RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-19

nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ § 5 lõigete 2 ja 3 põhiseaduslikkuse kontroll Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus haldusasjas nr 3-18-1497 Kaitseminister Kristjan Oidema Eesti Kaitsevägi Õiguskantsler Justiitsminister Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Kristjan Oidema (haldusasja kaebaja) osales Kaitseväes tegevväelasena teenides koolitusel, mis maksumuse tõttu liigitus ressursimahukaks koolituseks kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 156 lg 1 tähenduses. Enne koolitusele lähetamist teavitati kaebajat koolituskulust (9956 eurot) ja koolitusel osalemisega kaasnevast kohustusest jätkata tegevteenistust kahe aasta jooksul alates koolituse algusest
4. detsembril
5. Tegevteenistuses olemise kohustuse aluseks oli teatises märgitud KVTS § 156 ja kaitseministri
6. veebruari
7. a määrus nr 8 (kaitseministri määrus). Kaebaja nõustus koolitusel osalemisega. Lähetusse saatmise käskkirjaga kohustati teda jätkama tegevteenistust kahe aasta vältel alates
8. detsembrist 2016 või hüvitama koolitusega tekkinud kulud proportsionaalselt tegevteenistusajaga.
9. K. Oidema jätkas tegevteenistust ühe aasta ja viis päeva, misjärel vabastati ta teenistusest omal soovil. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjas kohustati teda hüvitama koolituse kulu 9956 eurot, kuna ta ei olnud täitnud kohustust jätkata teenistuses kaks aastat. Koolituskulude hüvitamise kohustuse peale pöördus K. Oidema vaidega Kaitseväe juhataja poole, seejärel halduskohtusse ja halduskohtu otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtusse. 5-19-44
10. Tallinna Ringkonnakohus leidis
11. oktoobri
12. a otsuses, et kaitseministri

§ 5

lg-d 2 ja 3, mille alusel arvutati, kui suure osa koolituskuludest kaebaja peab hüvitama, on vastuolus KVTS § 156 lg-ga 2, mille kohaselt on tegevväelane kohustatud hüvitama ressursimahuka koolituse kulud proportsionaalselt tegevteenistusajaga. Seetõttu tunnistas ringkonnakohus

sätted vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) § 3 lg-ga 1, jättis need kohaldamata ja tühistas kaebajalt ressursimahuka koolituse kulu nõudmise osas, milles see ületas 4909,81 eurot. TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS 4. Ringkonnakohus selgitas, et kaitseministri

§ 5

lg-d 2 ja 3 tuleb nende sõnastust,

seletuskirja ning kohaldamise praktikat arvestades mõista järgmiselt. Hüvitatav koolituskulu väheneb proportsionaalselt tegevteenistuse kohustuse aja möödumisega ühe kuu kaupa ning nõnda alates sellest, kui isik on tegevteenistuses olnud üle poole kohustuslikust ajast, mida arvestatakse koolituse algusest. Kaebaja kaheaastase kohustusliku teenistusaja esimese aasta jooksul välistas koolituskulu hüvitamise ulatuse vähenemise

§ 5lg 2.

Teisel poolel välistas selle § 5 lg 3, kuna kaebaja oli teisest kohustuslikust teenistusaastast olnud tegevteenistuses viis päeva ehk vähem kui üks kuu, mille möödumine oleks kaasa toonud hüvitatava summa vähenemise 1/12 võrra.

§ 5

lg-d 2 ja 3 moodustavad seega koostoimes tervikliku regulatsiooni, mida rakendades peaks kaebaja hüvitama kogu koolituskulude maksumuse. Seetõttu tulnuks nende sätete põhiseaduspärasuse korral jätta kaebus rahuldamata. 5. Kõnesolevad sätted riivavad tegevväelaste omandipõhiõigust ulatuslikumalt, kui seda võimaldab

aluseks olev KVTS § 156 lg

1. Selle lõike kohaselt on tegevväelane kohustatud hüvitama ressursimahuka koolituse kulud proportsionaalselt tegevteenistusajaga. Tegevteenistusaega, mida arvestatakse koolituskulude hüvitamise nõude vähendamisel, ei võimalda seadus piirata nii, nagu seda on tehtud vaidlusalustes sätetes. Samuti pole seadusest tuleneva proportsionaalse arvestuse nõudega kooskõlas, kui hüvitatav summa väheneb alles pärast iga tegevteenistuses oldud kuu möödumist. Niisugune hüvitamiskohustuse vähenemise samm on ebasoodsam ja piirab omandiõigust rohkem kui päeva kaupa vähenemine. Sellisel lahendusel ei ole legitiimset eesmärki. Vaidlustatud sätete vastuolu tõttu KVTS § 156 lg-ga 2 on need vastuolus ka PS § 3 lg-ga
2. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
3. Kaitseminister selgitas, et ringkonnakohus on vääralt ja ministri pädevust kitsendavalt tõlgendanud KVTS § 156 lg 2 sõnu „proportsionaalselt tegevteenistusajaga“.
4. Mis puudutab tegevteenistusaega, siis selle all ei ole KVTS § 156 lg-s 2 silmas peetud kitsalt tegevteenistuses olemise kohustuse aega, vaid on jäetud koolituskulude vähenemise seisukohast oluline tegevteenistusaja vahemik ministri määrata. Minister on lähtunud vajadusest saavutada proportsionaalne tasakaal ühelt poolt konkreetse tegevväelase õiguste ja teiselt poolt Kaitseväe (ja selle kaudu riigi ja kodanikkonna) huvide vahel.

ga kehtestatud metoodika lähtekohaks on olnud hinnang, et tavaliselt toimub tegevteenistuses olemise kohustuse tähtaja esimesel poolel alles koolitus ja praktikas hakatakse õpitut rakendama tähtaja teises pooles. Samuti on arvestatud Kaitseväe võimekuse pikaajalise planeerimisega ja ressursside vähesusega. Sellest tulenevalt võib esineda vajadus tegevväelasi koolitada vastavalt Kaitseväe võimalustele ka n-ö ettevaatavalt (nagu see on toimunud ka kaebaja puhul). Tegelik võimalus koolitusel omandatut rakendada tekib siis alles hiljem. Seega tuleb tagada, et isikud jätkavad teenistuses vähemalt niikaua, kuni riik on eelduslikult saanud nende koolitamisest kasu. Seda arvestades ei peetud

kehtestamisel kohaseks, et isiku hüvitamiskohustus väheneks juba tema koolituse ajal. Koolitused aga ei kesta üldjuhul kauem, kui pool tegevteenistuses olemise kohustuse tähtajast. Kokkuvõttes on KVTS § 156 lg 7 alusel antud

s kehtestatud KVTS § 156 lg-ga 2 kooskõlas olev tegevteenistusaeg (teine pool 2

§ 5

lg-d 2 ja 3 on vastuolus KVTS § 156 lg-tega 2 ja 7, samuti haldusmenetluse seaduse § 90 lg-ga 1 ning seetõttu PS § 3 lg 1 esimeses lauses sisalduva seaduslikkuse põhimõttega, millest tuleneb, et määrus peab olema kooskõlas seaduse volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Vaidlusalused sätted kitsendavad seadusliku volituseta tegevväelase omandipõhiõigust (PS § 32 lg 1) ja põhiõigust valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29 lg 1). KVTS § 156 lg 2 sätestab, et tegevväelane peab hüvitama ressursimahuka koolituse kulu proportsionaalselt tegevteenistusajaga. Kuna riigi kohustuse vähenemisele vastandub isiku kohustuste suurendamine, siis tuleb eelistada võimalikult täpset arvestusperioodi, mis on praktikas mõistlikult kasutatav. Kaitseministri

vaidlustatud sätted ei näe ette proportsionaalset ehk päevade kaupa arvestust ja ületavad seega KVTS § 156 lg-s 7 kehtestatud volitusnormi piire. 12. Justiitsministri hinnangul riivavad kaitseministri

§ 5lg-d 2 ja 3 kaebaja põhiõigusi, mis tulenevad PS §-dest 32 ja 29.

Sätted ei ole kooskõlas KVTS § 156 lg-s 7 sisalduva volitusega ja on seetõttu vastuolus PS § 3 lg 1 esimeses lauses sisalduva seaduslikkuse põhimõttega. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED 13. Kaitseministri 6. veebruari 2013. a

nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ (RT I, 05.04.2019, 2) § 5 lõiked 2 ja 3 sätestavad: „

§-s 4 sätestatud tegevteenistuses olemise kohustuse tähtajast, peab hüvitama kogu ressursimahuka koolituse kulu.

§-s 4 sätestatud tegevteenistuses olemise kohustuse tähtajast, väheneb hüvitamisele kuuluv summa proportsionaalselt tegevteenistus oldud ajaga ühe kuu kaupa.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kohtuasi puudutab küsimust, kas kaitseministri

sätted ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise kohta on kooskõlas kaitseväeteenistuse seaduse ja põhiseadusega. Muu hulgas puudutab kohtuasi küsimust, kas põhiseadusega on kooskõlas, et koolituskulude summa, mille isik peab hüvitama, väheneb ühe kuu kaupa pärast iga tegevteenistuses oldud kuu möödumist. 15. Hindamaks, kas kaitseministri

§ 5lg-d 2 ja 3 on kooskõlas KVTS § 156 lg-ga 2, peab kolleegium esmalt vajalikuks analüüsida, kas kohtud on neid sätteid õigesti tõlgendanud 3

andmisel peab arvestama, et oleks tagatud koolituskulude summa vähenemine võrdelises seoses vastavalt sellele, mida kauem isik on olnud tegevteenistuses ajast, mil ta oli selleks kohustatud koolitusel osalemise tõttu. 17. Kolleegium ei pea aga õigeks Tallinna Ringkonnakohtus

§ 5

lg-tele 2 ja 3 antud tõlgendust (vt eespool p 4), mis tugineb peamiselt

seletuskirjale. Nagu Tallinna Ringkonnakohus on järeldanud ja nagu on kõik menetlusosalised vähemalt möönnud, oleks sellise tõlgenduse korral

sätted, mille toimel riivataks kaebaja omandipõhiõigust, seadusega vastuolus ja seeläbi ka vastuolus PS § 3 lg 1 esimese lause ja PS § 94 lg-ga 2 (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-41/9, p 18). Kolleegiumi hinnangul on

sätteid võimalik tõlgendada nõnda, et need on seaduse ja põhiseadusega kooskõlas, mistõttu tuleb eelistada sellist tõlgendust (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). 18.

§ 5

lg-tel 2 ja 3 on erinev kohaldamisala.

§ 5

lg 2 sõnastusest nähtub, et see käib tegevväelaste kohta, kes on olnud teenistuses alla poole tegevteenistuses olemise kohustuse tähtajast. Haldusasja kaebaja aga oli olnud sellest tähtajast teenistuses rohkem kui pool.

§ 5lg-t 2 ei saanud seetõttu tema suhtes kohaldada.

Järelikult pole tegemist ka sättega, mille põhiseadusele vastavust saaks kolleegium praeguses asjas kontrollida (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. detsembri 2017. a otsus asjas nr 5-17-10/10, p-d 52 ja 54). 19.

§ 5

lg-t 3 tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada eelkõige selle sõnastust silmas pidades. Selle kohaselt peab tegevväelase jaoks, kes on olnud teenistuses üle poole tegevteenistuses olemise kohustuse tähtajast, hüvitamisele kuuluv summa vähenema proportsionaalselt tegevteenistuses oldud ajaga. See tähendab, et kui tegevväelane on teenistuses olnud pool kohustuslikust ajast, siis on ta teenistusest vabastamisel kohustatud hüvitama pool koolituskuludest. Pärast kohustusliku teenistusaja esimese poole möödumist väheneb vabastamise korral hüvitamisele kuuluv summa kuu kaupa proportsionaalselt alates teenistuskohustusaja algusest. Niisuguse tõlgenduse korral ei ole

§ 5lg 3 vastuolus KVTS § 156 lg-ga 2 (vt eespool p 16).

Seetõttu langeb ära ka küsimus

§ 5lg 3 seadusvastasusest tingitud vastuolust põhiseadusega.

20.

§ 5

lg 3 tingimus, et hüvitatav summa peab vähenema ühe kuu kaupa, on kolleegiumi hinnangul kaitseväeteenistuse seadusega kooskõlas ega riku PS § 32 lg-s 1 sätestatud omandipõhiõigust. Hüvitamiskohustuse jäägi kindlakstegemiseks on mingisuguse arvestusperioodi kehtestamine vajalik. Tegemist on tehnilist laadi rakendustingimusega, mille määramine on jäetud täitevvõimu pädevusse. Hüvitatava koolituskulu kuu kaupa vähenemine on kolleegiumi hinnangul üks võimalikest ja mõistlikest valikutest. See ei moonuta seaduses ettenähtud proportsionaalset arvestust ega riku omandipõhiõigust (PS § 32 lg 1). 4