinsalu isikute grupis organiseeris ja korraldas 3940,3 g marihuaana ebaseadusliku toomise Hollandi Kuningriigist läbi Saksamaa Eestisse eesmärgiga see siin müügi paisata. Kohtuotsuse kohaselt piisanuks sellest narkokogusest narkojoobe tekitamiseks vähemalt 4000 inimesele. Saksamaal peeti narkootilise aine Eestisse vedaja kinni ning narkoaine võeti ära. Kohtukolleegiumi hinnangul näitab R. Reinsalu kuritegu hoolimatust teiste inimeste suhtes ning ei saa välistada, et rahalise kasu saamiseks võib ta sellist tegevust jätkata.
  2. Järeldust, et R. Reinsalu retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks tänini liialt suur, ei muuda ka määruskaebuse osutus kinnipeetava heale käitumisele vanglas, töötamisele, tema tõenäolisele (või ka juba toimunud) üleviimisele avavanglasse ning elu- ja töökoha olemasolule. Kuritegude kordumine, varasemate vanglakaristuste ebaefektiivsus ja narkokuriteo asjaolud annavad põhjendatud aluse rääkida võimalusest, et ka praegune vangistus ei ole veel olnud süüdimõistetule varasematest mõjusam. Samuti tuleb puutuvalt R. Reinsalu vabanemisjärgsetesse elutingimustesse märkida, et olulisi muutusi võrreldes varasemaga siin märgata ei ole. R. Reinsalu käis tööl ka enne vangistust ja kuritegude toimepanemise ajal. Viimati töötas ta enda sõnul OÜ-s Säästke klaaside paigaldajana. Ta on töötanud ka Rootsis, Soomes ja Hollandis. Seadusliku sissetuleku olemasolule vaatamata pani R. Reinsalu aga hõlptulu teenimise eesmärgil toime kuriteo. Samuti oli R. Reinsalul ka varem olemas ema toetus ning kindel elukoht.
  3. Asjaolu, et Tartu Vangla tõi kinnipeetava iseloomustuses välja R. Reinsalu kohta koostatud ja protsentides väljenduva riskihinnangu, tema vabastamise üle otsustamisel mingitki tähendust ei oma. Kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga ei ole esimese astme kohus süüdimõistetule tehtud riskihinnangut põhjendamisel kasutanud. Tõsi, maakohus märkis küll, et R. Reinsalu kuritegude ühiskonnaohtlikkus on suurenenud. Sellest ei järeldu aga, et kohtu taoline otsustus rajaneks vangla väljendatud uue kuriteo tõenäosuse hindamise tulemusel. R. Reinsalu kannab vanglakaristust muuhulgas

§ 184

lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk isikute grupis narkootilise aine käitlemise eest suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kuivõrd

§ 184

koosseisuga kaitstav õigushüve on rahvatervis ehk kaitsmisväärseks on tunnistatud määratlemata hulga isikute tervis, siis on järeldus süüdimõistetu käitumise suurest ühiskonnaohtlikkusest igati mõistetav ning asjakohane. Asjaolu, et prokuratuur oma kirjalikus seisukohas riskihinnangut käsitles, tähendust ei oma, kuivõrd, nagu juba märgitud, kohtumäärusesse see viga üle ei kandunud.

  1. Seega ei ole maakohus eksinud keelu vastu arvestada kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel vangla tehtud riskihinnangut uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta.
  2. Kuivõrd esimese astme kohus pole vangla koostatud iseloomustuses sisalduvale ohuhinnangule tuginenud, ei ole asjakohased kaebuses esitatud seisukohad riskiprotsentide alusetu suurenemise kohta ning ringkonnakohus jätab need argumendid tähelepanuta. Ka riskihinnangu koostaja osas tehtud etteheide on kantud väitest, et riskihindamise tulemus oli ekslik.
  3. Ringkonnakohus leiab seega, et uue kuriteo toimepanemise ohuprognoos on R. Reinsalu puhul tema vanglast vabastamiseks veel liialt negatiivne. Samas ei saa aga siiski jätta tähelepanuta süüdimõistetu kauaaegset viibimist vanglas ning head käitumist ja pingutusi vangistuses. Nimetatud kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad andmed loovad võimaluse lühendada tähtaega, mil vanglateenistus peab esitama maakohtule materjalid R. Reinsalu ennetähtaegse 5

(6)vabastamise uueks otsustamiseks. Nimelt lähtuvalt vangistusseaduse (VangS) § 76 lg-st 4 edastab vanglateenistus kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmisel

§ 76

lg 2 p 2 alusel materjalid uuesti kohtule ühe aasta möödumisel tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise määruse jõustumisest, kui kohus ei ole sätestanud oma määruses materjalide uuesti esitamiseks pikemat või lühemat tähtaega.

  1. Kohtukolleegium peabki otstarbekaks R. Reinsalu vabastamise küsimuse uut arutamist kuue kuu pärast alates teda vabastamata jätva määruse jõustumisest. Lähtudes VangS § 76 lg-s 4 toodud üldisest üheaastasest tähtajast, kinnipeetaval võimalust ennetähtaegselt vabanemiseks tõenäoliselt enam ei tekiks. Nagu kohtutoimikust selgub, võib R. Reinsalu lähiajal asuda karistust kandma avavanglas või on kõnealune muutus nüüdseks juba ka toimunud. Avavanglas pakutakse kinnipeetavale võimalikult lähedast elukorraldust sellele, mis ootaks teda vabanemisel. Seega saab R. Reinsalu tõestada muutusi oma käitumises ja hoiakutes nendes vabamates tingimustes. Samas aga tagatakse tema üle siiski suurem kontroll kui seda võimaldaks ennetähtaegse vabastamise korral käitumiskontrolli kohaldamine.
  2. Viimaseks käsitleb ringkonnakohus R. Reinsalu etteheiteid seoses vangla poolt tema osas materjalidega esitamisega alles
  3. augustil 2019 ning kohtumääruse tegemisega natuke rohkem kui poolteist kuud pärast kohtuistungit.
  4. Kõigepealt märgib kolleegium, et R. Reinsalule Pärnu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-10933 mõistetud rahalise karistuse kandmata osa asendati vangistusega alles Tartu Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a määrusega (vt käesoleva määruse punkte 1 ja 2). Määrus jõustus selle vaidlustamise tõttu
  9. veebruaril
  10. Harju Maakohtu
  11. novembri
  12. a otsuse ja Tartu Maakohtu
  13. oktoobri
  14. a määruse alusel (vt käesoleva määruse punktid 2 ja 3) mõisteti R. Reinsalule liitkaristus Tartu Maakohtu
  15. juuni
  16. a määrusega. Kohtumäärus jõustus
  17. juulil
  18. Isegi kui leida, et liitkaristuse moodustamine oli võimalik juba varasemalt, s.o vähemalt pärast
  19. veebruari 2019, ei saa sellise liitmise tegemata jätmist ette heita vanglale. Tartu Vangla edastas materjalid R. Reinsalu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamiseks maakohtule
  20. augustil
  21. Tartu Maakohtu
  22. juuni
  23. a määruse jõustumise ja materjalide esitamise vahele jäänud aeg on põhjendatud kinnipeetava riskihindamise, iseloomustuse koostamise ja muude materjalide kokku panemise vajadusega.
  24. Mis puudutab maakohtu istungi ja kohtumääruse koostamisele jäävat rohkem kui kuu aja pikkust ajavahemikku, kohtukolleegium esimese astme kohtule midagi ette heita ei saa. Tegemist ei ole aprioorselt ebamõistlikult pika tähtajaga.
  25. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  26. novembri
  27. a määruse muutmata. VangS § 76 lg 4 alusel määrab apellatsioonikohus, et vanglateenistusel tuleb kohtule esitada VangS § 76 lg-s 1 nimetatud materjalid R. Reinsalu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks uuesti 6 kuu möödumisel alates käesoleva määruse jõustumisest. R. Reinsalu määruskaebus leiab rahuldamist osaliselt, s.o osas, milles ta palub arutada tema vabastamise küsimust VangS § 76 lg-s 4 sätestatust lühema aja möödumisel. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.