← Eesti

2-19-6222/30

Obsah (10)§ 537§ 536§ 538§ 5391§ 701§ 534§ 5§ 229§ 533§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-6222 Määruse kuupäev Tartu, 3. veebruar 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks Kohtuasi Narva

) § 533 lg 1 p-le 1, § 537 lg-le 1, § 538 lg-le 2 ja PsAS § 11 lg-le 1 ning puudutatud isiku läbi vaadanud psühhiaatri J. Tarnovskaja eksperdiarvamusele. Maakohus viitas, et psühhiaatri

  1. aprilli
  2. a arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik pikemat statsionaarset ravi seisundi stabiliseerimiseks. Tegemist on korduva patsiendiga, kellel on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Osakonnas esines viiteid nägemis-, kuulmis- ja kehatajumeelepetetele (räägib ja naerab omaette; kirjeldab raviarstile, kuidas jalgadest tulevad nõelad välja; mõttekäik väga laialivalguv, hüplev, seosetu, paraloogiline). Kriitika oma seisundi suhtes puudub. Ravisoostumus on formaalne, osaline, depoosüstidega ei nõustu (keeldub süstitavatest ravimitest) ning suukaudne ravi on ebapiisav. Puudutatud isik on ohtlik eeskätt teistele, kuna tema käitumine on ettearvamatu, ajendatud psühhootilistest elamustest ja impulsiivne. Ärritumisel muutub puudutatud isik ähvardavaks, ründavaks ja viskab toole. Maakohus, arvestades avaldust, psühhiaatri eksperdiarvamust ja kuulanud puudutatud isiku ära (puudutatud isik rääkis seosetut juttu, ei vastanud küsimustele), leidis, et esinevad alused paigutada puudutatud isik tema tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse ja jätkata talle haiglaravi kohaldamist. Kuna puudutatud isikul puudus jätkuvalt haiguskriitika, ei olnud muu psühhiaatriline ravi tema suhtes küllaldane ning puudutatud isik kujutas jätkuvalt ohtu enda elule ja tervisele.
  3. Puudutatud isiku esindaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada või alternatiivselt tunnistada ebaseaduslikuks, et maakohtu määruses ei määratud kindlaks, kas puudutatud isikule võib manustada ravimeid.
  4. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  5. Tartu Ringkonnakohus jättis
  6. juuli
  7. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja täiendas maakohtu määruse resolutsiooni selliselt, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite manustamisega. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja luges maakohtu määruse resolutsiooni tervikuna sõnastatuks järgmiselt: rahuldada avaldaja avaldus ja paigutada puudutatud isik tahtest olenematu ravi kohaldamise jätkamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni kolmeks kuuks (kuni
  8. juuli 2019 kell 17.44); puudutatud isiku tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite manustamisega; määrus tunnistada täitmisele kuuluvaks määruse edastamisega isiku elukohajärgsele linnavalitsusele (avaldajale); määrus saata täitmiseks Viljandi psühhiaatriakliinikule ja teadmiseks menetlusosalistele. Ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluses puudutatud isikule määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines maakohus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise avaldusele lisatud psühhiaatri
  9. aprilli
  10. a arvamusele. Sisuliselt samale arvamusele (erinevused kuupäevades ja tähtaegades) tugines maakohus esialgse õiguskaitse pikendamisel. Ringkonnakohus viitas

§ 537

lg-le 1 ja selgitas, et puudutatud isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust võib arvestada eksperdiarvamusena

§ 537

tähenduses vaid siis, kui kohus on veendunud arsti objektiivsuses ja erapooletuses ning kui selline arvamus sisaldab põhjendatud hinnanguid ja arvamusi isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei välista seda, et nii esialgse õiguskaitse pikendamisel kui ka korralises menetluses tugineb maakohus samale psühhiaatri arvamusele. Oluline on see, et arvamus sisaldaks põhjendatud hinnanguid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta. Praegu sisaldas psühhiaatri 17. aprilli 2019. a arvamus vajalikke hinnanguid ning ei olnud alust kahelda psühhiaatri objektiivsuses ja erapooletuses. Määruskaebuses ei tuginetud vastupidisele. Eelnevat ei mõjutanud asjaolu, et arvamus anti 17. aprillil 2019 (lahendis ekslikult märgitud 18. aprillil 2019), 3

(10)2-19-6222 kuigi maakohus otsustas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise
  1. mail
  2. Esialgse õiguskaitse pikendamise kohta arvamuse andmisel võib psühhiaater hinnata, kas ja kui pikaks ajaks vajab isik kinnisesse asutusse paigutamist, ning kohus võib sellest arvamusest lähtuda. Asjaolude (isiku tervisliku seisundi) muutumise korral on kohtul võimalik kinnisesse asutusse paigutamine lõpetada või peatada (

§-d 539 ja 540). Ringkonnakohtu hinnangul puudus mõistlik põhjus kahelda (määruskaebuses ei tuginetud konkreetsetele asjaoludele), et psühhiaater on puudutatud isiku läbi vaadanud. Psühhiaatri 17. aprilli 2019. a arvamust võis arvestada eksperdiarvamusena

§ 537tähenduses. Määruskaebuses ei vaidlustatud Ps

AS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse täidetust ning maakohus tuvastas nõuetekohaselt p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste olemasolu. Puudutatud isik on korduv patsient ning tal esineb viiteid nägemis-, kuulmis- ja kehatajumeelepetetele (räägib ja naerab omaette; kirjeldab raviarstile, kuidas jalgadest tulenevad nõelad välja; mõttekäik väga laialivalguv, hüplev ja seosetu). Puudutatud isikul puudub kriitika oma seisundi suhtes. Puudutatud isik on ohtlik eelkõige teistele, kuna tema käitumine on ettearvamatu ja ajendatud psühhootilistest elamustest, ta on impulsiivne, ärritumisel muutub ähvardavaks, ründavaks, viskab toole. Kuna puudutatud isikul puudub jätkuvalt haiguskriitika, ei ole muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Kuna nii esialgse õiguskaitse pikendamise määruses kui ka vaidlustatud määruses kirjeldas maakohus puudutatud isiku ärakuulamist identselt, eeldas ringkonnakohus, et maakohus ei kuulanud korralises menetluses puudutatud isikut ära.

§ 536

lg-st 1 ja § 5391 lg-st 2 tuleneb analoogia korras, et kohus võib korralises menetluses jätta isiku ära kuulamata, kui vahetult enne korralist menetlust on maakohus isiku ära kuulanud esialgse õiguskaitse kohaldamisel või selle pikendamisel. Seega ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui ei kuulanud puudutatud isikut korralises menetluses ära. Ringkonnakohus viitas

§ 538

lg 1 p-le 2 ning selgitas, et seaduse kohaselt otsustab kohus lisaks isiku kinnisesse asutusse paigutamisele põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Kohus ei pea määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Kohtumääruse resolutsiooni puhul piisab, kui sellest nähtub, kas lisaks kinnisesse asutusse paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p-d 17 ja 19;
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 56). Ringkonnakohus nõustus puudutatud isikuga, et vaidlustatud määruse resolutsioonist ei nähtunud, et puudutatud isikule võib tahtevastaselt ravimeid manustada. Samas nähtus määruse põhjendustest, et puudutatud isiku suhtes võib kohaldada tahtevastast ravi. Eelnev ei andnud alust tunnistada ebaseaduslikuks, et maakohtu määruses ei olnud kindlaks määratud, kas puudutatud isikule võib manustada ravimeid. Ringkonnakohus täpsustas vaidlustatud määruse resolutsiooni selliselt, et puudutatud isiku tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite manustamisega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Puudutatud isiku esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles määruskaebus jäi rahuldamata, ning uue määrusega rahuldada määruskaebus ja tühistada maakohtu määrus täielikult. Alternatiivselt palub puudutatud isik tunnistada ebaseaduslikuks, et maakohtu määruses ei olnud kuni
  6. juulil 2019 määruse täpsustamiseni määratud, kas puudutatud isikule võib ravimeid manustada. 4

(10)2-19-6222 Määruskaebuse kohaselt ei vaidlusta puudutatud isik PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse täidetust. Kohtud ei põhjendanud nõuetekohaselt PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste (ohtlikkus ja alternatiivse ravi puudumine) täidetust
  1. mai
  2. a seisuga. Kinnisesse asutusse paigutamise asjades võib puudutatud isiku tervislik seisund kiiresti muutuda (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17167/38, p 16). Seetõttu ei olnud seaduslik, et kohus tugines psühhiaatri
  5. aprilli
  6. a arvamusele. See arvamus koostati rohkem kui kuu aega enne lahendi tegemist. Seega ei olnud hinnangut, kuidas mõjus puudutatud isikule esialgse õiguskaitse pikendamise korras kohaldatud ravi. Kohtud pidid ravivajaduse välja selgitama määruse tegemise hetkel. Pädev arst peab patisendi seisundit hindama iga järgmise menetluse puhul, et hinnata muutusi ja jätkuvat ravivajadust. Praegu ei esitatud 40-päevast tähtaega ületava ravi kohaldamisel lisaandmeid, millest nähtuks puudutatud isiku tervisliku seisundi muutus 40 päeva jooksul, ega põhjendatud jätkuvat ravivajadust. Arvamusest ei nähtunud, kas ja millal psühhiaater puudutatud isiku läbi vaatas (st läbivaatus ei olnud dokumenteeritud).

§ 537

lg 1 kohases arvamuses ei saa tugineda üksnes raviloost võetud andmetele, vaid arst peab patsiendi isiklikult läbi vaatama. Ringkonnakohus jagas vääralt tõendamiskoormise, kui leidis, et määruskaebuses ei tuginetud konkreetsetele asjaoludele, mis viitaksid, et psühhiaater ei vaadanud puudutatud isikut läbi. Kuna puudutatud isiku läbivaatust ei dokumenteeritud, lasub tõendamiskoormus meditsiiniteenuse osutajal (võlaõigusseaduse (VÕS) § 769). Kuni ei ole tõendatud vastupidist, tuleb eeldada, et arst ei vaadanud puudutatud isikut läbi. Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks nõuda kliinikumi psühhiaatriakliinikult lisaandmeid puudutatud isiku läbivaatuse kohta. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole korralises menetluses puudutatud isikut ära kuulanud. Praegu ei olnud puudutatud isiku hinnangul alust kohaldada

§ 5391lg-t 2.

Viidatud säte on kohaldatav üksnes juhul, kui isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Praegu ei kogunud kohtud ühtegi meditsiinidokumenti, millest järelduks, et puudutatud isiku seisund ei muutunud pärast esialgse õiguskaitse pikendamist. Maakohus ei määranud enda määruse resolutsioonis, milliseid ravimeid võib puudutatud isikule manustada. Ringkonnakohus sanktsioneeris puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õiguse tagantjärele, kui täpsustas maakohtu määruse resolutsiooni. See ei ole lubatav (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55, 56 ja 58; Riigikohtu 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). 11. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 701lg 3 esimese lause alusel tühistada.

Asi tuleb saata

§ 701lg 3 teise lause alusel uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, mille kohaselt võib isiku tervislik seisund kinnisesse asutusse paigutamise ajal muutuda (Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17167/38, p 16) ning seetõttu on oluline nii esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani kui ka korralise menetluse puhul kontrollida, kas isiku kinnises asutuses tahtevastasel ravil viibimine on endiselt vajalik ja põhjendatud ning eeldused selleks täidetud. Kohtul tuleb mh kontrollida, kas senine ravi on olnud tulemuslik. 5

(10)2-19-6222
  1. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohus tugines nii puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamisel kui ka korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamisel psühhiaatri samale arvamusele. Kohtutoimikust nähtub, et psühhiaater on andnud kaks arvamust –
  2. aprillil 2019 puudutatud isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta (I kd, tl 6) ja
  3. aprillil 2019 puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamise raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta (tsiviilasja nr 2-19-5964 toimik). Kuigi psühhiaatri arvamustes väljendatud järeldused ja põhjendused kattuvad osaliselt, nähtub neist siiski, et psühhiaater on käsitlenud puudutatud isiku tervislikku seisundit erinevatel hetkedel. Kuna arvamused on koostatud ühepäevase vahega, on mõistetav, et need osaliselt kattuvad – kuigi isiku tervislik seisund võib tema kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise ajal muutuda, ei pruugi see alati toimuda ühe päevaga. Samuti ei ole psühhiaatri viidatud arvamused omavahel vastuolus, kuigi
  4. aprilli
  5. a arvamuses (st hilisemas arvamuses) on psühhiaater märkinud, et puudutatud isiku suhtes tuleb tahtest olenematut ravi kohaldada 40 päeva vältel, ning
  6. aprilli
  7. a arvamuses, et 90 päeva vältel. Psühhiaatri
  8. aprilli
  9. a arvamusest ei nähtu, et tema hinnangul oleks puudutatud isiku tervislik seisund paranenud ning psühhiaater taganeks seetõttu oma varasemas arvamuses esitatud seisukohtadest. Psühhiaater märgib
  10. aprilli
  11. a arvamuses endiselt, et puudutatud isik vajab pikemat ravi struktureeritud ja alkoholivabas keskkonnas. Psühhiaatri viide
  12. aprilli
  13. a arvamuses tahtest olenematu ravi 40 päeva jooksul kohaldamise vajadusele oli tingitud asjaolust, et psühhiaater andis arvamuse puudutatud isiku esialgse õiguskaitse pikendamise raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta. Sellises menetluses on puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi võimalik kohaldada maksimaalselt 40 päeva vältel (

§ 534lg 5).

Kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhataja allkirjastas

  1. aprillil 2019 avaldajale mõeldud taotluse, mille kohaselt vajab puudutatud isik kinnisesse asutusse paigutamist tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 90 päevaks, ja lisas taotlusele psühhiaatri
  2. aprilli
  3. a arvamuse. Avaldaja on märkinud, et eelviidatud taotlus laekus talle
  4. aprillil
  5. Olukorras, kus psühhiaater leidis, et puudutatud isik tuleb tahtest olenematu ravi kohaldamiseks pikemaks ajaks (kuni 90 päevaks) kinnisesse asutusse paigutada, ning
  6. aprillil 2019 tsiviilasjas nr 2-19-5964 tehtud määruse kohaselt oli isik paigutatud esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse kuni
  7. aprillini 2019, esitas kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhataja
  8. aprillil 2019 maakohtule põhjendatult taotluse pikendada puudutatud isiku kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist 40 päevani. Sellega tagas kliinikumi psühhiaatriakliiniku juhataja puudutatud isikule katkematu ravi kohaldamise kuni korralise menetluse raames määruse tegemiseni.
  9. Järgmiseks kontrollib kolleegium, kas psühhiaatri
  10. aprilli
  11. a arvamuse puhul on täidetud

§ 537lg-s 1 sätestatud nõuded. 15.1. Ps

AS § 13 lg 11 kohaselt otsustab kohus isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise kauemaks kui esialgse õiguskaitse rakendamiseks, selle pikendamise ja lõpetamise isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või isiku eestkostja avalduse alusel, kui PsAS-ist ei tulene teisiti.

§ 537

lg 1 järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Kohus määrab ekspertiisi tegemise ülesandeks ühele eksperdile, välja arvatud komisjoni- või kompleksekspertiisi korral. Eksperdiks võib olla üksnes psühhiaater, nakkushaige puhul pädev arst. Komisjoni- ja kompleksekspertiisi tegemisel võib eksperdina osaleda 6

(10)2-19-6222 ka muu eriteadmistega isik. Kohus võib

§-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust.

§ 537lg-s 1 sätestatu ei kehti esialgse õiguskaitse rakendamisel.

Praeguses asjas arvestasid kohtud

§ 537

lg-s 1 nimetatud eksperdiarvamusena psühhiaatri arvamust.

§ 537

lg 1 viienda lause järgi on see lubatud, kuid sellise arvamuse andnud psühhiaater peab olema isiku isiklikult läbi vaadanud. Kolleegium nõustub puudutatud isiku esindajaga, et

§ 537

lg 1 viienda lause kohases arvamuses ei saa tugineda üksnes raviloost võetud andmetele, vaid psühhiaater peab patsiendi isiklikult läbi vaatama.

§ 537

lg 1 viienda lause mõtteks on see, et enne isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist vaatab psühhiaater isiku üle ja annab hinnangu, kas tema kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamine on endiselt vajalik või on senine ravi olnud tulemuslik. Kolleegium on varem sarnast seisukohta väljendanud esialgse õiguskaitse pikendamisel

§ 534lg 5 kontekstis (vt Riigikohtu 11.

jaanuari

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18). Kolleegium selgitab lisaks, et olukorras, kus psühhiaater annab arvamuses hinnangu isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning päev hiljem isiku esialgse õiguskaitse pikendamise raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise kohta ning leiab juba korralise menetluse kontekstis antud varasemas arvamuses, et isik vajab pikemaks ajaks tahtevastasele ravile paigutamist, ei ole isiku teistkordne läbivaatus enne arvamuse andmist vajalik. 15.
  2. Määruskaebuse kohaselt ei nähtu psühhiaatri
  3. aprilli
  4. a arvamusest, kas ja millal psühhiaater puudutatud isiku läbi vaatas. Kohtul tuleb

§ 537

lg 1 viienda lause kohaselt mh kontrollida, kas arvamuse andnud psühhiaater on isiku isiklikult läbi vaadanud. Olukorras, kus puudutatud isiku esindaja vaidlustab asjaolu, et psühhiaater on puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud, ei ole piisav ringkonnakohtu selgitus, et puudub mõistlik põhjus kahelda (määruskaebuses ei tuginetud konkreetsetele asjaoludele), et psühhiaater on puudutatud isiku läbi vaadanud. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte ning

§ 5

lg 3, § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul asjaolude selgitamise ning tõendite kogumise kohustus (vt ka Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 21). Ringkonnakohus oleks pidanud nimetatud asjaolu välja selgitamiseks koguma lisatõendeid. Tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, mida on võimalik kõrvaldada asja uuel läbivaatamisel. Seega peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel välja selgitama, kas
  3. aprilli
  4. a arvamuse andnud psühhiaater vaatas puudutatud isiku isiklikult läbi. Kuigi VÕS § 769 esimese lause kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ja vastavaid dokumente säilitama, saab kohus tulenevalt

§ 229

lg 2 teisest lausest hagita menetluses tugineda nimetatud küsimuse lahendamisel ka muudele tõendusvahenditele, praegu nt psühhiaatri kinnitusele, et ta on puudutatud isiku läbi vaadanud. Kui selgub, et

  1. aprilli
  2. a arvamuse andnud psühhiaater vaatas puudutatud isiku isiklikult läbi, on tegemist olukorraga, kus puudutatud isiku korralise menetluse korras kinnisesse asutusse paigutamise ajal oli olemas psühhiaatri arvamus

§ 537lg 1 viienda lause mõttes.

15.3. Korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis peavad olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui 7

(10)2-19-6222 mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks (Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p-d 19 ja 21). Kolleegiumi hinnangul vastab psühhiaatri
  3. aprilli
  4. a arvamus eespool viidatud kriteeriumitele. Psühhiaatri
  5. aprilli
  6. a arvamusest nähtub puudutatud isiku diagnoos ning psühhiaater on andnud põhjaliku hinnangu puudutatud isiku ohtlikkusele. Psühhiaatri
  7. aprilli
  8. a arvamuse kohaselt on puudutatud isik ohtlik eeskätt teistele, kuna tema käitumine on ettearvamatu, ajendatud psühhootilistest elamustest ja impulsiivne. Ärritumisel muutub puudutatud isik ähvardavaks, ründavaks ja viskab toole. Puudutatud isik on kaks korda viimase aja jooksul korraldanud hooldekodus põlenguid. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist ning teiste elu, tervist ja julgeolekut. Samuti andis psühhiaater
  9. aprilli
  10. a arvamuses hinnangu puudutatud isiku ravivajadusele ja muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele ning kirjeldas puudutatud isikule vajalikku ravi. Psühhiaatri
  11. aprilli
  12. a arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik ravi statsionaari tingimustes (antipsühhootikumid, uinutid, rahustid, vajaduse korral meeleolu stabilisaatorid, somaatilised ravimid ja elektrokonvulsiivravi). Puudutatud isikul puudub oma seisundi suhtes kriitika. Ravisoostumus on formaalne ja osaline. Puudutatud isik ei nõustu depoosüstidega ning suukaudne ravi on ebapiisav. Puudutatud isik vajab pikemat statsionaarset ravi seisundi stabiliseerimiseks ning plaanis oli saata ta ravi jätkamiseks Viljandi haiglasse. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. 15.
  13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et oluline on see, et psühhiaatri arvamus sisaldaks põhjendatud hinnanguid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta ning ei oleks alust kahelda psühhiaatri objektiivsuses ja erapooletuses. Üksnes asjaolust, et psühhiaater andis arvamuse
  14. aprillil 2019 ning maakohus otsustas puudutatud isiku korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamise
  15. mail 2019, ei saanud järeldada, et eespool viidatud tingimused ei olnud psühhiaatri
  16. aprilli
  17. a arvamuse puhul täidetud. Olukorras, kus psühhiaater leidis, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist 90 päeva vältel, võis kohus tugineda psühhiaatri arvamusele, mis ei olnud antud vahetult enne määruse tegemist. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (Riigikohtu
  18. veebruari
  19. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Eelnevast tulenevalt on väär määruskaebuse väide, mille kohaselt oleks tulnud 40-päevast tähtaega ületava ravi kohaldamisel esitada lisaandmeid, millest nähtuks puudutatud isiku tervisliku seisundi muutus 40 päeva jooksul, ja põhjendada jätkuvat ravivajadust. Olukorras, kus psühhiaater oli juba enne esialgse õiguskaitse pikendamist leidnud, et puudutatud isik vajab korralise menetluse raames kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamist rohkem kui 40 päevaks, ei tulnud 40-päevast tähtaega ületava ravi kohaldamist eraldi pärast selle aja möödumist põhjendada. Asjaolude (isiku tervisliku seisundi) muutumise korral on kohtul võimalik kinnisesse asutusse paigutamine lõpetada või peatada (

§-d 539 ja 540). 16.

§ 536

lg 1 esimese lause kohaselt peab kohus enne isiku kinnisesse asutusse paigutamist isiku isiklikult ära kuulama ja selgitama talle menetluse kulgu.

§ 5391lg 2 esimese ja teise lause järgi ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks või isiku korduvaks kinnisesse 8

(10)2-19-6222 asutusse paigutamiseks vajalik isiku enda ärakuulamine, kui eelmisest ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ja isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et olukorras, kus isik on paigutatud kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras, on isiku kinnisesse asutusse paigutamine käsitatav samaväärsena tema korduva kinnisesse asutusse paigutamisena või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisena

§ 5391tähenduses.

Kui isik on esialgse õiguskaitse kohaldamisel või kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel isiklikult ära kuulatud, ei ole vaja teda kinnisesse asutusse paigutamisel ära kuulata, kui ärakuulamisest on möödunud vähem kui üks aasta (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15, p 13). Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et psühhiaatri 17. aprilli 2019. a arvamus oli nõuetekohane

§ 537

lg 1 viienda lause mõttes, siis ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund seda kajastavate dokumentide järgi muutunud ning maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei kuulanud puudutatud isikut korralises menetluses ära. 17. Määruskaebuses heidetakse ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus sanktsioneeris puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õiguse tagantjärele, kuna maakohus ei määranud määruse resolutsioonis, milliseid ravimeid võib puudutatud isikule manustada. Kolleegium nõustub, et puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õigust ei saa sanktsioneerida tagantjärele. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et ravi (mh ravimite manustamine) ei pea (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul) kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisav on, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse

§ 533

lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 17). Kolleegiumi hinnangul vastas maakohtu määruse resolutsioon neile tingimustele. Riigikohus on hilisemas lahendis märkinud, et eespool viidatud Riigikohtu seisukoht ei tähenda, et kohus ei võiks tahtevastase ravi osutamise viisi resolutsioonis täpsustada. Olukorras, kus ringkonnakohus peab puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist põhjendatuks, võib ringkonnakohus täpsustada ravi viisi (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670/52, p 20). Ringkonnakohus on ka praegu selliselt toiminud ega ole sellega menetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohus ei sanktsioneerinud puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamise õigust tagantjärele. Juba maakohtu määruse resolutsioonist nähtub õigus kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtevastast ravi.
  5. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

  1. Kuna puudutatud isik oli vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada.
  2. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 210 eurot (3,5 tundi × 50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 0,5 tundi ja määruskaebuse koostamine 3 tundi. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise 9

(10)2-19-6222 tingimused“ § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 210 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.