KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-9910 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaid

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning mõisteti V.

Lisogorile karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 18.01.2018 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 4 kuud 14 päeva vangistust võrra, s.o 494 tundi üldkasulikku tööd. V. Lisogorile mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 8 kuud 14 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 19.11.2018 ja lõpp 02.08.

2. Viru Maakohtu 31.10.2019 määrusega jäeti V. Lisogor ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamata. Maakohtu määruse tõlke sai V. Lisogor kätte 22.11.
3. 2.
4. V. Lisogor on ära kandnud kolmandiku mõistetud vangistusest ja on nõustunud alluma elektroonilisele valvele. Maakohtu käsutuses olevate materjalide kohaselt on V. Lisogori avaldatud elukohale võimalik kohaldada elektroonilise valve seadet ja korteri omanik on andnud nõusoleku V. Lisogori sinna elama asumiseks ühes elektroonilise valveseadme paigaldamisega. Seega on elukoht V. Lisogoril vabanemise järgselt olemas ning see vastab elektroonilise valveseadme rakendamise tingimustele. Nõustumuse soovitud elukohta elama asumiseks on andnud ka korteris elavad täisealised isikud. Seega tuleb nentida V. Lisogori puhul formaalsete eelduste täidetust selleks, et vaagida sisuliselt V. Lisogori tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemist. 2.
5. Vaatamata sellele, et esinevad formaalsed alused ennetähtaegseks vabastamiseks koos formaalse eelduste täidetusega elektroonilise valve kohaldamiseks leiab maakohus, et V. Lisogori ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud. Esmalt märgib maakohus, et V. Lisogori puhul on täidetud ennetähtaegse vabastamise esmane eeldus, milleks on õiguskuulekas käitumine karistuse kandmise ajal (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 20). V. Lisogoril puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Nimetatut on võimalik isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel positiivse asjaoluna arvesse võtta. V. Lisogorile on vangistuse viibides võimaldatud töö tegemist majandustöödel abitöölisena ning seejärel vanglatööstuses. V. Lisogor on töötamiseks asjakohase nõustumuse ka andnud ning tervislik seisund on töö tegemist võimaldanud. V. Lisogor asus täitma töökohustusi. Kahtlusteta on vangistuses töö tegemine ühiskonda sotsialiseerumisel suureks abiks ning töö tegemine vangistuse tingimustes säilitab töötamise harjumuse. V. Lisogor on asunud õppima riigikeele kursustel. Lisaks on V. Lisogorile vabanemisel tagatud elukoht ja toetavad lähedased vanemad ning elukaaslane. Maakohus märkis, et tegemist on asjaoludega, mis annavad olulise panuse V. Lisogori ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
6. Maakohus on seisukohal, et V. Lisogori karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata jätmise. V. Lisogor mõisteti süüdi eriliigiliste, s.o liiklusalase ja karistuse kandmisest kõrvalehoidumise kuriteo toimepanemises ning seejuures isikuna, kes on varem kriminaalkorras karistatud, sh samalaadse liiklusalase kuriteo eest, st mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Mööda pole võimalik vaadata sellestki, et Viru Maakohtu 14.12.2018 kohtuotsuse süüdimõistmise aluseks olev tegu pole V. Lisogori üheks ja ainukeseks realiseerunud kuriteoks. V. Lisogori kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Lisogor pani talle süüks arvatud kuriteo toime ajal, mil ta oli Viru Maakohtu 18.01.2018 kohtuotsusega süüdi mõistetud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest, mil kohus pidas võimalikuks asendada V. Lisogorile mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Kohtuotsusest nähtuvalt on V. Lisogor seega lühikese ajaperioodi vältel peale Viru Maakohtu 18.01.2018 kohtuotsuse jõustumist käitunud taas viisil, kus talle oli põhjus esitada uus kuriteosüüdistus. Seega käitus V. Lisogor taas viisil, mis oli aluseks kriminaalmenetluse alustamisele. Ka kuriteo asjaolud on olnud mh samad – sõiduki juhtimine joobeseisundis. V. Lisogori ei motiveerinud võimalus kanda karistust vabaduses olles üldkasulikku tööd tehes kontrollinõuete ja kohustuse jälgimise võimalusega. Arvestades V. Lisogori karistamise aluseks oleva kuriteo asjaolusid, määras Viru Maakohus 18.01.2018 kohtuotsusega V. Lisogorile kohustuse, mh mitte tarvitada alkoholi ja osaleda sotsiaalprogrammis. V. Lisogor talle antud võimalusse hoolivalt ei ole suhtunud ning asus taas alkoholi tarvitama ja seejärel juhtima mootorsõidukit. V. Lisogor, asudes juhtimisõiguseta isikuna mootorsõidukit juhtima olukorras, kus Viru Maakohtu 18.01.2018 kohtuotsusega oli temalt ära võetud mootorsõiduki juhtimisõigus lisakaristusena, siis pani V. Lisogor toime ka kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise teo. Lisaks nähtub iseloomustusest, et V. Lisogor on oma tegevusega asetanud end olukorda, kus tema enda tegevusest tulenevalt ei ole ta kriminaalhooldusel olles saanud tervikuna osaleda talle määratud sotsiaalprogrammis, mis oli suunatud tema käitumise korrigeerimisele. Seega on V. Lisogor oma varasema käitumisega üles näidanud, et ise ta ei tule toime alkoholist hoidumisega. 2 2.
7. Iseloomustusest nähtuvalt on V. Lisogori kuritegude toimepanemise põhjuseks alkoholi tarbimine. Iseloomustusest avaldub, et kuritegude toimepanemise põhjuseks on alkoholi kuritarvitamine ja alkoholi tarvitanuna muutub tema käitumine pidurdamatuks. Nimetatut on V. Lisogor ka demonstreerinud, kui ta pereliikmega tekkinud tüli tagajärjel asus sõidukit juhtima ja olukorras, mil ta oli tarvitanud alkoholi. Süüdimõistetu ei ole korrigeerinud oma teadlikkust vähimalgi viisil, vaid on taaskord asunud alkoholijoobe seisundis mootorsõidukit juhtima, millega seadis ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Maakohus on hinnanud V. Lisogori süü keskmisest suuremaks. Arvestades V. Lisogori varasemat käitumist, on maakohus pidanud vajalikuks talle kohaldada alkoholitarbimise keeldu. Keelu kohaldamine ei ole V. Lisogori käitumisele mõju avaldanud. Ka ei ole V. Lisogor erinevatel põhjustel, sh tema enda isikust tulenevatel põhjustel, vabaduses olles saanud läbida asjakohaseid sotsiaalprogramme, mis suunavad teda õiguskuulekale teele. Kuna V. Lisogor ei ole oma senise käitumisega suutnud üles näidata võimekust tulla ise toime alkoholisõltuvusega, siis on vajalik talle osutada asjakohast professionaalset abi. Seni V. Lisogor asjakohast abi saanud ei ole. 2.
8. V. Lisogorile on individuaalse täitmiskava kohaselt määratud osalemine Eluviisitreeeningus. Eluviisitreeningus V. Lisogor osalenud ei ole, aga samuti ei ole temaga läbi viidud vestlusi seoses isiku suhtumisega ühiskonda/kogukonda ning riskiva, hoolimatu elustiili ja kriminaalhoolduse/kontrollnõuete heakskiitmise teemadel. Eluviisitreeningu eesmärk on, et isik on valmis oma tarbimist muutma, õpib sõltuvusega toimetulekumeetodeid, oskab öelda „Ei“ alkoholile. Kui isiku kuritegude toimepanemise põhjuseks on alkoholi tarbimine ja seni isik ei ole ise selle probleemiga toime tulla suutnud, siis tuleb talle tagada kõrvaline abi ja tugi. Kuna V. Lisogor seni sellist tuge ja abi saanud ei ole, siis puudus maakohtul ka veendumus, et V. Lisogor suudab iseseisvalt oma probleemiga hakkama saama. V. Lisogori varasem käitumine selleks kindlust ei anna. V. Lisogor ei ole hinnanud ja väärtustanud kohtu usaldust kanda talle mõistetud karistus vabaduses olles. V. Lisogor, pannes uue kuriteo toime ajal, mil tal oli võimalus kanda karistus vabaduses olles, on näidanud oma suhtumist talle mõistetud karistusse ja ümbritsevate isikute turvalisusse viisil, et esmatähtis on oma isiklik rahulolu – vajadus tarbida alkoholi ning alkoholi tarbimine ei ole takistuseks sõiduki juhtimisele asumisel. Eeltoodust järeldub seegi, et V. Lisogor hindab kõrgelt oma hetkevajadusi ilma toimepandud teo tagajärgi teadvustamata. Kirjeldatud käitumismuster viitab ohuprognoosile, et vabanemise järgselt võib V. Lisogor naasta seegi kord ebaseadusliku ja teiste isikute turvalisust ohtu seadva tegevuse juurde. V. Lisogor on korduvalt süüdi mõistetud samaliigiliste süütegude toimepanemises ning talle on antud võimalus kanda mõistetud karistus vabaduse tingimustes, see talle mingit mõju ei avaldanud, ning ikka ja jälle on ta asunud käituma teiste isikute õigusi rikkuval moel. Kuritegudest hoidumise motivaatorina ei ole toiminud ka kolme ülalpidamist vajava lapse ja elukaaslase olemasolu. Ka hinnatud töötaja maine ei ole vääranud V. Lisogori käitumist. 2.
9. V. Lisogori ennetähtaegse vabastamise vastu räägib oht, et süüdimõistetu võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist. Seisukoha kujundamisel arvestas maakohus sellega, et kuriteo toimepanemise põhjus on alkohol. V. Lisogor on väljendanud seisukohta, et soovib edaspidi alkoholi tarvitamisest loobuda. Siiski peab arvestama asjaoluga, et alkoholi ei ole V. Lisogor tarbinud vaid vangistuses viibimise ajal. Alkoholi tarbimise soov viis V. Lisogori kuriteo toimepanemisele. V. Lisogoril puudub läbi praktilise elu kogemus, kas vabaduse tingimustes ta ka suudab hoiduda alkoholi tarbimisest. Maakohus on veendunud, et puuduvad tõsikindlad andmed, et V. Lisogor suudab vabaduses olles hoiduda alkoholi tarbimisest. V. Lisogori varasem käitumine seda lihtsalt ei kinnita. Ennetähtaegse vabanemise garantiiks ei ole ka elektroonilise valve kohaldamine, kuna see võimaldab kontrollida, kus isik viibib, kuid teada ei ole millega ta tegeleb. V. Lisogor on alkoholivaba elu elanud vaid vangistuses viibimise 3 perioodil, seega puudub veendumus, et vabadusse siirdudes suudab hoiduda ühiskonnas olevatest ahvatlustest ning öelda kindlalt ei alkoholi tarbimisele. 2.
10. Praeguse karistuse kandmise aluseks olnud teo pani V. Lisogor toime tingimustes, kus tal oli olemas kindel elukoht, toetavate lähedastena vanemad ja vanavanem, elukaaslane ning hooldamist vajavad alaealised lapsed. Ka nimetatud mõjurid ei taganud V. Lisogori õiguskuulekust, vaid kriisi ilmnemisel asus taas tegutsema üldohtlikul viisil. Seejuures ei motiveerinud kuriteo toimepanemisest hoiduma ka oht oma elule ning selle tagajärjel hooldamist vajavate laste edaspidine elukorraldus. Tartu Ringkonnakohus on 15.02.2019 kohtulahendis V. Lisogori kaitsja kaebusele vastates asunud seisukohale: eelneva valguses kaotavad süüdistatava lubadused alkoholist loobuda ja seadust enam mitte rikkuda igasuguse veenvuse. Jääb mulje, et V. Lisogor kasutab lapsi nagu indulgentsi enda rikkumiste õiguslikest tagajärgedest vabanemiseks või vähemalt nende leevendamiseks. Süüdistataval tuleb nüüd vanglas tõestada, et tema praegune lubadus oma käitumist muuta on tõsiseltvõetav. Kui V. Lisogor käitub vanglas eeskujulikult ja näitab üles igakülgset valmisolekut enda alkoholi-probleemiga tegeleda, on kohtul võimalik tõsiselt kaaluda tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist KarS § 76 lg 1 p 1 alusel. 2.
11. Et kohtul tekiks V. Lisogori suhtes usaldus suutlikkusest hoiduda edaspidisest alkoholi tarvitamisest peab vabanemise protsess olema järk-järguline. Läbi konkreetsete sammude peab V. Lisogor suutma näidata üles, et on suuteline seaduskuulekaks eluks. Lisaks sisemisele soovile ka läbi reaalsete tegude on V. Lisogoril vaja näidata suutlikkust õiguskuulekaks eluks. Kuna aga V. Lisogor on oma käitumisega demonstreerinud hetkevajadusest lähtuvat tegutsemist, siis eeltoodud asjaolud annavad piisavalt suure ohukriteeriumi, mis välistavad V. Lisogori tingimisi ennetähtaegse vabastamise elektroonilise valve alla. Määruskaebus ja taotlus riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks
12. Viru Maakohtu 31.10.2019 määruse peale esitas 07.12.2019 allkirjastatud määruskaebuse süüdimõistetu, kes leiab, et tema kuriteole ei ole mingit õigustust, kuid kõik tema probleemid on saanud alguse alkoholist, millest ta nüüdseks on loobunud ja mida ta vabanedes kindlasti tarvitama ei hakka. Ta on teinud tänu alkoholile palju haiget oma lähedastele, mida ta elab väga üle. Maakohus ei ole süüdimõistetu hinnangul tema kahetsusele vajalikku tähelepanu pööranud. Kaitsja ei suutnud maakohut veenda süüdimõistetu paranemises. V. Lisogor lubab täita kõik kohustused, mille kohus määrab.
13. 20.12.2019 saabus Tartu Ringkonnakohtusse V. Lisogori taotlus, milles ta soovib riigi õigusabi korras endale kaitsja määramist ning kaitsjaks soovib ta Deniss Matvejevit. Süüdimõistetu toob välja, et tal on majanduslikud raskused ja palub sellest aru saada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
14. Kuigi süüdimõistetu ei täpsusta, milleks ta soovib riigi õigusabi korras kaitsjat, kuid arvestades pooleliolevat ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamist, on tuletatav, et kaitsjat soovitakse maakohtu määruse vaidlustamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna riigi õigusabi saamiseks taotlus on esitatud pärast kaebetähtaega, selle tähtaja ületamist ei ole põhjendatud, tähtaja ennistamise taotlust, mis õigustaks kaitsja taotlemist esitatud ei ole, siis tuleb jätta taotlus läbi vaatamata kui hilinenu. Taotlus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist. 6.

§ 390

lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku

1. või
2. peatüki sätteid, arvestades
3. peatükis sätestatud erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatükk ei reguleeri maakohtu määruse peale esitatud 4 määruskaebuse eelmenetlust ringkonnakohtus. Seega tuleb kõnealuses küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku
5. peatüki
6. jao sätteid, sh

§ 326

(apellatsiooni käiguta ja läbi vaatamata jätmine).

§ 326

lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu praktika kohaselt saab ilmselt põhjendamatuks lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.04.2011 määrus asjas nr 3-1-1-36-11, p 8) Tulenevalt

§ 390

lg-st 1 saab ringkonnakohus eeltoodud reegleid järgides jätta läbi vaatamata ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse.

1. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebus tervikuna perspektiivitu. Selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse ruum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga.
2. Maakohus on süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendanud väga põhjalikult ja veenvalt. Maakohus on kaalunud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis ja leidnud, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid, seda nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid. Määruskaebuses ei ole välja toodud argumente, mis annaks aluse kahelda maakohtu järeldustes. Seega ei teinud esimese astme kohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§-st 390 ja § 326 lg-st 3 tuleb jätta määruskaebus ja riigi õigusabi korras kaitsja määramise taotlus läbi vaatamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Aarne Sarjas 5