← Eesti

2-18-6630/31

Obsah (14)§ 229§ 657§ 406§ 436§ 442§ 652§ 238§ 457§ 272§ 162§ 174§ 451§ 468§ 178

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 30. oktoober 2019,

§ 229lg 1).

Sellega rikkus maakohus dokumendimenetluse korda, mille kohaselt on dokumendimenetluses võimalik teha lahend vaid esitatud tõendite pinnalt ning lähtuvalt poolte vaidlusesemest. Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega tuleb hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 7. Praegust asja menetles maakohus dokumendimenetluses (

§ 406

). Kolleegiumi hinnangul on dokumendimenetluse kohaldamise tingimused täidetud, sest kõik haginõude aluseks olevad asjaolud on hagejal võimalik tõendada olemasolevate dokumentidega ning hagi esemeks on sundtäitmise läbiviimise nõue.

  1. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus menetlusnorme ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis viis ebaõige lahendini.
  2. Maakohtu järeldus hüpoteekide heauskse omandamise võimatuse kohta oli üllatuslik.

§ 406

lg 3 kohaselt arvestatakse dokumendimenetluses tõendina üksnes poolte esitatud dokumente ja poolte vande all antud seletusi. Tõendada võib üksnes sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolusid ja dokumendi ehtsust või võltsitust.

§ 436

lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on 5

(8)juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kui maakohus leidis, et asjas tõusetub hüpoteegi seadmise lepingute tühisus, pidi ta juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Maakohus leidis, et ta peab mh omal algatusel kontrollima tehingute vastavust seadusele ja tehingute tühisust. Maakohus jättis hagi rahuldamata, sest kostja ei andnud nõusolekut temale kuuluvale ühisvara osale hüpoteekide seadmiseks ning sellisel juhul ei ole hüpoteekide heauskne omandamine võimalik. Selliselt rikkus maakohus

§ 436

lg-d 3 ja 4, kui tugines asjaoludele, mida kohus pooltega ei arutanud, ning andis asjaoludele hinnangu, millele ei olnud varem pööranud poolte tähelepanu.

  1. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et kehtiva PKS § 31 lg 1 järgi abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud tehing välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise. Esmalt omab tähtsust, millal korteriomand on hüpoteekidega koormatud. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on hüpoteegi seadmise lepingud ja asjaõiguslepingud sõlmitud:
  2. detsember 2004,
  3. jaanuar 2005,
  4. november 2005,
  5. jaanuar 2007,
  6. jaanuar 2008 ja
  7. august 2008 (tl-d 31–49). Seega ei saanud asjas kohalduda kehtiva PKS § 31 lg 1 (PKS § 210 lg 2, § 211 lg 1). Kui korteriomandi näol on tegemist ühisvaraga, siis kohaldub hüpoteegi seadmise lepingute ajal kehtinud PKS1995 § 17 lg 2, mille kohaselt käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, st ühisvara käsutamiseks vajaliku käsutustehingu käsutusena kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. Seega pidid ühisvaras oleva korteriomandile seatud hüpoteekide kehtivuseks tegema vastava käsutustehingu mõlemad abikaasad või siis pidi käsutustehingu teinud abikaasal olema selleks teise abikaasa eelnev nõusolek või pidi teine abikaasa käsutustehingu hiljem heaks kiitma. Teise abikaasa tahteavalduse puudumine ei muutnud ühe abikaasa tehtud käsutustehingut siiski tühiseks, käsutustehingu alusel oli võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt Riigikohtu
  8. novembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 22 ja
  10. aprilli
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11). Seega on maakohus, tuginedes kehtivale PKS § 31 lg-le 1, ebaõigesti leidnud, et hüpoteekide heauskne omandamine ei olnud võimalik.
  12. Maakohus on märkinud, et jõustunud kohtulahendiga, milleks on Tartu Ringkonnakohtu
  13. märtsi
  14. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11743, on tuvastatud, et hüpoteekide heauskse omandamise eeldused on täidetud (tl-d 7–12). Samas ei ole maakohus nimetatud tõendit asja lahendamisel arvestanud, rikkudes sellega

§ 442lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsuse p-s 9.2 on ringkonnakohus hüpoteegi seadmise lepingute tühisuse väidet hinnates leidnud, et puudub vajadus tuvastada, kas korteriomandi näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga, sest hüpoteek on piiratud asjaõigus, mida sai hüpoteegi seadmise hetkel heauskselt omandada ning AÕS § 56¹ lg 1 sätestatud heauskse omandamise eeldused on täidetud. Kostja ja YY on ka praegu abielus, mille kohta esitas hageja apellatsioonimenetluses rahvastikuregistri väljavõtte. Saab eeldada, et hageja taotleb nimetatud tõendi asja juurde võtmist. Samas ei ole hageja tõendi esitamise lubatavust põhjendanud ega põhistanud, mistõttu jätab kolleegium selle

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Asjaolu, et kostja ja YY on abielus, ei ole vaidlusalune ning seda ei ole vaja tõendada (

§ 238lg 1 p 1).

Tsiviilasja nr 2-14-11743 menetluses ei olnud kostja menetlusosaline ning tulenevalt

§ 457lg-st 1 ei seo nimetatud kohtuotsus kostjat.

Samas ei jäänud kostja õigused viidatud tsiviilasja menetluses kaitseta, sest abikaasad võivad ühisest asjast tulenevaid nõudeid esitada 6

(8)eraldi tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4, mille järgi on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, mis laieneb ka ühisomanikele. Kuigi PKS § 29 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul, siis selle mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu. Kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9519/78, p 25.2). YY ei ole tsiviilasja nr 2-14-11743 menetluses kostjat kahjustanud, sest oli menetluses seisukohal, et tegemist on ühisvaraga. Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2017. a otsus on dokumentaalne tõend

§ 272lg 2 mõttes.

Kolleegiumi hinnangul on nimetatud tõendiga tõendatud, et hüpoteekide heauskse omandamise eeldused on täidetud. Nimetatud tõend haakub teiste asjas esitatud tõenditega. Hüpoteekide seadmise lepingutes on YY kinnitanud, et korteriomandi suhtes kehtib abieluvaraleping, mille kohaselt nimetatud vara kuulub talle lahusvarana. Notar on nimetatud fakti tuvastanud esitatud abieluvaralepingu alusel (tl-d 72–73). Samuti oli korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud YY (tl 60). Eeltoodud tõenditega on kolleegiumi hinnangul tõendatud, et hageja omandas hüpoteegid heauskselt.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguse asja lahendamisel vajalik tuvastada, kas korteriomand kuulub ühisvara hulka või mitte. Sellise seisukoha avaldas ka Tartu Ringkonnakohus oma
  2. märtsi
  3. a otsuses. Seega ei mõjuta praeguse asja lõppjäreldust tsiviilasjas nr 2-16-9434 tehtav lahend (tl-d 61–64, 74–76). Tsiviilasjas nr 2-16-9434 on kostja esitanud hagi YY ja YY pankrotihalduri Ene Ahase vastu ühisvara jagamiseks ja oma osa pankrotivarast välistamiseks ning hüvitise ja viivise väljamõistmiseks (vt Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434). Kui nimetatud asjas tuvastatakse, et korteriomandi näol on tegemist ühisvaraga, siis vaatamata sellele on hageja omandanud hüpoteegid heauskselt. Kui tegemist on YY lahusvaraga, siis ei tõusetu korteriomandi üksinda käsutamise küsimust.
  6. Maakohus on otsuse põhjenduste p-s 17 andnud hinnangu hüpoteekidega tagatud nõude suurusele ja leidnud, et miski ei viita sellele, et kõrvalnõuete määrad oleksid vastuolus heade kommetega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse suuruse ega arvutuskäigu suhtes. Hageja hüpoteegiga tagatud nõuded on järgmised:  Laenulepingust nr 07-010119-JI tulenev nõue 490 858,71 eurot, millest tagastamata laenu põhiosa 18 661,34 eurot, intress 11 812,25 eurot, sissenõudekulud 250 eurot ja viivis 460 135,22 eurot (tl 50–52). Hageja vähendab viivist ja nõuab kõrvalnõudeid 18 661,34 euro ulatuses.  Laenuleping nr 08-116319-JK tulenev nõue 544 004,34 eurot, millest tagastamata laenu põhiosa 92 133,71 eurot, intress 2875,70 eurot, sissenõudekulud 2500 eurot ja viivis 446 494,93 eurot (tl-d 53–54). Hageja vähendab viivist ja nõuab kõrvalnõudeid 92 133,71 euro ulatuses. Hageja hüpoteegiga tagatud nõuded on kokku 221 590,10 eurot. Hüpoteekide rahaline suurus (hüpoteegisumma) kokku on 364 296,40 eurot (tl-d 60 ja pöördel). Kolleegium peab vajalikuks kajastada otsuse resolutsioonis nõuete aluseks olevate laenulepingute numbrid. Kolleegium märgib, et hüpoteegist ei teki teisele abikaasale kohustust vastutada sellega tagatud kohustuste täitmise eest muu varaga, st maksimaalselt võib kostja kaotada hüpoteegi realiseerimise tõttu korteriomandi omandiõiguse.
  7. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Maakohtu menetluskulud tuleb

§ 162lg 1 järgi jätta kostja kanda. 7

(8)Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-te 3 ja 5 järgi kindlaks alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista maakohtus kantud menetluskulud 300 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 175 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 16. Dokumendimenetluses on võimalik teha reservatsiooniga otsus, mis võimaldab kostjal maksma panna dokumendimenetluses arvestamata jäetud vastuväidet (

§ 451lg 2).

Praeguses asjas ei esitanud kostja vastuväidet, mida kohus ei saanud

§ 406

lg 3 kolmanda lause kohaselt dokumendimenetluse piiranguid arvestades kontrollida. Seega teeb ringkonnakohus vaidlustamise reservatsioonita lõpliku otsuse. 17.

§ 468

lg 1 p 3 järgi tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks otsuse, mis tehakse dokumendimenetluses. 18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.